Enhard Musto"Kitsekasvatus"

Kitsede iseärasusi

Kitsed on maailmas ühed enim levinud põllumajandusloomad, keda kasvatatakse nii kõrgmägedes kui kõrbes. Seda on soodustanud nende suur kohanemisvõime erinevates ökoloogilistes tingimustes, vähenõudlikkus  ja mitmekesine toodang. Pole haigustele eriti vastuvõtlikud.

Normaalne kits annab oma kehakaaluga võrreldes rohkem piima kui keskmine lehm. On oma bioloogiliste omaduste poolest sarnased lammastega, kuid harilikes tingimustes ei anna kits ja lammas omavahel järglasi.  Rasvkude on vähem ning seedetrakt ja mao kõik osad paremini arenenud kui lambal. Kitsel on tugevalt arenenud karjainstinkt, seetõttu pole teda hea üksikult pidada ent  võib pidada koos lammastega, kus ta võtab karjajuhi rolli.

Kõige aktiivsemad on sikud 2-8 aasta vanuses, head sikku tuleb kasutada vähemalt 4-6 aastat. Hooajal pole täiskasvanud sikule 80 ja noorele 40 kitse mingiks probleemiks. Päeva limiit siiski 4-5 kitse. Kui kitsele sikk ei meeldi, ei ole mingil moel võimalik teda paaritada, sel juhul tuleb leida teine sikk. Õigeks ei saa pidada vabapaaritust, kus  sikke ja kitsi peetakse aasta ringi ühes karjas. Sikk ei tohi ka olla suguluses karja kitsedega.

Hästilüpsvate kitsede innaaeg võib olla pikem. Pärast poegimist ilmneb ind juba 10-14-ndal päeval. Kui tahetakse saada kahekordset poegimist aastas, tuleb kitse sel ajal paaritada.  Vastasel juhul võib ta uuesti indlema hakata alles sügisel. Paaritusele minevad kitsed ei tohi olla kõhnad ega ka rasvunud. Söötmine peab sel ajal olema täisväärtuslik ja mitmekesine. Kui võimalik, oleks hea tuua kits siku juurde inna algul ja hoida neid koos ka teisel innapäeval, siis saavad nad ise sobiva paaritusaja valida. Tuleb meeles pidada, et kitse kahekordne paaritamine ühel innaajal 8- tunnilise vahega suurendab tema viljakust. Paarituse kuupäev, siku ja kitse numbrid märgitakse vastavasse raamatusse.

Tiinus kestab harilikult 146-158 päeva e ümmarguselt 5 kuud. Kuid see võib siiski tunduvalt kõikuda. On märgatud, et sikk- ja üksiktallede puhul on tiinusperiood ööpäeva või kahe võrra pikem kui emas- ja kaksiktallede puhul. Kitsede hea söötmise  korral ka tiinuperiood pisut pikeneb, nõrga korral aga lüheneb. Umbes poole tiinuse pealt tuleb kits „kinni jätta“. Kui vaja, vähendatakse aeglaselt jõusööda kogust. Kui udar on kokku tõmbunud ja nisad tühjenenud, võib hakata pikkamööda suurendama jõusööda andmist.

Kitsede aretus

Noort kitse võib esmakordselt paaritada siis, kui ta on kehaliselt hästi arenenud. Varavalmivad, hästiarenenud noorkitsed saavad suguküpseks 5-8 kuu vanuselt  ja neid võib paaritada juba 10-12 kuu vanuselt. Väikseid ja nõrku noorkitsi aga 1,5 aasta vanuselt. Noore kitse paaritamiseks on soovitatav kasutada võimaluse korral kergemat sikku. Bioloogiliselt kõige täisväärtuslikemaid munarakke produtseerivad 2,5-4,5 aastased sugukitsed, olles sel ajal oma elu õitseeas. Lähtudes sellest, on heterogeensete paaride valikul, mis on meie kitsekasvatuses praegu peamine, soovitatav kasutada nende paaritamiseks sama vanu sikke. Vanu (4,5 ja vanemaid) kitsi on soovitatatav paaritada noorte sikkudega (1,5-3,5) ja noorkitsi vanadega (3,5) sikkudega. Väärtusliku siku abil on võimalik kitsekarja kiiresti parandada. Kitsede puhul loetakse välimiku veaks X  ja O kujulist  jalgade seisu ning kõveraid ja kõrgeid jalgu. Enamlevinud vead on ebaõige jalgade seis, nõrk sõrgats, nõgus selg, heinakõht ja halb udar.

Enamusel kitsetõugudel ilmneb ind ja algab paaritusperiood sügisel, augustist jaanuarini, kui päevad lühenevad ja valgus väheneb, siis on nad ka heas toitumuses. Paaritamise aeg valitakse selline, et kitse poegimine toimuks kitsepidajale sobival ajal. Harilikult paaritatakse siiski septembri-, oktoobri- ja novembrikuus, sest siis saadakse toodang suvel, mil sööt on odav , värske ja mitmekesine. Tuleb arvestada ka lauda olukorda, piima ja kitseliha saamise vajadust jne. Piimakitsedel ei ole paaritusseoon teravalt välja kujunenud ning seetõttu saab neid paaritada ka erinevatel aegadel vastavalt piima saamise vajadusele. Mõningatel juhtudel kasutatakse tihendatud poegimist, kus kits poegib kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Selleks kasutatakse peamiselt hea tervisega kahe kuni viie aasta vanuseid kitsi.

Kitsede aretustöö peab olema suunatud: 1. Loomade konstitutsiooni ja tervise tugevdamisele, sest ainult sellised kitsed on võimelised andma kõrget toodangut. Pikk, lai ja sügav kere hästiarenenud rinnaosaga, tugevad lihaselised sirged jalad, mahukas seedetrakt, hästiarenenud hingamissüsteem ja vereringe on vajalikud igat tõugu kitsele. 2. Loomade kehakaalu suurendamisele. Need on paremini arenenud, kõrgema toodanguga ja neilt saadakse rohkem liha, piima, villa, uduvilla ja suurema pinnaga nahku. 3. Kitsede varavalmivuse tõstmisele, sest need arenevad kiiremini ja nende majanduslik kasutamine algab varem. Varavalmivad loomad on ka paremad söödakasutajad. 4. Sigivuse suurendamisele. Mida viljakam on kits, seda rohkem on võimalik saada liha, villa, nahka arvestatuna emaskitse kohta. Kitsede viljakus on otseses seoses ka nende piimatoodanguga. Kõik kõrge piimatoodanguga tõud on ka hea sigivusega. Madala piimaanniga kitsed toovad peamiselt üksiktallesid. Selline seaduspärasus esineb ka tõusiseselt ning valides kitsi viljakuse järgi, tõstame ka nende piimatoodangut.

Tallede kasvatamine

Tiineid kitsi on vaja hästi sööta ja pidada. See kindlustab loote normaalse arengu ja tervete ning elujõuliste järglaste saamise ning valmistab kitsi hästi ette järgnevals imetamis- ja lüpsiperioodiks. Tiine kitse ratsioonis olgu 1,5-2 kg head heina, võimaluse korral 2-3 kg head silo, 1-2 kg juurvilja ja olenevalt kitse toitumusest ja teiste söötade väärtusest 0,2-0,5 kg jõusööta. Mineraalsöödad k. a. keedusool, peavad olema vabalt saadaval. Talvel tuleb lasta tiineid kitsi jalutama, sest see aitab kaasa tugevate ja elujõuliste tallede saamisele. Piimatõugu kitsed jäetakse kinni hiljemalt 1,5 kuud enne poegimist. Vastasel juhul tema piimatoodang järgneval laktatsiooniperioodil väheneb. Poegiv kits oleks hea paigutada 2-2,5 ruutmeetrisesse üksiksulgu. Kui udar enne poegimist tugevalt  paisub, on on teda kohe vaja lüpsta, sest muidu võib udar liialt suureneda ja tekkida mastiit. Poegimise algul ilmub nähtavale lootepõis, mida ei tohi enneaegselt purustada. See laiendab sünnitusteid, teeb need libedamaks. Kui tall on juba väljunud ja veel lootepõies, tuleb talle lämbumise vältimiseks põis viivitamatult katki teha. Normaalne kitse poegimine toimub harilikult ilma inimese abita, kuid siiski peab jälgima poegimise käiku ja vastsündinud tallede olukorda ning andma vajaduse korral abi. Kui loode on normaalasendis (esimesed jalad ees, millel asetseb pea, või tagajalad ees) tuleb anda kitsele sünnitusabi ainult suure pea või üldse suurte tallede sündimisel. Sel juhul on väituste ajal vaja tõmmata talle jalgadest ettevaatlikult taha- ja allapoole, kitse udara poole. Tall peab saama 30 minuti jooksul ema ternespiima. See soodustab soolestiku puhastamist soolepigist, aitab vältida hüpotermiat ja ja annab tallele resistentsuse haiguste suhtes. Pärast poegimist pügatakse vill udara ümbrusest, puhastatakse kitse udar ja nisad mustusest ning rasuhigist rätikuga, mida on niisutatud nõrga sooja kaaliumpermanganaadi- või soolalahusega. Siis nisad kuivatatakse ning esimesed ternespiima piisad lüpstakse eri nõusse, et tall ei imeks nisakanalis leiduvaid kahjulikke mikroobe ning nisakanalit sulgev vahakork eemalduks. Kui tall ise nisa ei leia, juhitakse ta ettevaatlikult kitse nisa juurde. Kui talled ei suuda udarat küllalt tühjendada, võib kitse lüpsta ja klaasitäie sooja ning maitsvat ternespiima anda ka emale endale. Poeginud kitsele on soovitav anda 1,5-2 tundi pärast poegimist sooja vett, kus arvestatuna pange vee kohta on lisatud 1-2 peotäit keedusoola või natukene siirupit või mett ja antakse kergestiseeduvat sööta. Võib anda ka kokkuklopitud linaseemet ja toorest muna. Kõik see aitab esile kutsuda emakakontraktsioone ja väljutada lootekestasid sünnitusteedest. Jootmist korratakse 2-3 tunni tagant, kuni päramised on eemaldunud. Kui päramised 6-7 tunni jooksul ära ei tule, tuleb kutsuda veterinaararst. Päramised sööb kits tavaliselt nii ära, et perenaine ei jõua seda märgatagi. See on loodusest pärit, kus ühelt poolt püütakse hävitada jäljed, et kiskjad ei saaks teada tallede olemasolust, teiselt poolt saab kits väärtuslikke aineid tagasi oma organismi. Vedelema jäänud päramised tuleb kiiresti koristada. Poeginud kitsed koos talledega paigutatakse 4-6 kaupa rühmasulgu. Tallede tugevdamiseks süstitakse neile tihti pärast sündimist A-, D- ja E- vitamiini. Vitamiinide puuduse vältimiseks on talledele vaja anda porgandit, pärmistatud sööta, männioksi, vitamiini kontsentraate või kalamaksaõli (4-8 g päevas). Lisasööta antakse talledele eraldi sulus, kuhu nad saavad läbi väikese ava kaudu, millest vanad kitsed läbi ei mahu. Lisasööda sulg tuleb ehitada nii, et sinna pääsesid ja mahuksid sööma kõikide kitsede talled. Selleks võib kasutada ka talituskäiku. Söötmissulus peab sööta olema kogu aeg. Talledel peab olema juba varakult juurdepääs joogiveele. Tallede arenemise soodustamiseks on neid vaja lasta talvel välja jalutama alustades 10-20 minutist, hiljem pikendades aega mitme tunnini. Harilikult võõrutatakse loomuliku üleskasvatamise puhul talled emadest 3,5-4,5 kuu vanuselt.

Remontkitsede üleskasvatamisel tuleb meeles pidada, et karjamaal pidamine intensiivistab nende elutegevust ja ainevahetust. Seetõttu viibigu võimalikult kaua karjamaal, kus rohukamaras on rohkesti liblikõielisi taimi. Juurdekasvu suurendamisks ja paremaks arenemiseks tuleb neile anda lisaks 200-300 g  jõusööta päevas.

Kitse laut

Zoohügieenilistele nõuetele vastav, tõmbetuuleta, kuiv, puhas, hea ventilatsiooniga. Temperatuur talvel mitte alla 5 ˚ ja suvel mitte üle 20 ˚. Liigne külm või kuumus vähendavad söögiisu ja piimatoodangut ning sööta ei kasutata otstarbekalt. Lüpsikitsede ruumis peaks olema +10 ˚, sest udar on paljas ja seega külmaõrn. Neid võib pidada ka koos teiste loomadega, kes aitavad hoida vajalikku soojust. Sõnnik tuleb laudast perioodiliselt kõrvaldada ja laotada küllaldaselt allapanu. Heaks allapanuks on põhk, kuid veel parem on turvas. Kord aastas on vajalik laut põhjalikult puhastada ja desinfitseerida lubjapiimaga (1 kg lupja pange vee kohta)

Kitse lüpsmine

Lüpstakse vastaval alusel-lüpsiriiulil, mis tuleks ehitada vastavalt kitse mõõtudele (40 x 110 cm) Kõrgus peaks olema sobiv lüpsmiseks lüpsipingilt või seistes aga ka lüpsja istudes lüpsiriiulil küljega kitse poole. Lüpsiriiulile minek on kitsele lihtne ja loomupärane. Lüpsikohal peab olema kitsele maitsva sööda andmiseks vastav küna. Udar on vaja lüpsta täiesti tühjaks, sest viimased piisad on kõige rasvarikkamad. Peale selle võib udarasse jäänud piim põhjustada udara haigestumist. Udarat masseeritakse enne ja pärast lüpsi. Soovitatav on lüpsta kitsi eraldi puhtas ruumis või väljas, sest piim võtab kergesti külge mitmesuguseid lõhnu.

Kitsede söötmine

on normidena ära toodud ajakirjas Tõuloomakasvatus 1/2008

Või sirvida eraldi Maaülikooli uuringut: http://agrt.emu.ee/pdf/2008_1_tolp.pdf.

Kitsepidamissaaduste link Maaülikooli materjaliga, kus kasutatud samuti E. Musto käsiraamatut: http://www.halingavald.ee/failid/alternatiivtegevusalade_lyhitutvustus.pdf

[NB! Võid avada siit kogu 2.03 MB suuruse kõigi alternatiivtegevusalade lühitutvustuse või klikkida siia:  ainult kitsepidamist hõlmavale teemale]

Kitsede jootmine

Sööda seedeprotsess ja teised organismi funktsioonid saavad toimuda normaalselt vaid siis, kui kitsed saavad regulaarselt vajalikus koguses vett. Vee vähesuse korral peab kitse organism kulutama selle moodustamiseks toitaineid oma keha tagavaradest (rasvaladestustest), mis alandab looma toitumust või vähendab noorkitsede juurdekasvu. Kui aga kitsedele antakse rohkesti vett sisaldavaid sööti, väheneb nende veevajadus tunduvalt. Kitsede jootmiseks kasutatakse värsket kaevu- või jõevett. Ei ole soovitatav joota järve- või tiigiveega (mittevoolava veega), sest need kohad võivad levitada invasiooni- jt. haigusi. Talvel tuleb kitsi joota laudasooja 8-10˚ veega, mis kustutab hästi janu. Mida madalam on joogivee temperatuur, seda suurem on söödakulu. Abortide vältimiseks ei tohi tiineid kitsi joota külma veega siis, kui nad on söötmata.

Kitsede tervishoid ja haiguste profülaktika

Kiiret abi vajavad: traumad (soovitatud kasutada žgutti kuni 2 tunniks), kõriturse võõrkehade , haavade, kaela piirkonna põletike, rästiku hammustuse või mõningate nakkus- ning allergiliste haiguste tõttu (soovitatud troakeerida e teha hingekõrisse ava), puhitus (soovitatud glaubrisoola, käärimisvastaseid vahendeid: tärpentini 5-7 ml, 30%- list formaliini 1-3 ml, 30%-list soolhapet 5g või  tümpanooli või gaasi aeglast väljalaskmist troakaariga), rästikuhammustus (soovitatud mürgi imendumise takistamiseks haava laiendada, et veri mürgi välja tooks ja süstida haava ümbrusesse 1-2 ml joodi- alkoholilahust, 1 %-list kaaliumpermanganaadilahust või 2%-list kloorlubjalahust).

Mainitud on ka ainevahetushaigusi ning pärmikuuri selle vastu: leiges vees sulatada supilusikaäis pärmi ja samapalju suhkrut ning manustada segu hommikul ja õhtul paar – kolm päeva järgemööda.

Parasitaarhaiguste kohta on põhjalik artikkel siin: http://www.veterinaaria.ee/public/files/Lammaste%20parasiitidest%20lambakasvatajatele.pdf 

Lambal ja kitsel on üsna samasugused sise- ja välisparasiidid. Kõigi  E. Musto poolt raamatus mainitud parasiitide sümptomite ja ravi kohta saab lingitud artiklist ammendava ning tänapäevasema vastuse, seega ei hakka  siinkohal ringi tippima.

Siku hooldamisest: spetsiifilise haisu vähendamiseks, mis ilmneb eriti tugevalt sügisel e. paaritusperiooodil. Siku lõhna on võimalik tunduvalt vähendada, kui sikku, aga ka kitsi peetakse puhtalt ja nende eest kantakse hoolt. Sikku on vaja iga päev kammi ja kareda harjaga puhastada ja perioodiliselt seebi ning veega pesta. Eriti puhas peab olema sikk paaritusperioodil. Iga päev on vajalik sarvedetagune heinaprügist puhastada. Soovitatav on sikku ka paar korda aastas, näiteks kevadel ja sügisel enne paaritushooaega pügada. Lauda võib lõhna peletamiseks üle pritsida lüsoolveega või karboolhappega.

Talvel, kui sõrad kuluvad vähem, tuleb teha sõrgade ülevaatus ja vajadusel lõikamine. Selleks seotakse kits kaelarihmaga seina äärde ning ise asetutakse vastu kitse ja surutakse teda ettevaatlikult ligi seina. Lõikamist tuleb alustada sõra tippudest liikudes tahapoole õhukeste viiludega lõikamisega.

Aretuseks kõlbmatud sikktalled kastreeritakse 2-3 nädala vanuselt. Seda teostab veterinaar või vilunud loomakasvataja. Kastraadil ei ole siku lõhna, ta on jõuline ja rõõmus ning teda võib õpetada talvel kelku ja suvel väikest vankrit vedama.

Vajalike esmaabivahendite loetelu: 1. Veterinaartermomeeter kehatemperatuuri mõõtmiseks soole kaudu 2. Kõverad käärid villa pügamiseks 3. Skalpell kirurgilisteks töödeks 4. Kummiballoonid ja pritsid vedelike ja pulbrite haavale viimiseks. 5. Sidemed, vatt, leikoplaaster sidemete tegemiseks ja fikseerimiseks 6. Kummivoolik verejooksu sulgemiseks. 7. 10 ml-sed süstlad ravimite manustamiseks 8. Kummipudel ravimite manustamiseks suu kaudu. 9. Nuga sõrgade värkimiseks 10. Nuga loomade hädatapuks.

Ajakirja "Lammas ja kits" skaneeritud osad kitsekasvatusest (maht 6,36 MB) Väga palju E. Musto, P.Piirsalu jpt. häid artikleid!