Laadige alla 6,36 MB kasulikku teavet või sirvige minu kitsepidamise tähelepanekuid otse blogist SIIN 

Enne kui otsustate kitsepidajaks hakata: 

Levinumad kitsetõud otstarbe kaupa, fotod          

Üks osa maailma 373-st kitsetõust: kirjeldused, fotod 

Veel üks sait, umbes 70 erineva kitsetõu piltide, lühikirjeldusega 

NB! Ka meil Eestis tõestab tõu üksnes tõutunnistus! Kõik valged kitsed EI OLE piimakitse tõugu saaned! Kõk tumedad sarvilised EI OLE tüüringi metsakitsed ja kõik kummaliste pikkade kõrvadega isendid EI OLE anglonuubia kitsed! lma paberita ning märgistamata kitsed on enamasti kohalikku "eesti tõugu" või äärmisel juhul kunagi Lätist/Leedust/Venemaalt sisse toodud/kohapeal ristatud!  

Oluline! Puukidega levivad haigustekitajad kitsepiimas:  kitsede nakatumise ennetamiseks tuleb neid  puugivastase preparaadiga töödelda. Sel aastal on saadaval Deltanil  mida iga 6 nädala tagant turjale kanda. Piimatarbimiskeeld puudub. NB! Toimib ka täide ja väivide tõrjeks!
Oleme kogu oma kitsepidamise aastate vältel kasutanud preparaate ilma piima pastöriseerimata. Meie kitsedel puuke  pole ning pereliikmetelt võetud regulaarne vereproov ei ole näidanud nakatumist borrelioosi või entsefaliiti.

NB! Info ühe tüüpilise "tõukitsede" müüja kohta: 
Heili Tammaru Raplamaalt Lelle kandist, tema kitseäri koht, ema nimele registreeritud ala EE25610 asub SIIN.
Veenduge alati Google Chrome brauseri pildiotsingu abil, kas kuulutusel olev klantspilt on originaal või varastatud  mõnelt välismaise kitsefarmi lehelt nagu see Heili Tammaru stiilinäide:

Hammaste järgi vanuse määramine ning info kitsede vanuse kohta: 

Sellest artiklist selgub, et emasloomad elavad keskmiselt 11-12 aastat, kuid...NB! kitsede eluiga on otseses seoses tallede toomisega. Kui pärast 10-ndat eluaastat jätta kits "puhkusele", võib ta vabalt elada 16-18 aastat! Olevat leitud eksemplar, kelle vanuseks koguni 24 aastat. 
Kastraatide keskmine eluiga 11-16 aastat. 

Sikkude eluiga 8-10 aastat. Sikkude lühemat eluiga seostatakse nende iga-aastase stressirohke innahooajaga. Lisaks sellele peab suguvõimelise sikutalle 3-ndal elukuul emast ja jt suguluses emastest eraldama. Samas võib kitsetall kogu elu kontakti emaga hoida. Kitsed on väga viljakad ning saavad kähku (2,5 kuni 3 kuu vanuselt) suguküpseks. Et meil ametlikult on seadusega keelatud elastraatori vm kudesid kärbutava meetodi kasutamine, jääbki kastreerimine tihtilugu tegemata. Meie riigis tohib kastreerida vaid litsentsiga veterinaar, kasutades selleks kirurgilist või burdizzo meetodit.
Ja üleüldse, eksole..... tundub ju nii julm ja harjumatu kiusata toredat kitsepoissi, kes niiiiii haledat häält oskab teha!?!?! 
Aga...kitsed on üsna osavad ronijad ja nutikad, eriti inneldes ja nii võibki juhtuda tüüpiline äpardus kui härdameelse, väheste kogemustega alustaja kitseomaniku noore 3-7 kuu vanuse kitsetalle paaritab ära sellesama kitsekese vend juba augusti teises pooles ning jaanuarikülmadeks ongi nappide emainstinktide, olematu piimaanniga, väljaarenemata kehaga noorkitsel käes elujõuetu(d) tall(ed), kelle ellujäämine tihtilugu üsna küsitav.

 Mõned näited Eesti kitsekasvatustaludest (nii nagu nad meil parasjagu on):

Mida peaks veel teadma kitsi pidama hakates:

* kõige olulisem on endale selgeks teha kitsepidamise eesmärk: on see piim, liha, vill, nahk või lihtsalt silmailu?  Millised oskused ja ressursid on eelnevalt olemas?  Kuidas lahendada sööda-, sõnniku- ja järelkasvu küsimus? Asjad on vaja läbi mõelda, sest vaevalt tahaks keegi kulutada kümnekonna kitse talitusele tervelt paar tundi hommikul ja sama palju õhtul ning veel tükikese lõunastki! Sööda varumisel on oluline teada, et kohalik tõug saab piima tootmiseks hästi hakkama üksnes kohaliku söödaga, imporditud võimsat kasvu tõugudele kulub sööta sama koguse piima jaoks vaat et poole rohkem ning tihtilugu on tarvis hoopis spetsiaalseid graanuleid.
Kits on karjaloom, kari algab kolmest isendist. Ka väikse karja puhul oleks hea, kui on olemas ettekujutus või visioon kuhu jõuda, nii banaalselt kui see ka ei kõla. Vastasel korral võib kogu värk hakata kiskuma  metsjänese kannul sihitult haake tegevaks koerarakendiks. Me ei rista ju omavahel chihuahuat ja rottweilerit ega vii neilt saadud järglasi  pikakõrvalise spanjeli juurde paarituseks?

* enne kitse ostmist on soovitatav nõuda eelmiselt omanikult looma märgistamist. Kõigi korrektselt märgistatud loomade andmeid saab kontrollida SIIT (ISO kood on kõigil eestis märgistatud kitsedel EE). Andmed loomakasvatajate asukoha jpm kohta: https://kls.pria.ee/kaart/ 

Internetis leidub häid võõrkeelseid soovitusi, mida silmas pidada kitse ostmisel. Eesti keeles on üsna sarnane leht  lamba ostu teemal, artikli autor loomaarst Ants Kuks. Kitse puhul peab kindlasti üle vaatama kõige olulisema piirkonna ehk udara seisukorra! Sõlmed udaras, nisavigastused, lisanisad, nisade vintskus, tõrkumine lüpsil, veri piimas –  need on tõsised puudused! Mida vanem on kits, seda suurema tõenäosusega on tal olnud udaratraumasid ja udara sidekoestumist, mille tõttu võib ka piim üha vintskemalt nisadest väljuda.
Teine tähtis tegur on iseloom : tigedal sotsialiseerumata loomal on oma kindlalt väljakujunenud harjumus liigikaaslastele sarvedega virutada või neid hammastega kakkuda. Tasub üle küsida ka, kui vanalt kits on esmapoeginud, kas on olnud üksik- või mitmiktall, mida räägib omanik müügilooma esivanemate tausta kohta. Isegi kui kuuldu on teie jaoks arusaamatu nagu hiina keel, annab pererahva loomadesse 
suhtumine aimu, kas neilt üldse osta või mitte. Ja pidage meeles – erialane termin isaslooma kohta on SIKK! Metsas ja jalas on sokk, laudas sikk, selle tegi minule eesti keele õpetaja omal ajal üdini selgeks. 

Samamoodi   p o l e   o l e m a s    N u u b j  a ,  A n g o l a   N u u b j a    e g a   A n g o l o   N u b i a n   jne tõugu! Terminoloogiliselt on õige anglonuubia kits (ingl k Anglo-Nubian goat)

Ning veel ja veelkord: ükskõik kui veenev on müüja (NB! näiteks Heili Tammaru tel. 5451 0539 ja valenimega KEILI tel. 5919 3034))  jutt, üksnes(!) konkreetse müügiloomaga kaasasolev tõutunnistus/sertifikaat vanemate jõudluse kohta ja looma kõrvas olevad märgid kinnitavad, et tegu võib olla üliheade omadustega, rahaliselt hinnalise import-piimatõuga! Ja alati ei piisa ka sellest! Vältige ostmist inimeselt, kes pidevalt kuulutab! Kasutage interneti-otsingut väidetava tõu kindlaks tegemisel. Katsuge udarat, proovige lüpsta, maitske piima! Teadaolevalt leidub Eesti taludes eksootilistest sortidest vaid kameruni kääbuskitsi, rootsi maatõugu kitsi, tüüringi (TWZ) metsakitsi, saane kitsi, vähesel määral lontkõrvalisi buuri lihakitsi ja üha rohkem erineva veresuse protsendiga anglonuubia kitsi. Kahe erineva tõu ristamine ei anna enam puhtatõulist järglast. Umbropsu sihitult ristates võime lõpuks jõuda tagasi esialgse metsiku besoaarkitseni. Aretustegevus on pikaajaline, väga teadlik ja eesmärgikindel, vilunud silma ning geneetikast kõige elementaarsemaid algteadmisi nõudev tegevus! Seejuures ei saa keskenduda ainult ilule, sest ka ilus kits peab suutma toita oma talled. Teisalt, üksnes toodangu suurendamisele panustades võib tähelepanuta jääda välimik ning võimenduda edasipäranduvad puudused. 

      Väike spikker vilunuma "silma" saavutamiseks  "Kitsekasvatuse" käsiraamatust lk 52 ja 54. Raamat on tõlgitud saksa keelest 2013 aastal! 

* vastavalt põllumajandusministri põllumajandusloomade märgistamise korra määrusele nr 77 §3 lõige 4¹ märgistatakse kits kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral. Nüüd on leiutatud kõrvamärgid ka minikitsedele. Minikõrvamärgid ei ole vastupidavad, nad purunevad kergelt ja kaovad kõrvast ära. 

 * kitsed taluvad külma, kuid mitte niisket, tuulist ilma(NB! Udar on paljas ja külmetub!). Neil peab sajuperioodil olema vähemalt varjualune. Varjualuses võiks olla eritasandilisi lebamisriiuleid, kuhu kitsedele meeldib üles ronida ja kuivas olla. Ehitise konstrueerimisel on vaja eelnevalt väga hoolikalt läbi mõelda, kuidas seda hiljem puhastada. 

* kits on võimeline hüppama/ronima/küünitama kaugelt üle oma  turjakõrguse/kehapikkuse. Kui pea ja üks esijalg mahub läbi, tuleb jälgida kas kits mahub ka ise läbi. Piirdeaed peaks ulatuma minimaalselt  1,3 m kõrgusele(olenevalt ka tõust ja kitse sportlikkusest). Meie oleme nüüdseks katsetanud nii ketitamist, elektritara kui virtuaalset aeda koos karjakoera ja rajakaamerate süsteemiga. Kõige tõhusamaks on osutunud just see viimane, kombo-variant.  Sedalaadi kombo tasub ennast eriti siis ära, kui teie naabruses tegutseb näiteks  loomavihkajast kriminaal. Kuna kaamerad salvestavad loomade juures liikujaid ning asukoha-jälitaja näitab ära karja täpse asukoha ja liikumise trajektoori, osutub vajadusel hiljem võimalikuks  tõendada loomade väärkohtlemistpolitseile või kohtule. 

NB! Enne ketitamist tutvuge lamba- ja kitsepidamise põhinõuetega EL liikmesriigina kehtib meil rikkalikult mitmesuguseid ettekirjutusi, mis on välja töötatud loomade hukkumise ja kannatuste vältimiseks, samuti nakkushaiguste ja epideemiate leviku tõkestamiseks jpm. Nende läbilugemisel tasub erilist tähelepanu pöörata erinevatele pädevustunnistustele, millede olemasolu nüüd nõutakse (näiteks loomade veol üle 50 km, põllumajandusloomade tapaeelsel uimastamisel ja hukkamisel, aga ka loomsete saaduste ning kõrvalsaaduste käitlemisel).

* elektritara ehitamisel hankige korralik voolugeneraator, nii piisab heal juhul ka kolmest traadist. Alumine traat olgu 15-20 cm kõrgusel maapinnast. Muidu hakkavad kitsed harrastama traadi alt läbipugemist. Kasutatava lindi/traadi voolutakistus peab samuti olema vastavuses generaatori võimsusega. Aastast 2019 pole ka väliaedikus lubatud kasutada okastraati(mis oli senistest kõige kitsekindlam).

* kellele vihtade tegemine meeldib, on väga hea. Meie oleme kenadel päikeselistel talvepäevadel kogu karjaga lihtsalt teeäärse võsa ääres jalutamas käinud. Kitsed nosivad siis ise neid võrseid, mis neile maitsevad.

* kitsed naudivad kui neil selga sügatakse. Pärast lüpsi on parim viis neile lahke häälega kiitust jagades, selga-rinda kratsides ja kaelale patsutades tänu avaldada. Paluke leiba sellele lisaks on juba maitseasi. Sama meetodiga taltuvad ka sotsialiseerumata kitsed, lisaks võiks neid talvel paigutada laudas kuhugi käidavasse kohta. Kits taipab, et teie igakordne möödumine ei kujuta ohtu ning nurka põgeneda ei saa. Olen sel moel sõbrunenud paljude metsik-kitsedega ning viimaks on nad hakanud mulle sülle pugedes isegi kõrva "nohistama". "Nohin" on jäägitu poolehoiu tunnus.

* E. Musto "Kitsekasvatuse käsiraamatus" on soovitatud kitsi lüpsta nn lüpsiriiulil. Kel puusepaoskusi napib, võib lüpsinurga kombineerida edukalt ka paraja suurusega ree, madalama lauakese vms abil: kits hüppab siis nurka asetatud alusele ja nii saab teda mugavalt, ise küljega kitse poole istudes, lüpsta. Lüpsiriiulit võiks aeg-ajalt puhastada või vähemalt mõnel vihmasel päeval räästa alla ligunema tõsta.

* 1-1,5 aasta vanust kitse võib hakata lüpsma ka siis, kui sikku pole käepärast olnud. Noor kitseke kasvatab ja kahandab puberteedi saabudes (4-12 kuiselt, olenevalt sünniajast) ise oma udarat. Kevadel värske ädala peal pidades võib korra päevas ühel ja samal ajal julgelt alustada tema lüpsmisega. Kui tegu pole suurtootmisega, kus oluline iga piimatilk ja võimalikult kiire kasumlikkus, võime rahulikult oodata noore kitse väljaarenemist, jälgida udara sobivust lüpsiks, noorkitse iseloomu jpm asjaolusid. Teisel elukevadel kordagi poegimata lüpsile harjutatud noorkitsed kiinduvad väga tugevalt oma talitajasse. Nad kohtlevad lüpsjat kui oma talle! Kui nisad on esialgu väga tillukesed, võiks noorkitse kinni hoida ja sööta  tema alt mõne teise kitse tallesid.

* nii nagu alla aastast kitse, pole soovitatav paaritada ka üle 10 aasta vanust kitse, selle asemel hakata teda samamoodi kevadel ahtrana lüpsma. Vana kits ei pruugi enam poegimisega toime tulla. Või poegib küll ära, ent suur pingutus nõuab paari kuu möödudes kitse elu. NB! Oleme saanud  järele proovida! 

* noort esimesel lüpsil kitse saab õpetada rahulikult paigal seisma seina ääres kütkes, kui tema kõrvale kükitades võtta üles lüpsi- (ehk parempoolne) tagajalg, pista see endale parempoolse põlveõndla vahele keharaskuse alla ja samal ajal rahustavalt rääkides lüpsta. Meetodit saab kasutada ka putukarohkel suvel, mil õppinud rahulik kits ei pruugi nii rahulik olla. Kui ei jää muud võimalust ja kits oma koiva järjekindlalt lüpsikusse pistab, tuleb ikkagi ehitada lüpsiriiul või -pukk ning pukis kütkes seisval kitsel tagumised jalad sõrgatsiliigestest pehme ent tugeva paelaga (mõni vana kleidivöö vm) kindlalt ümber pukilaudade kinni tõmmata. Enamasti piisab korrast-paarist, et kits taltuks. Raskemad juhused võivad nõuda ka nädala jagu sidumist ent see tasub vaeva kuna hiljem kits taltub ega pea enam jalgu siduma.

* kitsede käsitlemise probleeme saab ennetada, püüdes luua nendega (soovitavalt juba talle-eas) tiheda emotsionaalne sideme. Õieti võib küll täie kindlusega väita, et kuni kits teid ei usalda, pole teil temaga suuremat pihta hakata: ta ei anna kätte, ei sõõruta vabatahtlikult piima, rapsib-pissib-kakab lüpsi ajal, turtsub tatti, võib halvemal juhul lausa ise oma nisad tühjaks imeda, udara ja tagakeha virtsaseks määrida, stressi tõttu kõhnuda, lõpuks haigestuda jne jne. Ehk käitub nagu siin blogis kirjeldatud põrguline Zygota! Meeldetuletuseks: kits ei ole nagu lehm ega ammugi nagu lammas. Kits ei ole põllumajandusliku suurtootmise liik! Igaüks neist omaette on karakteri ja tundeeluga isiksus! Minu enda hinnanguil on kits koduloomadest kõige intelligentsem, olles võimeline juba tallena ära õppima kõige olulisemad asjad kuidas käituda ja olla. NB! Jälgige, et rumalate kommetega kits ei saaks ebasoovitud oskusi õpetada oma talledele! Sõbrunege talledega: juba teisest elunädalast alates võib pakkuda neile jõusööta, kaera, leivakoorukest. Pisike leivatükk tuleks panna tallele suhu ning hoida seni suud koos, kuni tall mälub ja taipab, et see on söödav. 

* jälgige oma karja: kuidas kitsed söövad, liiguvad, suhtlevad. Innahooajal sügisel lähevad omavahelised suhted teravaks: ka emased kitsed löövad päid kokku, ei sallita üksteise lähedalolekut! Jalutuskäigul jälgige nii rivi etteotsa trügivaid kui ka viimasteks hoidvaid kitsi. Võib-olla peaksite välja praakima eesotsas liigselt ringitraavivad või rivi lõppu jäävad vanaldased, tervisemuredega vms kitsed. Jälgimise hõlbustamiseks võiks kahtlased kitsed mingil moel eriliselt märgistada. Näiteks meie karjas saavad põduramas seisus kitsed erepunase kaelarihma. Rivi ees juhipositsioonil kitsede kaelarihma küljes oleme kasutanud nii kellasid kui lemmiklooma asukoha positsioneerimisseadedmeid.

* nii nagu meie kreemitame aeg-ajalt oma ihu (osad naised peavad tegema seda rohkem, teised vähem) vajab ka mõne kitse udar kevaditi  kreemitamist, vältimaks päikese ja tuule koosmõjul kuivamist ning lõhede tekkimist. Alati ei piisa seestpidisest hooldusest, täpsemalt lakukivi mineraalidest või pole päris õige mineraal. Kreemi võib valmistada kitse oma piimavõidest või tapetud kitse sulatatud siserasvast või külastada farmitarvete poodi, küsides mõnd salvi või hankida shea võiet. 

* sama lugu on udarat ümbritseva "bikiinipiirkonnaga". Karvakesed on kena disainielement ja supi sees puhas kiudaine, ent mida vähem satub neid lüpsikusse, seda parem! Kui karvad lüpsi ajal segavad, võiks neid pisut piirata. Lambakäärid, lambapügamismasinad lõikavad suurepäraselt ka kitse tõrksat karva.

* paar korda aastas tuleb teha kogu karjale üheaegselt läbi ussikuur, korrates seda enamiku preparaatide puhul umbes 7-10 päeva möödumisel.  Siseparasiitidega nakatumise tunnuseks on: kõhnumine, pulstunud läiketa karv, mõnikord köhimine, mööduv kõhulahtisus. Välisparasiite reedab samuti karva pulstumine, sarvega turja ning tagajalaga kõrva tagant või kõhu alt sügamine.  Kõik parasiidid on kitsedele tülikad, vähendavad jõudlust ning rikuvad nende üldist head väljanägemist(määrdunud-kõhvitsemisjälgedega seljad-küljed, kõhualused ja kõrvatagused)! 

Preparaadi valikul kehtib kuldne soovitus: "Enne tarvitamist pidage nõu arsti või apteekriga!"  Väidetavalt pole hea kasutada Albendazoli (paljudel siseparasiitidel on tekkinud resistentsus).  Kahjuks pole paljusid häid preparaate vetapteekrite sõnul enam võimalik tellida: Ecofleece, Neostomosan, Bayoflay  ja Butox . Hetkel on olnud saadaval piimakeeluajata Deltanil. Siseparasiitide tõrjeks võiks alustada  Levamisol´iga, täide ja väivide vastu kasutada süstelahust Bimectin, Ecomectin, Noromectin (toimeaine ivermectin, piimatarbimiskeeld inimesele ~49 päeva) Kuna spetsiaalselt kitsedele näidustatud preparaate pole välja töötatud (täpsemalt – pole tehtud teadusuuringuid ega -katseid) kehtib kõigi puhul vähemalt 7-päevane piimatarbimiskeeld!
Lauda desinfitseerimiseks on samuti mitmesuguseid vahendeid, hea vahend kuivdesoks allapanu sisse on Stalosan F .  Sääskede tõrjumiseks oleme kasutanud Deltanili ning tekitanud tossu ja sel moel leevendanud kitsede olukorda.

* aastas kord või paar on tarvis värkida sõrgu. Kõige käepärasem on seda teha tavalise kabjanoa või väikeste oksakääridegaga. Kitsedele meeldib lihvida ise oma sõrgu kive või kiviaedu pidi turnides. Kui kits lonkab, peaks kõigepealt vaatama, kas sõrad on korras. Värkimata sõrad rikuvad ka piima head maitset. See on seletatav haisu tekitavate bakterite kogunemisega talla all, kus neil soodsad tingimused ning seejuures ei piirdu bakterite tegevuspiirkond üksnes nahapinnaga vaid nad tungivad läbi naha ka kitse organismi!

* kitsede pidamiseks  on aeg-ajalt makstud ka toetusi kuid 244 EEK- ine toetus kaotati 2004- l aastal seoses EL astumisega. samuti kaotati otsetoetus, mida  korraks maksti 2016 aastal – kuna Euroopa Komisjonile ei suudetud põhjendada sektori raskusi olukorras, kus loomade arv aina suureneb: LINK!  2017 aasta eest maksti vaid kitsede heaolutoetust €9 iga vähemalt aastase emakitse eest (juhul kui karjas oli vähemalt 10 nõuetele vastavat looma).

* arvestamata toetusi on meie talu kogemused näidanud, et alates aastast 2007, mil kari kasvas  u 40 peani ja avanes võimalus tegeleda turustamisega, on reaalne  kitsepidamissaadustega (müügiloomad, liha, piim, nahad) teenida keskmiselt € 950 kuni €2000 aastas. Kõrghetkel 2016 suvel oli meie talus 84 kitse või kastraati ja 53 talle!

* kuigi puberteet võib saabuda ammu enne aastaseks saamist, on noort kitse kindlasti parem mitte paaritada enne 8-12 kuu vanuseks saamist või 36 eluskaalu kilo saavutamist. Ja kui vähegi võimalik, oodata sellega 18 kuud! Pahandusega võib hakkama saada juba pisut noorem kui kolme kuu vanune sikktall. 

* just seepärast tuleb sikud kitsedest eraldi karjas pidada. Või kastreerida. Seetõttu oleks meie talu kogemustele tuginedes kõige optimaalsem lasta sikk kitsekarja novembri- või detsembrikuus. Sellisel juhul sünnivad talled aprillis-mais. See on hea üsna mitmel põhjusel: 1) sündinud kitsetalled saavad 1,5 aastaseks e. paaritusealiseks järgmise aasta oktoobriks ja on valmis oma esimest tiinust kandma 2) kastreeritavatel sikktalledel on vähem tüsistusi kuna pole veel palavust ja kärbseid, samas on lootust üsna varsti pääseda lauda allapanult (ja seega infektsiooniohust) õue  3) talled sünnivad lauta ent on juba piisavalt tugevad õue värske õhu kätte jalutama minekuks – liikumine on arenevale tallele ülioluline! Et talled ei satuks rebaste, šaakalite või teiste kiskjate saagiks, varustame nad alati kaelarihma külge kinnitatud kellukestega. Kellukaid saab varuda jõulumüükidelt või valmistada ise kolmest ketilülist metalselt tiliseva "kaelaehte". Suvise söödakülluse ajale e. liiga hiliseks jäänud poegimiste puhul tuleb kitse enamasti juba enne poegimist lüpsma hakata, et udarat mitte põletikku lasta. Tallede jaoks mõeldud ternespiim tuleb esimesel tühjakslüpsil pakendada sügavkülma jääkuubikute vm kottidesse. Neid saab hiljem vajalikul hetkel üles soojendada. 

* karjatamisperioodil poegivad kitsed nõuavad ka hoolikamat jälgimist, et murdjad enne tilina kaelapanemist vastsündinuid metsa ei veaks. Ning kuna oktoobri teisest poolest väheneb järsult piima hulk,  ei oleks hea viimaseid poegimisi jätta hilisemaks kui augustiks. Südasuviste poegimiste perioodil suureneb emakitsedel poegimishalvatuse oht. 

* algaastail üritasime suguloomana kasutatavaid sikke koos noorsikkudega paari kilomeetri kaugusel, metsade ja soode taga naabrimehe põllul ketis hoida. Siiski hakkasid lahtised armuvalus noorsikud augusti lõpus hääle/lõhna peale kitsede juurde teed otsima ning ka kitsed kippusid sikkude juurde matkama. Seetõttu oleme sikktallede suhtes langetanud otsuse nad esimese elunädala jooksul kastreerida. Nii saame hoida enamuse loomi ühes karjas.

* kastreerimismeetodi valikul pidage nõu oma veterinaariga! Kel asjalikku veterinaari pole, võtke julgelt  ühendust mõne kogenud kitse- või lambakasvatajaga, koos leiab nutika lahenduse! 

* innatsükkel vältab 18-23 päeva, kestab 12-39 tundi, tiinus 5 kuud (150 päeva). Kõikumine 5 päeva varem/hiljem! Indleva kitse tunneb ära sabaliputamise, häälitsemise ja sikuga kontaktiotsimise järgi. Meil levinud piimakitsed indlevad tavaliselt augustist märtsini. Talled sünnivad siis jaanuarist augustini. Minikitsed ja lõunamaised tõud indlevad aastaringselt.

* tiinuskalender siit   ( ja klikkida vasakul linkide veerus "Due Dates")

* sikk haiseb innaajal spetsiifiliselt, sellega ta meelitab kitsi enda juurde. Et olla veelgi vastupandamatum, pissib sikk oma habemesse, esijalgade- ja kõhukarvadesse. Kitsede piima kvaliteet sikuga koos pidamisest ei muutu. Piima kvaliteet oleneb eelkõige lüpsihügieenist ja jahutustingimustest. Sikud võivad olla väga erineva iseloomu ja haisu intensiivsusega. Mida haisvam sikk, seda "kitsesemalt" haisvam piim on tema järglastel. Ohutuse huvides võiks eelistada nudi sugulooma, kuigi kahe nudi looma omavahelise sigimise tulemusel võib sündida hermafrodiit e kahesooline isend. Siiski oleme kogenud, et see võimalus on üsna harv ja kaalub üles selle kahju, mida tekitavad sarvilised loomad. Kahesoolise isendi saab kasvatada lihaks või kasutada innadetektorina: suurepärane võimalus karjatada sügisel tervet karja koos, nii paarituseks liiga noori kui liiga vanu, jätkuvalt karjamaal ja võtta kindlalt suletud ruumi siku juurde vaid kahesoolise poolt tuvastatud suguemased. Sel meetodil saab säästa end suurest vaevast kui Teil on paarkümmend sugukitse aga ka paarkümmend kevadist talle ja mõned eakad kitsed, keda peab sikust kindlasti eemal hoidma.

* hea jõudlusega siku hankimine on oluline investeering. Kui vähegi võimalik, tasub sellelt mitte kokku hoida. Võimsa siku ülalpidamine nõuab küll lisakulutusi nii söödale kui sulu kindlustamisele, sest eriti sarvedega sikk on indlevate kitsede juurde pääsemiseks võimeline maha lõhkuma päris tugevad aiad.  Ent tavaliste, ilma sihikindla aretuse ja välimikuta, kehva piimaanniga kitsedelt sündinud sikupussakatega jätkates erilisi tulemusi ei saavuta, eriti kui tahta parandada karja jõudlusnäitajaid. Püüdke teha koostööd mõne sikuomanikuga, kellelt soetada korralikult piima andva kitse järglane. Kui teie kari on terve, on enamus sikupidajaist ehk nõus isegi paaritustasu eest sikku laenama või paarituseks kitse enda juurde  võtma. Kui seda annab läbi rääkida kordades kallimate tõutäkkude puhul, võiks tehing tulla kõne alla ka ühe sikukrati puhul?

* esimese elunädala lõpuks on aimatav, kas kasvab sarvedega või nudi isend – sarvenukkide teravused on katsudes tunda. Nudistada tuleb kohe, kui sarvealged on näha (mitte hiljem kui 5 nädalaselt). Meie seadus lubab nudistada vaid volitatud veterinaaridel. Kel jätkuvalt asjalikku vetti pole, pöörduge kogenud kasvatajate poole! Sarved aitavad palaval päeval reguleerida kitsede kehatemperatuuri ning kaitsevad vähesel määral kiskjate rünnaku eest.

* väiksed kuni kolmekuised kitsetalled on parimad massöörid. Kui neid harjutada inimestega, trallitavad nad meelsasti iga kõhuli visanud hädalise selja peal, pidades seda lihtsalt künkaks, mille otsa ronida. See on kvaliteetaeg, mis tugevdab kitsepidaja ja tulevaste piimaandjate omavahelist sidet ning on kõige õigem aeg väikestele aga väga intelligentsetele loomahakatistele häid kombeid õpetada. Mis on lubatud tallele, olgu hiljem lubatud ka suurele (50-100 kg!) täiskasvanud loomale. Seetõttu on oluline algusest peale teada anda, et te ei soovi: 1)esijalgadega inimese najale hüppamist  2)näppude ega riiete lutsimist/nätsutamist. Eriti lutitalledelt on hiljem rumalaid kombeid pea võimatu välja harjutada. Talledele on oluline ka selgeks teha, et neil on tsoon, kuhu pole lubatud tulla – elumaja esine, lilleaed vm.

* kui karjas koos nudid ja sarvilised isendid, on oluline jälgida nende omavahelist läbisaamist ja üldist karja hierarhiat. Riiakad kitsed tuleb teistest eraldada, et vältida traumasid. Kitsede pidamise ala peab olema piisavalt avar. Kitsastes oludes löövad võimukamad kitsed arglikumaid peaga kõhtu ja udarasse, põhjustades neile näiteks udarasse tabamisel vereseguse piima. Üldjuhul kõlbab niisugune piim juua ning ei tähenda kohe mastiiti (verine piim on muidu üheks mastiidi tunnuseks). Kahtluse korral on võimalik piima testida – mõnedes veterinaarapteegides ja farmitarvete poodides on saadaval 1-liitrised testvedelikud, mille hind umbes €8-10. Kerba test näitab somaatiliste rakkude ning california mastiiditest (CMT) Staphylococcus aureus   bakterite arvukust toorpiimas. Täpsem ülevaade lehmapiimas leiduvate bakterite piirnormidest SIIN   Iseenese jaoks tootes ja veel enam – piima müües(isegi väikestes kogustes), on hea kui mõned olulisemad analüüsid on tehtud. 

* stressis ja kurnatud loomadele on hea panna joogi või jõusööda sisse turgutavat VITAMIINIDE segu. Kui osa nudipealiste karjast on juba kõhnad, apaatsed, andes peaaegu olematus koguses soolase maitsega piima, on olukord juba ammuilma pöördumatult kriitiline.

* bioohutuse tagamiseks on mõistlik kitsedest hoida eraldi sead(SAR tõttu on niikuinii nõuded rangemad), samuti kodulinnud. Kanadel esinevate haiguste tõttu EI OLE soovitav kanu pidada koos mitte ühegi teise linnuliigiga(meil on nad eraldi ka kalkunitest). LINK kanade haiguste ja sümptomitega.

Piimateemast huvitatutele:

Kitsepiim on tervislik ent parima tulemuse saab vaid  2-3 minuti jooksul  otse udarast lüpstud ja kohe kurnatud sooja piima juues! Ternespiima kuur, ka külmutatud kuubikutena, on võimas ravivahend bronhiidi ja viirushaiguste vastu! 

**NB! Toorpiimale esitatavad nõuded väike- ja suurtootja vahel erinevad ainult sel juhul, kui on tegemist toorpiima väiketootjaga (toodab lehma toorpiima kuni 100 kg päevas/700 kg nädalas või ute toorpiima 10 kg või kitsepiima 20 kg päevas), kes müüb oma toorpiima otse farmist, ja kasutab piima enda ja oma pere jaoks. Sellisel juhul toorpiima kvaliteedi määramise kohustust laboratoorsete analüüsidega ei ole. Ei pea olema ette näidata ka veterinaartõendit. On vaid nõue, et piim peab pärinema kliiniliselt tervetelt loomadelt, karjast ja piirkonnast, kus ei ole loomataudi esinemist ja kahtlust, kari on brutselloosi- ja tuberkuloosivaba, piim ei tohi sisaldada antibiootikumijääke ja teisi veterinaarpreparaate ja piim on jahutatud madalatele temperatuuridele. Kui piimatootja otsustab toorpiima hakata turustama tänaval, turul või müüb piima jaekaubandusettevõttele või piimatööstusele, liigitub ta suurtootjaks. Sellisel juhul rakenduvad väikepiimatootjale kõik nõuded, mis suurtootjalegi.

* kitsepiima somaatiliste e. keharakkude arv (SRA) võib olla kõrgem kui lehmapiima vastav näitaja! Ameerika standard  lubab Somatic cell counts (SCC) kõikuda vahemikus 600,000 - 800,000 per ml. Kuid üks USA kitsepidaja, kes on jälginud ja testinud oma karja 10 aastat, peab terve kitse puhul normaalseks mitte üle 300,000 per ml. Siin artiklis selgitab ta põhjalikult ära, miks need asjad nii on, samuti saab teada lehma ja kitse udara erinevuse! Veel huvitavaid artikleid SCC kohta:

* pisut kõrgem SCC ei halvenda juustu kvaliteeti: http://ec.europa.eu/research/agro/fair/en/fr0881.html 

* erinevate lüpsiviiside mõju piima hügieenile – masinlüps ei pruugi olla puhtam: http://www.uco.es/zootecniaygestion/img/pictorex/18_16_28_Delgado.pdf

* EU standard on ilmselt 1,500,000 cell/ml: http://om.ciheam.org/article.php?IDPDF=1600117 Meil Eestis pole konkreetseid piiranguid kehtestatud, ilmselt võiks see olla umbes 800,000? 
* kitsepiimaproove on võimalik saata ka piimaringi auto peale

 

 * Meie vabapidamisel kitsede piima rasva- ja valgusisaldus  ja SRA ning karbamiidi sisaldus  

Kommentaariks analüüsile: piimalehmade tabeli järgi on enamusel kitsedel tugev valgu ja energia ülejääk (grupp 9) või kerge energiapuudus, valgu ülejääk (grupp 6). SRA kohta võib öelda, et siinkohal ei kehti piimalehmade normid (Vt. ülaltoodud ingliskeelseid saite!). Eesti JKK andmetel tuleb lehmade piirnorm 200 000/1 ml korrutada viiega e. kitsede puhul on Eesti mõistes normaalne 1000 000/1 ml (NB! analüüside tulemustes ei kirjutata lõppu 000 e. 1 miljon rakku kirjutatakse neljakohalisena: 1000!!) Meie kitsede puhul on näha, et poegimata, esimest aastat lüpsvate noorkitsede SRA on ülihea: Klaara, Lumivalgeke, Lumimari. Lisaks Kajakas – ühe korra poeginud noorkits. Eaka Mona puhul oligi oodata kõrgemat SRA- d. Mona pole algusest saati olnud meie karjas, vaid lisandus täiskasvanuna nagu ka Kondike. Nende puhul pole teada võimalike läbipõetud põletike juhtumid. Gehenna udara peal oli proovi võtmise ajal kerge marrastus. Samas võib tema kõrgem SRA olla tingitud juulis poegimisest. Halvima SRA näitajaga Piña Colada proov läks arvatavasti võtmise ajal untsu (näpp puutus vastu proovipudeli korki). Ootame ära järgmised tulemused! Kardetust madalam SRA oli hiljuti lisandunud eesti kitsedel (nime taga EK), kuigi näitajad on siiski kõrged. Eesti kitsede piim ei läinud proovide tegemise hetkel inimtoiduks kuna kehtis Bimectini süsti(parasiiditõrje) keeluaeg (49 päeva teisest süstist).

Järglaskond ja riskide hajutamine: 

* valige paarituseks ainult teadaolevalt 1,5 -10 aasta vanused hea tervisega, korras udaraga, suvel 2 ja enam liitrit päevas andvad kitsed (1 tall vajab päevas vähemalt 1 liitri piima! Mitmikute sünni korral ja eriti just talvel võib kehva piimakitse korral osutuda vajalikuks tallede lisatoitmine!). Jätke aretusest välja kõik kitsed, kes olnud väikse sünnikaaluga, kel tallena kasvus kängujäämist, luupunne, mädakoldeid.

* võimalusel kasutage hea jõudlusega korralikku sikku, kes pole lähisuguluses ühegi paaritatava kitsega. Lihtsalt tallede saamise pärast pole mõtet kitse paaritada, ta annab teile piima ka ahtrana.

* meie kümnekonna hooaja statistika järgi saan teha mõned üldistused: sooliselt sündis tallesid enam-vähem võrdselt ning jagades tallede lõpliku arvu poeginud emakitsede arvuga saime tulemuseks reeglina 2 olenemata sellest kui palju oli kasikuid, kolmikuid või üksiktallesid. Paaril korral sündis nelikuid ning kahesoolisi.

* ajatage paaritushooaeg ühele kindlale teile endale kõige sobivamale lühikesele perioodile. Et seda saavutada, laske mööda paar esimest indlemisperioodi. Ideaalne oleks prooviinna ajaks karja lasta hermafrodiit: ta haiseb nagu sikk ja näitab Teile kätte indlevad kitsed. Kõik kitsed sünkroniseerivad haisu tajudes inna ühele ajale ja Te ei pea muretsema, et kahesooline paaritaks ära Teie karja liiga noored, vanad või muudmoodi aretuseks kõlbmatud kitsed. Te ei pea hoidma nädalate kaupa eraldi suurt osa karjast vaid iga indlev kits läheb üksnes paarituse ajaks siku juurde. Kui talled 5 kuud hiljem üheaegselt sünnivad, on probleemide korral hõlpsam kombineerida olemasolevate tallede ja kitsedega: harjutada kolmiktallesid üksiktalledega kitsede alla, leida võimalike hukkude puhul asendusemasid ja asendustallesid  jne. Ja juhul, kui siiski tuleb üle minna kunstlikule toitmisele, saate selle tööga paari kuu möödudes ühele poole. Vaevalt tahaksite erinevas vanuses talledele piimasegu kokku segamise, lutipudelite-ämbrite steriliseerimise ning tallede toitmise 4 korda päevas venitada mitme kuu pikkuseks perioodiks!

* kõige optimaalsem tiinestumise aeg on november-detsember. Kitsed on eelnevalt mitme suvekuu vältel saanud valida kõrgeima toitainete sisaldusega sööta otse karjamaalt – see aitab viljastumisvalmiks küpseda võimalikult palju munarakke ning seega on võimalus saada suurem pesakond ühe kitse kohta, samuti pole enam vektorputukaid (Shmallenbergi viirus). 

* jälgige ja pange kirja paaritunud kitsed nimede ning kuupäevade kaupa. Kitse peab kinni jätma hiljemalt 1,5-2 kuud enne uut poegimist. Täpne kuupäev aitab teil ka kitse jälgida ning õigeaegselt poegimiseks teistest eraldada (vajadusel paigaldage sikule markeerimistraksid, nii värve kui trakse küsige Scandagrast vm). Kinnisperioodil on paras aeg  teha läbi kogu karjale ussikuur nii sise- kui välisparasiitide tõrjeks (süstelahus Ivermectini baasil). Kui kitse poegimine ületab nädala jagu tähtajast, võib vaja minna professionaalse spetsialistilt abi , kes teab selliseid mõisteid nagu oksütotsiin ja fenoveriin.

* paaritumiskausta pange kirja ka sündinud tallede andmed(siku nimi, paaritumise ja poegimise kuupäev, talle kaalumised, karva värvus, kasutatud ravimid, protseduurid)koos igale tallele kõrvapandud tallemärgi numbriga! Oma kitsepidamise ajaloos kogesin juhust kui sügisel väljavalitud ja broneeritud tallele kevadel järele tulnud ostja hakkas mind süüdistama vale noorkitse müügis. Sel hetkel oli väga mugav saata temale kogu hooajal sündinud tallede poegimisleht, et saaks võrrelda kõrvamärki jm andmeid.

* kevadel värskest ädalast toituvate kitsede piimatoodang kasvab. On lootust, et aprillis -mais sündinud mitmiktalledele või kehvema piimatoodanguga kitsede talledele ei teki vajadust anda lisapiima. Vähenevad ka kulutused jõusöödale, sest parim energia- ja proteiiniallikas on karjamaarohi. Talled saab harjutada piimakamate kitsede alla (selleks teha võõras tall poegiva ammkitse lootevedelikuga kokku, panna ammkits lõõga eraldi boksi koos oma ja võõra tallega vms)

* umbes nädal pärast poegimist määrdub kitse häbe korraks pruunika nõrega. See on normaalne emaka puhastumise protsess. Määrdunud karvad võib lambakääridega ettevaatlikult ära pügada.

Video: Alpi tõugu kitse poegimise protsess

* kitsed ega talled ei pane teile pahaks, kui eraldate neid päeval üksteisest. Kitsed saavad segamatult õues kõhud täis süüa ja jalutada, talled aga ühtse pundina  põhus soojas magada ning mürada. Talled on teie järelvalve all, nad ei satu hulkuva koera, kiskja või võõra kitse sarvede ette. Sotsialiseerumine toimub neil omavahel ning õhtul emakitsede lauta saabudes. Oluline on talledele jooksukoridoride võimaldamine. Jooks ja lihaste treening on arenevatele talledele sama tähtis nagu puhtast inventarist etteantud soe 40-kraadine piim! Kõik need abinõud üheskoos hoiavad ära kõhukinnisuse, -lahtisuse, traumad, äärmuslike ilmastikutingimuste kätte jäämise, bakterite ja viirustega nakatumise ning kõrvaldab sel moel mõned olulised tallede põdemise ja kängujäämise tegurid.

* kui ei jää muud valikut peale kunstlikul toidul üleskasvatamise, kasutage spetsiaalseid loomalutte. Beebilutid on liiga pehmed, neile tulevad kiiresti mõrad. Farmitarvete poodides müüakse laste toidupudelitele NUK pealekeeramiseks sobivaid pikki pehmeid loomalutte. Veelgi paremad on erinevad spetsiaalsed lutiämbrid. Enne ostmist või tellimist PõllumeheKaubamajast uurige põhjalikult  kui lihtsalt käib neil luttide lahtikeeramine. Aeg-ajalt on lutid vaja ämbri küljest lahti keerata, hoolikalt pesta, keevast veest läbi kasta ja desinfitseerida.  PM Kaubamaja lingil viidatud lutid on jäigad ja talledele harjumatud ent kokku- ja lahtiühendamine lihtsam kui pehmete luttidega ämbril. Tallede harjutamine võttis punaste kõvade luttidega ämbrist rohkem aega ent õppimist kiirendas ühe eelmise hooaja kergelt lekkiva luti kasutamine. Nii taipas iga tall vaevata, et lutist voolab piima ning üritas tõmmata ka jäigemat lutti. Mida noorem on tall, seda kergemalt võtab õppust. Lutiämbri lutte tuleb vahetada, sest avaus venib suureks, piim hakkab lekkima. Eriti pehmemate luttidega ämbril! Tihendeid tuleb vahetada, sest ka need venivad välja. Vastupidavamad tihendid saab varuda traktoripoest  – 36,5 mm diameetriga ümmargused mustast kummist.

* talle ellujäämiseks on väga oluline saada piisavalt ternespiima!  Sellega kujuneb välja kaitse mitmesuguste kõhuhädasid jpm põhjustavate bakterite vastu! Eelkõige peaks see olema oma emalt; kui see pole võimalik, siis teiselt kitselt; kui ka see pole võimalik, siis lambalt või kasvõi lehmalt. Kui ternest pole mitte kusagilt võtta, siis üks selline terneseasendaja retsept: lisada 1 liitrile kasvõi poepiimale (aga pigem tavalisele kitsepiimale) 100 ml kohvikoort, 1 spl toiduõli ,1 kanamunakollane, 1 spl suhkrut. Soojendada 39 kraadini. Kui on, siis paar tilka kalamaksaõli. U. 70-100 ml esimene söögikord.

* piimasegudest on meie talledele olnud parim E-Eliit1 (vasikate täispiimaasendaja PUNASE kirjaga!!). Oleme katsetanud ka Denkamilki ent see tekitas kõhuhädasid. Uurige eelnevalt segu koostist, see ei tohi sisalda soja! Enamik sojadest on GMO! Ärge laske ka end segada poes müüdavast "Tallede täispiimaasendajast". See on mõeldud lambatalledele ja sisaldab eriti rammusat koorepulbrit! Kordame siinkohal igaks juhuks üle: lambapiima rasva-, kuivaine-, energia-, proteiini, kaltsiumi jpt. ainete sisaldus on tunduvalt kõrgem kitsepiima omast. Käesoleva lehekülje allosas sisalduvast tabelist näeme, et kitsepiim sarnaneb kõige rohkem lehmapiimale. Samas, kui rahakott välja kannab, võiks tallede söötmisel rakendada sellist algoritmi: esimesed 3-5 päeva ternespiim, sealt edasi esimene kott tallede täispiimaasendajat (pisut lahjem kui lambatallede segu). Kui see nahka pistetud, siis E-Eliit1 ehk "hall pakend" vasikatele. Teisest elunädalast vabalt ette ka jõusööt või kaer ning tavaline eesti kitse tall kasvab mühinal sama kiirelt kui tüüringer vms väljamaine tõug, saavutades kaheksandaks nädalaks eluskaalu 15 kilo. Toorproteiini protsent peab olema pulbris võimalikult kõrge – mitte alla 18!  
E-Eliit1 segu tuleb väga-väga täpselt mõõta, arvestusega 150 g/1 liitrile, valmistada kuumema kui 40-kraadise veega vahetult enne toitmist (arvestage: paras veetemperatuur on selline, mida te veel palja käega suudate kannatada, segu jõuab talvisel ajal jahtuda kuni lauta jõuate), valmistamise inventar ja jooginõud tuleb viivitamatult pärast söötmist võimalikult kuuma veega pesta ja aeg-ajalt desinfitseerida. Normaalne tall peaks suutma esimesel elunädalal süüa korraga 120-150 ml, teisest elunädalast  250 ml ehk 4 toidukorraga 1 liitri päevas. Paarikuine sööb juba 750-1000 ml korraga. Talle kõhtu saab kontrollida kõhu "punnuse" järgi. See peab olema söödetud kergelt punni, mitte ümmarguseks palliks. Ülearune piim valgub soolestikku ning hakkab roiskuma. Ülesöötmine põhjustab kõhulahtisust. Kui nii juhtub, siis tall päevaks dieedile ja kuiv hein ette. Kõhulahtisuse põhjuseid võib olla ka teisi, tutvuge Ants Kuksi loengumaterjalidega lambatallede kohta! Ja veel SIIN.(peab kerima!)
Materjalis on kirjeldatud erinevate sümptomite (näit punnkõht, vesine roe, napp või olematu kaaluiive, krambid) põhjusi ja abi. Kõigi mikro- ja makroelementide tähtsuse ja koguste kohta erinevatel põllumajandusloomadel on väga hea ja põhjalik kokkuvõte Viivi Sikk`u raamatus "Loomade mineraalne toitumine". Paljud hädad saavad alguse just nendesamade elementide, eriti seleeni puudusest tiinuse ajal. Kui kits pole saanud piisavalt seleeni või olete soetanud uue kitse, kelle tausta täpselt ei tea ning ta poegib teie karja saabudes, on valgelihastõve vältimiseks parem talled kohe süstida. Tegu on lihtsa lihasesse tehtava süstiga ning kuna nõukaajal reeglina kõiki tallesid süstiti, peaks selles küsimuses suutma teid aidata iga veterinaar(vetapteeker).

* tallede üleskasvatamine tuleb odavam, kui saate kasutada oma lüpsikitsede piima või veel parem – teete piimast juustu ja joodate juustuteost eraldunud vadaku talledele. Vadakut juues vajavad talled täiendavalt  mineraale ja valgurikast jõusööta/graanuleid [Anu Aidas, Scandagra Eesti AS-s müüakse. Või ostate talumehelt mõned kotid vilja (kaer on kõige kindlam, sh lollikindlam)]. Ent lugege eelnevalt läbi ka see lehekülg SIIN. Väidetavalt on kitsetallesid võimalik üles kasvatada ka lehmapiimaga. Koolitusel on räägitud Saksamaa suurtootmisfarmi kogemusest tallede söötmisel külma (< 20°) spetsiaalse piimaseguga (Denkavit), millele on lisatud sipelghapet (kalgendamiseks). Kuni teil on vähe kogemusi, katsetage esialgu ikkagi sooja piimasegu või vadakuga. Suurtootmise eripärast tulenevalt võetakse talled tõepoolest emade juurest ära ja neid toidetakse hoopis teisel režiimil, et talled harjuks juba algusest peale vähese koguse piima ja suurema koguse jõusöödaga. Külma segu joomine tavapärases (pakendil kirjeldatud) koguses tekitab tarbetut energiakulu (segu soojendamiseks kõhus), põhjustades isegi tallede alajahtumist ja hukkumist. Teisalt võib kogemuste puudumine tallede söötmisel tekitada neil kõhulahtisust: liiga palju vilja või liiga palju piimasegu sekka värske karjamaarohuga ja ongi häda käes. 

E-Eliit pulbrite koostise tabel(sobivad kitsetalledele):

   

* tallesid tõstke sülle ainult mõlema käega, ühega rinnaku, teisega pepu alt toetades (talle kõhtu venitades riskite terviseprobleemide tekitamisega). Väiksema talle süleshoidmisel saate esialgu kasutada ka üksnes ühe käe küünarvart, vilumuse kasvades on võimalik haarata kummalegi küünarvarrele kaenla alla üks tall. Lutist toites toetage vasak jalg põlvekõrgusele pingile, asetage tall pikuti oma reiele, lutipudeli ots ja talle lõug hoidke parema käe peopesal, vasakuga toetage kuklast (kui tall esialgu tõrgub joomast, resonantsi tekitab vm) või istuge ja võtke tall risti oma põlvedele või (kui teisi tallesid pole segamas) toitke teda lüpsiriiulilt, pingikeselt või kasvõi näiteks kirvepakult – et tall seisaks pisut kõrgemal ja Te ei peaks küürutama ning kükakil väsitavas asendis kügelema. Lutiämbrist joomist õpetama asudes meelestage end positiivseks ja heatujuliseks, kinnitage ämber kindlalt spetsiaalse hoidiku otsa seinale õigele kõrgusele, sättige end mugavalt pakule istuma ning haakige kannatlikult tallesid üha uuesti ja uuesti luttide otsa. Vajadusel kuulake lõõgastavat muusikat või paluge perearstil mõni leebem rahusti välja kirjutada. Nautige olukorda, see hakkab teile kindlasti meeldima! Peaaegu kõik talled võtavad paari-kolme päevaga õppust ega ürita enam teie sõrmi-riideid lutsida-hammustada, sõrgadega  selga kraapida ega koonuga kõige ebasobivamal hetkel müksida. Pigem on nüüd ülesöömise ennetamiseks vaja hakata  väikseid vaadikesi kokku korjama ja sulgu tõstma. Õppimist kiirendab ühe sissetöötatud, kergelt lekkiva luti kasutamine, mille otsa esmalt iga tall haakida.

* elujõuetute tallede hoolitsemine samm-sammult: 1) üles soojendada, kui on jahtunud; tuua tuppa ahjule vms sooja. Jahtunud talle pole mõtet toita, ta ei seedi piima. Raha eest võib soetada soojenduslambi ,  parim soojendaja on tegelikult  kevadpäikesest köetud kuiv sõnnikuaun päikselisel päeval tuulevaikses kohas. Talle tuleks põhutuustiga hõõruda ja masseerida 2) kui tall on soe, kontrollida imemisrefleksi; näpp suhu pista. Kui ise ei ime, siis sondiga toitmise video: https://youtu.be/Ea30GzXkWQY  Ilma sondita piima suhu kallates satub piim tallele kopsu, tekitades kopsupõletiku ja kindla surma. Lihtsa sondi kitsetalle toitmiseks saab valmistada, lõigates klistiirikoti voolikust paraja jupi ning torgates selle lihtsalt lutipudeli avausest  sisse 3) mahajahtunud ja ülessoojendatud tall vajab enamasti ka antibiootikumi (noromectin), et olukorrast välja tulla.

UUS!!  Meie retseptid (kannatust, lisamisel!) Seni soovitame uut "Kitsekasvatuse" raamatut, retseptid  lk 158 kuni 189