Kitsed



in English 

Ratsutamine ning muu aktiivne puhkus Põlvamaal – tulge üksi, pere või sõpradega! 

Uudised     Klubist   Põnevat     Põhikiri   

Arhiiv    Album    Videod     Blogi     Kitsed    UUS! Kalkunid  Kitsepiim   Anekdoodid   Ristsõna   

Komandeeringud:  Ungari    Rootsi    Iiri    Hiiumaa hobuostureis



Tere tulemast  kitsekasvatuse põnevasse maailma!.  

Käesoleval lehel pöördun Su poole kohe alguses sinavormis. Sest kui oled siia sattunud ja sirvima jäänud, võin kinnitada – me olemegi juba mõningal määral otsekui “koos karjas käinud”, seega ka natuke sinasõbraks saanud. Siitmaalt tõesti enam tagasiteed ei ole. Hüvasti normaalsus, tere tulemast kitsed!


Jagan loomapidaja-praktikuna heal meelel oma aastatega kogunenud isiklikke tähelepanekuid, kursustelt omandatud ning internetist tõlgitud teadmisi.
Minu CV-s ei leidu küll veterinaaria ega muu valdkonna kõrghariduskraadi aga oman täis- ja hapupiimatoodete meistri diplomit, mille omandasin kutsehariduskoolis pärast keskkooli. Lisaks olen läbinud väga laia spektri erinevaid täiendkoolitusi retkejuhist massöörini.

Lapseeast saati olen tegelenud loomadega, sh  käinud karjas, valvanud ja abistanud poegimise ajal nii emist kui lehma, lüpsnud lehmi
käsitsi, püganud lambaid, kasvatanud vasikaid-mullikaid. Hiljem täiskasvanuna olen tegelenud matkahobuste kasvatamise ja väljaõpetamisega. Meie talust on alates aastast 1993 läbi käinud üle kolmekümne hobuse ja viiesaja kitse, lisaks muid pisemaid pudulojuseid. Kui minu kogutud info kitsepidamise kohta Sulle mingilgi moel kasulikuks osutub, olen selle üle väga rõõmus. Mahetootjad teavad oma rangemaid nõudmisi arvestades ise, mida siit välja noppida.

 
Mõned eestikeelsed videoklipid kitsedest nii nagu neid YT saidilt leida võib:


Mu elus on olnud aeg, mil naasesin tühjaksjäänud lapsepõlvetallu ja kõike tuli uuesti alustada. Olin vahepeal linnas koolis käinud, abiellunud, lapsed sünnitanud ning ka terve meie Eesti Vabariik vappus sündmuste keerises – kätte olid jõudnud muutusterohked üheksakümnendad: algas omandireform, hakati tagasi jagama maid ja metsi, lehmi ja EVP osakuid. Tuli kiirelt ära otsustada, mida nüüd teha, millega ja kuidas maal lisaks laste kasvatamisele tegeleda ning lisasissetulekut teenida. Abikaasa oli kohe pärast linnast maale kolimist õppinud saemeheks ning saanud tööd kohalikus metskonnas.
 
Sissejuhatuseks räägin Sulle põneva ja värvika, kaheks süžeeliiniks hargneva loo sellest, kuidas me saime endile soetada talu esimesed kitsed ning kõige imepärasema abilise talutöödes – puhast tori tõugu aastase raudja märasälu Ultra. Taotlesin nimelt tagasi kunagi vanaisalt natsionaliseeritud/riigistatud 18 hektarit maad ning mõne aja pärast ka paar-kolm konfiskeeritud lehmühikut. Kahjuks olid need tagastatud lehmad küll hoopis teistsugused kui need, milliseid talus ikka tavapäraselt peetud: lehmad loositi välja sovhoosilauda karjast, nende nisad olid masinaga lüpsist surmvintsked ning nad andsid vähem piima kui mõni kits, kes hiljem meie talu toitjaiks ja lemmikuiks said.
Niisiis leidsid need, aga ka üldse väga paljud teised tagastatud lehmad meie kandis tee lihakombinaatidesse. Kuid nii või teisiti oli meil nüüd 18 ha maad, millest enamus heinamaa. Seda heinamaad pidi võsastumise vältimiseks igal juhul kuidagi hooldama või niitma. Käsitsi oma pisipere kõrvalt polnud see töö mitte kuidagi mõeldav. Abikaasa töökaaslane niitis küll traktorvikatiga heina lahkelt loogu maha, loog oli
aga vaja kuidagi üles ning seejärel enne vihma varju alla saada. Ja kõige olulisem – KEEGI pidi seda heina ka sööma!



Esialgu - kuni meil veel endil loomi polnud - võtsin rendile mõned lambad. Leppisime lammaste omanikega kokku, et saan karjatamise eest sügisel ühe lamba endale. Teise lambakarja omanik lubas meile vaevatasuks tuua suitsupekki!
Ma ei mäleta, aga ju siis pidi selles rendikarjas olema ka jäär, sest vaevatasuks saadud lammas talvel poegis, tuues  lausa kolm talle. Nüüd oli meil uuel kevadel kokku neli villakandjat. Talled kasvasid rammusal ädalal kuni sügiseni prisketeks pässideks. Edasine oli juba üks suur juhuste ning sündmuste kokkusattumus, et mu kõige armsam eakaks saanud naabrimemm, kes hoolimata oma kõrgest vanusest pidas vanakooli kombel ikka veel vasikat, suri justnimelt sellel sügisel aga memme linnas elav poeg tuli minuga vahetuskaupa tegema. Seega, mõnepäevane vasikas pääses meie juurde elule, üks meie päss läks aga matuselauale praeks.

Selleks ajaks olin otsinud üles ka lambapügamiskäärid. Lasksin abikaasal
need ühel nädalavahetuse puhkepäeval teravaks teha ning sügiseti-kevadeti läks taas lahti lambapügamine – täpselt nii nagu mullu ja muistegi! Me elasime tol ajal küll täielikus perifeerias Läti piiri lähedal ent paari km kaugusel külakeses (Mõnistes) oli olemas veel villavahetuspunkt ning nahaparkla.
Pargitud lamba- ja hiljem kitsenahkadele  järele minek oli mõistagi suur põnevus ja elevus ühe lastega pere jaoks. See karvane, loomalõhnane asjandus diivanil tähendas ju seda, et meie tore armas köki-möki-mäki-mää samahästi kui elas koos meiega edasi! Teda sai kaissu võtta, temaga juttu ajada ning tema soojuses mõnusasti tukkumagi jääda.

Ja oi kui palju kaunivärvilisi lõngavihte sealt vahetatud sai, üks ilusam kui teine! Kuigi  mul endal puudus tookord nii aeg kui ka huvi sokke kududa, siis mu linnaprouast ämm harrastas seda tegevust lausa mitme eest! Maal oli tol hetkel üleüldse selline kitsavõitu ajaperiood  pidi ju külapoe ukse taga järjekorras ootama, et millal talongikraami ja kõike muud esmavajalikku kaupa jaokaupa kätte andma hakatakse. Piirid olid veel lahti, mõnede kaupade järel sai käidud lausa kas siis bussi või jalgrattaga Lätimaal. Nii kuidagimoodi sai seda eluolu kombineeritud ja mitmekesistatud. Ape veikals-id asusid vaid umbes 14 km kaugusel.
Orientiiriks: kui Sa tead, kus asub Metsavenna talu, siis umbkaudu sealkandis kulgesid mu tolleaegsed retked-rajad!

Ma ei teagi, kuskohast mulle see mõte ükskord õieti pähe kargas kas sõitsin jalgrattaga mööda ja nägin üle aia või kuidagi teisiti, aga igatahes leidsin end ühel hetkel Ape äärelinnas koos kellegi kitsepidajast läti naisterahvaga tema aias kaupa tegemas. Keelebarjääri vennasrahvastel loomulikult polnud ja lätlanna suutiski mingil tänini teadmata põhjusel, ja pealegi veel umbses vene keeles sütitada minus huvi kahe valge karvapalli ehk nende keeli bumbini vastu. Mind ei häirinud, et tegu oli kahe sikukratiga – olin täis kuraasi, et küll ma selle ühe poisi ringi vahetan! Eestis ja meie kandis polnud ma küll eriti kitseomanikest kuulnudki-näinudki. Palju aega hiljem seda teemat uurides sain teada, et ega Eestis peeti kitse mõneti põlastusväärseks nn “vaese mehe lehmaks”. Kuna kõik need kohalikud sovhoosid olid lehmalautasid täis ja kes vähegi tahtis, see ikka oma põllulapil lehmakonti keti otsas pidada jaksas, polnud piimatilga pärast suuremat  muret. Sõjajärgsed aastad olid möödas, ihaleti hoopis muid asju. Kits kui elupäästja oli olnud au sees palju aastaid varem, ajal mil inimesi Siberisse küüditati. Olen lummatult kuulanud ühe omal ajal Siberist naasnud memme heldimapanevaid meenutusi kitsekestest - kuidas nad oma nimed said ja mismoodi iseloomu näitasid, aga põhiline – hoidsid elus oma perenaise!
Näide: nii nagu teistel omal ajal Siberisse küüditatuil, aitab ka tänapäeval kaugel taigas just kitsede pidamine 75-aastasel Agafja Lõkoval elus püsida : https://kjt.ee/2013/07/vene-vanausuliste-harud-2-osa/
Agafja lugu ja kitsed filmilindil: https://youtu.be/tt2AYafET68
Kitsedes ei ole midagi põlastusväärset – Walesi kuninglikus rügemendis on antud ühele sikule füsiljee auaste ning teda peetakse maskotina. Koos kuningannaga ühe pildi peal – kui paljudele meist võiks saada osaks selline au?

Kuninganna Elizabeth II vaatab üle rügemendi siku: https://collection.nam.ac.uk/detail.php?acc=2017-08-2-47

Teisalt muidugi – kitsede, nagu ka koerte sigimisvõime ületab kaugelt teiste liikide oma, mistõttu kitsede paaritumine kui kiimalisuse sümbol kujutamas keskaegseid luperkaaliaid (hilisem Valentinipäev) :
https://www.the-sun.com/news/394595/brutal-origins-of-valentines-day-where-women-were-whipped-then-forced-to-couple-up-in-roman-love-island/
Hooajal pole täiskasvanud sikule 80 ja noorele 40 kitse mingiks probleemiks. Päeva limiit on siiski umbes 4-5 kitse. (Enhard Musto "Kitsekasvatuse" käsiraamat)

Meie jutu käigus tuli aga välja, et lätlanna soovis poistepaari vastu lõnga, eriti just punastes toonides. Seda pidi mul ju kodus õige rohkelt olema. Kõige õrnematki aimu mul tollal kitsede hinnast ei olnud. Väntasin koju, tegin oma lõngade inventuuri, võtsin kõik olemasolevad punast tooni vihid kaasa, osad neist olid mul vist isegi natuke poolikud, küllap olin mõnest vihist natuke lõngakerasid kerinud. Pabistasin, et äkki jääb vahetuseks väheks aga õnneks tundus lätlanna lõngasid nähes pealtnäha päris rõõmus, aitas talled lenksu peale korvi tõsta ja sealt ma siis ülimalt uhkelt ilma igasuguste tänapäevaste tollipaberite ja veterinaartõenditeta üle Eesti-Läti piiri pedaale sõtkudes tulin.

Muuseas! Ka uuemal ajal saab Lätist soetada odavamalt igasugu taluloomi ja -linde ja muud kraami:
https://www.ss.com/lv/agriculture/animal-husbandry/agricultural-animals/goats/

Kitse hind muutub eriti oluliseks kõneteemaks eelkõige muidugi siis kui see on tavapärasest kõrgem ja hinna väidetavaks põhjuseks on müüja sõnul selle isendi väärtuslikud tõuomadused. Kuid ka meil Eestis tõestab tõu staatuse üksnes tõutunnistus! Seega, kõik valged kitsed ei ole lihtsalt müüja jutu järgi 4-5 liitrit päevas lüpsvad saane kitsed! Kõk tumedad joonilise näoga sarvikud ei ole  tüüringi metsakitsed ja kõik kummaliste pikkade kõrvadega isendid ei ole anglonuubia või buuri kitsed!
lma paberiteta ning märgistamata kitsed ongi enamasti kohalikku "eesti tõugu" või minu kombel kunagi Lätist, aga ka Leedust või Venemaalt sisse toodud ning aja jooksul kohapeal ristatud!  Mis ei ole üldse halb. Lätlased olid omal ajal palju hakkajamad projektikirjutajad kui tõid välismaalt uhke saane siku Rudise, hakates temaga kohalikku kitsetõugu parandama. Rudise järglasi sattus ka meie tallu ning need saane veresusega kitsed olid tõesti eriti leebe loomu ja hea piimanniga. Tunduvalt rahumeelsemad meie kohalikest, teinekord suisa põrgulistena käituvatest  sarvilistest aborigeenidest!

PETISED JA MUUD PAHALASED
Kitsepidajate seas on teada-tuntud Raplamaal Lelle kandis elav Heili Tammaru. T
ema kitseäri koht, ema nimele registreeritud ala EE25610 asub siin:  https://kls.pria.ee/kaart/#otsi=ehitised/EE25610
Veendu alati Google Chrome brauseri pildiotsingu abil, kas kuulutusel olev klantspilt on originaal või varastatud mõnelt välismaise kitsefarmi lehelt (nimetatud brauser annab konkreetse pildiotsinguga välja sarnase kujutise veebiaadressi).
Heilil on alatasa mitmeid kuulutusi Kuldses Börsis, Maalehes ja mujal
: LINK
Seetõttu guugelda eelnevalt alati müüja tausta. Heili võtab üldiselt päris laial rindel ette, seega tutvustamist eriti ei vaja. Näited:
http://lambadkitsed.blogspot.com/2012/04/hoiatus.html
http://www.bernhardiin.ee/foorum/?lisa=foorum&jutt=10074&id=1000605
https://www.facebook.com/heli.hannus.50/posts/301089350039823

jne jne

Foto NAGI's: Spikker Foto NAGI's: Udarad    Väike spikker vilunuma "silma" saavutamiseks  "Kitsekasvatuse" käsiraamatust lk 52 ja 54. Raamat on tõlgitud saksa keelest 2013 aastal!

Kõige olulisem ongi seetõttu endale selgeks teha kitsede pidamise eesmärk: on see piim, liha, vill, nahk või lihtsalt silmailu?  Kas tahangi just nimelt mõnd erilist kallist tõukitse või pigem võiks see olla lihtsalt üks armas kohalik neljajalgne? Millised oskused ja ressursid on eelnevalt olemas?  Kuidas lahendada sööda-, sõnniku- ja järelkasvu küsimus?
Need teemad on vaja läbi mõelda, sest näiteks kasvõi sööda varumisel peab arvestama, et siinne tõug saab piima tootmiseks hästi hakkama ka ainult kohaliku söödaga, suurekasvuline sissetoodud tõug vajab sama koguse piima jaoks vaat et poole rohkem sööta ning enamasti on tarvis ka spetsiaalseid graanuleid.
Kitsede pidamiseks mõeldud lebamisalused, latrid ja aiad on vaja ehitada loomade järgi ja nii, et neid oleks võimalikult lihtne hiljem hooldada ja puhastada. Muidu võib õhinal alustatud kitseprojekt väga kiiresti ära tüüdata ja lõpu leida, sest polegi enam muud kui kümnekonna kitse talitus kohe hommikul peale ärkamist ja teist sama palju õhtul peale päevatööd.

Nagu Sa mäletad, vahetasin ma pässi vastu väikse vissi aga see juhtus mõnevõrra hiljem. Kõigepealt oli meil kaks vallatut kitsekratti, kes lambakarjast mitte midagi kuulda ei tahtnud vaid hoopis õuel kõndivatel inimestel sabas sörkisid.

NIME TÄHTSUS
Meie lammastel ei olnud nimesid ja arvatavasti ka need kaks esimest sikupoissi ei olnud sedavõrd erilised. Ent edaspidised talu piimaandjad said kõik endale mingi nime. Nimi – see oli nagu kokkulepitud kood, nagu iseloomustus. Nõnda ei tekkinud segadust, kellest jutt ega olnud vaja pikalt seletada, millise kitsega vaja talitada või lüpsta –  kas see pikema karvaga või silmade juurest hallide kriimudega või kollase kaelarihmaga või selle suure Pamela eelmise aasta tütar.
Mida rohkem kitsi meil sai, seda uhkemaks läksid nimed. Mõned kitsed sattusid hiljem tallu juba koos nimedega, neid me siis enam muutma ei hakanud. Ilma nimeta tulnud kitsed said aga sedamaid endale mõne loomuomaduse või välise tunnuse järgi nime.
Kõik parimate kitsede järglased, kellel oli eeldusi heaks piimaandjaks kasvada, said eriti hoolikalt valitud nime. Tabav ilus nimi oli hiljem ka üks väga oluline müügiargument. Ma ei liialda, kui ütlen, et mõned kitsed osteti meilt ainult puhtalt nime pärast!
Kõige eredamalt on tervel meie perel meeles kits Pamela. Otse loomulikult oli see kits saanud oma nime Rannavalve staari Pamela Andersoni järgi! Ja otse loomulikult oma hiigeludara tõttu! Pamela nisad käisid ligi maad, tema järjekordsele lüpsile mõeldes valdas meid kõiki juba ette kirjeldamatu õudus ja lisaks hiigelnisadele olid need ka niivõrd vintsked! Ning mida kauem me lüpsikorda edasi lükkasime ja hoogu võtsime, seda piinarikkamalt kulges lüps! Tihedam lüps ja pooltühi udar oligi niikaua ainuke lahendus kuni keegi meilt Pamela lihtsalt ära ostis. Hiljem on olnud üks kits veelgi vitskemate nisadega, tema nime ma isegi ei enam mäleta. See kits anti ilmselt kas poolmuidu või suisa tasuta ära, seepärast siis esimesel sügisel, niipea kui piim hakkas kinni jääma, tegime selle eluka võimalikult kähku praeks. Et järgmisel aastal tarbetust piinast pääseda.
Aga meie karjas olid olemas nii Coco, Gucci, Prada, Herrera, Delma, Neste, Nutella, üleni valget karva Lumivalgukesed, Lumikellukesed (sellenimelisi oli tõesti mitu), Lumileid, Viruvalgeke, Lumetorm, Lumelörts, Lumimari, Jääkuninganna. Lisaks palju modelle ja muid kuulsusi nagu Mata Hari, Nnenna, Birhan, Oudekki, Muttika, Juhan Parts - Juhan tuligi selle nimega, sest perenaine oli sikukratile pannud nime tema kombe järgi pea viltu keerata kui ta midagi seiras, Nykänen - tema tahtis poegimise ajal  algul pea ees välja tulla, Ace Ventura ja Ace Delicate, Behati, Hatikat, välimuse järgi Kuldkihar, Szüszi, Pilveke, Kaseke, Kajakas, Vanemõde, Islandi vulkaanid Askja, Katla ja Hekla, põrgulik Gehenna, hiigelsuur Koljat.
Ja lihtsalt Lunt, Trulla, Mann, Mammu, Müre, Musisuu, Pissimiss, Õlekõrs, Mirdike, Müstika (esimene kahesooline), Mõisapreili, Mõisaproua, Märtsijänes, Ärtuemand.

PUUGID JA MUUD PAHALASED
Ennetavalt tuleks Sul  kõik kitsed nakatumise vältimiseks puugivastase preparaadiga lihtsalt üle töödelda. Veterinaari kaudu on saadaval pooleliitriste pudelitena näiteks Spotinor  mida võiks regulaarselt iga 6 nädala tagant turjale kanda. See preparaat toimib ka täide ja väivide tõrjeks ning on hea lisaks veel selle poolest, et kasutamisel puudub mitmepäevane või -nädalane piima inimtoiduks tarbimise keeld.
Oleme kogu oma kitsepidamise ajaloo vältel kasutanud preparaate, mistõttu pole vajadust ka piima pastöriseerida. Kogu kasulik mikrofloora niimoodi kitsepiimas säilib. Meie kitsedel  ei ole olnud puuke ning ka pereliikmetelt võetud vereproovid ei näidanud kordagi nakatumist borrelioosi või entsefaliiti.
Kuna ma ise viibin väga tihti metsas - karjatan loomi, viin läbi ratsamatku - siis suvisel perioodil tarvitan kas küüslauku või vitamiini B12 ehk kobalamiini. Miskipärast ei meeldi puukidele neist kumbki, nad ei tule isegi minu peale kõndima. Olen ehk kaks korda oma elus leidnud puugi, kes on minu küljes – aga juba surnuna, täiesti kokku kuivanult. Miski minu organismis mõjub hoopiski puugile endale mürgiselt!
Aastas paar korda tuleks kogu karjale teha parasiitide vastane kuur, korrates kuuri enamiku preparaatide puhul umbes 7-10 päeva möödumisel.  Siseparasiitidega nakatumise tunnuseks on kõhnumine, pulstunud läiketa karv, mõnikord köhimine, mööduv kõhulahtisus.
Välisparasiitide olemasolu reedab kitsede pulstis karv, turja pealt sarve või tagajalaga kõrva tagant sügamine.
Kõik parasiidid on kitsedele tülikad, vähendavad jõudlust ning rikuvad nende üldist kena väljanägemist – määrdunud-kratsimisjälgedega seljad-küljed, kõhualused ja kõrvatagused!

Preparaadi valikul tuleta taaskord meelde kuldset telereklaami: "Enne tarvitamist pidage nõu arsti või apteekriga!" Ajad ja olud muutuvad kiiresti, mõnedele preparaatidele võib ülekaalukas osa parasiite saavutada ravimresistentsuse ning lisaks pole vetapteekrite sõnul paljusid häid preparaate kahjuks enam võimalik ka tellida: Ecofleece, Neostomosan, Bayoflay, Butox . Hetkel ongi peamiselt saadaval piimakeeluajata Spotinor. Siseparasiitide tõrjeks võiks alustada  Levamisol´iga, seejärel täide ja väivide vastu kasutada süstelahust Bimectin, Ecomectin, Noromectin (toimeaine ivermectin, piimatarbimise keeld inimesele ~49 päeva)

Laias laastus kehtib enamiku preparaatide puhul vähemalt 7-päevane piimatarbimise keeld ja seda vaid sel lihtsal põhjusel, et spetsiaalselt kitsedele näidustatud preparaate pole välja töötatud, täpsemalt – pole tehtud vastavaid teadusuuringuid ega -katseid.

VANUS
https://www.fiascofarm.com/goats/age.htm
Kitsedel ei ole ülemisi esihambaid, seda asendab tugev, otsekui kummist igemekaar. Alumiste lõikehammaste suuruse ja lõikumise nurga järgi on võimalik mingil määral aru saada kitse vanusest aga arusaamiseks peab kogemust olema. Nagu hobustel, nii ka kitsedel: mida teravam on hammaste lõikumise nurk, seda vanem loom.
Artiklist selgub ka, et emasloomad elavad keskmiselt 11-12 aastat, kuid siin kehtib reegel, et emakitsede eluiga on otseses seoses tallede toomisega –  kui pärast kümnendat eluaastat jätta kits "puhkusele", võib ta elada ka 16-18 aastat! Olevat leitud koguni eksemplar, kelle vanuseks 24 aastat.
Kastraatide keskmine eluiga on 11-16 aastat.
Sikkude eluiga 8-10 aastat. Sikkude lühemat eluiga seostatakse nende iga-aastase stressirohke innahooajaga. Lisaks sellele peab suguvõimelise sikktalle 3-ndal elukuul emast ja teistest suguluses emastest eraldama. Samas võib kitsetall kogu elu kontakti emaga hoida. Eks ole ju elukestvad hõimusuhted pika õnneliku elu heaks olulised?

KASTREERIMINE
Kitsed on väga viljakad ning saavad kähku (2,5 kuni 3 kuu vanuselt) suguküpseks. Et meil ametlikult on seadusega keelatud elastraatori vm kudesid kärbutava meetodi kasutamine, jääbki kastreerimine tihtilugu tegemata. Meie riigis tohib kastreerida üksnes litsentsiga veterinaararst, kasutades selleks kirurgilist või burdizzo meetodit.
Ja üleüldse, eksole..... tundub ju nii julm ja harjumatu kiusata üht toredat väikest kitsepoissi, kes pealegi sedavõrd kõva haledat häält oskab teha!?!?!
Aga kitsed on osavad ronijad ja mõistuse poolest ülimalt nutikad, seda eriti inneldes ning nii võibki juhtuda tüüpiline äpardus: härdameelse, väheste kogemustega alustaja kitseomaniku noore, 3-7 kuu vanuse kitsetalle paaritab ära sellesama kitsekese vend juba augusti teises pooles ning jaanuarikülmadeks ongi nappide emainstinktide, olematu piimaanniga ja väljaarenemata kehaga noorkitsel käes elujõuetu(d) tall(ed), kelle ellujäämine tihtilugu üsna küsitav.
Seega, kuigi puberteet võib saabuda ammu enne aastaseks saamist, on noort kitse kindlasti parem paaritada pärast 8-12 kuu möödumist või 36 eluskaalu kilo saavutamist. Ja kui vähegi võimalik, võiksid Sa sellega oodata lausa 18 kuud! Pahandusega võib hakkama saada juba pisut noorem kui kolme kuu vanune sikktall.
Algaastail, kuni kitsi oli vähe, üritasime suguloomana kasutuses olevaid sikke koos kasvavate noorsikkudega paari kilomeetri kaugusel, metsade ja soode taga naabrimehe põllul ketis hoida. Siiski hakkasid lahtised armuvalus noorsandid augusti lõpus hääle või lõhna või ma ei tea, mille peale koju, kitsede juurde teed otsima ning ka kitsed kippusid sikkude juurde matkama. Seetõttu oleme nüüd sikktallede suhtes langetanud karmi otsuse nad esimese elunädala jooksul kastreerida. Nii saame hoida enamuse loomi ühes karjas.

Kastreerimismeetodi valikul kehtib jälle sama kuldreegel:” pidage nõu oma veterinaariga!” Kui Sul asjalikku veterinaari kohapeal pole, võta julgelt  ühendust mõne kogenud kitse- või lambakasvatajaga. Kindlasti oskavad nad kedagi või midagi soovitada! 

KITSE OSTMINE
Kits on karjaloom, kari algab kolmest isendist. Isegi väikse karja puhul oleks hea, kui Sul on olemas ettekujutus või visioon kuhupoole liikuda, nii banaalselt kui see ka ei kõlaks. Vastasel juhul kisub kogu ettevõtmine metsjänese kannul sihitult haake tegevaks koerarakendiks. Me ei ristaks ju omavahel chihuahuat ja rottweilerit ega viiks seejärel nendelt saadud järglasi  pikakõrvalise spanjeli juurde paarituseks?

Enne kitse ostu on soovitav eelmiselt omanikult nõuda looma märgistamist. Kõigi korrektselt märgistatud loomade andmeid saab kontrollida SIIT (ISO kood on kõigil Eestis märgistatud kitsedel EE). Andmed loomakasvatajate asukoha jpm kohta: https://kls.pria.ee/kaart/ 

Paljud uurivad enne kitse ostu internetis leiduvaid soovitusi ja blogisid, selle poolest on  tänapäeval kogu maailm meie ees lahti. Mõnikord ülearugi lahti, nii et ei tea enam millisest otast alata. Õnneks on enamus netis leiduvat materjali siiski ilma suuremate vasturääkivusteta.
Eesti keeles on üsna hea nõuannete leht  lamba ostu teemal artikli autor loomaarst Ants Kuks.
Kitsel vaata kõigepealt üle piirkond number üks ehk udar! Sõlmed udaras, nisavigastused, lisanisad, nisade vintskus, tõrkumine lüpsil, veri piimas –  need on tõsised puudused! Mida vanem on kits, seda suurema tõenäosusega on tal olnud udaratraumasid, udara sidekoestumist, mistõttu seda vintskemaks võib osutuda piima kättesaamine. On soovitatud osta endale noorloomad, mitte täiskasvanud isend, kes ehk ei kohane uues kodus. Kits kohaneb siiski päris edukalt, võin enda kogemusest väita. Tallede üleskasvatamine ilma eelneva kogemuseta seevastu võib õnnestuda ja ka mitte õnnestuda. Seetõttu oleks hea osta näiteks tiine noorloom.

Teine tähtis ostuargument on iseloom: leebe loomus võidab ostja südame, tigedal sotsialiseerumata loomal on aga oma kindlalt välja kujunenud harjumus liigikaaslastele sarvedega virutada või neid hammastega kakkuda. Olen ka oma elu jooksul näinud ainult üht sarvilist sikku, kes ka inimest ründas. Emasloomade puhul on see arvatavasti haruldane erand. Sarviliste loomade puhul võib vaid kogemata juhtuda, et nad oma pead liialt kiirelt teisele poole keerates inimest riivavad. Pigem nad ei tee seda. Vähemasti mitte tahtlikult.
Küsi müüjalt üle, kui vanalt on kits esimest korda poeginud, kas ta on olnud üksik- või mitmiktall ja mida räägib omanik looma esivanemate kohta. Isegi kui kuuldu on Sulle arusaamatu nagu hiina keel, annab pererahva suhtumine aimu, kas nendelt looma üldse osta või mitte.
Pea meeles, et erialane termin isaslooma kohta on sikk! Metsas ja jalas on sokk, laudas sikk – selle tegi minule kord krõbedalt selgeks üks kitsepidajast eesti keele õpetaja!

Eesti taludes on üha rohkem eksootilisi loomi. Lisaks alpakatele leidub ka uusi põnevad kitsetõuge. Näiteks kameruni kääbuskitsi, rootsi maatõugu kitsi, tüüringi (TWZ) metsakitsi, saane kitsi, lontkõrvalisi buuri lihakitsi ja üha rohkem erineva veresuse protsendiga anglonuubia kitsi. Terminoloogiliselt on õige anglonuubia kits (ingl k Anglo-Nubian goat).
Iga pühendunud tõuloomade kasvataja oskab konkreetse tõu kohta Sulle kindlasti palju rääkida. Enamalt jaolt saad kohe aru, kas tegemist on pinnapealse hobiharrastaja või oma ala fanaatikuga.
Aretuse kohta on oluline teada: kahe erineva tõu ristamine ei anna enam puhtatõulist järglast. Umbropsu sihitult ristates võid jõuda lõpuks tagasi peaaegu esialgse metsiku besoaarkitseni. Aretustegevus on pikaajaline, väga teadlik ja eesmärgikindel, vilunud silma ning geneetikast kõige elementaarsemaid algteadmisi nõudev tegevus! Seejuures ei saa keskenduda ainult ilule, sest ka ilus kits peab suutma toita oma talled. Teisalt, üksnes toodangu suurendamisele panustades võib tähelepanuta jääda välimik ning võimenduda edasipäranduvad puudused.
NB! Lammas ja kits ei saa tavatingimustel omavahel järglast!
Kitsedel ei pea olema passi ja neilt ei nõuta kohustuslikus korras kiibistamist. Vastavalt põllumajandusministri põllumajandusloomade märgistamise korra määrusele nr 128 § 3.2 tuleb kits kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral märgistada. Nüüdseks on leiutatud kõrvamärgid ka minikitsedele. Minikõrvamärgid ei ole küll eriti vastupidavad, need purunevad kergelt ja kaovad kõrvast ära. Me oleme tavaliste märkidega märgistanud ka täiskasvanud kameruni kääbuskitsi. Selleks ajaks on nende kõrvad üsna normaalmõõtu kasvanud.
Märgistama peaks kahekesi: abiline hoiab kitse kinni ja märgistaja käes on tangid. Tange peaks käes hoidma ainult ühtepidi, siis ei keeruta märkidega ega satu märgistades kogemata valepidi kõrva. Õige on “punn” kõrva sissepoole kinnitada, sellisel juhul ei jää kits nii lihtsalt kuhugi märkipidi kinni ega vigasta ennast.

PIDAMISTINGIMUSED
Kitsed taluvad külma, kuid mitte niisket, tuulist ilma. Udar on paljas ja külmetub. Sajuperioodil vajavad kitsed vähemasti varjualust. Varjualuses võiks olla eritasandilisi lebamisriiuleid, kuhu kitsedele meeldib üles ronida ja kuivas olla. Ehitise konstrueerimisel mõtle eelnevalt hoolega läbi, kuidas seda hiljem hooldada ja puhastada.
Lauda desinfitseerimiseks on olemas mitmesuguseid vahendeid, hea on kuivdesoks allapanu sisse pulber Stalosan F Sääskede tõrjumiseks oleme kasutanud Deltanili, Spotinori ning tekitanud tossu, et sel moel leevendada kitsede olukorda. Kitsedele meeldib kustunud lõkketuhas kraapida ja tuhaga kokku püherdada.
Ideaalne peidupaik kitsekarjale on tihe okaspuupadrik. Parmud ja muud suvised putukad hoiavad eemale okaspuumetsadest, sest ei talu okaste pinnalt lenduvaid eeterlikke õlisid.
Kits on võimeline hüppama, ronima ja küünitama kaugelt üle oma  kehapikkuse. Kui pea ja üks esijalg mahub läbi, mahub enamasti ka kits ise läbi. Olenevalt tõust ja kitse sportlikkusest peaksid ehitama 1,3 m kõrguse piirdeaia.
Elektritara ehitamisel hangi korralik voolugeneraator, nii piisab heal juhul ka kolmest traadist. Alumine traat paigalda 15-20 cm kõrgusel maapinnast. Muidu hakkavad kitsed harrastama traadi alt läbipugemist. Kasutatava lindi/traadi voolutakistus vali vastavalt generaatori võimsusele. Alates 01.08.2019 pole väliaedikus lubatud kasutada okastraati, mis oli senistest kõige “kitsekindlam”.
Meie oleme nüüdseks katsetanud nii ketitamist, elektritara kui ka virtuaalset aeda koos karjakoera ja rajakaamerate süsteemiga. Kõige tõhusamaks on osutunud viimase variandi koostöö.  Sedalaadi kombo tasub eriti ära siis, kui naabruses juhtub elutsema näiteks loomavihkajast kriminaal või mõni vastutustundetu koeraomanik. Kuna kaamerad salvestavad loomade juures liikujaid ning asukoha-jälitaja näitab karja täpset asukohta liikumise trajektoori ja hetkekiirusega, on hiljem võimalik  tõendada loomade väärkohtlemist näiteks politseile või kohtule. 

Kui karjas on koos nudid ja sarvilised isendid, jälgi nende omavahelist läbisaamist ja üldist karja hierarhiat. Eralda riiakad kitsed teistest, et vältida traumasid. Kitsede pidamise ala peab olema piisavalt avar, et tõrjutumad saaksid vajadusel eemale minna. Kitsastes oludes löövad võimukamad kitsed madalamal positsioonil olevaid peaga kõhtu ja udarasse, põhjustades neile udarasse tabamisel vereseguse piima. Üldjuhul kõlbab niisugune piim juua ning ei tähenda kohe mastiiti (verine piim on üheks mastiidi tunnuseks). Kahtluse korral on võimalik piima testida – mõnedes veterinaarapteegides või farmitarvete poodides on saadaval 1-liitrised testvedelikud, mille hind umbes €8-10. Kerba test näitab somaatiliste rakkude ning california mastiiditest (CMT) Staphylococcus aureus   bakterite arvukust toorpiimas. Täpsem ülevaade lehmapiimas leiduvate bakterite piirnormidest SIIN   Endale ja veel enam – piima müügiks tootes(isegi väikestes kogustes), on hea kui mõned olulisemad analüüsid on tehtud. 

Stressis ja kurnatud loomadele on hea panna joogi või jõusööda sisse turgutavat vitamiinide segu. Kui osa nudipealiste karjast on juba kõhnad, apaatsed - mille tunnuseks on peaaegu olematus koguses soolase maitsega piim - on olukord juba üsna kriitiline.

Bioohutuse tagamiseks hoia kitsedest eraldi nii sead(SAR tõttu on niikuinii nõuded rangemad) kui kodulinnud. Kanadel esinevate haiguskandjate tõttu ei ole soovitav kanu pidada koos mitte ühegi teise linnuliigiga. Meil on nad eraldi ka kalkunitest.


Kitsi võib ketitada aga enne uuri lamba- ja kitsepidamise põhinõudeid. EL liikmesriigina kehtib meil rikkalikult mitmesuguseid ettekirjutusi, mis on välja töötatud loomade hukkumise ja kannatuste vältimiseks, samuti nakkushaiguste ja epideemiate leviku tõkestamiseks. Nende läbilugemisel pööra erilist tähelepanu erinevatele pädevustunnistustele, millede olemasolu nüüd nõutakse (näiteks loomade veol üle 50 km, põllumajandusloomade tapaeelsel uimastamisel ja hukkamisel, aga ka loomsete saaduste ning kõrvalsaaduste käitlemisel.

MIS KITSEDELE ERITI MEELDIB
Kitsedele vihtade tegemine võib olla väga tore perekondlik ettevõtmine. Veelgi toredam on aga kenadel talvepäevadel kogu kitsekarjaga lihtsalt teeäärse võsa ääres jalutamine. Kitsed kärbivad siis ise osavalt oma pisike suu, liikuvate mokkade ja teravatele hammastega just neid võrseid, mis neile endile maitsevad. Kui kitsedel on kogu aeg võimalik lehti-võrseid süüa, võtavad nad neli korda kiiremini kaalus juurde. Saladus peitub selles, et puu juurte kaudu jõuavad sügavalt maa seest õrnade lehtede ja võrsete sisse kõige väärtuslikumad mineraalained. Kitsed võtavad otsekui kontsentreeritud „toidulisandeid”.

Kõige rohkem naudivad kitsed seda kui neil selga sügatakse. Seega, pärast lüpsi on parim viis neile tänu ja tunnustust avaldada just lahke häälega kiitust jagades, selga-rinda kratsides ja kaela patsutades. Paluke leiba sellele lisaks on juba maitseasi. Sama kavalust kasutades taltuvad ka metsikud sotsialiseerimata kitsed, lisaks võiks neid talvel laudas paigutada kuhugi käidavasse kohta. Kits taipab peagi, et Su igakordne möödumine ei kujuta ohtu ning nurka põgeneda ei saa. Olen ise sel moel sõbrunenud paljude metsik-kitsedega ning viimaks on nad hakanud mulle sülle pugedes lausa kõrva "nohistama". "Nohin" tähendab jäägitut poolehoidu.
Kord või paar aastas on Sul tarvis ette võtta üks põhjalik kitsede ülevaatus ning värkida nende sõrad. Kõige käepärasem on värkida tavalise kabjanoa või väikeste oksakääridega. Kitsedele meeldib lihvida ise oma sõrgu kive või kiviaedu pidi turnides. Kui kits lonkab, peaksid kõigepealt vaatama, kas sõrad on korras. Värkimata sõrad rikuvad ka piima head maitset. See nähtus on seletatav haisu tekitavate bakterite kogunemisega talla all, kus neil soodsad tingimused. Ent seejuures ei piirdu bakterite tegevuspiirkond pelgalt nahapinnaga vaid need tungivad läbi naha kitse organismi, mõjutades piima maitset!

LÜPSMINE
E. Musto "Kitsekasvatuse käsiraamatus" on kitsi soovitatud lüpsta nn lüpsiriiulil. Kui Sul puusepaoskusi napib, võid kombineerida lüpsinurga sama edukalt ka paraja suurusega ree, madalama lauakese vms abil: kits hüppab siis nurka asetatud alusele ja nii saad teda mugavalt, ise küljega kitse poole istudes, lüpsta. Sellisele kõrgemale alusele hüppamine on kitse jaoks loomupärane, seda enam kui preemiaks on leivapala või jõusööt. Lüpsiriiulit võiksid aeg-ajalt puhastada või vähemalt mõnel vihmasel päeval räästa alla ligunema tõsta.

1-1,5 aasta vanust kitse võid hakata lüpsma ka siis, kui sikku pole käepärast olnud. Noor kitseke kasvatab ja kahandab puberteedi saabudes  ehk 4-12 kuu vanuselt, olenevalt sünniajast, ise oma udarat. Kevadel värske ädala peal pidades võid korra päevas enam-vähem samal kellaajal julgelt alustada tema lüpsmisega. Kui tegu pole suurtootmisega, kus oluline iga piimatilk ja võimalikult kiire kasumlikkus, saad rahulikult oodata noore kitse väljaarenemist, jälgida udara lüpsiks sobivust, noore kitse iseloomu jm asjaolusid. Teisel elukevadel kordagi poegimata lüpsile harjutatud noorkitsed kiinduvad väga tugevalt oma talitajasse. Nad kohtlevad lüpsjat kui oma talle! See on nii liigutav, kuidas nad koplis tulevad kohe tervitama ja kontakti otsima.
Kui nisad on esialgu väga tillukesed, võiks noorkitse lihtsalt kinni hoida ja sööta  tema alt mõne teise kitse tallesid. Talled õpivad väga kiiresti ära, et siit saab tasuta sõõmu!

Noort esimesel lüpsil kitse saad õpetada rahulikult paigal seisma seina ääres kütkes seistes, kui tema kõrvale kükitades võtad üles lüpsi- ehk parempoolse tagajala, pistad selle endale parempoolse põlveõndla vahele keharaskuse alla kinni ja hakkad samal ajal rahustavalt juttu ajades lüpsma. Seda meetodit saad kasutada ka putukarohkel suvel, mil õppinud rahulik kits ei pruugi nii rahulik olla. Kui ei jää muud võimalust ja kits oma koiva järjekindlalt lüpsikusse pistab, siis tuleb Sul ikkagi ehitada lüpsiriiul või -pukk ning pukis kütkes seisval kitsel tagumised jalad sõrgatsiliigestest pehme ent tugeva paelaga - mõni vana kleidivöö vm - kindlalt ümber pukilaudade kinni tõmmata. Enamasti piisab korrast-paarist, et kits taltuks. Raskemad juhused võivad nõuda ka nädala jagu sidumist ent see tasub vaeva kuna hiljem kits taltub ega pea enam jalgu siduma.

Kitsede käsitlemise probleeme on võimalik ennetada, kui püüad nendega luua (soovitavalt juba talle-eas) tiheda emotsionaalne sideme. Õieti võib küll täie kindlusega väita, et kuni kits Sind ei usalda, pole temaga suuremat peale hakata: ta ei anna kätte, ei sõõruta vabatahtlikult piima, rapsib-pissib-kakab lüpsi ajal, turtsub tatti, võib halvemal juhul lausa ise oma nisad tühjaks imeda, udara ja tagakeha virtsaseks määrida, stressi tõttu kõhnuda, lõpuks haigestuda jne. Ehk käitub nagu siin blogis kirjeldatud põrguline Zygota!
Jäta meelde: kits ei ole nagu lehm ega ammugi nagu lammas. Kits ei ole põllumajandusliku suurtootmise liik! Igaüks neist on omaette karakteri ja tundeeluga isiksus! Minu enda hinnangul on kits koduloomadest kõige intelligentsem, olles võimeline juba tallena ära õppima kõige olulisemad reeglid kuidas käituda ja olla.
Jälgi, et rumalate kommetega kits ei saaks ebasoovitud oskusi õpetada oma talledele! Sõbrune talledega: juba teisest elunädalast alates võib pakkuda neile jõusööta, kaera, leivakoorukest. Pisike leivatükk pane tallele suhu ning hoia seni suud koos, kuni tall mälub ja taipab, et see on söödav.
Nii nagu meie kreemitame aeg-ajalt oma ihu - osad naised peavad seda tegema ehk tihedamini, teised harvem, vajab ka mõne kitse udar kevaditi  kreemitamist, et vältida päikese ja tuule koosmõjul kuivamist ning lõhede tekkimist. Alati ei piisa seestpidi hooldusest - ehk lakukivi mineraalidest - või pole päris õige mineraal. Udarakreemi proovi valmistada kas kitse oma piimavõidest või tapetud kitse sulatatud siserasvast või külasta farmitarvete poodi ning küsi mõnd salvi või hangi shea võiet. 

Sama lugu on ka "bikiinipiirkonnaga": karvad on küll ainult kiudaine ja kena disainielement aga mida vähem neid satub lüpsikusse, seda parem! Kui karvad lüpsi ajal segavad, võid neid vabalt pisut piirata. Lambakäärid, lambapügamismasinad lõikavad suurepäraselt ka kitse tõrksat karva.

PAARITAMINE
Nagu alla aastast kitse pole soovitav paaritada, nii  ka mitte üle 10 aasta vanust kitse, selle asemel võid hakata mõlemaid kevadel ahtrana lüpsma. Vana kits ei pruugi enam poegimisega toime tulla. Või poegib küll ära ent suur pingutus nõuab paari kuu möödudes kitse elu. Me oleme saanud seda  järele proovida!
Kõige optimaalsem tiinestumise aeg on meie kogemusel november-detsember. Kitsed on siis eelnevalt mitme suvekuu vältel saanud valida kõige kõrgema toitainete sisaldusega sööta otse karjamaalt – see aitab viljastumisvalmiks küpseda võimalikult palju munarakke ning seega on võimalus saada suurem hulk tallesid ühe kitse kohta, samuti pole enam vektorputukaid (Schmallenbergi viirus). 

Jälgi ja pane kirja paaritunud kitsed nimede ning kuupäevade kaupa. Kitse peab kinni jätma hiljemalt 1,5-2 kuud enne uut poegimist. Täpne kuupäev aitab kitse jälgida ning poegimiseks teistest õigeaegselt eraldada. Vajadusel paigalda sikule markeerimistraksid, nii värve kui trakse küsi Scandagrast või farmitarvete poest. Kinnisperioodil on paras aeg  teha läbi kogu karjale ussikuur nii sise- kui välisparasiitide tõrjeks (süstelahus Ivermectini baasil). Kui kitse poegimine ületab nädala jagu tähtajast, võib osutuda vajalikuks professionaalse spetsialisti abi, kes teab selliseid mõisteid nagu oksütotsiin ja fenoveriin.

Karjaraamatusse või eraldi paaritumiskausta pane kirja sündinud tallede andmed (siku nimi, paaritumise ja poegimise kuupäev, talle kaalumised, karva värvus, kasutatud ravimid, protseduurid)koos igale tallele kõrvapandud väikse tallemärgi numbriga.
Oma kitsepidamise ajaloos kogesin üht juhust kui sügisel broneeritud tallele kevadel järele tulnud ostja hakkas mind kahtlustama broneeritud noorkitse vahetamises teisega. Kitsetall oli juhtumisi alpi kitse veresusega, mis tähendas seda, et ta vahetas kasvades oma värvust. Selles olukorras oli väga hea saata ostjale kogu hooajal sündinud tallede poegimisleht ning ostja sai ka ise võrrelda kõrvamärki jm andmeid.

Kevadel värske ädala peal nuumal olevatel kitsedel piimatoodang kasvab. On lootust, et aprillis-mais sündinud mitmiktalledele või kehvema piimatoodanguga kitsede talledele ei teki vajadust anda pulbripiimast valmistatud lisajooki. Vähenevad ka kulutused jõusöödale, sest parim energia- ja proteiiniallikas on karjamaarohi. Tallesid saad kohe poegimise ajal harjutada piimakamate kitsede alla. Selleks tee võõras tall poegiva ammkitse lootevedelikuga kokku. Kui harjutad hiljem,  pane ammkits lõõga eraldi boksi koos oma ja võõra tallega.
Karjatamisperioodil poegivaid kitsi  jälgi hoolikalt, et rebane või muu tallest suurem kiskja vastsündinuid metsa ei veaks. Kui tallele on juba väike tilisev kellukas kaela pandud, kardab kiskja teda saagiks võtta.
Umbes nädal pärast poegimist määrdub kitse häbe korraks pruunika nõrega. See on normaalne emaka puhastumise protsess. Määrdunud karvad võid lambakääridega ettevaatlikult ära pügada.
Video: Alpi tõugu kitse poegimise protsess

Kuna oktoobri teisest poolest väheneb järsult piima hulk,  poleks viimaseid poegimisi hea jätta hilisemaks kui augustiks. Südasuviste poegimiste perioodil suureneb emakitsedel poegimishalvatuse oht. 

Esimese elunädala lõpuks saad aimu, kas kasvab sarvedega või nudi isend – sarvenukkide teravused on katsudes tunda. Nudistada tuleks kohe, kui sarvealged on näha (mitte hiljem kui 5 nädalaselt). Meie seadus lubab nudistada vaid volitatud veterinaaridel. Sarved aitavad palaval päeval reguleerida kitsede kehatemperatuuri ning kaitsevad vähesel määral kiskjarünnaku eest.

Väiksed, kuni kolme kuu vanused kitsetalled on parimad massöörid. Kui neid harjutada inimestega, hüppavad nad meelsasti iga pikalivisanu selja peal, pidades seda lihtsalt künkaks, mille otsa ronida. See on kvaliteetaeg, mis tugevdab Sinu ja tulevaste piimaandjate omavahelist sidet ning on kõige õigem aeg väikestele ent väga intelligentsetele loomahakatistele häid kombeid õpetada. Mis on lubatud tallele, olgu hiljem lubatud ka suurele (50-100 kg!) täiskasvanud loomale. Seetõttu anna algusest peale teada, et Sa ei soovi: 1)esijalgadega inimese najale hüppamist  2)näppude ega riiete lutsimist-nätsutamist. Eriti lutitalledelt on hiljem rumalaid kombeid pea võimatu välja harjutada. Talledele on oluline ka selgeks teha, et neil on tsoon, kuhu pole lubatud tulla – elumaja esine, lilleaed vm.
Pole midagi toredamat kui tervete elujõuliste tallede müramise ja kepsutamise jälgimine! Kunagi ei tea, mis elu ette toob, seetõttu olen kulutanud tundide viisi aega talledele, nende eest hoolitsedes, neid filmides, filmiklippe kokku monteerides ja taustaks sobivat muusikat otsides. Talled kasvavad suureks ent sellised kordumatud arhiivikaadrid jäävad!

Parim ravim elutüdimuse vastu ongi, kui veedad lihtsalt koos karjaga oma vaba aega  – jälgides kuidas kitsed söövad, liiguvad, suhtlevad. Jalutuskäigul looduses jälgi valvsa pilguga nii rivi etteotsa trügivaid kui ka viimaseks hoidvaid kitsi. Võib-olla peaksid nüüd plaanima välja praakida eesotsas liigselt ringi traavivad või rivi lõppu hoiduvad eakamaid, tervisemuredega kitsi. Jälgimise hõlbustamiseks võiksid kahtlased kitsed mingil moel eriliselt märgistada. Näiteks meie karjas saavad põduramas seisus kitsed erepunase kaelarihma. Rivi ees juhipositsioonil kitsede kaelarihma küljes oleme kasutanud nii kellasid kui asukoha positsioneerimisseadmeid.

PAARIDE VALIK JA ARETUS
vali paarituseks ainult kindlalt teadaolevalt 1,5 -10 aasta vanused hea tervisega, korras udaraga, suvel 2 ja enam liitrit päevas andvad kitsed (1 tall vajab päevas vähemalt 1 liitri piima! Mitmikute sünni korral ja eriti just talvel võib kehva piimakitse korral osutuda vajalikuks tallede lisatoitmine!). Jäta aretusest välja kõik kitsed, kes olnud väikse sünnikaaluga, kellel tallena kasvus kängujäämist, luupunne, mädakoldeid. Info looma mineviku kohta saad sisseseatud paaritumiskaustast!

Võimalusel kasuta hea jõudlusega korralikku sikku, kes pole lähisuguluses ühegi paaritatava kitsega. Lihtsalt tallede saamise pärast pole mõtet kitse paaritada, ta annab piima ka ahtrana.
Innatsükkel vältab 18-23 päeva, kestab 12-39 tundi, tiinus 5 kuud (150 päeva). Kõikumine 5 päeva varem/hiljem! Indleva kitse tunneb ära sabaliputamise, häälitsemise ja sikuga kontakti otsimise järgi. Meil levinud piimakitsed indlevad tavaliselt augustist märtsini. Talled sünnivad siis jaanuarist augustini. Minikitsed ja lõunamaised tõud indlevad aastaringselt.
Tiinuskalender siit (ja kliki vasakul linkide veerus "Due Dates")
Sikk haiseb innaajal spetsiifiliselt, sellega ta meelitab kitsi enda juurde. Et olla veelgi vastupandamatum, pissib sikk oma habemesse, esijalgade- ja kõhukarvadesse. See kõlab sama “romantiliselt” nagu viskaks baarileti ääres mõni kuramaažist huvited härrasmees endale kapaga õlut habemesse, et naisterahvastele meeldida. Aga kitsedel see nii lihtsalt ongi. Piima kvaliteet sikuga koos pidamisest ei muutu, kvaliteet oleneb eelkõige lüpsihügieenist ja jahutustingimustest.
Sikud võivad olla väga erineva iseloomu ja haisu intensiivsusega. Mida haisvam sikk, seda "kitsesemalt" haisvam piim on tema järglastel. Ohutuse huvides võiks eelistada nudi sugulooma, kuigi kahe nudi looma omavahelise sigimise tulemusel võib sündida hermafrodiit e kahesooline isend. Seni oleme kogenud, et see võimalus on siiski üsna harv ja kaalub üles selle kahju, mida tekitavad sarvilised loomad. Kahesoolise isendi saab kasvatada lihaks või kasutada innadetektorina: see annab  võimaluse karjatada tervet karja koos, nii paarituseks liiga noori kui liiga vanu. Sel moel on kogu kari karjamaal ja saad võtta kindlalt suletud ruumi siku juurde vaid kahesoolise poolt tuvastatud suguemased. Sel meetodil saab säästa end suurest vaevast kui Sul on paarkümmend sugukitse ja neile lisaks ka paarkümmend kevadist talle ning veel mõned eakad kitsed, keda peab sikust kindlasti eemal hoidma.

Hea jõudlusega siku hankimine on oluline investeering. Kui vähegi võimalik, ära sellelt kokku hoia. Võimsa siku ülalpidamine nõuab küll lisakulutusi nii söödale kui sulu kindlustamisele – sest eriti sarvedega sikk on võimeline maha lõhkuma päris tugevad aiad, et indlevate kitsede juurde pääseda. Püüa teha koostööd mõne sikuomanikuga, kellelt soetada korralikult piima andva kitse järglane. Või kui kari on terve, on võimalik ehk paaritustasu eest isegi sikku laenata. 

Meie kümnekonna hooaja statistika järgi saan teha mõned üldistused: sooliselt sündis tallesid enam-vähem võrdselt pooleks ning jagades lõpliku tallede arvu poeginud emakitsede arvuga, saime tulemuseks 2 talle, olenemata sellest kui palju oli jadas kaksikuid, kolmikuid või üksiktallesid. Erandkordadel sündis ka nelikuid ning kahesoolisi.
Säti paaritushooaeg ühele kindlale, endale kõige sobivamale lühikesele perioodile. Et seda saavutada, lase  paar esimest indlemisperioodi mööda. Ideaalne, kui karjas oleks hermafrodiit: ta haiseb nagu sikk ja näitab Sulle kätte indlevad kitsed. Kõik kitsed sünkroniseerivad siis haisu tajudes inna ühele ajale, samas Sa ei pea muretsema, et kahesooline paaritaks ära karja liiga noored, vanad või muudmoodi aretuseks kõlbmatud kitsed. Sa ei pea hoidma nädalate kaupa eraldi enamikku karjast vaid iga indlev kits eraldi läheb paarituse ajaks siku juurde. Kui talled viis kuud hiljem kõik üheaegselt sünnivad, on probleemide korral hõlpsam kombineerida olemasolevate tallede ja kitsedega: harjutada kolmiktallesid üksiktalledega kitsede alla, leida võimalike hukkude puhul asendusemasid ja asendustallesid  jne. Ja juhul, kui siiski tuleb üle minna kunstlikule toitmisele, saad selle tööga paari kuu möödudes ühele poole. Vaevalt, et tahaksid erinevas vanuses talledele piimasegu kokku segamise, lutipudelite ja ämbrite steriliseerimise ning neli korda päevas tallede toitmise venitada mitmete kuude pikkuseks perioodiks!

Foto NAGI's: Pulbrite koostis           E-Eliit pulbrite koostise tabel(sobivad kitsetalledele)

TALLEDE KUNSTLIK TOITMINE
Kitsed ega talled ei pane Sulle pahaks, kui eraldad neid päeva ajaks üksteisest. Kitsed saavad siis kõhud õues segamatult täis süüa ning jalutada, talled aga kambakesi  soojas põhus magada ja mürada. Talled on ilusti järelvalve all, nad ei satu hulkuva koera, kiskja või ebasõbraliku kitse sarvede ette. Sotsialiseerumine toimub neil omavahel ning õhtul emakitsede lauta saabudes. Oluline on talledele jooksukoridoride võimaldamine. Jooks ja lihaste treening on arenevatele talledele sama tähtis nagu puhtast inventarist etteantud soe 39-kraadine piim! Kõik need abinõud üheskoos hoiavad ära kõhukinnisuse, -lahtisuse, traumad, äärmuslike ilmastikutingimuste kätte jäämise, tõbedesse nakatumise ja kõrvaldab sel moel mõned olulisemad tallede põdemise ning kängujäämise tegurid.

Kui ei jää muud valikut peale kunstlikul toidul üleskasvatamise või lisapiima jootmise, kasuta spetsiaalseid loomalutte. Beebilutid on liiga pehmed, neile tulevad väga kiiresti mõrad. Farmitarvete poodides müüakse näiteks laste toidupudelitele NUK pealekeeramiseks sobivaid pikki pehmeid loomalutte. Veelgi paremad on aga erinevad spetsiaalsed lutiämbrid. Enne ostmist või tellimist Põllumehe Kaubamajast uuri põhjalikult  kui lihtsalt käib neil luttide lahtikeeramine. Aeg-ajalt on vaja lutid ämbri küljest lahti keerata, hoolikalt pesta, keevast veest läbi kasta ja desinfitseerida.  PM Kaubamaja lingil viidatud lutid on jäigad ja talledele harjumatud, ent kokku- ja lahtiühendamine käib lihtsamalt kui pehmete luttidega ämbril. Kõvade punaste luttidega ämbrist võttis tallede harjutamine küll rohkem aega ent õppimist kiirendas ühe eelmise hooaja kergelt lekkiva luti kasutamine. Niimoodi taipasid talled palju kiiremini, et lutist voolab piima, misjärel üritasid tõmmata ka teisi, jäigemaid lutte. Mida noorem on tall, seda kergemalt ta võtab õppust.
Lutiämbri lutte tuleb vahetada, sest avaus venib suureks, piim hakkab lekkima.
Lutiämbri tihendeid tuleb vahetada, sest ka need venivad välja. Vastupidavamad tihendid saab varuda traktoripoest  – 36,5 mm diameetriga ümmargused mustast kummist tihendid.

Tallede ellujäämiseks on väga oluline, et nad saaksid poole tunni jooksul piisavalt ternespiima!  Sellega kujuneb välja kaitse mitmesuguste kõhuhädasid põhjustavate bakterite vastu! Eelkõige peaks ternespiim pärinema oma emalt; kui see pole võimalik, siis teiselt kitselt; kui ka see pole võimalik, siis lambalt või kasvõi lehmalt. Kui ternest pole mitte kusagilt võtta, siis üks hädapärane terneseasendaja retsept: lisa 1 liitrile poepiimale (aga parem tavalisele kitsepiimale) 100 ml kohvikoort, 1 spl toiduõli ,1 kanamuna kollane, 1 spl suhkrut. Soojenda 39 kraadini. Kui on, siis lisa paar tilka kalamaksaõli. Esimesel söögikorral võib tall süüa umbes 70-100 ml .

Piimasegudest on meie talledele olnud parim E-Eliit1 (vasikate täispiimaasendaja PUNASE kirjaga!!). Oleme katsetanud ka Denkamilki ent see tekitas kõhuhädasid. Uuri eelnevalt segu koostist, see ei tohi sisalda soja! Enamik sojadest on GMO! Ära lase end segada ka poes müüdavast "Tallede täispiimaasendajast". See on mõeldud lambatalledele ja sisaldab eriti rammusat koorepulbrit! Lambapiima rasva-, kuivaine-, energia-, proteiini-, kaltsiumi- jpt. ainete sisaldus on tunduvalt kõrgem kitsepiima omast. Kitsepiim sarnaneb kõige rohkem lehmapiimale.
Samas, kui rahakott välja kannab, võiks tallede söötmisel rakendada sellist algoritmi: esimesed 3-5 päeva ternespiim, seejärel esimene kott tallede täispiimaasendajat (pisut lahjem kui lambatalledele doseeritav segu). Kui see nahka pistetud, siis E-Eliit1 ehk "punase kirjaga pakend" vasikatele. Teisest elunädalast anna vabalt ette ka jõusööta või kaera ning tavaline kohaliku eesti kitse tall kasvab mühinal samas tempos kui tüüringer või muu väljamaine tõug, saavutades kaheksandaks nädalaks eluskaalu 15 kilo. Toorproteiini protsent peab olema pulbris võimalikult kõrge – mitte alla 18!  

E-Eliit1 segu tuleb väga-väga täpselt mõõta, arvestusega 150 g/1 liitrile, valmistades algul pisut kuumema kui 40-kraadise veega vahetult enne toitmist (arvesta: paras veetemperatuur on selline, mida veel palja käega suudad kannatada, segu jahtub talvisel ajal kiiresti, kuni üle õue lauta jõuad. Valmistamise inventar ja jooginõud tuleb kohe pärast söötmist võimalikult kuuma veega pesta ja aeg-ajalt desinfitseerida. Normaalne tall peaks suutma esimesel elunädalal süüa korraga 120-150 ml, teisest elunädalast  250 ml ehk 4 toidukorraga 1 liitri päevas. Paarikuine sööb juba 750-1000 ml korraga. Talle kõhtu saab kontrollida kõhu "punnuse" järgi. See peab olema söödetud kergelt punni, mitte ümmarguseks palliks. Ülearune piim valgub soolestikku ning hakkab roiskuma, põhjustades kõhulahtisust. Kui nii juhtub, siis jäta tall päevaks dieedile ja kuiv hein ette. Kõhulahtisuse põhjuseid võib olla ka teisi, tutvu Ants Kuksi loengumaterjalidega lambatallede kohta! Ja veel SIIN.(peab kerima!) Sellels materjalis on kirjeldatud erinevate sümptomite (näit punnkõht, vesine roe, napp või olematu kaaluiive, krambid) põhjusi ja abi.

Kõigi mikro- ja makroelementide tähtsuse ja koguste kohta erinevatel põllumajandusloomadel on väga hea ja põhjalik kokkuvõte Viivi Sikk`u raamatus "Loomade mineraalne toitumine". Paljud hädad saavad alguse just elementide, eriti seleeni puudusest tiinuse ajal. Kui kits pole saanud piisavalt seleeni või oled soetanud uue kitse, kelle tausta täpselt ei tea ning ta poegib pärast karja saabumist, on valgelihastõve vältimiseks talled parem kohe süstida. Tegu on lihtsa lihasesse tehtava süstiga ning kuna nõukaajal reeglina kõiki tallesid süstiti, peaks selles küsimuses suutma aidata iga veterinaar.

Tallede üleskasvatamine tuleb odavam, kui saad kasutada oma lüpsikitsede piima või veel parem – teed piimast juustu ja joodad juustuteost eraldunud vadaku talledele. Vadakut juues vajavad talled täiendavalt  mineraale ja valgurikkaid jõusööda graanuleid, mida Anu Aidas, Scandagras müüakse. Või ostad talumehelt mõned kotid vilja (kaer on kõige kindlam, sh lollikindlam). Loe ennem ka Maavillase lehte SIIN.
Väidetavalt on kitsetallesid võimalik üles kasvatada lehmapiimaga. Minul kogemus puudub. Lehmi ei ole me pidanud niivõrd ammu, et mu enda seedesüsteemis ilmselt  lehmapiima ümbertöötlemise ensüümid juba puuduvad. Olen saanud igal katsel talu- või poest ostetud lehmapiima tarbida ebamugavustunde ja kõhuvalu.
Koolitusel on räägitud Saksamaa suurtootmisfarmi kogemusest tallede söötmisel külma (< 20°) spetsiaalse piimaseguga (Denkavit), millele on lisatud sipelghapet (kalgendamiseks). Kuni Sul on vähe kogemusi, katseta esialgu ikkagi sooja piimasegu või vadakuga. Suurtootmise eripärast tulenevalt võetakse talled tõepoolest emade juurest täiesti eraldi ja neid toidetakse hoopis teisel režiimil, selleks et talled harjuks juba algusest peale vähese koguse piima ja suurema koguse jõusöödaga. Külma segu joomine tavapärases (pakendil kirjeldatud) koguses tekitab tarbetut energiakulu (segu soojendamiseks kõhus), põhjustades isegi tallede alajahtumist ja hukkumist. Samuti võib Su selliste kogemuste puudumine tallede söötmisel tekitada neil kõhulahtisust: liiga palju vilja või liiga palju piimasegu, sekka värske karjamaarohi ja võibki olla häda käes.
Tallesid tõsta sülle ainult kahe käega: ühega rinnaku, teisega pepu alt toetades (talle kõhtu venitades riskid terviseprobleemide tekitamisega).
Väiksema talle süleshoidmisel saab esialgu kasutada ka üksnes ühe käe küünarvart, vilumuse kasvades on võimalik haarata kummalegi küünarvarrele kaenla alla üks tall.
Lutist toites toeta vasak jalg põlvekõrgusele pingile ja aseta tall pikuti oma reiele, lutipudeli ots ja talle lõug hoia parema käe peopesal, vasakuga toeta kuklast (kui tall esialgu tõrgub joomast, resonantsi tekitab vm) või istu ja võta tall risti oma põlvedele või (kui teisi tallesid pole segamas) toida teda lüpsiriiulilt, pingikeselt või kasvõi näiteks kirvepakult – et tall seisaks pisut kõrgemal ning Sa ei peaks küürutama kükakil väsitavas asendis.
Lutiämbrist tervet kampa jooma õpetama asudes meelesta end positiivseks ja heatujuliseks, kinnita ämber kindlalt seinale õigele kõrgusele spetsiaalse hoidiku otsa, säti end mugavalt pakule või lüpsipingile istuma ning haagi tallesid kannatlikult üha uuesti ja uuesti luttide otsa. Vajadusel kuula lõõgastavat muusikat või palu perearstil mõni leebem rahusti välja kirjutada. Naudi olukorda, see hakkab Sulle lõpuks kindlasti meeldima! Peaaegu kõik talled võtavad paari-kolme päevaga õppust ega ürita enam sõrmi või riideid lutsida või hammustada, sõrgadega selga kraapida, turja peale hüpata ega koonuga kõige ebasobivamal hetkel müksida. Pigem on nüüd ülesöömise ennetamiseks väikseid vaadikesi kokku vaja  hakata korjama ja sulgu tõstma. Õppimist kiirendab ühe sissetöötatud, kergelt lekkiva luti kasutamine, mille otsa esmalt iga tall haakida.

Elujõuetute tallede hoolitsemine samm-sammult:
1) üles soojendada, kui on jahtunud; tuua tuppa ahjule vms sooja. Jahtunud talle pole mõtet toita, ta ei seedi piima. Raha eest võib soetada soojenduslambi ,  parim soojendaja on tegelikult  kevadpäikesest soojaks köetud kuiv sõnnikuaun päikselisel päeval tuulevaikses kohas. Talle tuleks põhutuustiga hõõruda ja masseerida, et veri ja lümf ringleks
2) kui tall on soe, kontrollida imemisrefleksi; näpp suhu pista. Kui ise ei ime, siis peab teda sondiga toitma. Ilma sondita piima suhu kallates satub piim tallele kopsu, tekitades kopsupõletiku ja kindla surma. Lihtsa sondi kitsetalle toitmiseks saab valmistada, lõigates klistiirikoti voolikust paraja jupi ning torgates selle lihtsalt lutipudeli avausest  sisse
3) mahajahtunud ja ülessoojendatud tall vajab enamasti ka antibiootikumi (noromectin), et olukorrast välja tulla.

KITSEPIIMAST

Kitsepiim on tervislik ent parima tulemuse annab 2-3 minuti jooksul otse udarast lüpstud ja kohe kurnatud sooja piima joomine! Ternespiima kuur, ka külmutatud kuubikutena, on võimas ravivahend bronhiidi ja mitmete viirushaiguste vastu!
Tavaliselt annab kits paar-kolm kilogrammi piima päevas.

USA Texase osariigi Western-Acresi kitsetalu toggenburgi tõugu kolmeaastane kits Zephyr Rosemary püstitas 9. septembril 1997 maailmarekordi, lüpstes 18 kg piima.
Erakordselt suure piimaanniga Zephyr Rosemary hoiab enda käes ka ühe laktatsiooniperioodi maailmarekordit: 305 päeva jooksul 3 613 kg piima.

**NB! Toorpiimale esitatavad nõuded väike- ja suurtootja vahel erinevad ainult sel juhul, kui on tegemist toorpiima väiketootjaga (toodab lehma toorpiima kuni 100 kg päevas/700 kg nädalas või ute toorpiima 10 kg või kitsepiima 20 kg päevas), kes müüb oma toorpiima otse farmist, ja kasutab piima enda ja oma pere jaoks. Sellisel juhul toorpiima kvaliteedi määramise kohustust laboratoorsete analüüsidega ei ole. Ei pea olema ette näidata ka veterinaartõendit. On vaid nõue, et piim peab pärinema kliiniliselt tervetelt loomadelt, karjast ja piirkonnast, kus ei ole loomataudi esinemist ja kahtlust, kari on brutselloosi- ja tuberkuloosivaba, piim ei tohi sisaldada antibiootikumijääke ja teisi veterinaarpreparaate ja piim on jahutatud madalatele temperatuuridele. Kui piimatootja otsustab toorpiima hakata turustama tänaval, turul või müüb piima jaekaubandusettevõttele või piimatööstusele, liigitub ta jalamaid suurtootjaks. Sellisel juhul rakenduvad väikepiimatootjale kõik nõuded, mis suurtootjalegi.

Kitsepiima somaatiliste e. keharakkude arv (SRA) võib olla kõrgem kui lehmapiima vastav näitaja!
Kliiniliselt terve lehma udaras võib olla 50 000-200 000 rakku /ml (olenevalt lehma vanusest) (Smith, 1995). Subkliinilise mastiidikorral tõuseb arvukus tavaliselt kuni 500 000 rakku /ml
Kitsepiimas 1 500 000/ml – US A klassi pastöriseeritud piim!
Kitsepiima SCC ei korreleeru leukotsüütide arvuga.
Terve kitse piimas on laktatsiooni lõpus 750 000 –5,4 milj rakku/ml
Mõjuriteks on laktatsiooni järk, kitse tõug- Allikas: Moatsouand Park, 2017. Handbookofmilkofnon-bovinemammals

Piima mikrobioloogiline saastumine farmis − võimalik mõju toodangu kvaliteedile, kasutatavad saastatuse piirnormid 

Veel huvitavaid artikleid SCC kohta:

* erinevate lüpsiviiside mõju piima hügieenile – masinlüps ei pruugi olla puhtam: http://www.uco.es/zootecniaygestion/img/pictorex/18_16_28_Delgado.pdf

* EU standard 1,500,000 cell/ml: http://om.ciheam.org/article.php?IDPDF=1600117
Toorpiima kvaliteeti, sh ohutust mõjutavad tegurid: Merike Henno
* kitsepiima proove on võimalik saata ka piimaringi auto peale

Põnevaimad kitsed, kes meil olnud:
 Foto NAGI's: Kits Punapea&Sanna     Foto NAGI's: Aastapäev2   Foto NAGI's: Mäki oma musta tallega2   Foto NAGI's: Maivi ja kitsed      Foto NAGI's: Sahara sügisel 2011  Foto NAGI's: Rastasarvega kits1  Foto NAGI's: Kameruni kääbuskits Olja talled Mokka& Inka5   Foto NAGI's: Jääkuninganna   Foto NAGI's: Viru Valge oma nädalavanuste kolmikutega1 Foto NAGI's: Meie kitse udar: Hallika3  Foto NAGI's: Uus krapsakas kitsepreili3     Foto NAGI's: Meie kitse udar: Kill U   Foto NAGI's: Mõisaproua3      Foto NAGI's: Kitsed 2005      Foto NAGI's: Materra  Foto NAGI's: Nännu   Foto NAGI's: Juhan3  Foto NAGI's: Täpiliis   Foto NAGI's: Uus kits Ornella: meeletu isuga ja hea piimaaniga   Mokka    Foto NAGI's: Bermuda sügisel 2011(2)    Foto NAGI's: Väga vana kits Saara oma talledega   Foto NAGI's: Lumivalgeke1    Foto NAGI's: Ornella, eesti kits1   Foto NAGI's: Väike- Peeter     Foto NAGI's: Saba püsti! Foto NAGI's: Kaunil kevadpäeval suure semuga             
Meie talu kitsed videos:   

Meie 50 talle neist enamik sikk Strelka pesakond 2015 aasta


Meie 18 kitsetalle ja nende isa sikk Aadu aasta 2012

Jalutamine ja silo etteandmine, talv 2013, kylma -10

                                 
 
Kasulikke viiteid

Austraalias astus kits kohtu ette: https://reporter.postimees.ee/3568759/austraalias-astus-kohtu-ettekits

Juustuvalmistamise raamat 

Kaheksa kitse pidamine võrdub umbes ühe lehma pidamisega (Kirde-Brasiilia)

Maaleht 07.11.1991 lk. 12: intervjuu 48 aastat kitsi pidanud Linda Tederiga

Mõned määrused ja nõuded kitsepidamisel, Maaleht 06.04.2009 

Kitsekasvatussaaduste tootmine ja töötlemine aastal 2001.docx

Piimakitsede söötmisnormid: S. Tölp, P. Piirsalu Eesti Maaülikool 

Kange Hiiu naise Kaire blogi kitsedest ja kitsejuustu valmistamisest

Kits küsib vähe aga annab palju

Kantküla kodukitsed tõstavad iivet

Eestimaiseid kitsepilte nagi.ee-s

Cervacoliga võõbatud puid kitsed ei söö  

Piim, kuid mitte lehmalt, vaid kitselt. Ajakiri "Loodusesõber"

Hea kits annab sama palju piima kui vilets lehm. "Maaleht"

Ajakirja "Lammas ja kits" kitsekasvatuse osa kõik peatükid skaneerituna:  

Läti kitsekasvatusfarm

Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima  koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).  LINK

   

Ingliskeelset ülimalt kasulikku lugemist:
   
Levinumad kitsetõud otstarbe kaupa, fotod          

Üks osa maailma 373-st kitsetõust: kirjeldused, fotod 

Veel üks sait, umbes 70 erineva kitsetõu piltide, lühikirjeldusega    

Poegimisabist:  http://goatbeat.net/index.php?topic=291.0;wap2  

Udara eest hoolitsemine ja ettetulevad probleemid:  http://www.goatwisdom.com/udder_care.html

Lüpsmisest:   http://invitationtothebutterflyball.blogspot.com/2012/07/milking-goats.html

Fiasco farmi KKK piima ja lüpsmise kohta:  http://fiascofarm.com/goats/milking.htm 

Mõnede haiguste sümptomid ja nõuanded: https://www.dpi.nsw.gov.au/animals-and-livestock/goats

Kitse tervis: http://www.jrcnboergoats.net/goat-health.html

Pildiseeriad albumite kaupa- kitselaut, tarastamine, haigused, sõrad jpm: http://www.flickr.com/photos/baalands/collections/72157622671549924/

Populaarsete anglo-nuubia kitsede eest hoolitsemine  http://www.hobbyfarms.com/how-to-raise-nubian-goats-for-milk-3/

Kuidas näevad välja saane tõugu kitsed ja sikk: http://thekebun.wordpress.com/2008/10/07/the-saanen/

Ameeriklanna blogi kitsedest, parasiiditõrjest: http://rosesgoats.blogspot.com/2012/08/goat-parasites.html

Nõuandeid kitse ostul:  http://www.grit.com/Goats/Raising-Goats-for-Fun-and-Profit.aspx

Väga palju kasulikku lugemist ja lisalinke kameruni kääbuskitsede kohta:  http://www.bellaonline.com/articles/art171655.asp

Kameruni kääbuskitsede eriti kasulikust piimast: http://kinne.net/milkpyg.htm

Nn. "kitsede varjupaiga" leht UK-s! Palju ilusaid pilte, üheskoos erinevate karjade kitsed: http://www.buttercups.org.uk/goats.html 

Asjalik kitsefoorum:.www.thegoatspot.net

Video "minestavatest" kitsedest!

Kits võib kuuluda ka rügementi: http://www.ibtimes.co.uk/meet-fusilier-llywelyn-1st-battalion-royal-welshs-new-regimental-goat-1539576




Meie kitsede perekonnad ja ajalugu (taustainfoks kitseostuhuvilistele)

Karjas on olnud tavaliselt viis peamist kitseperekonda. Kõige arvukam neist oli (I) Lahedalt pärineva valge nudi kitse Kill U perekond. Kill U ise sündis 8.03.2004 kolmiktallena. Koos temaga sündis veel 1 sikk(hukkus peale sündi) ja sarvedega kitseke Äpu. Äpu sai müüdud Laheda kanti teise perre tagasi, kuid hukkus peagi.Kill U ja Äpu tallepõlv möödus väga õnnelikult tõeliselt hooliva memme- taadi seltsis Põlvamaal Vardja külas. Kill U sai näiteks mõnikord magada koos taadiga sängis, seljad vastakuti. Pere koer oli neile toredaks mängukaaslaseks. Seetõttu kasvas Kill U julgeks enesekindlaks kitseks, kes ei kartnud midagi. Vajadusel tegi ta oma nudi peakesega kõhklematult koertelegi säru. Inimesi usaldas, hoidis ligi. Seetõttu me ei tea, mis juhtus 2010 aasta suvel Kill U udaraga- kuidas see sai kummalisel kombel kahest kohast lõhki. Uus poegimine 2011 aprillis ei toonud loodetud pööret paremuse suunas, pigem halvendas udara olukorda ning vastu tuli võtta raske otsus. Orvuksjäänud sikktalled said piima teistelt kitsedelt. Kokku tõi Kill U seitsme poegimisega 15 talle. 

Septembris, varsti pärast Kill U ja Äpu saabumist sai Võukülast karja laenatud musta- valgekirju sarvedega sikk. Meie noorikud olid sirgunud selleks hetkeks tugevateks kuuekuisteks noorkitsedeks. Tollal pidasin seda normaalseks vanuseks ning 2005 veebruaris  sündisid Äpul sikupaar ja KillU-l segapaar tallesid. See Kill U esimene kitsetall sai nimeks LumeroosLumeroos oli samuti lumivalge, nudi ja väga viljakas- tõi kolmiktallesid, sama leebe loomuga, hea ema ning piimaanniga, kerge lüpsta. 2009 märtsist Lumeroos uues kodus Taheval.

2006 jaanuaris  sai laenatud Adistest tume nudi sikk. Lumeroos 11 kuine. Nii Kill U-l kui Lumeroosil sama aasta juunis segapaar kaksikuid. Lumeroosi kitsetall valge kuid sarvedega, nimeks LumivalgukeKill U kitsetall valge nudi Ace Delicate, kes tõi 2007 aprillis ühe sikutalle. Kuna Ace Delicate oli karjas tõrjutud, elas heinasõime all ja selle tõttu kõveraks kasvanud esijalaga, praakisime ta pärast sikutalle üleskasvatamist välja.

Lumivalguke, müüdud Mustiverre, on toonud kolmel korral järglasi: 2007 aprillis roostekarva üksik kitsetall Karamell, 2008 aprillis segapaar: valge kits Lumikelluke ja mustakirju sikk Koma. 2009 veebruaris tõi Lumivalguke ilmale kolmikud - kaks sigrimigri sikku ja üks must kitseke SzüsziLumivalguke on olnud hoolimata pisemast kasvust rohke piimaanniga suurepärane ema.  Suure üllatusena tõi juba 2009 veebruaris segapaari ka tema tütar Lumikelluke. Kitseke sündis surnult, kuid sikule nimega Lumetorm sai  teiste kitsede piima lisaks antud ning tema kasvas jõudsalt. Karjaraamatu andmeil sai  5- ndal elukuul Lumikellukesele seda sohki teha Juss. Juhtum näitas, et 5- s elukuu tiinuseks ja 10- s elukuu poegimiseks on ilmselgelt liiga vara. Verinoor emme on siiski olnud päris hoolas, ka piimaand suvega kasvab.Lumikelluke läks perelemmikuks Valgesoo kanti. Szüszi müüdud 2011 kevadel Kiidjärvele lemmikuks.

Lumeroosil sündisid 2007 aprillis kolmikud: mustakirjud sarvilised- sikuke ning kitsed Kesköö ja  La Traviata. Kõik kasvasid kenasti üles. 2008 aprillis sündis üksik mustakirju sarvedega sikk. 2009 jaanuaris kaksikud valged sikud.

KillU-l sündisid 2007 veebruaris Poisist valged kaksikud sikud, üks sarvedega, teine nudi. 2008 mais Koosa sikust Potisoldatist valged kaksikud, segapaar: nudi sikk ja sarvedega kitseke Luminestsents. 2009 märtsis Tonja küla Jussist valged kaksikud kitsetalled Viru Valge ja Piña Colada, 2010 veebruaris Juhanist kolmikud. Kokku on seitsme aastaga Kill U kõiki järglasi 44. Hetkel karjas kuus kitse. Kill U liini headus on järglastest ja järglaste piimannist juba näha. Esmapoegijad tõid 2009 jaanuaris  kaksikud- Karamellil sikupaar ning  Keskööl, samuti La Traviatal (juba uues kodus) segapaar. Kesköö kitsetalle nimi Pigipiiga (müüdud Järva- Madisele). Karamell müüdud 2009 juunis Mõnnastesse.

Olulise tähtsusega oli ka Pamela perekond: ema Mõnistest, isa Rõuge saane siku poeg. Karja pole jäänud enam ühtki selle perekonna isendit ent Pamela oli üks meie esimesi kitsi alates käesoleva aastatuhande kitsepidamisest. Pere fotoarhiivi järgi sündinud 2001 juunikuus. On andnud suurepärase piimaanni ja iseloomuga nudid hallikirjud järglased: Hallika ning Sukad- Sokid. Samuti sikutalle nii aastal 2005 kui ka 2007. Tema eripäraks oligi üksiktallede toomine ja hiiglaslikud maani rippuvad nisad ning oma nime on ta saanud just oma kuulsa nimekaimu Pamela Andersoni järgi. Kuid mõlemad "tilgutitega“ tütred,  Hallika ja Sukad- Sokid, on toonud kolmiktallesid. Hallika tütar, nudi musta- valgekirju Sweety on samuti toonud kolmikud. Liini eripära: Pamela ja tema järglaste udarad on olnud mahukamad kui näiteks Kill U liini kitsedel. Meie Pamela on müüdud 2007 sügisel Pala kanti. Karjas parim tema liinist oli nudi hallikirju tütar Hallika ning Hallika tütar, sarvedega hallikirju Viibeke, üks kolmikutest. Viibeke tõi 2009 südasuvel kena kitsetalle Vihmapisara, kes andis juba paaritamata päris palju piima. Jaanuaris 2009 sündis Hallikal taas segapaar kaksikuid: Täpiliis ja TärnKokku Pamelast meie talus 24 järglast kuue aasta jooksulHallika esimest korda paaritatud 18 kuu vanuselt, Sweety  müüdud 2007 sügisel Tõraverre,  Sukad- Sokid koos kolmikutest kitsetalledega 2008 suvel Mõnistesse, Viibeke ja Täpiliis 2010 talvel Järva- Madisele.

(II) Lumehelbekese perekond: ema Mõnistest, isa Rõuge saane siku poeg. Lumehelbeke nagu nimigi ütleb, oli üleni valge 14.02.2001 sündinud suurt kasvu, nudi „tilbadega“ kits. Üks neist esimestest kitsedest, kui Leevile kolides taasalustasime kitsepidamisega. Esimese tiinuse ja poegimise kohta täpsed märkmed puuduvad. Teadaolevalt on Lumehelbeke 2005 veebruaris toonud kolmikud

2008 veebruaris  tõi Lumehelbeke viimased kaksikud kitsetalled, kellest Mileya on müüdud Kanepi kanti. Lumehelbeke oli väga tore, kergelt lüpstav rohke piimaanniga kits; natuke aravõitu, kuid leivalõhna tundes ronis kasvõi taskusse. 2007 suvel on tema piimaga üles kasvatatud nii temal endal sündinud üksiktall Valentina, kui ka teise kitse- Leevilt pärit vana Sarviliine orvuks jäänud kaksiktalled Midri ja Bambi, kes asuvad 2008 detsembrist juba uues kodus Pranglis Tartumaal - teadaolevalt on Midri toonud seal kaksikud.  Lumehelbekesest on olnud kokku 13 järglast kuue aastaga, näiteks Lumelörtsi (sünd 2008) kes toonud ühe sikktalle (2009). Jaanuaris 2009 sündis tütar Valentinal segapaar Gehenna ja KoljatValentina müüdud Taheva. Gehenna osutus 1,5- aastaselt erakordse piimaanni ja kiindunud olekuga noorkitseks juba enne paaritust. Liini eripära: tihedamat värkimist nõudvad ja laiad sõrad. Gehenna on üks vähestest karja alles jäänud piimakitsedest!

2007 mais täienes kitsekari Koosalt ostetud 5 kitse ja 8 tallega. Neist enamus sai aasta lõpuks realiseeritud, nimetamisväärset aretustööd ette ei võetud. Koosa kitsede eripära: neljanisaline udar ning karvkattes läbikumav punane värv. Piimaand vähene.

2008 oktoobris  lisandus tallu   Krabilt pärineva valge sarvedega kitse (III)Mona perekond. Koosnes 15.02.2004 sündinud Monast, kes tuli karja koos 15.02.2008 sündinud tütre Minni ning Minni isa Nännuga. Oli teada, et Minni on tiine oma isast Nännust ning 11- ndal elukuul sündiski Minnil tütar Tuhkatriinu (läks loomulikult praakimisele). Minni müüdud Ahjale. Mona tõi nii 2009 veebruaris kui 2010 märtsis valged kolmikud.2011 aprillis segapaari Lumimari ja Lumetorm, 2012 taas kolmikud. Mona järglasi nelja aastaga talus 13. Iseloomulik pikem innaaeg. 

2009 jaanuarist kuni kesksuveni olid karjas ema ja tütar Palmse mõisa lähistelt-  Mõisapreili ja Mõisaproua, kes jäid tallede ootele Juhanist.  Mõisapreilil  sündis jaaniööl kitsetall Sõnajalaõis. 

2009 juunist 2010 oktoobrini oli talus valge nudi  märtsis 2006 Kuigatsis sündinud kits (IV)Göggizeya. Kolmandal lüpsil, tõi veebruaris 2010 meile Juhanist kolmikud: valge kitsetalle Klaabu ning kaks kirjut sikku. Göggizeya müüdud Rakverre. Klaabu esmapoegis 1. aprillil 2012 ja tõi kohe neli talle- kolm sikku ja ühe kitsekese Misirlou.

2010 veebruaris täienes kari kolme kitsega Kildu kandist: mustad nudid Sofi, tema tütar Kenya ning valge sarviline Liisa.

2010 detsembris täienes kari kolme valge sarvilise noorkitsega Pärnumaalt Nedrema külast: Nedre, Tuisu ja Tuija. Teadaolevalt oli Nedre(V) toonud kevadel ühe sikutalle, kes kastreerituna ja koos kits Tillu ning tema kastraadiga sattus meie tallu pisut hiljem, 2011 juunis. Tuija oli üks karja parimaid kitsi, ta andis mõnel päeval kahe lüpsiga kokku üle 4 liitri piima!

2011 jaanuaris täienes kari kahe tiine põnevalt kirju kitsega Krabi kandist: Maori ja IisebelMaori põlvnes Uus- Meremaalt toodud  vanemaist. Need kitsed tõid peagi pärast saabumist kokku kolm sikutalle. Iisebel on üks kõige värvikama karakteriga kitsi, kes meil eales talus olnud- nudi punase peaga,  võimsate nisadega, aeg- ajalt kuri nagu Siidoni kuninga tütar Iisebel. Sai selle järgi oma nime.

2011 mais täienes kari Raplamaalt Lelle kandist toodud kirju kitsega Katja, Viljandimaalt Kõolt valge siku -Aldo, tumeda kitsega Ornella, tema valge tütre Sipsiku ja  Sipsiku valge kitstallega Vanemõega

2011 septembris täienes kari seitsme piimatõugu kitsega: Ahjalt noor nudi Öö, Kasaritsast noored valged nudid Klaara ja Lumivalgeke, Mammastest valged sarvilised Ragulka ja Marmor, Puhjalt noored poeginud sarvilised must Puki ja valge Kajakas.  2011 talvel lisandus kamerunide pere: Karamell@Ätt ja Valgekoib.

2012 juulis täienes kari Viljandimaalt Tuhalaanest toodud 20 eesti tõugu kitsega. Karjas tundus olevat 11 piimal kitse, 4 kitstalle ja 5 sikktalle. 

2012 novembris on müüdud enamik piimakitsede karjast. Põhjuseks järjest sagenenud rünnakud naabri koera ning tundmatu kiskja(ilves või hunt) poolt. 2012 oli aasta, mil traagiliselt hukkus 16 elujõulist looma.

Enamus piimakitsi elab nüüd Ida- Virumaal Martin Repinski karjas! Aastavahetuse seisuga on müüdud ka kõik kameruni kääbuskitsed. 

2013 veebruaris täienes kari Haapsalust toodud eesti tõugu kitsedega. Karjas on 1 valge sarviline sikk, 6 mitmevärvilist kitse, 3 noorlooma ja 2 vastsündinut talle

Karjas suguloomadena kasutatud sikud tõime reeglina alati sisse/vahetasime. Nende vanemate päritolu kohta sai pererahvalt alati küsitud, et vältida võimalikku sugulust. Eestimaa  pindala on vaid 4 522 710 ha, samas kitsede arv 2015 aasta seisuga tõusnud juba neljakümne tuhande peani. Meie algul üsna väikses karjas tegutses aastatel 2000- 2002 suur valge nudi sikk Hesbollah Rõugest/tallesid sündis umbes 10; 

2004- sai seitsme kitse jaoks laenatud nimetu musta- valge kirju sarvedega sikk Võukülast/tallesid sündis 14

2005- samuti seitsme kitse jaoks laenatud Adistest suur nimetu tume nudi sikk/tallesid sündis 11;

2006- üheteistkümne kitse jaoks vahetatud (Hallika poja Kulmurulli vastu) Adistest suur hall sarvedega Poiss/tallesid sündis kokku 22;

2007- lisaks Poisile vahetatud Sirvakult (Kill U poja Pihvi vastu) valge sarvedega Rommi ning Koosalt ostetud valge sarvedega Potisoldat/tallesid sündis talu laudas 14 ,sealjuures poegis osa tiineid kitsi juba uutes kodudes;

 2008-  kaheksa kitse jaoks vahetatud (Hallika poja Letosveti vastu) Urvastest suur valge nudi sikk Juhan Parts, lisaks ostetud Setumaalt Tonjast hiigelsuur valge nudi Juss, Haanjast hiigelsuur hall sarvedega Nännu ja Kambjast valge sarvedega Villu I/tallesid sündis 26

 2009- endiselt tegev  Juhan, karja lisaks toodud Alatskivilt ekstrasuur valge nudi Eduard ning suur must nudi Miku. 2009 aasta sügiseks oli karjas 11 noort ja 4 tiinet kitse ning 3 aretussikku. 2010 märtsiks poegis Juhanist 3 kitse, kõigil kolmikud ja aprilliks Keskööl kaksikud (Eduardist). Kokku 11 talle.

2010 oktoobris sai Saksamaalt pärit sikk Jaschkaga kokku lastud 9 paaritusealist kitse. Ent kuna novembri lõpust alustasid kõik kitsed taas järjest indlemist, tõime Läänemaalt Nõvalt juurde kaks suurt sikku: üks saane välimusega valge nudi, teine sarvedega vesihall. Uuele katsele valge saanelaadse sikuga läksid Mona, Kill U, LumelörtsHallika, Gehenna. Seejärel Viru Valge, Lumikelluke, Szüszi ja Liisa. Sellest sikust sündis 7-l kitsel 13 talle. Liisa ei jäänud tiineks ning Szüszi poegis juba uues kodus.

2011 novembris  sai uue, Võnnust pärit saaneverd Aaduga kokku lastud 14 paaritusealist piimakitse, kameruni sikk Mäks kokku Oljaga. Aprilliks 2012 poegisid kõik kitsed peale Iisebeli ja Gehenna, mõned neist juba uutes kodudes. Sündis kokku 35 talle. Oljal oli nurisünnitus. Sügisel 2012 müüsime kõik Aadu kitstalled ja enamuse piimakitsedest.

2013 jaanuaris hakkasid poegima kõik noorte sikkudega salaja kohtunud eesti kitsed. Poegisid ka piimakitsed Klaabu (3 talle) ja Kondike (4 talle). Iisebel tõi üllatusena 3 talle. Lisandusid veel mõned eesti kitsed. Kitsede arv saavutas kõigi aegade tipu: 85 isendit!

 

Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima  koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).
Nimetus Lambapiim Kitsepiim Lehmapiim
Kuivaine (%) 19,30 12,97 12,01
Energia (kcal) 108 69 61
Proteiin (%) 5,98 3,56 3,29
Rasv (%) 7,0 4,14 3,34
Piimasuhkur (%) 5,36 4,45 4,66
Ca (mg) 193 134 119
Mg (mg) 18 14 13
P (mg) 158 111 93
Zn (mg) 0,57 0,30 0,38
Vitamiin B2 (mg) 0,355 0,138 0,162
Vitamiin B1 (mg) 0,417 0,277 0,084
Vitamiin B6 (mcg) 80 60 60
Vitamiin B12 (mcg) 0,711 0,065 0,357
Vitamiin D, mcg 0,18 0,11 0,03
Vitamiin E, mg 0,11 0,03 0,09
Vitamiin C, mg 5 1 1
Polüküllastamatud rasvhapped (g) 0,31 0,15 0,12
    sh C18:2 (g) 0,18 0,11 0,08
    sh C18:3n3 (alfalinoleenhape, g) 0,13 0,04 0,05
Kolesterool (mg) 11 10 13

Avaleht 

Comments