Koduloomad

Põlised koduloomad ehk maatõug: Esimistest koduloomadest kujunesid meie põlistõud. Põline koduloom on eesti hobune, maakari (nudi-hall lehm-päitsik-küütselg-musti-kirju), maakits, maalammas, maasiga (väjasurnud), maakana, maahani (väga vähe alles), maakoer (uurimata), maakass ja põhjala tume mesilane (uurimata).

Kohalik tõug: Eesti vutt on kohalik tõug. Ta on aretatud 1978-1988 jaapani ja egiptuse vutist. Tori hobune on samuti kohalik tõug.

Põline koduloom ehk põlistõud ehk maatõud on meie maal kõige vanemad koduloomad. Arheoloogide andmeil oli koer siin juba koos kiviaja inimesega näit. Pulli asulakoht Pärnu jõe ääres. Ka vanade sortide puhul on sordisisene mitmekesisus suur ja nad on hästi kohastunud kohaliku kliimaga. Põliseid koduloomi ja vanu sorte tuleb alati käsitleda ka kui kultuuriväärtust.

Põlised koduloomad on kujunenud inimese ja kohaliku looduse koostöös. Loomade välimiku osas on seetõttu populatsioonisisene mitmekesisus suur võrreldes sihipäraselt aretatud tootmistõugudega. Kuid põlistõugude populatsioonid on väga ühtlikud, mis puudutab kohastumist kliima, maastiku ja haigustega. Need loomad oskavad toitumiseks maksimaalselt ärakasutada kohalikku floorat. Oluline on säilitad põliste koduloomade juures ka nende omal ajal inimese poolt väärtustatud iseloomuomadused ja kindlasti nende toodangu traditsiooniline kasutamine. Põliste koduloomade populatsoonid tuleks esialgu säilitada, mitte aretada.

Vaata rohkem informatsiooni erinevatest põlistest koduloomadest leheküljest Põlised koduloomad.

Koos esimeste karjakasvatajatega ilmusid meie aladele (põhjala/maa) kitsed ja (maa)lambad. Kitsede tausta pole täna keegi põhjalikult uurinud. Need, keda täna nimetame vanade allikate eeskujul maalammasteks on Põhja-Euroopa lühisabalammaste perre kuuluvad põlised väikesed lambad. Arheoloogide andmeil on leidudes olnud lammaste turjakõrgus olnud umbes 60 cm. Enamus jäärasid on olnud sarvilised ja ka osa uttesid on olnud sarvilised. Meie olemegi norrakate, rootslaste, inglaste ja soomlaste õhutusel otsinud arheoloogilistele säilmetele ja teistele veel säilinud läänemereäärsetele põlistele lambatõugudele kõige sarnasemaid loomi. Mahajäänumates põllumajanduspiirkondades Eestis ongi selliseid veel imekombel järgi.

Järgmistena peale kitsi ja lambaid ilmusid meie iidsete karjakasvatajate karjadesse sead ja veised. Sead olid erinevates toonides kirjud, võrdlemisi karvased ja saledad. Arvame, et sellised kõigelähedasemad loomad meil juba kadunud maaseale on säilinud meie sugulasrahvaste juures karjalaste, vepsade ja isurite ning vadjalaste aladel.

Vaata eraldi materjal põllistest koduloomadest Põlised koduloomad

Põlistest koduloomadest on aretatud tõud. Juba 1900 alguses alustati maakarja ehk nudi veise säilitustöö. Samal ajal arutati ka maalamba aretamist aga selle tõu aretusest loobuti. Tänapäeval on nudi ja eesti hobune tunnustatut tõud. Aretatud tõud on ka eesti tori hobune, eesti raskeveo hobune ning eesti vutt.

Suurem osa meie põlistest koduloomadest Eestis ei saanud kunagi tõutunnustus. Mitmed surid välja aga teised on veel siiamaani säilinud:

    • päitsik: lehm - mõni üksik alles

    • küütselg: lehm - ilmselt väljasurnud

    • hall lehm: geneetiliselt uuritud 11 lehma, geneetiliselt olid nad kõik kas holstein-friisised või eesti punased. Geneetiliselt on ta ilmselt väljasurnud kuigi sellise väljanägemisega lehmi veel on näha siin ja seal

    • maalammas: geneetiliselt uuritud, säilitakse teadlikult ja vabatahtlikult väikestes karjades

    • maakits: olemas ja uurimata

    • maakana: olemas ja uurimata, vormsi kanad geneetiliselt uuritud ning maakanad.

    • maakassi: olemas ja uurimata

    • maahani: olemas ja uurimata

    • maaküülik: olemas ja uurimata

    • tume mesilane: olemas ja uurimata

    • maasiga: ilmselt väljasurnud Eestis aga võimalik et elab veel Petserimaal Venemaal.

    • koer: uurimata

Vanasti peeti ka lugu mitmest väikestest loomades nagu nirgist, nastikust ja kilgist.

Kirjandust

Eesti Põllumajandusülikool ja MTÜ Arheoloogiakeskus: Koduloomad ja karjakasvatus muinaisajat kaasajani. Tallinna Raamatutrükikoja. ISBN 9949-10-767-9. 16 lk.

Lõugas, Lembi; Maldre, Liina; Jürgenson, Aivar; Järv, Eha. Koduloomad ja karjakasvatus muinaiajast kaasajani. Eesti Põllumajandusülikool, MTÜ Arheoloogiakeskus. Tallinna Raamatutrükikoja.

Lepiksaar, J. (1963): Rakist, murist, pakandist ja voostrist. Meie vanima kodulooma kujunemisest. Tulimuld 2. Stockholm. 129-140.

Michelson, Annika & Jäetma, Imbi: Maatõugu koduloomad. Aprill 2020. Eesti Loodus lk. 24-27.

Pärandkoosluste kaitse ühing (2004): Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. 256 lk.

Eesti Hobune

Eesti Hobuse Kaitse Ühing (2001): Meie hobune. Tallinn, 119 lk.

Eesti Hobusekasvatajate Selts (1998): iEesti hobuse tõuaretusprogramm - aastaraamat.

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts (2002): Ratsanik ja hobune. Tallinn, 171 lk.

Hobusekasvatuse Teaduslik Uurimisinstituu (1947): Eesti hobuse aretus. Tallinn, Põllumajandusministeeriumi väljaanne, 65 lk.

Lotman, A. (2000): Hobune hoiab pärandmaastikke. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 404-405.

Mauring, H. (1988): Hobusekasvatus ja ratsasport. Tallinn: Valgus.

Nuut, O.(1970): Eesti hobusetõu aretus. - Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut.

Peterson, H. (2000): Eesti hobune on osa meie looduspärandist. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 402…403.

Peterson, H. (2000): Meie oma hobune - Eesti hobune. - “Loomade Maailm”, Tallinn, nr. 5 ja 6/7.

Rooda, J.(2000): Eesti hobune vajab kaitseala, kaitseala - eesti hobust. - “Eesti Loodus” Tallinn, nr.10, lk. 406-407.

Randlaht, Ingrid (2020): Eesti hobuse on kujundanud meie maastik ja kliima. Aprill 2020. Eesti Loodus lk.14-17.

Eesti maalammas

Edberg, Ragnar (2004): Eesti maalammas 1. En personlig dagbok från ett fältarbete i Estland några dagar under september 2004.

Edberg, Ragnar (2004): Eesti maalammas 2. Redovisning över besiktningar och ullprovtagningen i Estland september 2004.

Edberg, Ragnar (2004): Eesti maalammas 3. Redovisning över ullens tovningsegenskaper, försök till rasbeskrivning, sammanfattning av intryck och rekommendationer från studieresa i Estland september 2004.

Granberg, Elmar: Får och fårskötsel i Estlands svenskbygder.

Põllumajandus. Põllutöökoda ajakiri. No. 37. 22 september 1937. Suuremad ühislambakarjad Eestis - Sandla lambad.

Suomen ja Viron rannikko- ja saaristoalueen strategia ja kehittämissuunnitelma 2014–2020 - KnowSheep hanke.Raija Räikkönen, Sirpa Kurppa. MTT Raportti 131. 51 lk. 2013. ISBN: 978-952-487-514-1. Saadaval ainult soome keeles.

Michelson, Annika (2013): Ute! Ute! Ute! Traditsioonilise lambapidamise kogemused. 64 lk. ISBN 978-9949-9376-7-7 (pdf) Saadaval ka soome, rootsi ja inglise keeles.

Michelson, Annika (2013): Kiltsi niidul eesti mallammaste vabapidamisel saadud kogemused raamatus Kastanje, Veiko (toim.) Traditsiooniline lambakasvatus. Eesti ja Soome rannikualadel ning saaratel. Projekti KNOWSHEEP raames läbi viidud uuringud. lk. 60-94. ISBN 978-9949-9504-5-4

English; Suomeksi; Svenska; Eesti

Anu Sepp, Karen Allas, Kaie Kesküla, Merike Sepp, Sonja Tobiasson, Birgita Nygren, Katrin Kabun (2013): Villakäsitöö Läänemere saartel. Käsitööraamat ja DVD film. 70 lk. ISBN 978-9949-9119-8-1 (pdf). Saadaval ka soome, rootsi ja inligse keeles.

Ärmpalu-Idvand, Anneli (2020): Kihnu maalammas, vähenõudlik ja keskkonnahoidlik maastikuhooldaja. Aprill 2020. Eesti Loodus lk. 20-22.

Eesti maakari

Boveiniene, B., Viinalass, H., Värv, S., Bekere, R. (2000): Preliminary Analysis for Comparing Genetic Structure of Lithuanian, Latvian and Estonian Native Cattle. - Proceedings of the 6th Baltic Animal Breeding Conference. Jelgava, Latvia.

Kalamees, K. (2000): Eesti maakarja veis. - “Loomade Maailm”, Tallinn, nr. 6/7.

Kalamees, Käde / Raid, Ege (2020): Eesti maakari, meie kultuuripärand. Aprill 2020. Eesti Loodus lk. 20-22.

Tiberg, Nils. 1972: Estlandssvenska husdjursnamn jämte en dialektuppsatas: Husdjuren på Runö av Fredrik Lönnlund och Tomas Dreijer med teckningar av Abraham Hollman. I distribution AB Lundequistska Bokhandeln Uppsala. Acta Academiae Regiae Gustavi Adolphi LI

Under, Marie 1984. Mu süda laulab. Koostanud Paul Rummo. Eesti Raamat. Tallinn.

Viinalass, H. Värv, S., Saveli, O. (2000): Geneetilisest mitmekesisusest eesti maatõugu veistel EAB lookuse alusel. - Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetised, nr. 12., lk. 101-104.

Eesti maakana

Eesti Põllumajandusmuuseum, Tartu.

R.Paglant, E.Priks, H.Talts (1940): Kanakasvatus talus. Põllutöökoja väljaanne, Tallinn.

Loengud

Koduloomad:

Material på svenska

Estlands lantrashöns (länk)

Finlands lantrashöns (länk)

undefined