JÕGEVA ALEVIK (Sordi)

Jõgeva alevik paikneb Jõgeva linna vahetus läheduses, kunagise Jõgeva mõisa südames, mis on looduslikult väga kaunis koht Pedja jõe kaldal. Jõgeva alevik on asupaigaks ka meie vabariigis ainukesele omataolisele asutusele –

Jõgeva Sordiaretuse Instituudile, kus alates 1920. aastast on tegeldud erinevate põllukultuuride aretusega.

• • Alevikus on erinevad huviühingud:

  • Kultuuriselts Vanaveski (ka külaselts)

  • Spordiklubi Sordi

  • Spordiklubi Rajaleidja

  • Ajaloo- ja muuseumisõprade ühendus Ambior

  • Kangastelgedel kudujate ühendus

Noortele kooskäimiseks ja vaba aja sisustamiseks on noortekeskus, kus paikneb ka avalik internetipunkt. Samuti on see hoone kasutusel aleviku elanike kooskäimise kohana.

Väikestele lastele on heal tasemel lasteaed.

Alevikus on palju noori ja see annab lootust, et alevik ei sure välja.

Aleviku keskel paikneb heal tasemel kauplus, kus kõik eluks esmavajalik olemas,

Vaba aja veetmiseks pakuvad võimalusi mõisaaegne park, staadion ja ujumiskoht.

Alevike elanikke ühendab Kultuuriselts Vanaveski. Ühenduse eesmärgiks on kohaliku elu edendamine ja väärtustamine. Selleks on aktiivsetele inimestele loodud võimalusi eneseteostuseks, huvialaringides kaasalöömiseks, oma elu mitmekesistamiseks ja paremaks muutmiseks, enese ja teiste koolitamiseks. Mitmed kogupere- ja erinevatele sihtgruppidele mõeldud üritused on muutumas traditsiooniks.

Kultuuriselts Vanaveski raamestegutsevad:

• • Laste- ja täiskasvanute näitering

  • Naiste võimlemisrühm

  • Jooga

  • Täiskasvanute käsitööring

  • Fotograafiahuvilised

  • Ökoloogilise elustiili huvigrupp

Jõgeva aleviku ajalugu

Valla süda ümber Jõgeva mõisa

Arvo Oja

Muinasajal kuulus Jõgeva ümbrus Vaia maakoha piiridesse. Vahetus läheduses paiknesid sellised enamtuntud linnusemäed nagu Siimusti, Vilina, Kassinurme ja Ripuka (Reole). Saksa Ordu Liivi haru alistas siinsed alad 1220. aasta paiku. Kõikvõimalike mõjutusvahenditega suruti peale nende usk ja orjuslik alluvusvahekord.

Vastavalt 13. sajandil väljakujunenud haldusjaotusele kuulus käsitletav piirkond Laiuse kihelkonda ja sealse kiriku koguduse alla. Viimase olemasolust on kirjalikke materjale 1319. aastast Rooma paavsti maksukoguja aruandest.

Kui 14. sajandi lõpul või 15. sajandi algul rajati Laiuse orduloss idapiiride kaitseks, hakkas ka Jõgeva ümbrus kuuluma Laiuse lossi piirkonda. Orduriigi lagunemise perioodil 16. sajandil Liivimaal tegid idanaabrid ka Laiuse ja Jõgeva aladel ulatuslikke ja hävitavaid rüüstetki.

Aastatel 1561 - 1622 valitses siinset ümbrust Poola Kuningriik. Poola revisjonikirjadest 1599. aastast selgub, et Jõgeva mõis (folvark) allub Laiuse staarostkonnale. Samas on selgitatud, et Jõgeva mõis on alles hiljuti ehitatud kuningriigi kulul uuena Jõgeva küla maadele. Seepärast ei olevat mõisa põllud eriti suured. Jõgeva mõisa kubjaskonnale allusid Jõgeva, Võduvere, Ellakvere, Mõisamaa, Kõssimaa, Vaimastvere ja Tirma küla. Laiuse lossi valdajatest, keda Jõgeva mõisaga seotult mainitakse, on poolakas Andrzei Orzechowski ja Rootsi päritoluga ooberst Henrik Fleming.

1599. aastal märgiti Poola revisjoniraamatus Jõgeva nime Jagiwa kujul. Saksa keeles nimetati mõisat Laisholmiks. Jõgeva nimi on tuletatud sõnast jõgev, mis on omakorda tulnud sõnast jõgi. (F. J. Wiedemanni järgi on sõna jõgev ehk jõgeva vaste "kiirevooluline").

1638. aasta revisjonis kirjutatakse: "Jõgeva (Jackiewa) külasse on ooberst Fleming asetanud ühe "vaba talupoja" ja ehitanud veski, mis käib suvel ja talvel. Mõisamaale on alles aasta eest asunud üks Laiuse talupoeg ühes oma nelja noorusliku pojaga."

Näljaaeg (1695 - 1697), Põhjasõda, katkuaeg ja venelaste rüüsteretked laastasid tugevasti ka Jõgeva mõisa külasid. Pärast 1712. aastat oli kaheksas külas kokku katku surnud 441 inimest ning seal elas veel vaid 163 inimest.

Täpselt dateeritud ja säilinud dokument Jõgeva mõisa valdaja kohta on Venemaa Senati ukaas (seadlus) 15. jaanuarist 1753, mille alusel Vene Keisrinna Jelizaveta Petrovna kinkis mõisa koos sinna juurde kuuluvaga. (sealhulgas ka talupoegadega) õukonna kammerhärrale parun Carl von Sieversile isiklikuks omandiks koos pärimisõigusega.

Mõis Mannteuffelite valitseda

Von Carl Sievers müüs temale kingitud Jõgeva mõisa valdused - viljarikkad põllud - mõne aasta pärast edasi maanõunik krahv Gotthard Johann Zoege von Mannteuffelile. See ettevõtlik mees moodustas 1756. aastal Puurmani, Jõgeva, Härjanurme ja Pakaste mõisatest majoraadi. Edaspidi oli Jõgeva mõis kuni Eesti Vabariigi maareformini selle algaastatel Mannteuffelite suguvõsa omandiks. Mõnedel ajavahemikel oli mõis, vahel nimetatuna ka kõrval - või karjamõis antud rendile. 1903. aastal rentis Ernst von Mannteufel Jõgeva mõisa koos Pakaste ja Ellakvere karjamõisatega oma pojale Ernstile.

Mõisa sissetulekud moodustusid peamiselt teraviljast ja veisekasvatussaadustest. Olulise osa andsid ka piiritusevabrik, õllekoda, vesiveski ja metsamaterjalide müük. Tulusid saadi ka maade rentimisest, selle sajandi algul maade müügist taludele ja Jõgeva asula alla. Raudtee ehitamisest ja hilisemast kasutamisest oli samuti midagi teenida.

Jõgeva mõisa metsamassiivid paiknesid enamasti põhja suunas. Metsade hooldajaks ja järelvalve korraldajaks oli metsaülem. Sajandivahetusel pidas seda ametit H.Engelhardt, kes elas ise Metstoal. See koht on praegu rohkem tuntud Kurista roosiaia (ka puukooli) nime all.

Pedja jõe kaldaala oli asustatud juba aegadel, kui peamisteks elatusallikateks olid küttimine ja kalapüük. Suurenenud nõudlus teravilja järele viimastel sajanditel nõudis pindade laiendamise kõrval ka maade hoolikamat valikut ja harimist.

Veisekasvatuse tunduv laienemine nõudis samal ajal rohkem rohumaid. See tingis külade maakasutuse mõningat ümberkorraldamist ja ka külaasustuse paiknemise osas muutusi. Väidetavalt on Võduvere ja Kõssimaa küla, mis algselt paiknesid jõe ääres idakaldal, viidud sealt eemale Laiuse soo suunas. Seega lähemale põhilistele rohumaa - aladele. Nii vabanesid jõeäärsed viljakamad maad teraviljade kasvatamiseks. Siin võisid ka mõisa huvid mingil määral mängus olla.

Jõgeva piirkonda kuulus ka Võikvere mõis, mis oli eelmistel sajanditel Loopre mõisniku omanduses. 18.sajandil sai Võikvere mõis iseseisvaks. Eelmise sajandi lõpul oli mõis Laiuse kirikuõpetaja H. J. Jannak omanduses. See mees on ajaloos tuntuks saanud Liivi- ja Eestimaa pärisorjuse uurijana ja pärisorjuse põhimõtete vastu võitlejana. 1824.aastal läks Võikvere mõis ostu teel Kuremaa mõisa omaniku Alexander von Oettingenile. Mõnda aega olid Võikvere mõis ja küla Kuremaa valla koosseisus. 1921. aastal jagati seoses Eesti Vabariigi maareformiga Võikvere mõisa maad asunikele ja moodustusid samanimelise küla talud.

Baltimaade vallaseadusega 1866. aastal kaotasid mõisad vähemalt vormiliselt haldusvõimu valdade üle. Talurahvaseadusega 1804. aastast olid kinnitatud talurahva maakasutusõigus ja koormised ning moodustatud vallakohtud. Külade elanikele hakkas vald pakkuma teatud tuge ja abi mitmetes elukorraldusvaldkondades.

Valla nimetust, mis algselt tähendas võimupiirkonda, hakati siinkandis kasutama 15.sajandil vallakogukonna mõistes. Jõgeva valda tundis ümberkaudne elanikkond tema varasema olemasolu vältel kui erinevatel aegadel kehtinud seaduste järgi toimivat omavalitsust. Samuti kui teatud riiklikke funktsioone täitvat asutust.

Peale Baltimaade vallaseaduse kehtestamist sai Jõgeva esimeseks vallavanemaks Kustav Pärn (1867 - 1872), seejärel Juhan Pärn (1873 - 1881), Jaan Koit (1888 - 1893) jne. Kuni 1941. aastani olid kõik vallavanemad kohalikud talupidajad.

Jõgeva vallaga liideti 1921. aastal Viljandi maakonda kuulunud Kurista ja Kaava mõisad ning Siimusti küla. 1939. aastal likvideeriti Härjanurme vald ning osa selle aladest liideti Jõgeva vallaga. Muudatusi valla maavalduste osas on toimunud ka seoses Jõgevale aleviõiguse andmisega ja vallast eraldamisega 1919. aastal, Jõgeva alevi laienemisega ja linnaks saamisega 1938. aastal.

Hilisemad ümberkorraldused administratiivüksuste osas on kujundanud valla tänased piirid.

Koolielu kujunemisaastad

Esimesed teadaolevad koolid moodustati pärast 1765. aasta käskkirja, mille andis välja Liivimaa kindralkuberner krahv George Browne. Selle järgi pidi iga suurem mõis asutama mõisakooli. Juba järgmisel, 1766. aastal töötas Jõgeva mõisas kool 23 õpilasega. Koolmeistri palgaks andis mõis moona ja vabastas ta igasugustest mõisa kohustustest.

1775. aastaks oli laste arv Jõgeva koolis tõusnud juba 38-ni, 21 poissi ja 17 tüdrukut. Kümme aastat hiljem oli oma kool ka Pakastel. 1786. aasta revisjonis märgiti:

"Jõgeval ( mõisas - a.) on kaks kooli: Pakastul "hea kool" ja teine Ellakvere külas. Viimane asub talumajas. Sügisel oli kooliealisi lapsi kokku 127. Viimasel katsumisel leidis kirikuõpetaja 80 hästiõpetatud last. Iseäranis hea olnud õpetus Ellakveres, kus oli kooliõppetajaks naistrahavas - Söödi (Sedi) Jakobi lesk Kai (Kaye), kes ilmutanud kirikuõpetaja tunnistust mööda ülisuurt virkust. Kästakse vanale koolimajale Ellakveres aknad ette panna ja 1787. aasta sügiseks ehitada uus eeskirjakohane koolimaja - 10 rubla trahvi ähvardusel."

1802. aastal oli Jõgeva mõisa kirjas juba kolm kooli, kuid järgmiseks aastaks taas kaks.

"Jõgeval on kaks kooli: Ellakveres ja Painkülas, mõlemad asuvad talu suitsukambris."

Aastal 1820 käis Jõgeva mõisa lastest koolis 92, kodus said õpet aga peaaegu teist samapalju - 96. Aga 1822. aastal tööd alustanud kihelkonnakooliga oli Jõgeva mõisal ja kogukonnal algusest peale sekeldusi. Nii pidi konvent teisel õppeaastal tõdema, et Jõgeva mõis tõrgub kihelkonnakooli õpilasi ülal pidamast ja kooliõpetajale palka maksmast., sellepärast juhitakse mõisa tähelepanu talurahvaseadusele ja sellel põhjenevaile kirikukonvendi otsustele.

1830-ndatel aastatel kui hoogustub valla - ja külakoolide asutamine, on Jõgeva mõis endiselt kihelkonnas sabassörkija. Kirikukonvent palub viimaks, et Jõgeva ja Kurista mõis peaksid kiiremini tegutsema, sest Painküla koolimaja kipub 120 lapsele kitsaks jääma. Koolile tehtigi juurdeehitus mõisate kulul, kuid mõne aasta pärast seisti taas vana probleemi ees: lastele ei jätkunud ruumi. Konvent soovitas ehitada uue koolimaja Mõisamaa külasse. Mõis venitas ehitusega, kuid lahendus tuli ootamatult.

Mõisamaa küla Mättiko talu peremees Jüri Mättik (Jürri Mettig) kingib enda tarvis ehitatud uue, juba katuse alla viidud maja koolimajaks külale, jäädes ise elama vanasse majja. Ja 1834. aastal õppis seal juba 52 last. Võib arvata, et tegu on valla ajaloo ühe suurima annetusega.

Koolielu muutus Jõgeva mõisas lahedamaks alles 19. sajandi teisel poolel ja seda tänu krahv Ernst von Mannteuffelile. 1876. aastal asutas ta mõisas Ernsti kooli.

Esimeseks kooliõpetajaks oli Ernsti koolis Mihkel Liiv, kes aga 1896. aastal pidi ametist lahkuma puuduliku vene keele oskuse pärast. 1899. aastal sai kooliõpetajaks aga Mart Vels, kes oli ametis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.

1896. aastal ühines Ernsti kool naabruses asuva Jõgeva kooliga, kuid lõviosa ülalpidamiskuludest kattis endiselt mõisahärra. Ernsti kooli kohta märgiti veel 1905. aastal Jõgeva vallavolikogu poolt, et "selle kooli sulgemisest ei saa olla kõnetki, sest Jõgeva mõisa omanik krahv Mannteuffel on võtnud enda kanda kõik selle kooli ülalpidamise kulud."

Mõisamaa kool lõpetas aga 1915. aastal vallavolikogu otsusel oma tegevuse.

Jõgeva ümbrus kui liiklussõlm

Vana Tartu-Tallinna maantee (Piibe maantee) ja Põltsamaa-Mustvee maantee ristusid Õuna hobupostijaama ja kõrtsi juures. Mustvee poole ja sealt edasi sai üle Pedja jõe Jõgeva mõisa veskipaisu silla. Vaimastvere kandist sai suviti kihelkonnakeskusesse Laiusele ja sealsesse kirikusse üle Sae veskipaisu silla.

Liikluskorraldust muutis põhjalikult raudtee, mis avati regulaarseks liikluseks 1876. aastal. Sellest ajast hakkasid Laisholmiks nimetatud raudteejaamast lähtuma nii reisiliiklus kui ka kaubavedu Tartu -Tapa suunal. Arenesid võimalused kaubavahetuseks Tallinna, Peterburi ja muude kaugemate turgudega.

Õuna hobupostijaam toodi üle Laisholmi raudteejaama vahetusse lähedusse 1878. aastal. Samasse ehitati ka postimaja, millest hiljem sai sidekontori asukoht. Postivedu ja hobutranspordiga reisijate teenindamine algas 1879. aastast raudteejaama kõrval asuvast hobupostijaamast.

Maanteede võrk jäi mõnda aega samaks, kuid raudteega samas suunas kulgevatel teedel jäi liiklus väiksemaks. Põltsamaa-Mustvee suunaline liiklus kulges ikka üle Jõgeva mõisa silla. Rajati raudteega kõrvuti suunduv teelõik raudteejaamast Jõgeva mõisani. Raudtee ülekäigust Pedja jõe veskipaisuni kaeti see kivisillutisega. Rajati veel otsetee raudteejaamast Piibe manteeni läbi kasvava Jõgeva asula.

Sajandivahetuse aastatel kaeti see kivisillutisega. Hobupostijaam tegutses Jõgeval 1917. aastani. Selle peahoonet kasutati hiljem ka raudteejaama funktsioonides, kui Teise maailmasõja ajal endine jaamahoone hävis.

Jõgeva lähema ümbruse teedevõrku mõjutas oluliselt Jõgeva - Mustvee maanteele Pedja silla ehitamine 1927. aastal. Sellest lähtuvalt hakkas alevist idasuunas kulgev liiklus jõudma kõige lühemat teed mööda Mutsu teederistile ja sealt edasi Mustvee ja Palamuse suundadesse. Mahukamaks ja liikluskorralduse seisukohalt põhjapanevamaks tööks oli 1987. aastal valminud uus teelõik endiselt Piibe maanteelt Mutsu teedesõlmeni koos raudteeülesõidu viaduktiga.

Jõgeva Sordiaretuse Instituut

Endise Jõgeva mõisa südames asuv sordiaretuse instituut on välja arenenud Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Seltsi poolt 1920. aasta kevadel asutatud Jõgeva Sordikasvandusest. Selle rajajaks, ellurakendajaks ja kauaaegseks direktoriks oli põllumajandusdoktor Mihkel Pill. Tema teeneks on olnud asutuse väljaehitamine baasiks sordiaretustööle ja kogu tegevuse sisuline juhtimine.

Aegade jooksul on asutus kandnud erinevaid nimesid, kuid tegevusvaldkonnad on jäänud järjepidevalt samaks. Kogu oma olemasolu jooksul on nendeks olnud Eestis kasvatamiseks sobivate põhiliste põllu- ja rohumaakultuuride, paljude köögivilja- ja mitmete aiakultuuride sortide aretamine. Sellega on kaasnenud sordiaretuse tarbeks vajaliku algmaterjali hankimine, selle hindamine sordiaretuse lähtematerjalina ja vajaliku kollektsiooni rajamine. Tähtsaks töölõiguks on olnud olemasolevate sortide parandamine ja nende algseemnekasvatuse korraldamine.

Ulatuslik on olnud ka katsetegevus kasutatavatele sortidele sobivama agrotehnika väljaselgitamisel. Jõgeva on olnud Eesti põllumeestele läbi aegade kohaks, kust saab peale väärtuslike sordiseemnete ka soovitusi, õpetusi, kogemusi ja kindlustunnet maaviljeluskultuuri edendamiseks.

Sordiaretust ja katsetegevust alustati kolme osakonnaga. Nendeks olid teraviljade- ja lina osakond direktor Mihkel Pilli juhtimisel, heintaimede osakond Jaan Metsa juhtimisel ning kartuli-, juur- ja kaunviljade osakond Julius Aamisepa juhtimisel. 1933. aastal rajati keemialaboratoorium, 1938. aastal alustas tööd kiu- ja õlitaimede osakond ja 1939.aastal üld- ja aiandusosakond. Aastatel 1946 - 1956 oli asutuse nimetuseks Jõgeva Riiklik Sordiaretusjaam, mis oli nii alluvus- kui ka erialase koostöö suhetes Moskvast juhitud struktuuridega.

1957. aastast, kui asutus allutati Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudile (EMMTUI) , hakkas see kandma nimetust Jõgeva Sordiaretusjaam. Alates 1992. aasta novembrist tegutseb iseseisvana Jõgeva Sordiaretuse Instituut. Asutuse direktoritena on peale Mihkel Pilli töötanud Voldemar Tamm (1951 - 1954), Pjotr Revjakin (1954 - 1956), August Kalman (1956 - 1960), Mart Viirand (1960 - 1973) ja (1973- 1999) professor ja akadeemik Hans Küüts.

1999. aastast alates on Jõgeva Sordiaretus Instituudi direktor Mati Koppel.

Praktiline töö sortide aretamisel toimub aretusrühmades, mida juhivad teadurid, kes on spetsialiseerunud vastavale kultuurile või kultuuride grupile.

Aegade jooksul on arvuliselt rohkem sorte aretanud tegevuse esimestel aastakümnetel Julius Aamisepp, Mihkel Pill ja Jaan Mets. Edaspidi on viljakamateks sordiaretajateks olnud Valve Jaagus, Harri Hindoalla, Hans Küüts, Mart Viirand, Ivi Küüts, Alice Anderfeld, Herbert Tuppits, Heiti Kotkas, Herbert Korjus, Endel Kallas, Aide Tsahkna ja mitmed teised. Sordiaretustöö vajab järjepidevust ja seda kannab noorem, senistele kogemustele toetuv ning võimekas sordiaretaja pere.

Eesti Seemnevilja Ühisus

Jõgeva mõisa maade ja hoonete kasutamise õiguse üleminekuga Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Seltsile hakkas enamikku neist vastavate kokkulepete alusel kasutama Eesti Seemnevilja Ühisuse Jõgeva Seemnekasvatus. Kasvatati sordiaretajatelt saadud väärtuslikke sordiseemneid paljundamiseks ja müügiks põllupidajatele. Algselt oli kasutada 492 ha maid, loomapidamisruumid, teraviljade säilitamise ja töötlemise hooned. Töötas piiritusevabrik ja vesiveski. Tulu saadi peale seemnete realiseerimise veel aiasaaduste ja istikute müügist, veisekasvatusest ning talunikele pakutavatest teenustest.

ESÜ Jõgeva Seemnekasvatuse viimaseks juhatajaks oli 1935.aastast alates Karl Vester. Aiandi ja puukooli juhatajaks oli Otto Rauamägi, veski ja elektrijaama töö kindlustas Hugo Leesik. Kuigi 1941. aastal sõja käigus peahoone, piiritusevabrik, mitmed tootmishooned ja muud rajatised ära põlesid, jätkus väljakujunenud tootmistegevus. 1943. aastal ühendati ESÜ Jõgeva Seemnekasvatus Sordiaretuse ja Katse Instituudiga Jõgeva Sordikasvandus.

Ilmavaatlused ja agrometeoroloogiajaam

Pidevaid ilmavaatlusi Jõgeva Sordikasvanduses alustati 11. jaanuaril 1922. aastal. Ilmavaatluste vajaduse tingis sordiaretuse, seemnekasvatuse, põldkatsete ja üldse põllumajandusliku tootmise tihe seos ilmastikuga. Vaatlused on toimunud katkematult samas paigas mõningate näitajate osas käesoleva ajani. 1944. aastal nimetati ilmajaam ametkondlikuks meteoroloogiajaamaks. 1964. aastal toodi seni Kuusikul asunud agrometeoroloogiajaam Jõgevale näidissovhoosi maadele Jõgeva-Mustvee vana maantee lähedusse Pedja jõe vasakule kaldale. Sinna rajati vaatlusväljak ja vajalikud hooned.

Jõgeva agrometeoroloogiajaama, mis on ainukene Eestis, rajamise initsiaatoriks oli mitmekülgsete teadmistega ja oma erialal pikaajaliste kogemustega Karl Põiklik. Tema oli ka siin esimeseks juhatajaks kuni 1974. aastani. Järgnevatel aastatel on juhatajateks olnud Rein Kärner (1974 - 1977), Vahur Hiiesalu (1977 - 1985) ja alates 1985. aastast Toomas Puss.

1965. aastast hakati rajama ulatuslikku vaatluspunktide võrku, algul Jõgeva maakonnas, hiljem ka mujal. Kokku koordineeriti Jõgeval agrometeoroloogiajaamas juhatajate ja insener-agrometeoroloog Helle-Mare Raudseppa eestvõttel ja juhendamisel 180 vaatluspunkti tööd. Samuti töödeldi nende andmeid. Lisaks ilmavaatlustele töötasid spetsiaalsed mikrokliima vaatluspunktid. Tähtajalised ilmavaatlused toimuvad 8 korda ööpäevas vähemalt 10 näitaja kohta. Tööde ja vaatluste tulemusi on aktiivselt edastatud ning põhjalikult käsitletud kirjalikes väljaannetes, ajakirjanduses, kliimateatmikes ja mujal.

Jõgeva aleviku piirides on 1970-ndate aastate algusest tegutsenud ka taimekaitsejaam. Viimase nimetusega Riigi Taimekaitseameti Jõgeva vaatluspunkt. 1998. aastal see likvideeriti.

Jõgeva mõisamaade kasutamisest lähiminevikus

Eesti Vabariigi maareformiga võõrandati Jõgeva mõisa valdajalt krahv Ernst von Mannteuffelilt maad ja hooned. Need renditi Eesti Põllutööministeeriumi vahendusel Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Seltsile edasirentimise õigusega Jõgeva mõisa baasil moodustatavale Eesti Seemnevilja Ühisuse Jõgeva Seemnekasvandusele.

Jõgeva Sordikasvatusele, milline asutati samas 1920. aasta kevadel eelpoolnimetatud seltsi algatusel, jäi algselt enda kasutusse 37 ha põlde ja samapalju rohumaid ning osa endistest mõisahoonetest, mis paiknesid enamasti Pedja jõe saarel. Ülejäänud mõisamaid ja - hooneid hakkas kasutama Eesti Seemnevilja Ühisus. Maid oli ligi 500 ha. Ümberkaudsetest maadest hakkas üha enam minema Jõgeva alevi ja hiljem Jõgeva linna alla. Nõukogudeaegse maareformiga tehti olemasolevatest talumaadest maaeraldusi uusmaasaajatele ja abimajanditele. Ka represseeritute maavaldused võeti kasutusele võõrvõimu kohalike esindajate äranägemisel. Kasutati ka maade riigi reservi lülitamist. 1948. aastal moodustati talumaadele külade järgi kolhoosid: Võduveres Sirp ja Vasar, Võikveres Suur Oktoober, Mõisamaa külas J. V. Stalini nimeline ja Ellakveres Tasuja. Kaasikutaguse küla 8 talu maad liideti 1949. aastal sordiaretusjaamaga. Jõgeva külas kolhoosi ei moodustatud, kuna selle maid hakkasid kasutama vastavate kokkulepete alusel loomade ja teraviljade kokkuostuga tegelevad organisatsioonid ning linn oma ehitustegevuse laienemisega.

Jõgeva Sordiaretusjaama kasutuses olevate maade baasil moodustati 1961. aastal näidissovhoos, mis kujunes koos ümberkaudsete kolhooside liitmisega suuremaks maavaldajaks piirkonnas. Ka Kuremaa tehnikumi õppemajand kuulus lühemat aega selle koosseisu.

1975. aastal liideti veel Estonia kolhoos, 1976.aastal Tooma katsebaas ja 1978. aastal kolhoos Bolševik (Vaimastveres). Jõgeva näidissovhoos allus oma algaastatest peale EMMTUI-le nagu Jõgeva Sordiaretusjaamgi. Üldpindala 1987. aastal moodustas 18690 ha, veiseid omas majand maksimaalsetes piirides tegutsedes 6500 ümber. Eesti ühe suurima majandi, Jõgeva näidissovhoosi direktorina töötas selle algaastatest 1988. aastani Mart Uudla.

Alates 1988. aastast kuni selle likvideerimiseni 1997. aastal juhtis Jõgeva katsesovhoosi, hilisema nimetusega Jõgeva Riigimajandit Indrek Raidmäe. Peale seda jäid Jõgeva aleviku ümbruse maade kasutajateks AS Perevara ja Jõgeva Sordiaretuse Instituut.

AS Perevara, mida juhib tegevdirektorina Alo Teder, põhiliseks tegevussuunaks on piimatootmine.

Isikuid Jõgeva mõisasüdamest

Aleksander Adojaan (1911-1983) oli põllumajandusdoktor rohumaaviljeluse alal. Töötas 1935.aastast peamiselt Jõgeva Sordiaretusjaamas. On olnud heintaimede sordiaretaja, eriti aga kultuurkarjamaade viljelemise aluste väljatöötaja, nende (ja ka murude) suure veenmisjõuga propageerija. Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, brošüüre ja sisutihedaid artikleid. Põhjapanevamaks on olnud raamat "Rohumaaviljelus Eestis" (1961). Tema töökus ja teadmised aiakultuuri edasiarendamisel on olnud innustuseks paljudele.

Ilmar Aamisepp (1927-1992) on pärit Jõgeva alevikust tuntud sordiaretaja Julius Aamisepa perest. Agronoomidiplomi sai EPA-st (1952) järjekorranumbriga 1. Töötas seejärel õpetajana Olustveres, agronoomina Väike-Maarjas ja mujal. Aastast 1959 töötas põllumajandusministeeriumis, enamiku sellest ajast ministri asetäitjana. Aastatel 1984-1992 oli direktoriks EMMTU Instituudis. Omandas teaduste kandidaadi kraadi kartulikasvatuse alal 1973. aastal. Oli valitud Helsingi Ülikooli audoktoriks 1984.aastal.

Johannes Nahkur (1895-1998), aktiivne koduloouurija oli pärit Jõgeva külast. Lõpetanud kohalikud koolid õppis ta Tartus raudteeasjandust, millisel erialal töötas kõrge vanuseni. Ta on üles tähendanud palju huvitavat Jõgeva elust-olust, poetessist Betti Alverist ning raudteeteenistusest. 1988. aastal valiti teenekas koduloo - ja ajaloouurija Jõgeva linna aukodanikuks.

Jaan Nuudi (1867-1938) on sündinud Ellakvere külas. Kooliteed alustas Jõgeva külakoolist ja lõpetas oma hariduse omandamise tee kirikuõpetaja kutsega. Töötas algul Venemaal Soomega seotud aladel. Enamiku oma tööaastatest elas Vändras, kus oli kohaliku koguduse õpetajaks ja pikka aega ka Käru koguduse hingekarjaseks. Tema erilised teened seisnesid Vändra hariduselu korraldamises. Oli initsiaatoriks Vändra gümnaasiumi hoone ehitamisel ja muudes kohalikes ettevõtmistes. Viimastel eluaastatel elas Pedja kaldal oma isatalu maadele ehitatud majas.

Mihkel Kolluk (1853-1932) elas oma talus Ellakvere idaserval. Oli üks aktiivsemaid Jakob Hurda kaastöölisi Laiuse kihelkonnas. Ta on lisanud Jakob Hurda kogudesse 175 rahvalaulu, 163 vanasõna, 125 mõistatust ja palju muud.

Rudolf Tamm (1898-1987) tegeles ornitoloogiliste- ja fenoloogiliste vaatlustega, aretas köögivilja- ja lillesorte. Ta oli kunstilembene, tema kunagi paljudele eeskujuks olnud iluaed, mida kaunistasid paljud Anton Starkofi skulptuurid, oli pärl Eesti aiakultuuris. Tänu temale publitseeriti olulisemad sordiaretusjaama töötulemused. Tema abikaasa Fernanda Tamm oli tuntud iluvõimleja ja tunnustatud võimlemispedagoog.

Betti Alver (1906 - 1989), eesti armastatud poetess ja kirjanik, on samuti pärit Jõgeva vallast. Siin elas ta oma elu varasemad aastad Laisholmi raudteejaama kõrval asuvas elamus. Viimastel aastatel on Jõgeval vääriliselt austatud mälestust Betti Alverist. Rajatud on tema nimeline park, toimuvad iga-aastased koolinoorte luulepäevad ja tegutseb Betti Alveri Fond.

Siit piirkonnast Võikverest on pärit tuntud raadioajakirjanik ja põllumajandussaadete toimetaja Kalju Jaagura, alevikust pärineb maalikunstnik Robert Suvi, Võduveres on mõned aastad elanud ja Jõgeval koolis käinud skulptor Edgar Viies. Võduvere külas on talu pidanud Eesti Vabariigi Peipsi piirivalvevägesid juhtinud kolonel-leitnant Juhan Labidas, kes 1944. aastal emigreerus ja suri 1977. aastal USAs. Tulnud NATO meistriks laskespordis. Ja kümned teisedki, kes on oma panuse andnud siinse piirkonna arendamiseks ja saavutatud tulemusteni jõudmiseks.

Jõgeva aleviku ajalugu PDF