kirik
Kirik
Kiriku hoone ajalugu
Kose kiriku ehitamise kohta puuduvad täpsed andmed (s.o. väljakutse ajaloolastele!). Mõningate kroonika viidete põhjal võib oletada, et Kose kirik on ehitatud varsti pärast Tallinna linna asutamist 1230. aastate ümber. Igatahes on Kose kihelkonda mainitud Taani hindamisraamatus (“Liber Census Daniae” 13.saj.). 1931. aastal tähistati Kose kiriku 700.-t aastapäeva, aga millistele andmetele siis toetuti me paraku ei tea, kuid sellest lähtuvalt oleme võtnud aasta 1231 Kose kiriku sünniaastaks.
Nagu keskaja kirikuile tavaks, on Kose kirik ehitatud (loomulikult ida-lääne suunalise) kindluskirikuna, mis sõja ajal pidi varju pakkuma ümbruskonna rahvale. Sellele viitavad paksud kivimüürid, laskeavad tornis ja kamina-ase kiriku eeskojas.
15. saj. lisati hoone idakülge nelinurkne võlvitud kooriruum ja läänekülge astmeline ukseportaal. Mõlemad sarnanevad Pirita kloostri teatud fragmentidega sedavõrd, et siin võib mängus olla ühe ja sama ehitusmeistri käsi. Kooriruumi eraldab pikihoonest ainulaadselt kitsas võidukaar. Algselt langes siia valgus kolmest küljest, mis veelgi rõhutas altari pühadust, kuna muu kirikuosa oli tunduvalt pimedam. Praegu on avatud kaks akent – lõuna ja põhjapoolne, ent idapoolne aken on arvatavasti 18.saj. (siis kui kirik sai praeguse altari), kinni müüritud. Kooriruumi iga akna all on näha nišid, kus paiknesid katoliku ajal vaimulike istepingid. Altar oli sel ajal kooriruumi keskel. Katoliku ajast on säilinud pihikapi koht põhjapoolses seinas koorirõdu all ja pühapildi orv.
Kiriku vahekäigu all paiknevad katakombid (maa-alused matmispaigad), mis tänapäeval on kinni müüritud. Teame, et sissepääs katakombidesse viib altari ees paikneva hauaplaadi alt. Räägitakse, et katakombidest olevat viinud käik kabelisse ja julgema pärimuse kohaselt koguni Kose-Uuemõisa.
Algselt on kogu kirikulagi kaetud ristvõlvidega, mis on praegu säilinud ainult kooriruumis. 1560 a. hävis Kose kirik osaliselt, kuid müürid jäid püsti. Rootsi ajal hakati kirikut taastama ja ehitati ta siis juba üles luterliku kirikuna.
Kiriku sisustusest on kõige vanem 1639a. pärit hilisrenessanssi stiilis kantsel (T. Heintze). Koos kantsliga ehitatud altar hävines Põhjasõja ajal. Praegune, hilisbarokkaltar pärineb 1774.-st aastast. Tuhmide värvidega, puulaudadele maalitud, kuid oma lihtsuses võluv altarimaal taasavastati 1980-te aastate lõpus. Seni oli selle peal baltisaksa kunstniku K. S. Waltheri maal “Kristus ristil” (1855), mis on praegu kiriku põhisaali seinal. Leerisaalis on maal “Ristiltvõtmine”. Selle Carl T. Neffi järgi maalinud 1859a. O. Zoege v. Manteuffel.
Orel pärineb aastast 1890 ja on Gustav Normanni valmistatud. Nii altar, kantsel, kirikupingid kui ka orel ei ole kogu aeg olnud sellist tumepruuni värvi nagu praegu. Sellise ilme said nad arvatavasti 1930-31 a. tehtud põhjaliku remondi käigus. Enne seda on kogu sisustus olnud heledates värvitoonides ja kirju, mitte ühevärviline.
1856-58a. lammutati koori põhjaküljel olnud käärkamber ja asendati suurema leerisaaliga. Seda juurdeehitust hakati nimetama uueks kirikuks, sest kui kirikus oli rohkem rahvast, olid suured uksed avatud ja leerisaal oli nagu kiriku põikhoone. Esimese vabariigi ajal ehitati uue kiriku uksed kinni ja nõukogude aja algul, kui pastoraat ja leerimaja koguduselt ära võeti, jaotati see vaheseintega koguduse abiruumideks.
Kiriku torni kuju on samuti mitmeid kordi muutunud. Kõigepealt oli see ümar viilutorn, mille ümber ehitatiti 15.saj lõpupoolel ehitati kogukas neljatahuline torn. 1873a. kõrgendati torni kahe korruse võrra ja kaeti neogooti telkkiivriga. Torniga seondub kaks omapära Kose kiriku juures: 1) torn on kaetud laastukatusega ja 2) torni tippu ehivad muna, kukk ja rist – neid kolme sümbolit kohtab harva kõiki üksteise otsas. Iseloomulikud on ka kummalgi pool lääneportaali seina sisse müüritud rõngasristid.
Kuulsatest suguvõsadest, kes Kose kirikuga seotud, võiks mainida kahte nime, kellest esimene – meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue (tema nimeline laht on Alaska läänerannikul) on maetud kirikuaeda ja teise - kirjamees ja estofiil krahv Peter von Mannteuffel’i hauaplaat kirjaga: “Kui silmal kustub siit-maailma eha, surm siis viib meid taeva ilu näha” on kiriku altariruumis. Kotzebue’dele kuulus ka 1940. aastani suur kabel, mis paikneb kiriku ees. Hiljem kinkis perekond selle hoone kirikule.
Nagu üks vana hoone ikka, vajab ka Kose kirik koos juurdekuuluva aia ja kahe kabeliga pidevalt häid inimesi, kes tema eest hoolt kannaksid. Viimased suuremad remonditööd leidsid aset 2003. a., mil tõrvati torni laastukatust ja lubjati kiriku seinu.
Aastatel 2010-2013 renoveeriti Euroopa Liidu vahendite toetusel kiriku 19.saj. juurdeehitis muuseum-arhiiv-raamatukoguks.
2014 aasta lõpul tehti algust kirikuaia põhjapoolse piirdemüüri renoveerimisega, mille käigus taastati ka 1961 aastal suletud värav.
Koguduse õpetaja Mare Palgi nimetas pastoraadi ja kiriku vahelise värava oma kitsuse ja samas vajalikkuse tõttu Nõelasilma väravaks. Kahjuks ei jõudnud tema oma silmad seda väravat ära oodata.
Mt 7:13-14 „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“
Veel kiriku ajaloost erinevate autorite poolt kirjapanduna :
Tõenäoliselt ehitati esimene kivikirik Ida-Harjusse Kosele hiljemalt 1370. aasta paiku, kuid kindlasti ei olnud see esimene pühakojahoone siin paigas. Vanimast, ilmselt puukirikust, andmed puuduvad, küll aga oskab asjatundja praegusest korduvalt ümberehitatud kirikuhoonest ajalootõeseid teadmisi koguda. Kolme laia võlvikuga algkirik, ehkki ilma võlvideta (purustati Liivi sõjas 1560), on säilinud praeguse pikihoone näol. Idapoolseim võlvik moodustas siis kooriruumi ja selle lõunaseina oli raiutud lai segmentkaarne istenivöö. Sarnaseid ehitusosiseid kui keskaegses Kose Nigulistes, leidus teisteski lähikonna jumalakodades. Nii näiteks esines samasugune põhjaküljele juurdeehitatud käärkamber, kui Kosel, ka Jõelähtmes; võlvidele viiv keerdtrepp, asukohaga hoone loodenurgas, ka Saha kabelis. Haritornina ehitatud, ümmarguse plaaniga kellatorn - samuti Harjumaa kirikuis sage, on osaliselt säilinud praeguse läänetorni sees. 1430. aastatel pikendati algkirikut iseseisva kooriruumi juurdeehitusega. Võidukaar ongi sellest ajast. Kooriseinteski on isteniðid, ristvõlv on kõrge, mõigasprofiiliga tellisroided laotud ilmselt Pirita kloostritki ehitanud meistri poolt. Põhja-Eestis ei ole teisi kirikuid peale Kose ja Viru-Jaagupi, kus kooriruumi võlvid oleks oma keskaegsed roided säilitanud. Ka Kose kiriku teravkaarse lääneportaali loojaks võib olla sama Pirita kloostriehitaja, sedavõrd lähedane on portaaliava profileering kloostri edelakabeli lõunaportaalile.
Kirikuhoone järgmiseks juurdeehituseks, oletatavasti 15. sajandi lõpukümnendeil, sai viiekorruseline võimas läänetorn. Kas tingis torniehituse kaitsevajadus, on aastasadade tagant raske öelda, igatahes viitavad sõjalisele eesmärgile laskeavataolised aknaavad laiade isteniðide kõrval ning kamina olemasolu kahel korrusel tõendab samuti, et tornis on külmalgi aastaajal võimalik olnud leida peavarju.
Ei ole käepärast andmeid Kose kirikuhoone käekäigust peale Liivi sõja raskeid purustusi, mis hävitasid jumalakoja võlvid ja sisustuse. Tunnistajaks kiriku taastamisest juba Rootsi aja algusaastakümnetel on tänini olemasolev hilisrenessanslik kantsel 1630. aastaist Tallinna tislermeistrilt Tobias Heintzelt. Kahjuks küll mitte ükski kantslifiguur, kantsli nikerdused ega värvirikkus pole säilinud.
"Ulatusliku ümberehituse aastad 1856-58 tõid kaasa vana käärkambri lammutamise, mille asemele ehitati avar leerisaal (nn. uus kirik).
Kose kiriku kõrvalehitus, või õigemini "uus kirik", on ehitatud 1856. a. Varem asunud samas kohas käärkamber. Kuna viimane ära lagunes ning kirik suurele kogudusele kitsaks jäi, otsustati ehitada käärkambri asemele uus suur kõrvalruum, mis ühendati kirikuga kahe ukse abil. Leeriajal kasutati seda ruumi kui leerisaali, pühapäeviti oli ta kirikuks. Kirikuks on kõrvalehitis tänapäevani, sellest ka tema nimetus "uus kirik". Peale mitmesuguseid ümberehitusi pühitseti kiriku uuesti 16. novembril 1859. a." Nii on kirjutatud 1939. aastal ilmunud albumis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Nüüd, kui kirikuliste arv poolteisesajandi taguse ajaga võrreldes on mitmeid kordi väiksem toimib "uus kirik" muuseum-arhiiv-raamatukoguna kuid ka käärkambri-kantseleiruumina suvisel ajal.
Leerisaali altarimaali "Jeesuse haudapanek", 12. aprillist 1859, maalis C. T. von Neffi järgi Otto Zoege von Manteuffel - rippus aastatel 1962 - 2013 kiriku lõunaseinal. Alates endise leerisaali renoveerimisest on maal leidnud taas koha seinal, kus ta algselt oli. Ka altarisein on Manteuffelite annetus kodukirikule (selle kinkis kirikueestseisja Carl Zoege von Manteuffel 1774). Pisut kulunud värvigammaga algne altarimaal "Kristus ristil" oli vahepealsetel aastakümnetel kinni kaetud Carl Sigismund Waltheri samasüzheelise maaliga (1855).
Kindlasti leidus ennevanasti ka Kose kirikus suurem hulk hauaplaate, kui nüüd alles on. Ühel, küll pealt väga kulunud ja vaid poolenisti nähtaval hauaplaadil on aimata gootipärase ehisraamistusega kujundatud baldahhiini all lebavat inimfiguuri; plaadinurkadesse on sisseraiutud evangelistide sümbolid ning piki välisserva kulgeb kaks tekstiriba.
Läänetorni, teine teisele poole portaali on sissemüüritud kaks 16. sajandi lõpust või 17. sajandi esimesest veerandist pärit ratasristi. Arvata võib, et ristid müüriti torni 19. sajandil, võibolla 1873, mil läänetorn sai juurde kaks lisakorrust ning neogooti kiivri.
Kose kiriku pühitsemiseks ja 700. a. juubeliks
… Armas lugeja, koguduse liige, meil on Kose kirikust rohkem kui puudulikud andmed, - meil on kirik, mille müürid 700 a. eest ehitatud ja tänapäew weel alles. Mis tähendus oleks täpsetel ajaloolistel andmetel, kui poleks kirikut. Kui meie teaksime, kes Kose kiriku ehitanud, kui palju aega ja raha ta tarwitas, ja missugune oli ta algpäewadel, ja meil kirikut ennast mitte ei oleks, kas siis tunneksime endid õnnelikumatena. Arwan, et mitte, waid otse ümberpöördult just täna tohime seda rõõmsamad olla, et kuulume kogudusse, kelle pühaks kojaks üks wanemaist kodumaa kirikuist, mis aastasadasid seisnud ja olnud paigaks, kus Jumala sõna kuulutati kõigile, kellel nälg ja janu oli selle järele.
Aga ma wõin ka Kose kiriku wanade müüride ehitajat nimetada. Sa tunned teda. Tema on kõik templid maailmas lasknud ehitada. Ka Jeruusalemma templi ehitamisekäsu andis tema Salomoni südamesse, et wiimane ehitaks templi ja pühitseks seda temale, kelle nimi pidi seal siis elama. See oli Issand.
Issand Jumal on ka Kose kiriku lasknud ehitada. Inimesed, keda Jumal äratanud, panid omal ajal aluse kirikumüüridele Kosel. Neis oli wankumatu usk tõesse, et kui nad Issandale templi ehitawad, ja temale seda pühitsewad, siis Issanda Jumala nimi seal tõesti elab ja ka kuuleb palweid, ja wõtab ehitatud koja oma walwe alla. Ka see sündis…
Rich. Jõgis, õpetaja.
Laulud Kose kiriku pühitsemisel ja 700-a juubeli puhul Kose kirikus 4. oktoobril 1931. a. Tallinn.
Kose kirik
Kose kirik on üks wanemaist Eestis. Tema ehitamisaja kohta puuduwad täpsed teated. Minevik on need kinni katnud. Küll wõib kiriku kroonikas leiduwate kaudsete andmete põhjal oletada, et Kosele on ehitatud kirik warsti peale Tallinna linna asutamist. Taani maksuraamat (Liber census Daniae) kõneleb juba Kose kihelkonnast kui niisugusest. Selles raamatus nimetatakse Kose kihelkonda parochia Kolkis. Muuseas on Liber census Daniae's juttu Kiwiloost, missugune maakoht kuulunud a. 1240 Tallinna piiskopile, warem aga olnud Kose kihelkonna järele. Kiwiloo (ka Kiwiluu) kannud siis nime Kiulo. Nõnda wõib arwata, et Kose kirik oli olemas enne 1240. a., ehitatud umbes 1230. aastate ümber. Sellest esialgsest kirikust on praegusele kirikule järele jäänud waid müürid. Ja need on nüüd 700 aastat wanad.
Katolikuaegse kiriku häwitasid wenelased a. 1482. Nad süütasid selle põlema. Kui kaua kirik waremetes seisnud, pole ka teada. Rootsi ajal hakati teda korda seadma. Kiriku uuesti ülesehitamisel on jäetud müüridesse endised katolikuaegsed tühikud, missugused meie päewini alal hoidunud. Nii wõib kiriku torni-aluses kojas näha pahemal pool küljes sisemise ukse kõrwal wäike tühik, kus katoliku ajal asunud püha pilt, kuna parempoolses seinas olew suur tühik oli istepingi kohaks. Kiriku põhjapoolses müüris esimese külgukse kõrwal on üks keskmine tühik, kus katoliku ajal olnud pihtikapp. Samalaadiline, kuid natuke wäiksem tühik on lõunapoolses müüris. Tema otstarb - teadmata. Altariruumis on kolm suurt tühikut, igaüks ise seinas. Neis olid istekohad katoliku kiriku waimulikkude tarwis, kes istusid jumalateenistuste ajal ikka ametikõrguse järele. Kõrgema waimuliku istekoht oli keskmises tühikus keskpaigas, missugust kohta warjab praegune altar.
Nagu müüride ehitus, nõnda ka kiriku põhiplaan on jäänud üldiselt muutumatuks, wälja arwatud kiriku põhjapoolne juurdeehitis ja mõned ümberehitused, mida allpool õige lühidalt puudutame. Kirik on ühelaewaline, warem olnud arwatawasti wõlwlaega, missugune põlemise ajal tules häwines. Altariruum on eraldatud kirikust paksu wahemüüriga, millesse aga tehtud, nagu kõigis keskaegseis katoliku kirikuis, kõrge wõlwialune, mis endast kujutab üht kitsast kõrget wärawat, millega ühendatud altariruum kiriku laewaga.
Altariruum oli kirikulaewast hoopis walgem, sest sinna tungis walgus kolme akna kaudu. Kolmas aken asus altariruumi hommikupoolses müüris. Praegu on ta kinni löödud ja altaripildiga warjatud. Kirik aga pidi leppima walgusega, mis paistis palju kitsamaist ja wäiksemaist aknaist. Niisugune oli katoliku kirikute ehituswiis, et koguduse-ruum oli altariruumist hämaram. Kose kirik on Rootsi ajast peale luterline, aga oma algupäraste ning tänini püsima jäänud wanade müüridega ja kirikus weel praegu walitsewa hämarawõitu walgusega, tuletab meile meele, et ta on pärit keskajast ja esialgu seisnud katoliku usu teenistuses. Rootsi aja tundemärgid on kirikust kadunud. Sagedad ehitused ja ümberehitused on need enesesse neelanud. Ka kroonika jutustab õige wähe Kose kirikust rootsi-ajal. Ta toob küll andmeid mõnest ehitusest kirikus, aga ei anna üldpilti rootsiaegsest Kose kirikust.
Wene ajal kiriku sisseseadetes ettewõetud korraldused ja ümberehitused on jäänud peaaegu samasteks tänapäewani. Armastusega on osa wõetud kiriku korraldamisest kõikidel aegadel. Ja selle tagajärg - Kose kirik sarnases kujus ja niisuguses seisukorras, nagu meie teda näeme oma kõrge torniga seiswat mäekingul, ümbritsetud kiwiaiaga. Torni sai kirik a. 1873 ja 16. augustil pühitseti teda. Ta on 28½ sülda kõrge. Torni otsa kaunistab kullakarwaline muna, millest kõrgemal wõime näha weel risti ja kukke. Harilikult on kiriku tornide otsas kas kukk ehk rist; Kose kiriku torn on sellepoolest tähelepanu-ärataw, et tema tipus mõlemad sümbolid. Tornis on praegu kaks ilusakõlalist kella. Esimene seati üles juba wanasse torni ja pühitseti 22. dets. 1716. a. Kella kinkinud Joh. Knorring, Habajalt. Teine kell telliti uue torni tarwis ja seati wana wäiksema kella kõrwale a. 1879. Ajanäitaja kell seati torni 1921. a.
Kose kiriku kõrwalehitis, teise sõnaga "uus kirik", on ehitatud 1858. a. Warem olnud seal käärkamber, missugune ära lagunenud. Tekkis tarwidus uue kõrwalruumi järele. Et kirikuskäijate arw suur oli, kirik wägisi kippus wäikseks jääma, otsustati ehitada käärkambri asemele uus suur kõrwalruum, ja seda ühendada kirikuga kahe müürisse raiutud suure uksega. Leeriajal kasutati seda ruumi kui leerisaali, pühapäewiti oli ta kirikuks. Kirikuks on kõrwalehitis jäänud tänapäewani. Sellest ka tema nimi "uus kirik". Samal aastal wiidi kantsel pahempoolsest seinast sinna, kus ta praegu on, et kiriku kõrwalehitises wiibijad wõiksid jumalateenistuse ajal õpetajat ka näha. Kantsli wastu ehitati sakste koor eraldi trepi ja sissekäiguga kirikusse.
Altariruumi põhjapoolsesse seina raiuti uks, mis pidi wõimaldama õpetajaile takistamata pääsmist altariruumi. Walguse suurendamise mõttes tehti põhjapoolsesse müüri, oreli kõrwale uus aken ja raiuti teised aknad sügawamaks. Peale nimetatud ümberehitusi pühitseti kirik uuesti 16. nowembril 1858. a. Aasta hiljem, 12. aprillil 1859. a., seati uue kiriku seinale maal "Jeesuse haudapanemine", mille kinkinud Max Zoege von Manteuffel. Maali walmistajaks olnud ta wend Otto Zoege von Manteuffel. Maal on kopeeritud kellegi kunstniku Neff'i maalist, kes niisuguse walmistanud ühe Helsingi kiriku jaoks. Kiriku altar on pärit 1774. aastast. Kinkijaks olnud Carl Zoege v. Manteuffel. Altaripilt on kellegi maalri Walteri töö. Altarit praegu ümbritsew aed on tehtud 1855. a. Endine altariwõre wõis wist kõlbmatuks muutunud olla, et uus tehti. Altarilaual asuwa Õnnistegija ristilöödud kuju kinkis keegi Emilie v. z. Mühlen 19. aprillil 1881. a. Altari kaks suurt lühtrit annetasid leeriõpilased poeglapsed a. 1885. Kaks hõbedast kolmeharulist altarilühtrit kingiti 1863. a. õdede Marie ja Hermine Hagemeistri poolt. Armulaua-karika annetaja on Julie Wetterstrand a. 1863, kuna armulaua kannude kinkijaks olnud kahel korral poeglapsed-leeriõpilased 21. apr. 1885 ja 19. apr. 1887. a. ja ühel korral tütarlapsed, 8. märtsil 1892. a. Leiwataldreku annetas tütarlaste leeriselts 13. märtsil 1894.
Kõik kroonlühtrid peale ühe, mis kantsli wastas ripub, on leeriõpilate kingitud. Altari kroonlühter kingiti 2. apr. 1889. a., suur, walge kroonlühter keset kirikut 19. apr. 1892. a. , köstrikoori ees rippuw a. 1857 ja köstrikooril asuw 10. apr. 1894. a. Ludwig Hagemeistri poolt annetatud wasest kroonlühter kantsli wastas on kirikus 8. oktoobrist 1855. a. Ka seinalühtrite kinkijaiks on olnud leeriõpilased, esimene kord 1889. a. ja teine kord 17. märtsil 1891. a., niisamuti annetasid leeriõpilased poeglapsed kantslil asuwa lühtri. Kose kiriku oreli ehitas orelimeister G. Normann, Tallinnast 1889. ja 1890- a- wahel. Kohale seati orel 1890. a. ja pühitseti 1. juulil. Ta on 15 kõlawa registriga, 2 manuaaliga ja pedaaliga.
Peale suuremate ehituste ja ümberehituste a. 1858 (uus kirik) ja 1873. a. (torn) on Kose kirikut seespoolt walgendatud ja wärwitud a. 1863. Remondi ajal peetud jumalateenistusi kirikaial. Järgmine suurem remont olnud a. 1890, mil uus orel kohale pantud. Siis krohwiti ka kiriku torn, aga ainult lõuna- ja õhtupoolsest küljest, sest sealt oli krohw maha langenud. Wiimast kiriku müüride puhastamist seestpoolt ja altari, kantsli, pinkide, kooride ja oreli wärwimist teostatud a. 1899. Millega kirikumüüre puhastati, pole teada. Kiriku torni katus uuendati 1920. a. Kirikut ümbritsewa aia ja wärawapostide tegemise kulud kaeti kellegi surnud Karl Wetterstrandi kapitalist wõetud rahaga, mis selleks otstarbeks lubatud.
Nagu loetletud kiriku korraldamise töödest näha, on koguduse liikmed alati suurt ohwrimeelt ja armastust oma kiriku wastu üles näidanud. Ja see pole wäsinud. Ta elab edasi. Selle tunnistuseks on 1931. a. uuesti remonteeritud kirik. Issand aga õnnistagu oma koguduse kokkutulemist puhastatud kirikus täna ja edaspidi.
Laulud Kose kiriku pühitsemisel ja 700-a juubeli puhul Kose kirikus 4. oktoobril 1931. a. Tallinn.
Mõnda Kose kirikust
Kose kiriku lae peal pidada lamba sitta olema. Arvatakse, et sõja ajal mõned inimesed oma lambad kiriku lae peale röövijate eest varjule viinud.
Kose kirikus või käärkambris pidada selle kiriku võlgniku palsameeritud surnukeha olema, mis ära ei mädane.
Üks kord jäenud üks leerilaps kirikus leeritunni ajal magama ja jäenud nõnda ööseks kirikusse. Homikul olnud ta surnud, arvatakse, et vaimud või kodukäijad ta öösel ära tapnud.
Eesti Kirjandusmuuseum. H II 65, 602 (4) < Jüri - J. Saalverk < Hans Veidenberg (1898)