I. Koguduse liikmed, juhtorganid ja nende tegevuse analüüs
Nõukogu koosseisu kuuluvad: Aili Aasjärv, Ants Aasjärv, Mare Algre, Helve Karro, Lii Keskpaik, Erika Kesküla, Kahro Kivilo, Jaak Kruus, Marika Kruus, Toomas Kruustamm, Tiit Palgi, Eda Reinik Triin Rusi, Katrin Urke, Andres Õis. Nõukogu liikmete asemikud on: Vaike Juursalu, Magda Oeselg, Harry Pässa.
Nõukogu koosolekuid peale korraliste valimiste ja aruannete kuulamise ei ole olnud, suur osa nõukogu liikmetest on ühel või teisel viisil aktiivselt koguduse elus osalemas.
Juhatuse koosseisu kuuluvad: esimees Jaak Kruus, liikmed Rein Keskpaik, Kahro Kivilo, Marika Kruus, Harry Pässa ja Eda Reinik.
1. Koguduse õpetajal, Mare Palgil, jookseb siin 13. ametisoleku aasta. Üha rohkem on koguduse õpetajal tulnud keskenduda koguduse majandamisele. Pühapäevad on selle pideva, küllap paljuski üldisest „masust“ ehk majandussurutisest tingitud toimetulekule mõtlemise, rahastamisvõimaluste otsimise ja projektide kirjutamise kõrval lausa õndsus ja taevariik. Üha raskem tundub olevat innustada koguduse liikmeid, ka töötegijaid pühendama mingitki osa oma ajast kogudusele. Kosel ametisoldud ajaga on samas tekkinud palju isiklikke sidemeid ning kirikuõpetajale lisab kindlasti väärtust kui saad olla mõnele perekonnale perevaimulik, kes on laulatanud vanemad, ristinud lapsed, matnud vanavanemad.
Sügisest asus allakirjutanu õppima Usuteaduse Instituudi religioonipedagoogika magistratuuri, et end argirutiinile vahelduseks pisut teoloogiliselt laadida. Religioonipedagoogika just sellepärast, et esimese lapse sünniga jäid need õpingud pooleli.
3. ja 4. Organistid Kahro Kivilo ja Vaike Juursalu jagavad omavahel orelit ja pühapäevi ning pühasid mil kumbki neist mängib. Vaike Juursalu orelimäng on malbem ja rahulikum, Kahro Kivilol tunduvalt jõulisem ja valjem. Kirikulised on kui mängukannid organisti käes, kes neid oma pilli ja oma tempo järgi laulma panevad. Kahro Kivilo juhib ja juhatab ka koguduse pasunakoori.
5. Kirikuteenija-kassapidaja-kantseleiametnik Ilme Ahone hoiab korras kirikut, kütab kantseleid, seab pühapäevaks altari ja vaatab, et küünlad ja lilled oleks alati olemas. Ilme on otsustaja ka enamikes koguduse majandusküsimustes välja arvatud ehk suuremad ehitus- ja remonditööd.
6. Raamatupidaja-kantseleiametnik Maimo Limberg on hoidnud korras me raamatupidamise ja on hallanud ka kirikuraamatuid ja koguduse kartoteeki. Maimo panus koguduse ellu muutub veelgi tähelepanuväärsemaks kui võtta arvesse, et möödunud aastal tähistasime tema 80. juubelit.
7. Kabelivaht Helve Karro on vanuse poolest veelgi väärikam, ent kõik matustega seonduv on endiselt tema korraldada.
8. Pastoraadi koristaja on Aili Aasjärv. Ailile abiks ona sageli ka abikaasa Ants Aasjärv.
9. Kiriku laste lauluringi on aidanud vedada Triin Rusi. Masu-aeg hoidis Triinu mõnda aega ilma tööta ja see andis talle võimaluse pühendada end lastetööle. Nüüd on tal uus töökoht ja laste lauluringi korraldamine sedavõrd raskem.
10. ja 11. Juhatuse esimees Jaak Kruus on, nagu eelpool öeldud, organiseerinud pastoraadi küttesüsteemi vahetust. Koos abikaasa Marikaga on nad aidanud korraldada nii koguduse raamatupidamist, talguid kui kihelkonnapäevi.
12., 13. ja 14. Kasutatud asjade annetusmüüki korraldavad jätkuvalt Magda Oeselg, Leida Rei ja Maarika Tint.
15. Töömees Arne Vohnja on abiks kantselei-naistele – raiub ja toob ahjupuid puukuurist ning aitab kasutatud asjade annetusmüügist ülejäävaid asju utiliseerida.
16. 17. ja 18. Lastetöötegijad Eda Reinik, Diana Mihkelsoo ja Tiina Loos aitavad korraldada iga kuu esimesel pühapäeval lasteringi.
1. Jumalateenistused toimuvad Kosel organist Kahro Kivilo etteheitvat väljendit kasutades „kramplikult vana korra järgi“. Samas õp. Toomas Paul, kes meil 1. jõulupühal külalisõpetajana kaasa teenis, ütles, et kui juba nii palju uuendusi on kasutusel, siis võib ka armulaua jagamisel kasutada uuendusena sissekastmist. Nii see ongi sellest ajast peale jäänud ja jääb vähemalt senikauaks kui oleme talvekirikus. Kasutusel on endiselt nn. Saksa perikoobirida. Kirjakohti loevad ilmikliikmed, samuti usutunnistust. Kose koguduse kiituseks peab ütlema, et nii credot kui Meie Isa palvet loetakse väga julge ja selge häälega kaasa.
2. Tavalisel pühapäeval võtab jumalateenistusest osa 30 inimest. Varasemalt olen selle arvu märkinud ka numbrilisse aruandesse. Ent nüüd on nii mitmel pool rõhutatud, et kekmine kirikuliste arv tuleb arvutada liites kõik pühad ja pühapäevad ja kõik kirikulised, siis tuli see arv tunduvalt suurem – 42. Sest lisaks jõululaupäevale on päris mitmeid kordi aasta jooksul, mil Kose kirik on rahvast tihedalt täis. Olgu selleks cantate-pühapev, leeriõnnistamisepüha, kuldleeripüha, muidugi surnuaiapüha 1. advendipühapäev ja ka 1. jõulupüha.
Aasta lõpus luges koguduse juhatus õpetajale sõnad peale, et tuleb kantslis ka rahast rääkida ning kirikulisi manitseda ja üles kutsuda annetusi tegema. Ja suure eneseületamisega allakirjutanu seda ka tegi. Kirikulisi sai järjekindlalt teavitatud koguduse raskest majanduslikust seisust. Nutulaul sai kirjutatud ka kohalikku lehte „Kose Teataja“. Oli see nüüd tingitud sellest või hoopis millestki muust, aga annetusi laekus detsembris tõesti rekordiliselt palju.
3. Kõik väljakuulutatud jumalateenistused on ka peetud.
4. Väljaspool Kose kirikuhoonet peab Kose kogudus jumalateenistusi Pikva kabelis. Möödunud aasta novembris otsustasime lõpetada igakuised jumalateenistused Pikva kabelis sest sinna ei tekkinud vastupidiselt ootustele väga aktiivset kohalikku initsiatiivi. On küll kaks inimest Heldur ja Salme Söönurm, kelle hooleks on jäänud Pikva kabeli eest hoolitsemine ja kes tänu sellele oolid ka iga kord kohal, kuid sageli rohkem inimesi ei tulnudki või oli tulijaid 1-2-3. Ja need vähesed käijad leidsid, et ainult nende pärast pole vaja jumalateenistust pidada. Samas jäävad Pikva kabelis kindlasti toimuma jumalateenistused suuremate pühade aegu ja talitused vastavalt vajadusele.
Kord aastas, sügisel on meil alati jumalateenistus Voose rahvamajas, kaks korda aastas – ülestõusmispühade ja jõulude ajal – nii Ravila kui Paunküla hooldekodus, jaanipäeval surnuaiapüha Kose kalmistul.
5. Kose kiriku oreli seisukord on pärast 2002 aasta remonti jätkuvalt väga hea. Orelimeister Olev Kents vaatab pilli kord aastas mõõduka tasu eest üle. Selle mõõdukas tasu on tulnud tänu organist Kahro Kivilo vahendamisele Rootsi sõpradelt.
Suuremate pühade aegu teenib kirikus kaasa me pasunakoor. Traditsiooniliselt laulis cantate-pühapäeva ja jõululaupäeva teenistustel Kose kammerkoor, 1. advendil pea kõik kohalikud koorid, detsembris laulsid teenistustel ka Ardu kooli lastekoor, vanamuusika ansambel „Camerata Vocale“, ans. „Kodu“, naiskoor „Meelika“ ja Kuivajõe meeskoor.
Kose koguduses ristiti 2009.a. 12 ja leeritati samuti 12 inimest. Kevadleeris oli 10 inimest, kõik noored, enamik gümnaasiumiealised. Esimest korda (ja selle aasta aruandes ei ole see kaugeltki mitte viimane asi, mille kohta saab öelda, et see juhtus esimest korda) allakirjutanu ametisoleku ajal läks üks Kose Gümnaasiumi lõpetanu ja ka äsja leeriõnnistuse saanud noormees õppima usuteadust. Andi Angel valis Eesti teoloogilist kõrgharidust pakkuvate koolide seast Tartu Ülikooli usuteaduskonna.
Laulatusi koos abieluregistreerimisega oli aruandeaastal vaid 1, matuseid 20. Matuste hulk on 10 a. taguse ajaga jäänud poole väiksemaks. Ühelt poolt on põhjuseks üha sagenevad krematooriumi-matused, teisalt seegi, et üha väiksemaks on jäänud ka koguduse liikmete hulk, kolmandaks põhjuseks need kompromiss-matusetalitused, millest eespool oli juttu. Sageli on ka nii, et kui vanem inimene isegi on olnud koguduse liige, siis tema lastele ei tähenda kirik midagi ja ka kiriklikku matusetalitust ei peeta oluliseks.
Eeskujulikult järjekindel on 6-8 liikmeline Kose koguduse pasunakoor Kahro Kivilo eestvedamisel. Neil on olnud ühtekokku 57 proovi, üritust ja muud kokkusaamist sh. 14 jumalateenistust või esinemist Kose, Tuhala, Juuru, Rõngu, Palamuse ja Harju-Jaani kirikus. Pasunakooris on ka üks auliige - Viktor Neostus, kes küll enam pilli ei mängi, aga võimalusel läheb esinemistele kaasa. Pasunakooril on kohati ka pisut praostkondlikku mõõtu, sest üks liige on Jõelähtme kogudusest ja aeg-ajalt käib teine Kuusalu kogudusest.
Külalismuusikutest andis 2009a eraldi kontserdi Kose kirikus Tõnis Mägi. See kontsert leidis aset ühe osana kihelkonnapäevadest. Selles üritustesarjas kutsusime külla ka Lääne-Nigula koguduse ansambli „Doxa“. Tõnis Mägi kontserdi raha ühe osa kogusime esmakordselt kogudusena ise pileteid müües, teise osa andis vald.
Detsembris sai pastoraadis korraldatud kaks tuluõhtut ehk heategevuslikku kontserti pastoraadile maakütte paigaldamisega tekkinud kulude katteks. Aga kuna esinejad, keda me kutsusime ei ole laiemale rahvahulgale tuntud ja esitamisele tuli klassikaline muusika, siis ei olnud publikut just kuigi palju. Samas olid need kaks kontserti sellised, kus allakirjutanul kordagi ei tekkinud piinlikustunnet ega küsimust miks see kontsert on (talve)kirikus, mis paljude tuntud esinejate puhul on olnud tavaline küsimus. Kaunist klassikalist muusikat olid Kose koguduse toetuseks lahkesti nõus esitama vanamuusika-ansambel „Camerata Vocale“ Tallinnast ja instrumentaalansambel „Ulmus Domini“ Kuusalust.
Pastoraadis teeb aeg-ajalt proove ansambel „Laudes“. Nemad sisustasid tänavu me koguduse jõulupuu, mis tavapäraselt leidis aset pastoraadis 2. jõulupühal, andes esmalt kontserdi ja pakkudes seejärel kõigile kõrvitsasuppi.
Nagu ülal mainitud, külastame kogudusena kaks korda aastas kihelkonnas asuvaid Paunküla ja Ravila hooldekodusid. Need on tänuväärsed kohad kus tõesti tunned end rõõmusõnumi kuulutajana. Mitmed tervemad ja tublimad Ravila hooldekodu asukad käivad ka ise omal algatusel me kirikus.
Kiriku vastas asuvas vanas aidas tegutseb jätkuvalt „kiriku kaltsukas“ ehk kasutatud riiete annetusmüügipunkt, mida varustavad me Soome sõpruskogudused, aga ka paljud kohalikud inimesed.
Omal kombel on mitmed me koguduse aktiivsematest liikmetsest teiste inimeste suhtes hoolekande- ja hingehoiutöötegijad. Mõni aitab oma transpordiga vanematel inimestel kirikusse jõuda, mõni läheb neile hingehoidlikel kaalutlustel koju külla või aitab poest tarvilikke asju tuua.
Loomulikult on ka meie kiriku juures võiks öelda statsionaarseid kerjuseid-ilmahulguseid, keda püüame jõudumööda pidevalt aidata.
1. Lastetöö koha peal võib nüüd taaskord öelda, et esimest korda aruandja ametisoleku ajal on tekkinud koguduse juurde hästi toimiv lastetöö. Nii meie varasem pühapäevakool kui lastepäevad ei ole suutnud kiriku juures hoida püsivalt parajalt suurt ja hästi toimivat rühma. Ent nüüd on see lasterühm tekkinud paljuski tänu pastoripere poja sõpruskonnale. Need on valdavalt koolieelikud, kes siin koos käivad. Jõuludeks tegime 12 lapsega näidendi „Jõuluevangeelium“, mida sai esitatud Kose ja Kose-Uuemõisa lasteaias ning kõigile huvilistele pastoraadis ning nüüd jätkame lauluringina, mis püüab kord kuus üles astuda ka jumalateenistustel. Lisaks toimuvad iga kuu esimesel pühapäeval jumalateenistusega samal ajal lastepäevad. Lauluringi on vedanud Triin Rusi koos koguduse õpetajaga, lastepäevi on aidanud organiseerida Eda Reinik, Diana Mihkelsoo ja uute tulijatena õeksed Tiina Loos ja Triin Loos.
Meie sõpruskogudus Hollolas andis ka 2009a. suvel Kose koguduse kasutusse oma laagrikeskuse Parinpeltos. Taaskord läksime sinna laagrisse peredega – 4 lastega peret ja organist Kahro Kivilo. Hollola koguduse vastuvõtt on alati ülimalt meeldiv. Kaht kogudust liidavad nii pühapäevane jumalateenistus kui ühiselt veedetud õhtu saunakompleksis järve ääres. Seekord pakkus Hollola kogudus kommina välja sõidu aurulaevaga.
2. Leerikool. Talvel välja kuulutatud leeri, mis traditsiooniliselt lõpeb nelipühil, tuli, nagu juba eelpool juttu, 10 inimest. Suvel sai koguduse töötegijatega arutletud korduma kippuva küsimuse üle, et miks leerilapsed ikkagi kogudusse püsima ei jää. Vestluse tulemusena otsustasime kokku kutsuda leerikooli, mis kestab pea terve kooliaasta. Et ehk siis hakkavad katekumeenid rohkem aru saama, mida me siin üldse teeme ja kasvavad paremini kogudusse. Kuid sellise pika leerikooli perspektiivi peale tuli kohale vaid 2 leerilast. Siis sai loobutud ka nendele kahele pika leerikooli tegemise ideest, sest nemad võivad ju kasvada kogudusse ka liitudes meie piiblitundide ja jumalateenistustega.
3. Noorsootöö koha pealt tekkis kevadel väike lootus, et ehk saab sellegi käima. Nimelt sattus ühel pühapäeval juhuslikult kirikusse nii palju noori, et allakirjutanu juhust kasutades nad pärast teenistust kokku kogus ja noorteõhtu ajad kokku leppis. Kolm 11. klassi noort olid esialgu isegi kooskäimise mõttest vaimustuses ja tekitasid ise ja riputasid külavahele kuulutused, et teisigi kutsuda, ent paraku ei kasvanud me hulk hoolimata reklaamist ja kutsumisest. Siis tuli suvi ja sügisel alustasid need konkreetsed noored õpinguid gümnaasiumi lõpuklassis, mis on niigi pingeline aeg. Sestap vajus noortetöö taas unarusse.
4. Kohaliku kooliga jätkuvad tihedad suhted. Koguduse õpetaja sõnavõtt kuulub kõigi Kose Gümnaasiumi aktuste kavva. Koolilaste jõuluteenistused on samuti kindel traditsioon. Viimastel aastatel on ka olnud tava, et gümnaasiumiastme ajalooõpetaja toob 11. klassid kaheks ajalootunniks, mis käsitlevad kiriku ajalugu, pastoraati, ning laseb selle tunni koguduse õpetajal läbi viia.
5. Igal teisipäeval toimuvad pastoraadis piiblitunnid ja osadusringid. Neist osavõtjate hulk on väike 5-8 inimest, ent oma palvekätel kannab see väike hulk kõiki koguduse tegemisi. Koos loetakse Piiblit ja igaüks saab ka oma teemaga haakuvaid mõtteid väljendada. Teisest poolaastast jätsime osavõtjate vähesuse tõttu ära õhtused piiblitunnid. Nüüd toimuvad need iga teisipäev kell 12.00. Viimasel poolaastal käsitlesime Rooma kirja.
Siinkohal saab taas öelda (ja seegi ei jää viimaseks korraks): esimest korda ametisoleku ajal on allakirjutanu Kosel kuulnud, kuidas keegi kutsub väljapool kirikumüüre mingil avalikul üritusel inimesi kiriku juurde. Mitte et järgmine päev oleks kohe kirik seetõttu rahvast täis, vaid lihtsalt et keegi on julgenud kutsuda ja nõnda oma usustki tunnistust anda.
Esimene kord oli kutsujaks laste karatetreener, kes ise kuulub küll õigeusu kirikusse, aga kes laste trenni lõppedes kutsus kõiki lapsi tuleval pühapäeval kiriku lastepäevale. Vähemasti lapsevanemate hulgas tekitas see kutse elevust. Karatetreener Rein Rebane teadis hästi, kuhu ta lapsi kutsus, sest tema oli oma pojaga möödunud kevadel ainus järjekindel pühapäevakoolis osaleja peale pastoripere laste.
Teine kord oli kutsujaks koorilaulja Andres Õis, kes laupäeva õhtul aset leidnud Kose kammerkoori juubelil kutsus rohket piduseltskonda järgmisel hommikul kirikusse.
Arvestades, et tänapäeval loetakse usku sedavõrd eraasjaks ja usuvabadus on surunud ühiskonna rangetesse raamidesse, mõjuvad sellised avalikud üleskutsed väga julgelt ja rangest usuvabadusest vabastavalt. Kui need ka ei leia kohe otsest järgimist laiade rahvahulkade poolt, on need siiski kõigile meeldetuletuseks või märgiks, et kirik on olemas ja avatud ja siia on võimalik tulla igal inimesel. Igaüks on teretulnud.
Selle aruandepunkti alla kuuluvad kindlasti ka me kihelkonnapäevad, mida aruandeaastal suutsime pisut edukamalt korraldada kui varasematel aastatel. Kihelkonnapäevad leidsid aset 21.-23. augustini.
Noppeid kihelkonnapäevade kroonikast (lüikokkuvõte vallalehe artiklist)
Reede õhtul süttisid kirikus piki vahekäiku järjestikku küünlad peauksest altarini välja. Siis hakkas kõlama õrn ja mahe laul kahe kitarri saatel. Lauljad Doxa-nimelisest koorist rääkisid laulude vahele ka lugusid oma elust ja oma usust. Nad olid tulnud Lääne-Nigulast, kihelkonnast, mille kirikul on sama kaitsepühaku nimi, mis Koselgi – püha Nikolaus. Lääne-Nigula koguduse õpetaja Leevi Reinaru rääkis kohaletulnutele, et kihelkonnakirikul on täita ehk üsna märkamatu, aga samas suur ülesanne: sajandeid on selles paigas kokku tulnud need, kes kannavad oma palvekätel kogu ülejäänud kihelkonda.
Laupäeva hommikul tervitas rõõmus päike neid, kes olid tulnud kirikumäe alla Kose vana laadaplatsi lähedusse turule. Käsitöö ja aiasaaduste letid, kohvikupingid ja pillimehed olid seatud jõeäärse jalgtee äärde. Oli nii ostjaid kui kauplejaid. Neid võinuks olla rohkemgi, eriti kohalike aedviljadega kauplejaid, sest kõige minevamaks kaubaks osutusid samal hommikul muuseas kaasa korjatud küpsed ploomid. Käsitööd ja kunsti masu-aegadel ehk nii palju ei osteta, aga kõht vajab täitmist igal ajal (kõigil ju ei ole peenramaad ega viljapuid ja poola õunad ja teadmata päritolu köögiviljad sobivad küll, aga kodumaine on parem). Üsna üksmeelselt leiti, et turg leidis aset väga sobivas paigas. Tornist kõlav pasunamuusika ja sõidud hobukaarikuga lõid rõõmsa meeleolu. Ent eriliselt võrratud olid külamuusikutena välja kuulutatud kohalikud pillimehed – Endel Nokkur, Endel Loik ja Arno Loik. Olgu neil väärikatel eestiaegsetel härradel ikka tervist!
Kiriku lastepäev möödus rõõmsa laulu ja mängulusti tähe all. Suurimaks tegijaks oli siin Punamäe talu hobune Neti oma kaarikuga, kes võlus kõigi meetripikkuste meeste ja patsiliste-pitsiliste tüdrukutirtsude südameid. Palju need tänapäeva lapsed ikka oma käega hobust katsuda saavad, veel vähem kaarikuga sõita.
Laupäeval, pärast õhtukellade kaja laulis Tõnis Mägi oma vanu laule tuntud headuses. Tema „Palve“ ja „Adonai“ läksid hinge, aga „Koit“ on lihtsalt ületamatu.
Pühapäeval oli kirikus kuldleeripüha. Võiks arvata, et aasta 1959 oli nii sügav stagnaaeg, et kiriku poole ei julgenud keegi isegi vaadata, aga Kose kirikus käis siis leeris 88 inimest. Kuldleeripühal jõudis neist kohale 10. Toona olid nad 18-20 aastased noored, nüüd tarkade silmadega vanaisad ja vanaemad. Kuldseid leerilapsi täiendasid ka 4 briljanti, kelle leerõnnistamisest oli möödunud juba 60 aastat. Kirik oli rahvast tulvil ja ansambel „Laudes“ oma lauluga rõhutas veelgi päeva pidulikkust.
Nagu äsjaloetugi tunnistust annab, on allakirjutanu üllitanud jõudumööda artikleid kohalikus vallalehes „Kose Teataja“. Teateid ja väiksemaid nupukesi on ilmunud ka maakondlikes lehtedes. Eriliste ürituste puhul on paberkuulutused küla vahel ja koguduse koduleht annab pidevalt infot toimuvast.
Veel kord, aga esmakordselt negatiivse varjundiga, tuleb öelda, et esimest korda oli Kose kogudus sunnitud võtma laenu. Laen oli vajalik, et paigaldada pastoraadile too palju kõneainet pakkunud maaküte.
Kui õliküttele kulus viimastel aastatel ligi 120 000 krooni aastas, maaküttele aga eeldustekohaselt poole vähem, siis 5 a. pärast võiksime olla väga rõõmsad, et see asi sai korda aetud. Laen on muidugi võõra oma, aga parem maksta tagasi laenu kui lihtsalt laduda kogudusele üle jõu käivaid summasid kütteõli alla (saatjaks koguduse õpetaja süümepiinad, et ta nii kulukas majas elab). Pealegi oli vana küttesüsteem oma aja nii ehk naa ära elanud ja vajas hädasti väljavahetamist.
Kose koguduse juhatus kaalus ka õhk-õhk, õhk-vesi ja pelletiküttel põhinevat küttesüsteemi, kuid otsustas maakütte kasuks. Seda nii mugavust kui tasuvust silmas pidades.
Maaküttefirmadest valisime odavaima – PG Ehitus. Tööd teostati 2009. a. sügisel septembri keskpaigast oktoobri lõpuni. Nüüd võtavad 2,5 km torusid Pirita jõe luhalt soojust ja annavad selle pastoraadile. Majasisene radiaatoritega küttesüsteem jäi muutmata. Pastoraadi keldrisse paigaldati soojuspump. Soojuspump toodab edaspidi kogu kütte ja majapidamises vajamineva sooja tarbevee maasoojuse abiga. Hea meel on sellestki, et õhk jääb saastamata. Samas see suur ühekordne investeering muudab kogu koguduse majandusliku toimetuleku mõneks ajaks väga raskeks.
Lisaks kõigele mule langes pastoraadile maakütte paigaldamine kokku PRIA “jah”-sõnaga meie kiriku 19. saj. juurdeehitise renoveerimiseks ja sinna muuseum-arhiiv-raamatukogu (MAR) rajamiseks. Nimelt on PRIA lahkelt nõus meile andma 900 000 krooni Euroopa Liidu raha selle projekti 1. etapi töödeks, aga nõuab 10 %-list omaosalust, mis koguduse majandusolukorda arvestades käib meile üle jõu. See projekt ja eriti nüüdne olukord on meid viinud märksa intensiivsematesse suhetesse Kose vallavalitsusega. Enne kolmandat eelarve lugemist on Kose vald lubanud nimetatud projekti toetada 50 000 krooniga. See ei ole muidugi kindel, aga igatahes on see suurim summa läbi aegade, mis vald on üldse kõneks võtnud kiriku jaoks eraldada.
Samal ajal on käimas kolmaski projekt – vana kabeli remont. See on teostunud muinsuskaitse rahade toel, mida on antud vaid avariiliste tööde tegemiseks. Kabelit ei saa nendega korda, ent vähemalt said seinad toestatud, et peatada lõunaküljes paikneva müüriprao laienemine.
Töötegijaid on koguduses palju, kuid enamik neist vabatahtlikud või saavad väikest taskuraha. Ainus ametlik palgaline ongi nüüd koguduse õpetaja.
Ka 2009a. tundsime rõõmu koostööst kriminaalhooldusametiga, sest tänu ühisele hoolealusele oli kogu suvisel ajal muruniitmine muretu.
Visitatsioone ja revideerimisi ei ole koguduses 2009a. olnud.
1. Suhted kohaliku omavalitsusega said kirjeldatud eelpool.
2. Suhteid praostkonnaga aruandeaastal peale korralise sinodi ja Jüris aset leidnud piiskopliku praostkonna visitatsiooni ei olnud.
3. Suhted kahe sõpruskogudusega Soomes püsivad heal tasemel, aga ainult mõne üksiku entusiasti õlgadel. Hollola koguduse poolt on need ennekõike Eija Alaranta ja organist Maarit Peltomaa ja õpetaja Maritta Viitanen koos abikaasaga. Espoo Toomkoguduse Kauklahti kabeli poole pealt on eestvedajateks Teuvo Nokelainen, kes nüüd oli ka maaküttepaneku nõustajaks ja Marja-Liisa Nokelainen, koguduse õpetaja, kes aruandeaasta sügisel jäi pensionile ja oma pensinilejäämise honorari annetas Kose kogudusele.
Meiepoolseteks sidemete hoidjateks on olnud õpetajapere, juhatuse esimees Jaak Kruus on suhelnud kütteteemadel Teuvo Nokelaineniga. Organist Kahro Kivilo on suhteid hoidnud Hollola muusikutega.
Kummalgi kogudusel oleme kord käinud väiksema grupiga külas ja kumbki on külastanud ka meid. Hollola rühma viisime sedapuhku ühel kaunil laupäevasel päeval jalutama Tallinna vanalinna, vaatama 2009. a. valminud vabadussõja võidusammast ja lillefestivali. Pärast külastasime keraamikanäitust Tuhalas ja Kosejõe kooli.
Espoost käis kevadel meil külas koguduse töötegija Kari Jutila, kes jagas nii Sõna kui muusikat koos oma väikese lauluansambliga.
Koguduse liikmetega on kummalised lood. Aeg-ajalt võib üllatusega avastada, et üks või teine inimene on ka meil koguduse hingekirjas. Samas, kui seda hingekirja ei ole näinud, siis ei oska küll mingit seost tõmmata nende inimeste ja kiriku vahel. Mõne puhul on säilinud seos liikmeannetuse näol, enamasti pole sedagi. Kahju, et see on nõnda. Et meil ei ole seda „meie kiriku“ ja „meie koguduse“ tunnet, vaid paljude jaoks on „minu usk“ ja „minu jumalateenistus“ – selleks et Jumalaga kohtuda, ei pea ma minema kirikusse,. Ma ei vaja et keegi mind õpetab, palvetada võin ka üksi. Kirikuisa ütlemine: unus Christianus - nullusChristianus, üksik kristlane, ei ühtegi kiristlast, ei ütle neile arvatavasti kuigi palju.
Eks me ole püüdnud neid kadunud peagi ja tütreid kutsuda erinevate ürituste kaudu koguduse juurde, aga ega vägisi ei saa kedagi tuua.
Samas teeb rõõmu, et meil on umbes 30 inimest, kes on ustavad pühapäevased kirikuskäijad. Ja et meil on see väike tuumik, kes piiblitundides-palveringides osaleb ja nii koguduse elu kui kogu ümbruskonna elu oma palvekätel kannab. Ja kõik töötegijad teevad rõõmu.
Veel mainivad märkimist maikuised talgud. Nimelt ühines ka Kose kogudus üle-Eestilise muinsuskaitse talgupäevaga. Tulla võisid kõik. Kogudusest oli kohal väike tuumik, aga meile tulid appi Kose Lions klubi liikmed saagide ja trimmeritega ning Riigikontrolli töötajad. Kummaski organisatsioonis oli keegi, kes neid kutsus (jällegi kaks julget inimest, kes kutsusid!) ja teised ühinesid üleskutsega. Talgute käigus sai tühjendatud vana kabel sinna aastakümnete jooksul kogunenud kraamist, koristatud kirikuaiast oksi ja lehti, maha võetud mõned põõsad ja pestud pastoraadi aknad. Muidugi kuulus töö juurde ka talgusupp ja rõõm tehtud tööst.
2009a. on olnud me koguduse jaoks üsna keeruline aeg. Majandusküsimused on jätkuvalt parajad pähklid, mida annab pureda. Aga eks me siis püüame Mäejutluse kohaselt vaadata taeva linde, kes ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning ometi taevane Isa toidab neid. Ja lilli väljal, kes ei näe vaeva ega ketra ja kes ometi on ehitud enam kui Saalomon kogu oma hiilguses. Ja mõtleme, et ehk oleme meiegi palju enam väärt kui nemad? Muretsemisega küünraid juurde ei lisa. Sestap usaldame oma koguduse koos kõigega, mis on meile antud Issanda hoolde ja ohkame koos VT Laulikuga: Võiksin ma ometi olla külaline su telgis igavesti, otsida pelgupaika su tiibade all (Ps 61:5).
Jaanuar 2010
Mare Palgi
EELK Kose koguduse õpetaja