Tagasivaade 2011 a. kihelkonnapäevadele
Me ei näe kõigi asjade taha ja ei peagi nägema, sest nende asjade taga on omakorda järgmised asjad ja asjaolud. Aga mõningaid eesriideid võib vahel siiski avada, et olnule sügavust lisada. Siinkohal kutsun teid Kose kihelkonnapäevade telgitaguseid kaema. Neli augustilõpu päeva ei täitunud sisuga iseenesest, vaid paljude heade inimeste abiga. Ja hea on teada, et me ümber elab rohkelt selliseid inimesi.
Kõigepealt pean nimetama talguid, mis toimusid Kose kirikuaias enne kihelkonnapäevi. Siin on palju vanu haudu, mida ei käi keegi hooldamas. Siin puhkab unustusse vajunud paruneid ja krahve, vaimulikke koos pereliikmetega, sekka mõned uuemad hauaplatsid. Maalapil, kus inimene selja pöörab või mille ta eikellegimaaks tunnistab, võtavad umbrohi ja võsa kiiresti võimust. Talgukutse liikus suust suhu, inimeselt inimesele ja nõnda tuli ühel lõikuskuu argipäeva õhtul kokku 30 meest ja naist, lapsed pealekauba. Kellel oli kaasas trimmer, kellel reha või saag või lihtsalt töökindad, aga kõigil oli kaasas hulgaga teotahet. Ennekõike selle tahtega tehtigi kirikuaed korda, koostegemisest üha uut innustust saades. Kihelkonnapäevad võisid alata.
Meile kingiti neli täiuslikult päikeselist ja sooja päeva, mis moodustasid kokku rõõmsalt kirju suvelõpu lillekimbu. Sellesse kimpu tõid erinevad inimesed erinevaid lilli. Marju Verk avas Gümnaasiumis väikese ajaloonäituse, kuhu tõttas inimesi uudistama juba enne avamist. Angela Kilk kutsus koos Kose noortevolikoguga mängima esmalt GPS-ide ja seejärel trummidega. Noori tuli kokku nagu mesilasi magusa lõhna peale. Pimeduses lisati kihelkonnapäevade lillekimpu öökino. Terassikohvik kutsus Signe Õie eestvedamisel oma tulede ja hõrkude kookidega igal õhtul pastoraadi terassile.
Järgmisel päeval lisandus kihelkonnapäevader kimpu Valdo Prausti poolt terve Kose kihelkonna teedevõrk ja Juhan Soometsa, Erich Klaani ning Aksel Orasi poolt Rava küla raamatu esitlus.
Järgnev sündmus oli nagu öökuninganna, mis avab oma õied vaid kord aastas õhtuhämaruses. See oli kirikuöö, mis tähendab paari õhtutundi, mil kutsume inimesi kiriku ümbrusesse jalutama ehedate tulede valgel ja salapärase muusika saatel. Küünlad kinkis kirikuöösse Andrus Jõffert, udu sisse peitis saksofonimuusika Indrek Mikk. Vigiilia ehk ööpalvus Prantsusmaalt Taizest pärit lihtsate üha korduvate lauludega püüdis avada akent teisele poole argireaalsust.
Laupäev tõi kaasa turupäeva, kuhu oma panuse andis veelgi suurem hulk inimesi. Kes kauples suvikõrvitsate ja ploomidega, kes käsitööga, kes annetas õnneloosile auhindu, kes võitis neid, kes valmistas oma sõpruskonnaga kihelkonna võileivatorti, meeleolu aitas luua lõõtsamängija, suur küpsetiste hulk andis silmad ette mistahes pagariärile, lastele tõid lisarõõmu ka küülikud ja kassipojad Vandersellidest rääkimata. Kõige selle keskel toimis vabatahtlike korraldajate meeskond perekond Manderite juhtimisel nagu õlitatult.
Kihelkonnapäevade pühapäeva võiks võrrelda hinnalise vääristaimega. Harf ja tšello ning helisevad pasunad päevatõusul ning ansambel Vox Clamantise gregoriaani koraalid päeva loojakul muutsid lihtsa maakiriku hetkega võimsaks katedraaliks. Sinna vahele mahtus ajaloorännak piki Kehra maanteed Lii Renteri ja Marju Vergi juhtimisel meenutades aastat 1928, kui Kosele tuli köstriks Arnold Rässa. Kas teadsite, et parimatel päevadel tegutses Kosel kolm pagariäri, sünnitusmaja ja kõikvõimalikud seltsid, mis tagasid põneva kultuurielu ning korras ümbruse?
Tänan kõiki, kes aastal 2011 aitasid korraldada Kose kihelkonnapäevi. Nüüdsest võib öelda, et jaanipäeva ja jõulude vahele mahub Kose vaiksesse ellu veel üks sündmus, mida oodata. Kui Jumal lubab ja meie elame toimuvad 2012a. augusti lõpus järgmised Kose kihelkonnapäevad.
Mare Palgi