Avastusõppest üldisemalt

Mis on avastusõpe?

Avastusõpe (discovery learning) on alguse saanud Ameerika pedagoogikateadlase J. Bruneri (s 1915) töödest ja hõlmab sellist õpiprotsessi, mille käigus õppija avastab vaatluse, suunatud tegevuse või eksperimendi kaudu enda jaoks uusi teadmisi ja seaduspärasusi. Üldjoontes järgib avastusõpe induktiivse lähenemise loogikat ja rõhutab teadmiste loova hankimise protsessi.

Koolis õppimine peaks toimuma valdavalt hüpoteeside püstitamise ja nende kontrollimisena. Õpetaja rollist lähtuvalt määrab selle protsessi edukuse ([1], [2], lk 282-287,[4], lk 199-200,[7]):

1)      õpilaste avastuslikule tegevusele kaasa aitamine;

2)      soodsate tingimuste loomine uurimusliku huvi tekkimiseks ning õpilaste toetamine neile sobivate käsitlusviiside ja vahendite soovitamisega;

3)      tagasiside kindlustamine õpilaste poolt saadud tulemuste kohta, mille põhjal saavad õpilased teha korrektiive ja täpsustusi oma lahendusstrateegiates, kui nad neid uuesti rakendavad.

Avastusõppe tasemed

Eristunud on kolm taset avastusõppes:

a)      struktureeritud;

b)      juhitud;

c)      avatud.

Struktureeritud avastusõppe puhul probleem ja järgneva tegevuse plaan antakse õpetaja poolt ette või see sisaldub tööjuhises. Juhitud avastusõppe puhul probleem antakse samuti õpetaja poolt või see sisaldub tööjuhendis, kuid plaan tuleb õpilastel ise koostada. Struktureeritud ja juhitud avastusõppe puhul formuleerivad õpilased ise tulemused, toetudes kogutud andmetele. Avatud avastusõppe puhul püstitavad probleemi ja koostavad plaani õpilased ise. Tulemused saadakse interpreteerides andmeid, kus õpilased ise teevad järeldused ja kokkuvõtted ning annavad hinnangu oma tööle. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige suurem roll õpetajal on esimese taseme puhul ning viimase taseme puhul aga õpilasel. Õpilase seisukohast on just see viimane kõige arendavam aga samas ka kõige nõudlikum. [6]

Viited on pärit vastavast magistritööst! Vaata alla!