Lavamaad

Liustike kulutuse tõttu on tegemist valdavalt tasaste või nõrgalt lainjate aladega, kõrgused 40-60 m üle merepinna, moreenne pinnakate suhteliselt õhuke.

Harju ja Viru lavamaa

Põhja-Eesti lavamaid ääristab põhjast Põhja-Eesti klint. Paestel lavamaadel on peamisteks reljeefi liigestajateks loodesihilised tektoonilised lõhed, mida järgivad jõgede moldorud ja vähesed madalad voored ning kulutusnõod soodega.

Ugandi ja Irboska lavamaa, Palumaa

Lõuna-Eesti lavamaade liigestuses on olulised liivakividesse lõikunud ürgorud neile iseloomulike kaldakaljudega. Peipsi ja Võrtsjärve veepiiril esinevad liivakivised rannaastangud. Palumaale on iseloomulik kõrge metsasus.

Kesk-Eesti lavatasandik

Maastikurajoon asub Eesti keskosas - Mandri-Eesti keskpunkt Adavere lähedal. Lavatasandikule on iseloomulik mandrijää poolt kulutatud paesele alusõhjale kuhjunud paks moreenikiht. Põhilisteks pinnavormideks nõrgalt lainjad moreenitasandikud, mille vahel asuvad kunagisi jääjärvi märkivad rõhtsad liivsavised tasandikud ja madalate järvede kinnikasvamisel tekkinud sood. Nähtavad astangud lavatasandiku piiril puuduvad.