Mõisted

Tavaliselt kasutatakse Euroopa maastike konventsiooni määratlust - Maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala.

Maastiku mõiste lahutamatuks osaks on inimene - ürgmaastik, loodusmaastik, kultuurmaastik, linnamaastik, tehismaastik. Looduse kui inimesest puutumata valdkonna käsitlus on praktiliselt kadunud.

Rahvalikus kõnepruugis mõistetakse maastikuna mingit ala (vaatevälja), mis ümbritseb vaatlejat. Nimetus tuleb visuaalse mulje järgi.

Kasutatakse sõnaühendeid kirjandusmaastik, poliitiline maastik jne., millega väljendatakse tegevusvaldkonda.

Erineva suurusega pinnavormidel kujunenud geosüsteeme vaadeldakse maastikuliste üksuste hierarhias järgmiselt:

1) Paik - selline geokompleks, mille piires kõik vastastikku seotud maastikukomponendid on esindatud oma kõige väiksemate territoriaalsete alajaotustega. Näiteks: paiga e faatsiese suurusjärguga geokompleks on kujunenud ühe reljeefielemendi piires (teatud ekspositsiooniga nõlval, jõe kaldavallil, lammil, mererannatasandil jne), millel on ühesugune pinnakate, veerežiim ja mikrokliima, valdavalt üks mullaliik ja üks taimekooslus. Pildil Lääne-Eesti madalik, Kloostri jõe kallas ja luht Matsalu rahvuspargis, allikas

2) Paigas - ühel mesoreljeefivormil - tasandikul, künkal, nõos, väikeses orus või ligilähedaselt ühesugusest ainesest pinnakattega tasandikul kujunenud geokompleks. Paigas on oma olemuselt paikade territoriaalne süsteem, millel on vete liikumise, lahustunud ja tahkete ainete edasikande ühesugune iseloom ning kasutuseeldused. Pildil Kõrvemaa, Türi voorestik, allikas.

3) Paigastik - geokompleks, mis on kujunenud ühe morfogeneetilise reljeefitüübi s.t. valdavalt ühe loodusliku teguri (mandriliustiku, mere, tuule, taimkatte jt.) toimeprotsesside läbi kujunenud pinnavormistikul (mõhnastikul, luitestikul, paetasandikul, moreentasandikul, orustikul, sootasandikul jt.). Igas paigastikutüübis on oma pindalaliselt domineerivad paigased, mille nimetus kajastub ka tüübinimetuses. Pildil Ugandi lavamaa, Emajõe orund, allikas

4) Maastikurajoon ehk loodusgeograafiline rajoon - reljeefi suurvormil (kõrgustikul, lavamaal, nõos, saarestikus) või selle oluliselt erineva geoloogilise ehitusega osal kujunenud geokompleks (paigastike kogum), millel looduse areng on (pärast jääaega) toimunud naaberrajoonist valdavalt erinevate protsesside domineerimise läbi (näit Vooremaa, Sakala kõrgustik jt). Pildil Haanja kõrgustik, allikas

Eristatakse veel kõrgemaid tasemeid:

• vööndite tase s.o geograafilise tsonaalsuse avaldumine atsonaalsete reljeefi suurvormide kohal, mida iseloomustab soojus- ja niiskustingimuste ühtsus, tänu millele bioloogilised maastikukomponendid ja mullad, aga samuti toimuvad eksogeensed geomorfoloogilised protsessid (näiteks murenemine, erosioon) on sarnaste tunnustega;

• geograafiliste maade tase - hõlmab reljeefi suurvormidel - mäestikel, mägismaadel, lauskmaadel, suurtel madalikel ja saarestikel kujunenud geokomplekse;

• mandrite või vastavalt ookeanide tase;

• planetaarne tase - maastikusfäär e epigeosfäär.