5. Suhtlemine ja koostöö lapsevanematega
Minu igapäevases töös gümnaasiumiõpetajana toimub õpilase arengu ja õpitee üle arutamine eelkõige otse õppija ning vajadusel tema klassijuhatajaga. Otsene suhtlus lapsevanematega ei ole minu õpetamispraktikas regulaarne, kuna gümnaasiumiastmes pean oluliseks toetada õppija iseseisvust, vastutust ja oskust ise oma õppeprotsessi puudutavates aruteludes osaleda.
1. Õpilase õpitulemuste, motivatsiooni või õppekorraldusega seotud küsimustes arutan olukorda esmalt õpilase endaga. Vajadusel teen koostööd klassijuhatajaga, kelle kaudu saab kaasata lapsevanema, kui olukord seda eeldab.
2. Gümnaasiumiõpilastega arutan regulaarselt nende edasiõppimisvõimalusi kunsti, disaini ja digitehnoloogia valdkonnas ning aitan neil mõtestada oma tugevusi ja koostada portfooliot. Vajadusel saab klassijuhataja seda infot kasutada õpilase ja tema perega edasise õpitee arutamisel.
Analüüs ja Arengukoht:
Selle teema paremaks mõtestamiseks küsisin oma gümnaasiumiõpilastelt, kui sageli ja millistes küsimustes nende vanemad õpetajatega suhtlevad. Vastustest selgus, et gümnaasiumiastmes toimub selline suhtlus pigem harva. Kõige sagedamini puudutab see korralduslikke küsimusi, näiteks õppekäike ja väljasõite, kus alaealise õpilase puhul võib olla vajalik vanema nõusolek. Õppetööga seotud küsimustes pöörduvad vanemad õpetajate poole eelkõige oluliste eksamite puhul. Näiteks eesti keele riigieksami eel soovivad lapsevanemad mõnikord aineõpetajalt hinnangut sellele, kas õpilane vajab täiendavat tuge, eratunde või teistsugust ettevalmistust.
Oma õpetajapraktikas olen aga märganud veel üht valdkonda, kus vanema ja õpetaja koostöö võiks olla gümnaasiumiastmes senisest olulisem – see on noore edasiõppimise ja karjäärivalikute toetamine. Paljud gümnaasiumiõpilased oskavad küll sõnastada soovi õppida mõnes konkreetses ülikoolis või välismaal, kuid neil ei ole veel piisavalt kogemust, et hinnata kõiki selle valikuga kaasnevaid asjaolusid: sisseastumistingimusi, õppekava sobivust, elamis- ja õppimiskulusid, teise linna või riiki kolimisega seotud küsimusi ning erinevate valikute pikemaajalisi tagajärgi.
Sellises olukorras vajab noor minu hinnangul sageli korraga nii õpetaja kui ka vanema tuge. Aineõpetaja või mentor saab aidata hinnata õpilase erialast valmisolekut, huvisid ja edasiõppimisvõimalusi, vanem aga saab toetada otsuse praktilist ja majanduslikku poolt. Kõigil vanematel ei pruugi olla piisavalt teadmisi erinevate kõrgkoolide, erialade või rahvusvaheliste õppimisvõimaluste kohta ning õpetajal ei ole omakorda täielikku ülevaadet pere võimalustest ja kaalutlustest. Seetõttu näen siin vajadust sisulisema koostöö järele.
Seda kinnitas ka minu kogemus Aalto Ülikooli õppekäigu korraldamisel. Reisil osalesid ka lapsevanemad saatjatena ning pikemad vestlused nendega nii teel Helsingisse kui ka tagasi näitasid, et vanematel on palju küsimusi laste edasiste õpingute, erialavaliku ja võimalike kulude kohta ning nad soovivad neid teemasid õpetajaga arutada. Selline suhtlus aitas mul mõista, et gümnaasiumiastmes ei ole lapsevanema roll tingimata seotud igapäevase õppetöö jälgimisega, vaid pigem noore oluliste üleminekute ja tulevikuvalikute toetamisega.
Seetõttu pean lapsevanema ja aineõpetaja koostööd eriti vajalikuks olukordades, kus õpilane teeb otsuseid edasise haridustee, erialavaliku või välismaal õppimise kohta. Minu hinnangul võiks sellist koostööd gümnaasiumi lõpuosas olla rohkem, sest õpetaja ja vanema teadmiste ühendamine aitab noorel teha teadlikumaid ja realistlikumaid valikuid ning vähendada ebakindlust nii õpingute planeerimisel kui ka nendega seotud praktiliste küsimuste lahendamisel.