Maasikas
Faerie's Fay Fragaria *Maasikas*
1995.aasta 14.augusti öösel-varahommikul sündisid Krissul kutsikad - kõik kenad ponksud sooblid. Kl.00.50 sündis teine kutsikas - esimene emane. Isaks Rootsis sündinud ja Soomes elav, toona Marita Axile (Sunsweet) kuulunud Bermarks Oklahoma Oliver, kelle omanikuks on nüüd Kristiina Mäkelä (Soonist).
foto: Karin Põiklägu
Kutsikad kasvasid ja said ka oma hüüdnimed. Maasikas oli teiste
st selgelt erinev ja teise tüübiga - selle magusa olemisega temast Maasikas saigi (maasikas ladina keeles ongi fragaria). Ka Maasika värv oli kaunis särav punane, mis vanusega üha küpsemaks ja tumedamaks muutus.
Maasikas oli mitmepalgeline. Suur sõber kõigiga ja pani kõik naabrilapsed endast rääkima. Oma koerakarjas oli ta kõige madalama positsiooniga, ässitas teisi üles ja trampis jalgu, kui see asjatuks osutus. Kasvueas püüdis ta kodu kujundada, näiteks vaipa tuli hakata närima loomulikul vaiba keskelt. Ja kui siis uksele vastu tuli, omal lõngad hambavahelt rippumas, vaatas vastu niisugune nägu, et - no mis te nüüd, mina ei tea midagi! Kui õele Triinule ei saanud kõva sõna öelda (oli selle peale kohe õnnetu), siis Maasikaga sai vaid üleolevalt ja karmilt suhelda, muidu ta lihtsalt kaotas igasuguse austuse ja kuuletumise. Maasika kohta kehtisid kõik blondi anekdoodid. Kuid samas oli just tema, kes oma olemusega jäi kõigile temaga suhelnud inimestele meelde.
Maasikas usaldas kõik koeri, ka neid, kes teda ennast ründasid. Kõigiga oli ta valmis tutvust sobitama ja mängima kutsuma. Kui aga midagi ei sobinud, siis tema solvumine oli näha kogu olemusest. Vanusega hakkas ta tüli norima õe Triinuga, täiesti tühiste asjade pärast võis talle hambaid näidata ja muutus kiuslikuks. Samas ronis ise talle kaissu, et - kõrvad vaja puhtaks noolida. Pildil on Paljassaare lahe ääres 1999.aasta märtsikuus poseerimas Triinu, Krissu ja Maasikaga ka sheltie Kiku (Kuukivi Kallike), kelle kasvataja ja omanik on Karin Põiklägu - kõigi selle lehe fotode autor.
1998.aasta kevadel ülastes: Maasikas, Kris ja Triin
Maasikas ligi 5 aastaselt
3 põlve 2000 aasta 23.septembril
kõik fotod: Karin Põiklägu
Kõigil fotodel on Maasikal nägu naerul. Nii ei osanudki õigel ajal märgata, et Maasikas on raskelt haigestunud.... Tervis halvenes väga aeglaselt ja pea märkamatute pisiasjadega. Tuju ja söögiisu oli koeral endiselt hea. Väga kiire muutus aga tuli aastalõpus 2004. Vana-aasta õhtul sain viimasel hetkel abi Tallinna Valdeku kliinikust, antibiootikumid esialgu hakkasid mõjuma ja koera seisund selgelt paranes ning andis lootust. 2. jaanuaril 2005 olime kliinikus vastuvõtul, vereanalüüs ja ultraheli aga näitasid asja tõsidust, maksa seisund oli halb. 3. jaanuari pärastlõunal hakkas Maasika tervis väga kiiresti halvenema ja hilisõhtul sai tema aeg meiega koos olla täis.
Olen väga tänulik dr.Kristel Järvisele ja Valdeku kliiniku personalile, kõigile, kes meid raskel ajal aitasid!
Maasikas ise jookseb nüüd teistel maasikaväludel. Tema rõõmus olemus on aga pärandunud tema tütardele Tibule ja Freyjale.
©Kaja Raudoja
