tibu

6. juuli 2009 hilisõhtul oli Tibu tavatult rahutu, kuid muidu normaalne ja magama jäi nagu tavaliselt. 7. juuli hommikuks oli aga toa põrand ja suur vaip üllatuslikult nagu vatiga kaetud - suur osa aluskarvast oli välja kraabitud, nahk punetas üle kere. Ja siis see algas.... Nagu väga äge sooltepõletik koos ootamatu ägeda allergiaga, kuid - miks ja mille vastu, täiesti arusaamatu. Ei olnud juhtunud-saanud-söönud mitte midagi tavatut, esialgu oli väike kahtlus toores hakklihas, kuid sedagi oli ta saanud ka varem, lisaks ei olnud teistega probleeme. Abi otsisin Tiina Toometi kliinikust, alustasin Pro-Kolin pastaga. Ja edasi läks kõik kiiresti veelgi hullemaks. Palavikku ei olnud, samas oli märke valudest. Ja kõhulahtisusega hakkas tulema veriseid limatükke tagant, oksendamine muutus ka veriseks. 8.juulil ruttu kliinikusse dr.Elina Lasseroni hoolsa pilgu alla. Analüüsid ei andnud selgust, oli tilguti all ja sai põletiku vastu antibiootikume, oksendamise leevendamiseks ranitidini süste. Kodus - läheb paiste kanüüliga käpp ja nägu, söögiisu ei ole, enesetunne kehv, tugevalt punetavale nahale tekivad villid (ka kõrvadesse) - meenutab nõgestõbe. Hakkab tekkima kahtlus, et probleem võib olla emakas, kuid emakapõletikuks täiesti tavatud tunnused, ka tüüpilist voolust ei olnud. Kui lisanduvad koordinatsioonihäired, tuli meelde uurida, kas collie-tõul esinev MDR1 geenidefekt teeb sobimatuks ka ranitidini, sest midagi sellist pikast nimekirjast nagu hakkas meenuma. Ega siis mõte ju õigel ajal liigu! Ja Tibul ei olnud selles osas geenitestid tehtud. Konsulteerisin tohtriga ja jätsin selle ravimi kõrvale. Ja - ilmselt oligi sobimatu, sest need probleemid kadusid peagi! Väga visalt hakkas järgi andma nahapunetus ja paistetus, pea nädal aega ei olnud ta nõus sööma, kuid üllatuslikult ei kaotanud ta sellega kaalu. Antibiootikumid hakkasid tasapisi toimina. Lisauuringud ei andnud ikka selget põhjust, kuid näitasid, et maks ja neerud toimisid normaalselt ja kilpnäärmeprobleeme ei olnud. Ligi paarikuine antibiootikumikuur sai otsa ja - peagi oli nahapunetus ja sügelus tagasi! Seekord ei jõudnud see nii kaugele areneda, läksime kiiresti kliinikusse, kindla otsusega, et nüüd tuleb ette võtta steriliseerimislõikus. 14. septembri õhtul läksin Tibule järgi ja - mind võttis vastu särava silmavaatega lehviva sabaga rõõmus Tibu! Nii hästi narkoosist toibunud just opereeritud koera ei ole mul veel olnud! Ka järgmise päeva veetis Tibu kliinikus ning nautis sealsete tublide inimeste hoolitsust. Ja seejärel algas kodus kiire ja täielik paranemine! Mu väike trilla-tralla-trulla-lulla oli tagasi! Suur tänu Elina Lasseronile ja kõigile headele inimestele, kes te Tibule abiks olite! KÕIK terviseprobleemid kadusid loetud päevadega, nahk muutus oodatust kiiremini kenaks roosaks ja haav paranes probleemideta. Nagu selliste operatsioonide tagajärjel sageli, kukkus peagi viimanegi vana karvake ja Tibu nägi talvel välja nagu kutsikas, käitus kah kutsikalikult. Tibu oli rikkaliku karvaga ka enne lõikust, kuid nüüd hakkas kasvama tõeliselt uhke kasukas. Ja tuli hakata jälgima ka toidukoguseid, sest priskeke oli ta niigi alati olnud.

17.august 2009

jalutame kolmekesi - Triinu-vanakese ja Tibuga on liitunud külaline kaugelt Uuralitest, Tanja.