Ansku
Caledonian Ultima Uraya *Ansku*
Elu pakub üllatusi... Juba 2008.aasta suvel kuulsin, et Soomes otsib uut kodu perekoerana elanud Saksamaal sündinud täiskasvanud emane collie. Kuid siis ma veel otsustamiseni ei jõudnud, eri põhjustel. Läks aga üllatuslikult nii, et tuttav kasvataja läks vaatama ja tuli sealt koju koos koeraga. Aeg läks ja teadsin, kuidas neil läheb. Ja - natuke üle aasta hiljem tuli mulle ootamatu pakkumine - äkki tahan mina proovida teda aretuses kasutada, saaksin ta ajutiselt enda juurde. Ja sellist pakkumist ei tulnud mulle teist korda öelda! Soomes kahjuks ei õnnestunud teda paaritada, kuid ehk oleks minul oma plaanidega rohkem õnne. Sest seni suurema osa elust kodukoerana elanud Ananda oli kena koer ja vahva olemisega, nii et oleks igati järeltulijaid väärt. Ja et tulemas oli näitus, kuhu sõitmas oma koertega Taru Rekorius, kes saaks siis ka Ansku minu juurde tuua. 23. oktoobri hilisõhtu aastal 2009 ja ma ootan pikisilmi kõnet, et minna vastu uuele tutvusele. Väljas pime ja kõle ja peaaegu kesköö. Ja nii ta tuli - autost välja kohe mulle sülle! Nagu oleksime eluaeg suured sõbrad olnud! Teised koerad võtsid ta vastu nagu vana tuttava, vaid Tanja oli veidi nördinud - tema peab ju ennast kuningannaks, keda kõik peavad kummardama.
Caledonian Ultima Uraya sündis tuntud Saksamaa kennelis Caledonian 11.mail 2003, kust ta peagi koos uue omanikuga kolis Kanadasse. Ta sai omale kena indiapärase hüüdnime - Ananda - tähendab see ilus nimi rõõmu ja õnne, õnnistust. Kasvueas on ta saanud väga korraliku kasvatuse, seda lausa mitmes keeles. Ja ta on olnud alati hoitud ning armastatud koer. Elu võib aga teha ootamatuid keerdkäike, nii sedapuhku ka Ananda elus. Ühel hetkel oli ta pere kasvanud ja kolinud elama Soome, perre sündinud väike poiss muutus üha elavamaks. Ja läks nii, et raske südamega otsustati loobuda koerast, sest väikemees hakkas lemmikust üle olema. Ansku oli alati valmis särasilmi minema tervitama võõraid lapsi ja oli väga õnnelik, kui mõnelt lapselt kallistuse sai. Soomes, juba uues kodus, muutus Ananda-hüüdnimi suupärasemaks Anaks ja Anskuks. Ja nii algaski meie ajutine ühine elu....
24. oktoober 2009
Veidi sombune oktoobripäev algas meil vastastikuse tutvumisega. Ja pildistamisega, et tervitada Soomes Ansku tegelikku omanikku Pirjot ning anda teada, et meil on kõik hästi. Ansku on paksuke ja ei ole ka parasjagu täies karvas. Kuid on väga rõõmsameelne ja kuulekas, keeleprobleeme ei ole ning mõistab ka eesti keelt kohe poolelt sõnalt. Nii me mere ääres jalutamas käime, et seal ka natuke poseerida.
1. november 2009
2. november 2009
Ansku läbi Hanna-Maria Zeilanova silma ja kaamera.
2. detsember 2009
16. detsember 2009
Ilmad hakkasid talvisemaks muutuma ja Ansku tundis sellest nii suurt rõõmu,
et võttis jalad alt - ja seda ikka ja jälle uuesti!
21. detsember 2009
ja tali on mõnus!
12. jaanuar 2010
27. aprill 2010
23. juuni 2010 - jaaniõhtu
sääsed trügisid ka kaadrisse...
8. detsember 2010
päev on lühike ja päike käib madalalt
24. detsember 2010
18. märts 2011
Üks Ansku lemmiktegevusi - pulgad. Õigemini oksad. Ja mida suuremad, seda paremad! Neid saab maast sikutada, neid saab tassida, nendele saab järgi joosta (viska ometi!) ja nendega saab teha neid nalju, mida me nägime kunagi must-valgetes vanades tummfilmides-komöödiates.... Ja kõik seda tehakse lõbusa pilkega silmis ning suunurgas.
7. mai 2011
kuldne koer kodupargi kuldkollastes kevadlilledes
13. juuli 2011
suveõhtu viimases valguses, koos Tibu ja Tanjaga
14. juuli 2011
15. mai 2012
22. juuni 2012
23. detsember 2012
kolmekesi suvises kodupargis päeval, mil Tibu 10.sünnipäev.
11. mai 2013 - Ansku 10!
24. detsember 2013
Esmaspäev, 24. märts 2014. Kell 13.07 sai haigus Anskust jagu ja ta suri, pea mu süles. Kuigi algselt pidi Ansku meiega olema ajutiselt ja lootsime temalt ka järglasi, siis läks teistmoodi. Proovisime mitu korda paaritada, kuid ta ise seda ei soovinud, ainsast normaalselt õnnestunud paaritusest ei sündinud kedagi. Ja kuna ta ei olnud enam esimeses nooruses, siis oli mõistlik loobuda edasisest pesakonnaplaanist. Anskust oli saanud Tibu suur sõbranna ja nii jäi ta siia püsivalt. Meie ühist aega oli vaid 4 aastat 5 kuud ja 1 päev, kuid tundus nii, nagu oleks ta siin alati olnud. Ja seda raskem on loobuda.... Kindlasti on aga võimatu unustada sellist särasilmset rõõmsameelset alati naerunäoga lõbusat koera, kes oma olemusega puges väga sügavale hinge. Kuigi Anskul endal ei ole järglasi, on tema õed andnud mitu kena pesakonda Saksamaal. Ansku õpetas mind nägema hoopis teist tüüpi colliet, keda siinkandis seni harvem on olnud kohata. Aitäh Sulle, mu kuldne koerake, iga ühise hetke eest! Aitäh kõigile, kes olid tema elus enne seda aega, kui ta minu juurde tuli!
* * * Kiitos! * * * Thank You! * * * Danke! * * *
Aastalõputervitusi läbi aegade...
© Kaja Raudoja
