algus

Nõmme fotoateljees, aasta võis siis olla 1983

Alguses oli unistus. Nagu nii paljudel väikestel tüdrukutel! Millal see tekkis - kes seda enam mäletab, tundub nagu oleks see olnud minu sees alati. Olin valmis ükskõik missugust loomakest pidama, kuid paraku polnud see võimalik. Täna ma mõistan, miks ema oli vastu, mõistan, et ta sai aru loomaga kaasnevast vastutusest ja sellest, et ta ei olnud võimeline ka seda lisakoormat oma õlule võtma. Nii tuligi plikal kasvada koos oma unistusega. Käia koolis ja tegeleda erinevate hobidega. Ja lugeda ja lugeda ja lugeda - nii palju, kui neil aegadel seda looduskirjandust saada oli.

Naabriperes oli koer. Minu varasema lapsepõlve suur sõber - must spitsi moodi Bubi. Kui ma kodus üksi haige olin, tuli naabri vanaema koos Bubiga mind vaatama ja haige ei olnudki nii paha olla. Ja teinekord küsis naabriproua, kas ma Bubiga pargis jalutada ei taha. No seda polnud kunagi vaja kaks korda küsida! Piinlik oli selle eest kommi saada, sest palju magusam kõigist kommidest oli olla koos toreda koeraga. Ja me olime Bubiga sõbrad, teisi lapsi ta eriti ei sallinud. Maal vanaemal-vanaisal koera minu lapsepõlves ei olnud, küll aga kasse. Ja igal suvel ikka ka kassipoegi. Oskan siiani seda kassimamma erilist "kurrnäud", millega ta poegi kokku kutsus. Koerad olid aga naabertaludes ja nad saatsid ka naabertalude tüdrukuid ringikolamistel. Mälestused nagu Astrid Lindgreni lasteraamatutest!

Ja siis ühel kenal talvepäeval istus klassiõde ja sõbranna Virve koos oma isaga Leningradi rongile, et sõita järgi oma unistuste koerale! Ja vaid mõned päevad hiljem sain ma tuttavaks Farruga - ühe hästi elava säravpunase pikakarvalise collie kutsikaga. Ja minu unistuste koer hakkas saama oma nägu. Selline ta peab ka mul olema! Farru kasvas, toonastele aegadele sobivaks suureks uhkeks koeraks. Hakkas käima koertenäitustel ja koolituses. Ja nii käisin ka mina kaasas - enne ei tahtnud endale haiget teha, sest ega mulle ju koera ikkagi lubatud! Keskkool oli just läbi saanud ja tuli vaadata, kuidas edasi. Otsustasin esimesel aastal peale kooli veel mitte edasi õppima minna, jätkasin ERKI ettevalmistuskursustel käimist. Ja just sel suvel paaritati Farru. Sel päeval oli olnud tugev äike ja müristamine... 23.septembril sündisid kutsikad, 5 tugevat ja elujõulist colliehakatist. Virve lubas mind kutsikaid vaatama, kui nad olid vaid 3 päevased. Pesakonnas oli vaid 1 soobel emane ja seda tunnet ma ei unusta, kui see pisike vorstike mul peo peal oli - see oli kohe minu! Ka kodus hakkasin kutsikast rääkima kui oma koerast, kuigi nõusolekut polnud ma veel saanud. Farru oli aga oma töö hästi teinud - ta suutis ema ära võluda! Ja nii oligi, et oktoobri viimasel pühapäeval aastal 1981 ei kannatanud ma olla tervet rahvaülikooli astronoomialoengut kohal, vaid tulin poole pealt ära - ja läksin oma elu suure unistuse järele! Bussiga sõitsin koju ja läbi pargi tuli pisike ise omal jalal mulle järele päterdades. Isa oli maalt korraks linna tulnud ja oli esimene, kes kutsika ära nägi, ema tuli aga trepile vastu ning just ema viis Riti esimesena meile koju. Ja Riti mäletas neid mõlemaid omale kallitena nii kaua, kui nad olid koos meiega. Kuna tol ajal töötasin veel kodust kaugel ja päeval ei saanud käia kutsikat vaatamas, siis oli Riti kasvamisel suur abi vanemast vennast Jaanist. Ja paljud toredad pildid on tehtud just tema poolt. Talvel vahetasin töökohta ja siis sain juba ka ise päeval kutsikaga jalutamas käia. Ja nii algas täiesti uue maailma avastamine!

Riti saatis mind peaaegu igal pool. Kui palju ma õppisin koos temaga! Kui palju ta õpetas mind! Kui palju värvilisemaks on mulle muutunud maailm tänu temale! Ta oli mulle ka toeks, kui meil olid rasked ajad. Riti oli mu kaaslaseks ka tudengipõlves, ta oli minuga Saaremaa praktikatel ja Neeruti suusalaagris. Ja ta on tänagi koos minuga - kõigis minu colliedes, kes on Ritist kunagi alguse saanud.

Ja Riti kutsikapildi järgi joonistasin ka oma kennel-logo. On ju ka mu väike kasvatustöö alles kutsikaeas ning otsib ja avastab seda imelist maailma.

©Kaja Raudoja