Šostakovitš

1.1. V. Muradeli ooperist «Suur sõprus» ÜK(b)P KESKKOMITEE OTSUS 10. VEEBRUARIST 1948

ÜK(b)P Keskkomitee peab ooperit «Suur sõprus» (V. Muradeli muusika, G. Mdivani libreto), mille NSV Liidu Suur Teater lavastas Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks, nii muusika kui ka süžee suhtes vääraks, mittekunstipäraseks teoseks.

Ooperi peamised puudused juurduvad kõigepealt tema muusikas. Ooperi muusika on ilmetu, väljendusvaene. Selles pole ühtki meeldejäävat meloodiat ega aariat. See on kaootiline ja disharmooniline, ehitatud lakkamatuile dissonantsidele, kõrvahaavavaile helikombinatsioonidele. Üksikud meloodilisusele pretendeerivad lõigud ja stseenid katkevad äkki ebaharmoonilise müraga, mis on täiesti võõras inimese normaalsele kuulmisele ja mõjub kuulajaisse masendavalt. Muusikalise saate ja tegevuse arenemise vahel laval puudub orgaaniline seos. Ooperi vokaalne osa, koori-, soolo- ja ansamblilaul, jätab mannetu mulje. Selle kõige tõttu jäävad orkestri ja lauljate võimalused kasutamata.

Helilooja pole kasutanud rahvaviise, laule ega tantsumotiive, mille poolest on nii rikas NSV Liidu rahvaste looming, eriti Põhja-Kaukaasia rahvaste looming, kus areneb ooperi tegevus.

Muusika võltsi «originaalsust» taga ajades pole helilooja Muradeli hoolinud üldse klassikalise ooperi ja eriti vene klassikalise ooperi parimaist traditsioonidest ja kogemustest; ometi paistab vene ooper välja sisemise tuumakuse, viisirikkuse, diapasooni avaruse, rahvapärasuse ja peene, ilusa, selge muusikalise vormiga, mis teeb selle parimaks ooperiks maailmas, laiadele rahvakihtidele armsaks ja arusaadavaks muusikažanriks.

Ajalooliselt võlts ja kunstlik on ooperi faabula, mis pretendeerib võitluse kujutamisele nõukogude võimu ja rahvaste sõpruse kehtestamise eest Põhja-Kaukaasias 1918.—1920. a. Ooperist tekib väär kujutlus, just kui oleksid sellised Kaukaasia rahvad, nagu grusiinlased ja ossetiinid, elanud tol ajal vaenus vene rahvaga, mis on ajalooliselt võlts, sest rahvaste sõpruse elluviimise takistajaiks olid tol perioodil Põhja-Kaukaasias ingušid ja tšetšeenid.

ÜK(b)P Keskkomitee arvates on Muradeli ooperi läbikukkumine selle tagajärg, et sm. Muradeli on asunud väärale ja nõukogude helilooja loomingule hukatuslikule formalistlikule teele.

Nagu näitas ÜK(b)P Keskkomitee poolt korraldatud nõukogude muusikategelaste nõupidamine, pole Muradeli ooperi läbikukkumine erandjuhtum, vaid tihedalt seotud praegusaegse nõukogude muusika ebasoodsa seisukorraga, formalistliku suuna levimisega nõukogude heliloojate hulgas.

Juba 1936. aastal, D. Sostakovitši ooperi «Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast» ilmumise puhul võeti ÜK(b)P Keskkomitee häälekandjas «Pravda» terava kriitika alla rahvavastased formalistlikud moonutused D. Sostakovitši loomingus ja paljastati selle suuna kahjulikkus ning ohtlikkus nõukogude muusika arenemisele. «Pravda», kes astus tollal välja ÜK(b)P Keskkomitee korraldusel, formuleeris selgesti nõuded, mis nõukogude rahvas esitab oma heliloojaile.

Vaatamata neile hoiatustele ja hoolimata neist juhenditest, mis ÜK(b)P Keskkomitee andis oma otsustes ajakirjade «Zvezda» ja «Leningrad», filmi «Suur elu» ja draamateatrite repertuaari ning selle parandamise abinõude kohta, ei teostatud nõukogude muusikas mingit ümberkujundamist. Mõnede nõukogude heliloojate üksikud edusammud uute laulude loomisel, mis leidsid tunnustust ja laialdast levikut rahva hulgas, samuti kinomuusika loomisel jne., ei muuda üldist pilti. Eriti halb on olukord sümfoonilise ja ooperiloomingu alal. Jutt on heliloojatest, kes peavad kinni formalistlikust, rahvavastasest suunast. See suund leidis kõige täielikuma väljenduse selliste heliloojate, nagu sm-te D. Sostakovitši, S. Prokofjevi, A. Hatšaturjani, V. Sebalini, G. Popovi, N. Mjaskovski jt. teostes, kelle loomingus on eriti näitlikult esitatud formalistlikud moonutused, antidemokraatlikud tendentsid muusikas, mis on võõrad nõukogude rahvale ja tema kunstimaitsele. Sellise muusika iseloomulikeks tunnusteks on klassikalise muusika põhiprintsiipide eitamine, atonaalsuse, dissonantsi ja disharmoonia jutlustamine, mis pidavat väljendama 43 «progressi» ja «novaatorlust» muusikalise vormi arenemises, loobumine selliseist tähtsamaist muusikalise teose alustest, nagu meloodia, segaste, neuropaatiliste kombinatsioonide harrastamine, mis muudavad muusika kakofooniaks, kaootiliseks helide kuhjumiseks. Sellel muusikal on tugev Euroopa ja Ameerika praegusaegse modernistliku kodanliku muusika kõrvalmaik, mis peegeldab kodanliku kultuuri marasmi, muusikakunsti täielikku eitamist, selle ummikut.

Formalistliku suuna oluliseks tunnuseks on ka loobumine polüfoonilisest muusikast ja lauludest, mis tuginevad rea iseseisvate meloodiliste joonte samaaegsele , ühendamisele ja arendamisele, ja ühetoonilise, unisoonse, sageli sõnadeta muusika ja laulu harrastamine, mis on meie rahvale omase mitmehäälelise muusikalis-laululise laadi rikkumine ja viib muusika vaesumisele ning langusele.

Jalge alla tallates vene ja lääne klassikalise muusika parimaid traditsioone, hüljates neid traditsioone kui «iganenuid», «vanamoelisi», «konservatiivseid», üleolevalt koheldes heliloojaid, kes püüavad ausameelselt omandada ja arendada klassikalise muusika võtteid, kui «primitiivse traditsionalismi» ja «epigoonluse» pooldajaid, on paljud nõukogude heliloojad vääralt mõistetud novaatorlust taga ajades irdunud oma muusikas nõukogude rahva nõudeist ja kunstimaitsest, sulgunud spetsialistide ja muusikagurmaanide kitsasse ringi, kahandanud muusika kõrget ühiskondlikku osa ja vähendanud muusika tähtsust, piirates muusikat esteeditsevate individualistide rikutud maitse rahuldamisega.

Formalistlik suund nõukogude muusikas on osa nõukogude heliloojate hulgas esile kutsunud instrumentaalse sümfoonilise tekstita muusika keerukate vormide ühekülgse harrastuse ja halvustava suhtumise selliseisse muusikažanridesse, nagu ooper, koorimuusika, populaarne muusika väikestele orkestritele, rahvapillidele, vokaalansamblitele jne.

Koik see viib paratamatult selleni, et -kaovad vokaalkultuuri ja dramaturgilise meisterlikkuse alused ja heliloojad võõrduvad loomisest rahvale, mille tunnistuseks on see tõsiasi, et viimasel ajal pole loodud ühtki vene klassikalise ooperi tasemel seisvat nõukogude ooperit.

Mõnede nõukogude muusikategelaste irdumine rahvast on läinud niikaugele, et nende hulgas on levinud pehkinud teooria, mille põhjal paljude praegusaegsete nõukogude heliloojate muusika mittemõistmist rahva poolt seletatakse sellega, et rahvas ei olevat veel nende keerukast muusikast arusaamiseni «jõudnud», et ta mõistab seda sajandite pärast ja et ei maksa muretseda sellepärast, kui mõned muusikateosed ei leia kuulajaid. See läbini individualistlik, täiesti rahvavastane teooria on veelgi kaasa aidanud mõnede heliloojate ja muusikateadlaste irdumisele rahvast, nõukogude avalikkuse kriitikast, ja oma kesta sulgumisele.

Kõigi nende ja nendetaoliste vaadete kultiveerimine tekitab suurimat kahju nõukogude muusikakunstile. Salliv suhtumine neisse vaadetesse tähendab võõraste tendentside levitamist nõukogude muusikakultuuri tegelaste hulgas, mis viivad ummikusse muusika arengus, muusikakunsti likvideerimisele.

Väär, rahvavastane, formalistlik suund nõukogude muusikas avaldab kahjulikku mõju ka noorte heliloojate ettevalmistamisele ja kasvatamisele meie konservatooriumides, esmajoones Moskva konservatooriumis (direktor sm. Sebalin), kus formalistlik suund on domineeriv. Üliõpilastele ei sisendata austust vene ja lääne klassikalise muusika parimate traditsioonide vastu, neis ei kasvatata armastust rahvaliku loomingu, demokraatlike muusikavormide vastu. Paljude konservatooriumide kasvandike looming on D. Sostakovitši, S. Prokof jevi jt. pime jäljendamine.

UK(b)P Keskkomitee konstateerib nõukogude muusikakriitika täiesti lubamatut olukorda. Kriitikute hulgas on juhtival kohal vene realistliku muusika vastased, dekadentliku formalistliku muusika pooldajad. Iga Prokof jevi, Sostakovitši, Mjaskovski ja Sebalini järjekordse teose kuulutavad need kriitikud «nõukogude muusika uueks saavutuseks» ja ülistavad selles muusikas subjektivismi, konstruktivismi, äärmist individualismi ja professionaalset muusikalise väljenduse komplitseerimist, s. o. just seda, mis tuleb kriitika alla võtta. Selle asemel, et purustada sotsialistliku realismi printsiipidele kahjulikud ja võõrad vaated ja teooriad, soodustab muusikakriitika ise nende levimist, ülistades ja kuulutades «eesrindlikuks» neid heliloojaid, kes jagavad oma loomingus ekslikke loomingulisi tõekspidamisi.

Muusikakriitika on lakanud väljendamast nõukogude avalikkuse arvamust, rahva arvamust, ja on muutunud üksikute heliloojate hääletoruks. Mõned muusikakriitikud on põhimõttelise objektiivsuse kriitika asemel sõbramehelike suhete tõttu hakanud libitsema ja lömitama nende või teiste muusikaliidrite ees, ülistades igati 44 nende loomingut.

Koik see tähendab, et osa nõukogude heliloojaid ei ole veel vabanenud kodanliku ideoloogia igandeist, mida mõjutab Lääne-Euroopa ja Ameerika praegusaegne dekadentlik muusika.

ÜK(b)P Keskkomitee arvab, et ebasoodne olukord nõukogude muusika rindel on tingitud sellest väärast joonest nõukogude muusika valdkonnas, mida teostasid NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Kunstide Komitee ja Nõukogude Heliloojate Liidu Organiseerimiskomitee.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Kunstide Komitee (sm. Hraptšenko) ja Nõukogude Heliloojate Liidu Organiseerimiskomitee (sm. Hatšaturjan) on tegelikult soosinud nõukogude rahvale võõrast formalistlikku suunda,' selle asemel et arendada nõukogude muusikas realistlikku suunda, mille alusteks on klassikalise pärandi, eriti vene muusika kooli traditsioonide suure progressiivse osa tunnustamine, selle pärandi kasutamine ja edasiarendamine, sügava tuumakuse ühendamine vormi kunstilise täiuslikkusega muusikas, muusika tõepärasus ja realistlikkus, tema sügav orgaaniline side rahvaga ja rahva muusika- ning laululoominguga, kõrge professionaalne meisterlikkus muusikateoste lihtsuse ja arusaadavuse juures.

Nõukogude Heliloojate Liidu Organiseerimiskomitee on muutunud rühma heliloojate-formalistide tööriistaks, formalistlike moonutuste peamiseks taimelavaks. Organiseerimiskomitees on tekkinud umbne õhkkond, puuduvad loomingulised diskussioonid. Organiseerimiskomitee juhid ja nende ümber rühmitunud muusikateadlased ülistavad antirealistlikke, modernistlikke teoseid, mis ei vääri toetust, need tööd aga, mis paistavad välja oma realistliku iseloomuga, püüdega jätkat a ja arendada klassikalist pärandit, kuulutatakse teisejärguliseks, jäävad tähele panemata, neisse suhtutakse halvustavalt. Heliloojad, kes uhkustavad oma «novaatorlusega», «ülirevolutsioonilisusega» muusika alal, esinevad oma tegevuses Organiseerimiskomitees kõige mahajäänuma ja pehkinuma konservatismi eestvõitlejatena, väljendades kõrki sallimatust vähimagi kriitikaavalduse suhtes.

ÜK(b)P Keskkomitee arvab, et sellist olukorda ja sellist suhtumist nõukogude muusika ülesandeisse, nagu on välja kujunenud NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvas Kunstide Komitees ja Nõukogude Heliloojate Liidu Organiseerimiskomitees, ei tohi enam sallida, sest need tekitavad suurimat kahju nõukogude muusika arenemisele. Nõukogude rahva kultuurilised nõuded ja kunstimaitse tase on viimaseil aastail võrratult tõusnud. Nõukogude rahvas ootab heliloojailt kõrgekvaliteedilisi ja ideelisi teoseid igas žanris: ooperi, sümfoonilise muusika, laululoomingu, koori- ja tantsumuusika alal. Meie maal on heliloojaile antud piiramatud loomingulised võimalused ja loodud kõik vajalikud tingimused muusikakultuuri tõeliseks õitsenguks. Nõukogude heliloojail on kuulajaskond, millist pole kunagi omanud ükski helilooja minevikus. Oleks andestamatu mitte kasutada kõiki neid rikkalikke võimalusi ja mitte suunata oma loomingulisi jõupingutusi õigele realistlikule teele.

ÜK(b)P Keskkomifee otsustab:

1. Hukka mõista formalistliku suuna nõukogude muusikas kui rahvavastase ja tegelikult muusika likvideerimisele viiva suuna.

2. Panna ette Keskkomitee Propaganda- ja Agitatsioonivalitsusele ja Kunstide Komiteele saavutada olukorra paranemine nõukogude muusika alal, Keskkomitee käesplevas otsuses mainitud puuduste likvideerimine ja nõukogude muusika arenemise kindlustamine realistlikus suunas.

3. Kutsuda nõukogude heliloojaid üles mõistma neid kõrgeid nõudeid, mis nõukogude rahvas esitab muusikalise loomingu suhtes, ja heites oma teelt kõrvale kõik, mis nõrgendab meie muusikat ja takistab selle edasiarenemist, kindlustama selline loomingulise töö tõus, mis viib kiiresti edasi nõukogude muusikakultuuri ja tagab kõigil muusikalise loomingu aladel täisväärtuslike, kõrgekvaliteediliste, nõukogude rahva vääriliste teoste loomise.

4. Heaks kiita vastavate partei- ja nõukogude organite organisatsioonilised üritused, mis on suunatud muusika-ala parandamisele.

Kogumikust «Eesti nõukoguliku heliloomingu dekaad». Tallinn, september 1949. NSVL Muusikafondi Eesti Vabariikliku osakonna väljaanne.

Ajakiri "Teater. Muusika. Kino" nr 6/1988

1.2. Eestimaa K(b)P Keskkomitees

ABINÕUDEST ÜK(b)P KESKKOMITEE 1948. AASTA 10. VEEBRUARI OTSUSE «V. MURADELI OOPERIST «SUUR SÕPRUS»» TÄITMISE KOHTA

Eestimaa K(b)P Keskkomitee võttis vastu otsuse «Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee otsuse 10. veebruarist 1948 «V. Muradeli ooperist «Suur sõprus» täitmise kohta».

EK(b)P Keskkomite märkis, et ÜK(b)P Keskkomitee otsus ooperi «Suur sõprus» kohta paljastab nõukogude kunstile võõrad formalistlikud tendentsid muusika arendamises, mis tegelikult viivad muusika likvideerimisele, ja kutsub nõukogude heliloojaid üles kindlustama «selline loomingulise töö tõus, mis viib kiiresti edasi nõukogude muusikakultuuri. . .»

EK(b)P Keskkomitee arvab, et see otsus käib otseselt ka eesti heliloojate loomingu kohta ja et ÜK(b)P Keskkomitee otsuse täitmisele tuleb mobiliseerida kõik parteiorganisatsioonide, heliloojate ja muusikalise avalikkuse jõud.

Üheks eesti muusikalise loomingu põhivormiks on koorimuusika eesti rahvaviiside laialdase kasutamisega, kuid rida eesti heliloojaid eemaldub praktilises töös sellest demokraatlikust alusest. EK(b)P Keskkomitee arvab, et selle tagajärjel esineb eesti muusika arengus sama formalistlik suund, millele juhitakse tähelepanu ÜK(b)P Keskkomitee otsuses.

Formalistlik suund, mis eitab klassikalise muusika põhiprintsiipe ja atonaalsuse, dissonantside ja disharmoonia harrastamine, mis iseloomustavad Euroopa ja Ameerika praegusaegset dekadentlikku kodanlikku muusikat, on leidnud väljendust rea eesti heliloojate loomingus niihästi instrumentaalning sümfoonilise muusika kui ka vokaalmuusika alal.

Mõned eesti heliloojate kooriteosed ja soololaulud nagu E. Oja kantaat «Suur Oktoober», L. Austeri «Meie päevad», «Emade laul» ja teised, E. Kapi «Viisaastaku võit» ja mõned H. Lepnurme ja A. Karindi laulud kannatavad muusikalise keele väljendusvaesuse ning ilmetuse, teose sisulise tuumakuse puudumise, meloodilise joone liigse komplitseerituse ja puhtinstrumentaalse käsitluse all laulude vokaalse külje ning kõlavuse kahjuks. Ilmselt formalistlikult on kirjutatud helilooja T. Vettiku laul «Surematus», samuti J. Bleive viiulisonaat ja teised.

Mõnede eesti heliloojate loomingus on tunda mitteküllaldast professionaalset meisterlikkust, mis kahandab nende teoste tuumakust ja kunstiväärtust.

Vaatamata UK(b)P Keskkomitee otsusele ideoloogilise töö kohta valitseb seni estraadi- ja džässmuusika alal ilmne lömitamine kaasaegse kodanliku lääne-euroopa ja ameerika džässmuusika ees. Enamik eesti heliloojaid, kes loovad džässmuusikat, on dekadentliku kodanliku muusika pimedad jäljendajad.

Selle asemel et aidata sellele muusikažanrile õiget suunda leida, on Eesti Nõukogude Heliloojate Liit neist probleemidest kõrval seisnud.

Helilooja H. Elleri varasema perioodi looming, mil on ilmselt formalistlik suund, ja samuti teiste eesti heliloojate teosed, mis on loodud kodanliku Eesti päevil, tuleb võtta kriitika alla ja ümberhindamisele.

Eesti muusikateadlaste ja -kriitikute. (K. Leichteri, E. Visnapuu, A. Semperi) täielik eemalolek loomingulisest tööst Heliloojate Liidus ja kaastööst ajakirjanduses on üheks eesti muusikakriitika madala taseme põhjuseks.

Eesti NSV Raadiokomitee muusikaülekannetes pole kuni viimase ajani küllaldaselt populariseeritud vene klassikalist ja NSV Liidu rahvaste muusikat. Sageli on kavad koostatud läbimõtlematult, mis kahandab edasiantava muusika kunstiväärtust.

Suuri puudusi esineb Tallinna Riikliku Konservatooriumi tegevuses, mis mõjuvad negatiivselt üliõpilaste ettevalmistuse tasemele. Ajaloolis-teoreetiliste distsipliinide õpetamises domineerib formalistlik suund: muusikaajaloo loenguil näidatakse nõrgalt sotsiaalmajanduslike tingimuste mõju antud ajajärgu muusikalise loomingu kujunemisele ning arenemisele. Loenguid ei illustreerita piisavalt vastava muusikaliteratuuriga. Solfedžo õpetamisel on tunda irdumist elavast muusikalisest tegelikkusest. Täiesti vääralt on korraldatud eesti muusikakultuuri õpetamine, mis toimub lahus teiste rahvaste muusika arengust. See ilmneb kõigepealt muusikapedagoogika osakonna töös ja samuti koorijuhatamise fakulteedis. Vähe pööratakse tähelepanu vene muusika klassikute ja NSV Liidu rahvaste loomingu õppimisele. Ajavahemikus, mis on möödunud 1945. aastast, pole konservatoorium tähistanud mitte ühtki vene muusika klassikute juubelipäeva. Kogu esimese semestri jooksul pole peetud loenguid nõukogude muusika ajaloo ja NSV Liidu rahvaste muusika alalt. Konservatoorium pole astunud mingeid samme vajalike õpperaamatute, eriti muusika ajaloo õpikute tõlkimiseks eesti keelde. Vene keele õppimine on korraldatud mitterahuldavalt niihästi professorite ja õppejõudude kui ka üliõpilaste hulgas. Hooletu suhtumise tõttu vene muusikakultuuri õppimisse on üliõpilaste teadmised pinnapealsed ja nad ei tea sageli nimetada tähtsamaid esindajaid vene muusika minevikust ega neid lühidalt iseloomustada.

Ideelis-poliitiline kasvatustöö konservatooriumis on korraldatud nõrgalt, mistõttu suure osa professorite ja õppejõudude hulgas valitseb ekslik arvamus, et üliõpilaste ideoloogiline kasvatamine on ainult marksismi-leninismi aluste kateedri ülesanne, mitte aga kõigi pedagoogide töö. Bolševistliku kriitika ja enesekriitika puudumine kutsub välja ebaterveid meeleolusid ja iseteadlikkust professorite ja õppejõudude keskel.

Need suurimad puudused ja vead konservatooriumi töös mõjuvad kahjulikult üliõpilaste ettevalmistamisele, piiravad nende silmaringi ja takistavad neil liitumast Nõukogude kodumaa paljurahvuselise muusikakunstiga.

EK(b)P Keskkomitee mõistis hukka formalistliku suuna ja kodanlik-natsionalistlikud tendentsid eesti muusikas kui meie rahvale võõrad ja meie muusikakultuuri vaesumisele viivad tegurid.

Ülaltoodust lähtudes on ette nähtud rida praktilisi abinõusid märgitud vigade ning puuduste kõrvaldamiseks muusika alal.

EK(b)P Keskkomitee propaganda ja agitatsiooniosakonnale on ette pandud märtsikuus koos Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatusega (E. Kapp) ja Kunstidevalitsusega (K. Ird) läbi vüa ÜK(b)P Keskkomitee 1948. a. 10. veebruari otsuse ja käesoleva otsuse arutlusi kõigis teatreis, muusikaõppeasutustee, professionaalsete koorikollektiivide, kunstilise isetegevuse juhtidega ja ENSV Riiklikus Filharmoonias.

Võeti vastu Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatuse ettepanek liidu järjekordse pleenumi pidamiseks ÜK(b)P Keskkomitee otsuse V. Muradeli ooperist «Suur sõprus» arutamiseks ja kõigi vigade ning formalistlike tendentside väljaselgitamiseks eesti muusikas, et kõige lühema ajaga loovalt ellu viia partei ajalooline otsus eesti muusikakunsti vabastamise kohta rahvale võõrast formalismist ning dekadentlikkusest ja kindlustada tõeliselt sotsialistliku rahvaliku muusikakultuuri arenemise uus tõus. Sel eesmärgil organiseerib Eesti Nõukogude Heliloojate Liit heliloojate loomingulist koostööd kirjanike, teatritöötajate ja rahva kunstilise isetegevuse aktiiviga ja tõmbab 82 kaasa eesti heliloojaid kõrge kunstiväärtusega muusikateoste loomisele kaasaegseil teemadel igas žanris: ooperi, opereti, massi-, koori- ja soololaulude, sümfoonia ja muu instrumentaalmuusika alal.

EK(b)P Keskkomitee pööras Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu tähelepanu vajadusele organiseerida koos konservatooriumiga ning Teatri- ja Muusikamuuseumiga kaasaegse muusikaloomingu ja samuti eesti muusikapärandi puuduste igakülgset kriitikat ja koos ajalehe «Sirp ja Vasar» toimetusega arendada tööd uute muusikakriitikute kaadri ettevalmistamisel.

Kunstidevalitsusele ENSV Ministrite Nõukogu juures ja Raadiokomiteele pandi ette tarvitusele võtta abinõud muusikarepertuaari parandamiseks, läbi vaadata 1948. a. hooaja kontserttegevuse ja raadioülekannete plaanid, tõsta muusikateoste ettekannete ja nende selgitavate tekstide ning muusikaalaste loengute kvaliteeti, võtta «Estonia» teatri repertuaari vene klassikute oopereid ja ballette.

EK(b)P Keskkomitee juhtis oma otsuses Kunstidevalitsuse juhataja sm. Irdi tähelepanu vajadusele paremini ette valmistada uut muusikakaadrit, milleks kohustatakse parandama konservatooriumi ja eriti muusikaajaloo ja -teooria kateedri tööd. Seoses sellega on ette nähtud rida abinõusid, sealhulgas vene muusikakultuuri illustreeritud tundmaõppimine, milleks tuleb kohale kutsuda konsultante ja silmapaistvaid muusikateadlasi Nõukogude Liidu teistest kõrgemaist õppeasutustest; kavatsetakse pidada süstemaatiliselt loenguid ja teaduslikke konverentse ühiskondlik-poliitilistes, muusikalistes ja teistes teoreetilistes küsimustes.

Kunstidevalitsusele on ette pandud läbi vaadata kõigi muusikaõppeasutuste õppekavad ÜK(b)P Keskkomitee otsuse valguses. Kvalifitseeritud õppejõudude kaadri ettevalmistamiseks on ette nähtud saata mitu õppejõudu kvalifikatsiooni täiendamiseks Leningradi ja Moskvasse.

* * *

EK(b)P Keskkomitee otsus abinõude kohta UK(b)P Keskkomitee otsuse «V. Muradeli ooperist «Suur sõprus»» täitmiseks annab selgeid juhendeid vigade ning puuduste kiireimaks likvideerimiseks eesti nõukogude heliloojate loomingus kogu eesti muusikakultuuri tõstmise eesmärgil.

KOMMENTAARID

EK(b)P KK otsus ilmus ajalehes «Sirp ja Vasar» 6. märtsil 1948, kolm nädalat pärast ÜK(b)P KK otsust Muradeli ooperi «Suur sõprus» kohta. Kui Eduard Oja, Lydia Austeri, Eugen Kapi, Hugo Lepnurme ja Alfred Karindi teosed saavad EK(b)P KK otsuses nõrga kriitika osaliseks, siis formalistlikuks kuulutatakse Vettiku, Bleive ja Elleri teosed. Selles suhtes ei talitanud EK(b)P KK oma äranägemise järgi, nende heliloojate teosed olid Heliloojate Liidus juba varem hukka mõistetud. 8. aprillil 1947 on pühendatud T. Vettiku laulu «Surematus» (M. Raua tekst) hukkamõistmisele terve koosolek, 17. oktoobril 1947 kuulatakse HL-i arutluskoosolekul J. Bleive Viiulisonaati, kus esmakordselt kõlab: «See on formalism.» Kahe nädala pärast kuulatakse teost uuesti. Hinnang on veel hävitavam: «See meenutab Schönbergi,» «See on h la Picasso pildid.» Teatavasti olid nii Schönberg kui ka Picasso tol ajal ülimalt taunitavad.

Mis puutub muusikateadusesse, siis tol ajal tegutsesidki siin põhiliselt K. Leichter, A. Semper, E. Visnapuu. Kuid muusikateaduse tõsine hukkamõistmine algab alles 1949. aastal, kui kriitikatulle satub K. Leichteri koostatud raamat «20 aastat eesti muusikat».

Mis puutub konservatooriumisse, siis sealgi olid suurimateks kannatajateks professorid T. Vettik, A. Karindi, R. Päts (esimene nõukogudeaegne rektor 1940!) ja dotsent K. Leichter, kelle kanda teooria- ja muusikaajaloo loengud.

Üldse represseeriti Eesti Heliloojate Liidu liikmetest rohkem kui 20. T. Vettik, R. Päts, A. Karindi, E. Visnapuu, N. Goldschmidt arreteeriti, esimesed neli tegude eest teises riigis, Eesti Vabariigis või Saksa okupatsiooni ajal. Vettik ja Päts said 25+5 aastat, ülejäänud 10 aastat. HL-ist visati välja Hugo Lepnurm, Heimar Ilves, Enn Võrk, Marje Sink, Peeter Laja, Artur Uritamm, Hillar Saha, Heinrich Meri, Voldemar Kliimand, Eero Liives, Johan Tamverk, Aurora Semper, Karl Leichter, Paul Karp, August Topman. Kuid kuidas nimetada seda, mis pandi toime vanameistrite С Kreegi ja M. Saarega, kes konservatooriumist olid sunnitud lahkuma ja Tallinnast ära kolima? Või Heino Elleriga, keda «isegi» ei vallandatud, kuid kelle peäl lasus üks põhilisi süüdistusi formalismis? Represseerimine ei tähendanud ju ainult vanglat või Siberit, vaid ka pidevat hirmu, et need homme ootamas on .. . (Mare Põldmäe kommentaar)

Ajakiri "Teater. Muusika. Kino" nr 1/1989