2/3

16.03.2024

Coucouuu!

Talv on lõppemas ning esimesed mõistmishetked faktist, et pean lahkuma, tulevad sulaveega kaasa (väga poeetiline, eksju). 

Prantsuse keel

Taban end juba sageli prantsuse keeles mõtlemas, ma ei pannudki tähele, millal see esimest korda juhtus. Hakkan hablama sõnade sugusid, see tuleb juba loomulikult. Ma ei pea isegi pingutama, et sõnad välja tuleksid ning sakslastega mind enam sassi ei aeta. Tunnen end selles keeles tõesti mugavalt. Väike aktsent mul siiski on, sest ma ei oska "é"-l ja "è"-l vahet teha, aga suvaaa. Eesti keeles on üks "e", seega ongi keeruline. Valminud on ka esimesed luuletused prantsuse keeles, millega on täitunud üks mu peamiseid eesmärke – osata selles keeles luuletada. Lisaks, läheb juba viies prantsuse keelne raamat. (PS. raamatusoovitus pr keeles: "Les Filles du Vent"!! See on minu uus lemmikraamat)

Sõpradega closer than ever

Meil on nii lähedane grupp tekkinud, kellega me alati koos sööme, alati koos hängime, üksteisele kõike usaldame ja kõigest rääkida saame. Käime üksteisel pidevalt külas, eriti tihti käin ma Makedonka ehk MG juures, kellega eelmisel nädalal ta juukseid värvisime ja siis tema isaga tacosid sõime (üli head tacod olid). Natuke rohkem aega tagasi käisime valgusfestivalil ja saatsime laternaid järvele :,). Rapunzel moment. Ja järgmisel nädalavahetusel lähme Callier' šhoksivabrikusse tuurile. Fribourgis, minu kodulinnas, elavad veel Viviana, Emma ja Amina, kes on suured lemparid. Teisipäevadest on saanud minu lemmikpäevad, sest siis on mul koolis kolmetunnine lõunapaus ja Amina tuleb kas minu juurde sööma, või lähme koos Emmale külla, või teeme shopping-tuuri. Ja siis, peale kooli, on mul enne tantsutrenni veel neli tundi pausi, seega käin kas Makedonka või Viviana juures.  Ja siis on tants, kus on alati super ambiance. Seal on tohutult loovaid, stiilseid ja positiivseid inimesi. See on nii-nii tore ja loodan, et saame edaspidi ka ühendust hoida.

Vahetusperega closer than ever

Me oleme ikka korralik pere. Vahel ikka vaidleme, vahel tögame, vahetusisale meeldib minu hajameelsuse üle nalja teha. Võibolla ma juba mainisin, aga me sööme alati umbes tund aega, sest esimesed 30 min me sööme ja siis hiljem me räägime oma eludest. Muideks, tegime nüüd reegli, et teeme vahetusõega mõlemad 1x nädalas süüa, sest me oleme kodus veidi liiga ebakasulikud. Õhtuti me mängime veel lauamänge ka, tavaliselt totakaid, kus meil käib mingi kiiver pähe, mis häält teeb... 

Ja just eile käisime spontaanselt tanklas komme ostmas, sest õel oli suhkrut vaja. Ja pühapäeviti matkame koos (mu vahetusõde vihkab seda ja igiseb kogu aja dramaatiliselt). Ning vaheajaks on plaanis minna Šveitsi itaaliakeelsesse ossa ning sealt ka Milanosse hüpata. Ma olen NII elevil (vahetusõde rullis põrandal, sest ta ei viitsi minna). 

Viimasega on meil juba ammu sisseharjunud reegel, et iga koolipäeva lõpus tuleb tema minu tuppa või vastupidi ja siis me jagame omavahel eludraamasid ja mängime Robloxi. Live laugh love her.

Vahetusnõbu Luca on ka elus väga aktuaalne, sest talle meeldib mind ja mu vahetusõde autotuuridele viia, halba muusikat lasta ja meile oma armuelust kurta.

Empsi ja õe külaskäik!

Mu ema ja õde tulid hiljuti Eestist külla, ja veetsime viis päeva Šveitsi avastades. Esimene hetk kui neid nägin, hakkasin kohe nutma. Ma ei olnud aru saanud, kui palju ma neid igatsesin. Näitasin neile oma kooli, tutvustasin sõpru ning lemmikut pannkoogikohta. Käisime Genfis hiiglaslikku tooli vaatamas ja laevakruiisil. Ja muidugi tegime igal õhtul filmiõhtu. Lisaks viis mu vahetuspere meid mägedesse matkama, väga armas, kuigi 45 minutine ülesmäge matkamine 5 aastase lapsega oli veits raske... Ja venis kaheks tunniks.... Ja võibolla mu vahetuspere ajud suitsesid meie ootamisest. Lõpuks said siiski mäed vallutatud ja mäetipu-Raclette söödud, see oli fan-tas-ti-li-ne. 

Mu vahetuspere sai mu empsi ja õega supertoredasti läbi, eriti kuna mu emps räägib täitsa hästi prantsuse keelt ;). Ja muidugi panid vahetusvanemad ta ooperit laulma, soovisid demonstratsiooni. Ja vahetusõde laenas mu õele oma vana hobusemängumaja. Ja siis me kokkasime neile traditsioonilise Eesti õhtusöögi. Loved it.

Kool juhhu!

Koolis on tore. Ma õpin jätkuvalt nagu "normaalne" õpilane ja saan suht häid tulemusi.
Selle otsusega olen ma rahul. Ja jah, see oli minu jaoks väga teadlik otsus, sest kooliaasta alguses oli mul suur kriis. Nimelt olen ma kogu oma elu olnud nn "ülesaavutaja", ning see lõi mul kohe sisse, kui sain aru, et selle kooli tunnid on mulle täiesti jälgitavad ja testid tehtavad. Samas ei tahtnud ma üldse langeda oma vanadesse mustritesse ja magamatta öödesse mingite hinnete pärast. Seega alguses ma mõtlesin, et ma ei õpi üldse, aga see tundus imelik. Ma olen siin ikkagi peamiselt, et õppida... Seega sain aru, et tuleb leida, nagu kõigega elus, tasakaal. 

Ma panin paika palju reegleid:

1. Ma ei ohverda mitte kunagi und kooli nimel. 

2. Ma ei ohverda mitte kunagi oma vaimset tervist kooli nimel. 

3. Nädalavahetusel ma koolile ei mõtle. 

4. Ma pingutan rohkem ainetes, mis mind päriselt huvitavad/mis keelega kaasa aitavad. Ainetes, millega mul kindlasti tulevikku olema ei saa, ei ole vajalik end maksimumhinde jaoks sasipuntrasse keerata. 

5. Kui mul on midagi paremat teha, nagu näiteks elulahe kogemus, siis ma pigem lähen sinna, kui õpin.

Vahetusaasta on samapalju ka kogemisaasta - kultuur, inimesed, sõbrad, kohad, üritused. Ma ei taha lahkuda vahetusaastalt tundes, et ma muud ei teinudki, kui õppisin. 

Nüüd olen siis leidnud enda jaoks sobiva tasakaalu, milles ma õpin nii, et see ei tekita mulle ebavajalikku stressi, vaid lihtsalt aitab keele arenguga kaasa. Kohati on tundides õpitud sõnavara spetsiifiline, kuid see ei tähenda, et kasutu. Ühesõnaga, kuigi oleks ka võimalus lebotada, sest hinded ei loe (kordan niikuinii aastat), siis tunnen, et korralikult, ent mitte ülemäära õppimine on minu jaoks õige valik. See integreerib mind rohkem klassi ka, näiteks sõpradega ei tunne ma end imelikult, et mul on liiga palju "suvam" koolist kui neil. 

See uus leitud tasakaal ja need "reeglid" hakkavad minuga ka Eestis kaasas käima, sest olen nii palju õnnelikum.

Kunst ja loome

Kui osalesin jaanuarikuus kooli teemapäevadel kunstiateljees, ei arvanud ma, et see mind nii palju mõjutab. Tänu sellele on minusse naasnud suur himu teha kunsti, maalida, kirjutada. Osalesin seega FIFF-i, Fribourgi rahvusvahelise filmifestivali raames filmikirjutamise ateljees, mis oli lihtsalt ulmelahe. Sama tuhinaga hakkasin planeerima oma UPT-d, milleks tuleb, ülla-ülla, lühifilm. FIFF-il käisin ka kolmel keskööfilmiseansil, eriti meeldis mulle Makedoonia film "Snow White Dies At the End", kui keegi vaadata tahab. Epic kogemus.

Armsad inimesed

Minu kõige esimene toetaja vahetusaastaks, Katariina Vasariik Staub, ütles mulle ammu, et "Siis kui sa Šveitsi jõuad, tule mulle külla"... Ja nüüd, kuuendal kuul siin, otsustasin ma temaga uuesti ühendust võtta ja läksingi kohe tema poole lõunatama. Sõime eestipärast toitu, jagasime kogemusi ning rääkisime maailmast. Ta on nii nii nunnu inimene ja tal on nii-nii nunnu pere ka. Katariina oli muideks esimene õpilane, kes läks Eestist Šveitsi vahetusaastale,  ning ta elab siin alates 2006 aastast. Kavatseme veel näha, suvel grilli teha. 

Vot, ja nii ongi.
Kõike head, 

Teele