Külaskäik Munganga keskkooli

11.05 – 24.05.2018 toimus õppereis Keeniasse

Keenia õppereisi korraldas maailmahariduse projekti raames MTÜ Mondo Eesti Välisministeeriumi arengukoostööks ette nähtud vahenditest ning Haridus- ja Teadusministeeriumi riigieelarvelise toetusega.

Tegemist polnud tavalise Keenia turismireisiga: pool ajast veetsin Shianda külas, kus ööbisin Tarkusefondilaste peredes, külastasin seitset Sõpruskooli, suhtlesin naisterühmaga ning osalesin õppereisil Kisumusse, mis oli Tarkusefondi laste jaoks esimene väljasõit Shiandast.

Jõudnud Shiandasse, kohtusime MTÜ Mondo toetuslaste peredega, kes olid väga külalislahked ja pakkusid meile majutust. Kuna Tamsalu Gümnaasium toetab kolme Munganga keskkooli tüdruku õpinguid, siis mina ööbisin Faithi ja Liliani kodus, kus sain kogeda toetuslaste reaalset elu-olu. Pered võtsid mind väga südamlikult vastu. Jutuajamise käigus sain teada nende perede elust nii mõndagi: Faithi pere püüab kalakasvatusega hakkama saada (hetkel on raskus kalade söödaga) ja Liliani pere otsib maguskartuli kasvatamise näol alternatiivi maisikasvatusele. Põhikultuur – suhkruroog ei too enam kahjuks sisse, kuna suhkruroo tehas pankrotistus ja nüüd väga levinud maisikasvatuse tõttu on selle hind väga madal. Sain mudaonnis eluga kenasti hakkama ja ka õues „dušši all“ käimisega polnud probleemi. Taskulamp oli hädavajalik aksessuaar, kuna mõlemas kodus puudus elekter. Nägin, kuidas Faith õppis keemiat taskulambi valgel, kuna õhtuti on Keenias väga pime. Kõigil kolm tüdrukud, kes saavad Tarkusefondi toetust, on tahe õppida hästi. Tulevikus tahavad kõik töötada Keenais austatud ametitel: Faith tahab saada arstiks, Absack õpetajaks ja Lilianil piloodiks.

Külastasime lühemate visiitidega viit erinevat kooli, kaks päeva veetsin aga meie sõpruskoolis, Munganga keskkoolis, kellega Tamsalu Gümnaasium juba aastaid kirju ja tegevusi vahetab. Vestlesin õpetajatega, tutvusin koolieluga ja andsin kahel päeval ka keskkooli klassides inglise keele tunde. Väljakutsena tundus esmapilgul tunniandmine klassis, kus oli korraga 91 õpilast. Tuli välja, et muretsemiseks polnud põhjust, kuna õpilased Shiandas on motiveeritud, kuulavad õpetajat ja asuvad kohe peale juhiste kuulamist tööle. Kui klassis pole juhtumisi piisavalt õpikuid (mis juhtus minu tunnis, kus oli plaanitud teha rollimäng), siis jagatakse raamatut pinginaabriga või töötatakse rühmas. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis küsib õpilane kohe selgitust. Mulle meeldis sealsete õpilastega töötada ja oleksin tahtnud veelgi neid õpetada. Meie koolide koostöö jätkub ja panime õpetaja Josephinega juba plaanid paika: seekordseks teemaks on kirjandus – toimub raamatu arutelu ja vastastikune infovahetus antud teose põhjal. Esimene raamat sai Nairobis kaasa ostetud: nimelt loeme ja arutame esimesena Henry R. Ole Kulet teost “Blossoms of the Savannah”. Õpetajaga leppisime kokku, et suhtlus toimub arvuti teel ja otse meie kahe vahel, mis kindlasti lihtsustab ja kiirendab meie koostööd.

Lisaks “oma” lastega ja kolleegidega kohtumistele rõõmustas mind võimalus viia toetuslapsed õppereisile Kisumusse, kus kohalikud giidid said tublitele õpilastele vihmametsa, Impala Loodusparki ja Kisumu muuseumit näidata. Midagi, mis Eestis õpilastele tavapärasena tundub, tekitas Shianda toetuslastes liigutavaid emotsioone ja meeletut õpihimu.

Meie poolt MTÜ Mondo Tarkusefondi kaudu toel koolis käivad tüdrukud (Faith. Absack ja Lilian)