Mobiil/whatsup : +37253821547
e-mail: kirjadannale@gmail.com
aadress: Järve tall
Embedded Files
Anna on töötanud aastaid ratsutamise algõppe pakkumisega väikelastele ja noorsportlastele. Juhtinud tallipidamist alustades hobuste eest hoolitsemisega ja lõpetades raamatupidamisega. Pakkunud noorhobuste saduldamist ja väljaõpet ning probleemkäitumiste lahendamist. Klikkerkoolituse eestvedaja eestis. Osalenud mitmete ürituste ja võistluste korraldamises. Sealhulgas Mia Jõulumaa, Sensation Derby, Hobihobuste karikasari, Noorhobuste näitus. Ühtlasi on Anna MTÜ Hobihobuste spordiliit asutaja ja eestvedaja.
Mia on Tartu ülikooli psühholoogia tudeng.
Lisaks psühholoogiale on omadamisel ka treeneri kutse ja hipoterapeudi kompetents.
Mia on treener, kes on orienteeritud teaduspõhisele suunamisele ja tugevale baastreeningule.
Ühtegi asja siin elus ei saavutata kiirustades.
MEIST
MEIST
“No hour of life is wasted that is spent in the saddle.”
“No hour of life is wasted that is spent in the saddle.”
Horse Hospitalty tegutseb Mõisaküla Rantso ja Järve talliga koostöös alates sellest kevadest. Pakume teile võimalust tuua oma hobune või poni suvistele karjamaadele nautlema. Tuua oma poni või hobune ratsastusse, saduladamisele või probleemkäitumistele lahendusi õppima. Meie juures saab pidada vahvaid sünnipäevapidusid nii lastele kui täiskasvanutele. Firmade suvepeod on samuti olnud äärmiselt populaarsed. Meie juures saab teha vinge fotosessiooni ja kaunid fotod Sinu enda poolt valitud fotograafi ja hobusega. Meie juures saab ratsutamist õppida, hobukäistlust õppida ja hingeabi saab ka. Seda viimast on pakkumisel limiteeritud koguses.
Ettevõtte eestvedajad Anna ja Mia olid nagu enamik pisikesi tüdrukuid, kes meeleheitlikult soovisid omale valget poni ja lunisid vanemaid kuniks meile anti võimalus minna oma esimesse ratsutamise tundi. Sealt edasi tulid suvelaagrid ja kolm neli korda nädalas ratsutamise treeningud. Erinevad dissipliinid ja erinevad treenerid . Aga sellest kõigest ei piisanud, me haarasime kinni igast võimalusest hobustega aega veeta, ükskõik milliste hobustega. Kuniks sellel oli lakk, saba ja neli jalga me ratsutasime, puhastasime, jalutasime neid. Puhastasime varustust ja bokse, kõike mida oli võimalik teha hobustega koos või hobuste jaoks, seal olime meie.
Meie mõlema lemmikuteks olid alati “probleemsed” hobused. Hobused, kes perutasid, lõid takka, tõusid tagajalagadele, tõrkusid, ei andnud koplis kätte, hammustasid, lõid, misiganes ebameeldivaid käitumisi rakendasid…. Need olid meie südame hobused. Mida keerulisem oli hobune, seda rohkem ihkasime me temaga töötada. Isegi suvelaagrites mangusime ma omale alati raskeid hobuseid sõita. Esiti arvasin, et selle soovi sütitas väljakutsete nautlemine, täna mõnikümmend aastat hiljem mõistame, et tegelikult tahtsime juba siis neid hobuseid aidata. Kõikide käitumisprobleemide all on alati peidus hea hobune ja me tahtsime selle hea hobuse lihtsalt üles leida.
Kahjuks meie tolleaegsetel treeneritel ei olnud piisavalt teadmisi hobuste käitumisest ja anatoomiast, seega nad sageli eksisid hinnates valesti, mida need hobused püüdsid meile, inimestele näidata. Ühtlasi õpetati seda ka meile. Sageli juhendati meid kasutama suuremat survet, selleks et saada üle millestki või õpetati, et hobused tuleb probleemkäitumistest « läbi sõita». Õpetati, et hobune kes allub on hobune kes austab. Meile õpetati, et hobused käituvad probleemselt, kuna nad on õelad, rasked või pahatahtlikud. See võib nii mõnelegi siinsetest lugejatest kõlada tuttavalt või siis ka ehk mitte, aga ma usun, et kui päriselt kuulata hobuseinimesi, kuidas nad oma hobustest räägivad, kuidas neid treenivad, siis leiate, et paljud neist usuvad siiani neid vanu õpetusi.
Aastate möödudes oleme omanud ja töötanud paljude hobustega, igaüks neist on jätnud meie eludesse kustumatu mälestuse ja lõputu nimekirja õppetundidest, mille nad andsid. Me kahetseme sügavalt, kuidas mõnda neist hobustest teadmatusest halvasti kohtlesime, kuid kui väga me ka ei sooviks, tagasi ma neid tegusid võtta ei saa. Ühtlasi ei oleks me täna siin, kui mul poleks neid kogemusi. Ilma oma minevikuta ei saaks me täna olla siin, sooviga aidata inimesi ja nende hobuseid.
Igal hobusel on rääkida oma lugu. Horse Hospitalty on võtnud omale missiooniks veenda inimesi kuulama. Kuulama just neidsamu lugusid, mida hobused meile räägivad. Ja kui nüüd hoolega kuulata, siis selgub sageli, et igas hobuses on natuke rohkem, kui lihtsalt jutuvestja. Sest iga hobuse lugu sisaldab sõnumit, millest me saame õppida seda, kuidas inimesed ja hobused elavad külg-külje kõrval ühises maailmas. Ja just see sama õppetund, muudab loo rääkija enamaks kui lihtsalt jutustajaks. Ta muutub läbi selle sõnumi, meie sõbraks. Sõbraks, kes hoolib piisavalt, et viitsib rääkida meile lugu, millest me õppida saame. Viitsib rääkida, isegi siis kui me veel kuulata ja tähele panna ei viitsi.
Oma tänases tegevues lähtume Equine learning theory printsiipidest ja sellest, et hobused ei armasta meid mitte sellepärast, et meie oleme nende vastu head. Nad armastavad meid sellepärast, et nemad on head!
Üheks meie eesmärgiks on kindlasti probleemhobuste rehabilitatsioon. Me püüame aidata hobuseid, kellel on väiksed probleemid ja niisamuti hobuseid, kelle probleemid võivad olla suuremad, kui see hobune ja inimene kokku.
Milliste meetodiga me töötame?
Äärmiselt populaarne on arvamus, et kui sa tahad et Sinu hobune töötaks sinu jaoks hästi, siis peab ta esmalt vaatama Sind, kui Alfa hobust oma karjas. Teiste sõnadega - hobune peab nägema Sinus domineerivat karjaliiget ning alluma Sulle igas situatsioonis millesse te satute. Meie jaoks on see idee võõras. Meie tegevus põhineb olukordade loomisel, kus loom saaks valida omale sobiva käitumisviisi ja seejärel laseme tal seda teha. Sest tegelikult ei ole olemas õigeid ja valesid otsuseid. Pealegi pole hobuse otsus iialgi nii oluline inimese jaoks. Ikka hobune ise on see, kes peab selle otsuse tagajärgedega edasi elama. Kui need tagajärjed siis loomale ei meeldi, on tema enda asi leida sellest olukorrast väljapääs.
Page updated
Google Sites
Report abuse