Õpetaja Eva kogemuslugu

Olen suure osa oma täiskasvanud elust pühendanud tervishoiule erinevates rollides, koolitanud arste, pidanud koos nendega patsientide blogisid ning tegelenud tervisehariduse populariseerimisega. Minu tegevused on mind viinud mõistmiseni, et tervisehariduse õpetamisega tuleks alustada juba koolis, et noored, kes astuvad täiskasvanuellu, tunneksid end tervishoiusüsteemis kindlalt ja suudaksid oma tervise eest teadlikult hoolitseda.

Pikka aega unistasin tervisehariduse teemade koolilastele tutvustamisest, kuid mind hoidis tagasi mõte, et ma ei ole õpetaja. Kõik muutus, kui nägin Rae Gümnaasiumi kutset õpetada eluliselt vajalikke teemasid. Hetke kõhklemata saatsin oma sooviavalduse ja sain võimaluse oma unistust ellu viia.

Esimene tund

Esimene tund oli minu jaoks suur väljakutse. Olen oma varasemas töös saavutanud professionaalsuse, kuid kooli klassiruumi astumine tundus esialgu hirmutav. Esimese tunni sisu mäletan ähmaselt, kuna närveerisin kõvasti. Õnneks olin varustatud tugeva meeskonnaga, kelle tagasiside ja juhendamine aitasid mul sellest esialgsest ärevusest üle saada.

Esimeses  tunnis oli mul toeks kolleeg Märilin, kes andis vahetut tagasisidet ja soovitusi. Kuigi algul oli mul raske aktsepteerida, et keegi jälgib minu tööd nii lähedalt, mõistsin hiljem, kui väärtuslik selline koostöö on. Arutasime põhjalikult tunni ülesehituse ja Märilin pakkus välja praktilisi lahendusi, kuidas tund efektiivsemaks muuta.

Esimeses tunnis oli suurimaks väljakutseks see, et õpilased olid väga tagasihoidlikud. Märilin soovitas lisada tunni algusesse soojendusmänge ja kasutada paaris- ning rühmatöid, et õpilased tunneksid end mugavamalt. Nende nõuannete abil koostasin järgmise tunni kava ning kaasasin sinna ka uusi vahendeid, nagu näiteks Slido rakenduse, et kiirelt koguda õpilaste arvamusi ja luua sõnapilvi.

Peamine, mida mõistsin, oli see, kui oluline on tunnis usaldusliku õhkkonna loomine. Õpilased avanevad ja osalevad rohkem, kui õpetaja on autentne ja valmis õppima koos nendega. Soojendusmängud, aktiivsed arutelud ja mängulisus aitasid luua keskkonna, kus kõik tundsid, et nende arvamus on oluline.

Teine tund

Teist korda tundi minnes olin juba enesekindlam. Märkamisi oli mitmeid – kui esimeses tunnis jäid mõned õpilased täiesti sõnatuks, siis nüüd rääkisid kõik. Kasutasin rohkem praktilisi meetodeid, et kaasata õpilasi, näiteks lühikesi rollimänge ja rühmatöid, kus nad said arutleda tervisega seotud igapäevateemadel. 

Mõistsin, et iga tund on õppimise protsess mitte ainult õpilastele, vaid ka õpetajale. Näiteks tuli mul jooksvalt muuta ühe harjutuse juhiseid, sest õpilaste mõistmine sellest ei vastanud mu ootustele. Paindlikkus ja oskus kohaneda on koolis töötades hädavajalikud.

Muudatused tunnikavas

Peale esimest tundi mõistsin, et mul on vaja väga detailset tunniplaani, mis kataks nii ajakava kui ka täpsed tegevused. Järgmiseks tunniks koostasingi põhjaliku plaani. Lisaks põhiõppe plaanile panin paika ka varuplaani, kuhu lisasin lisateemasid ja aktiivsusi juhuks, kui midagi ei lähe plaanipäraselt või jõuame planeeritud tegevused kiiremini läbi.

Üks tähtsamaid taipamisi oli see, kui oluline on meenutamine õppeprotsessis. Sellepärast alustame nüüd iga tundi lühikese aruteluga, kus meenutame, mida eelmistel kordadel õppisime. See mitte ainult ei värskenda õpilaste mälu, vaid aitab neil ka paremini seostada uut teavet varasemate teadmistega.

Samuti sain aru, et tund peab olema paindlik. Näiteks võivad õpilased mõnda teemat oodatust kiiremini omandada või hoopis sügavamalt arutleda, mistõttu on vajalikud alternatiivsed tegevused. Varuplaani olemasolu aitab mul tunni jooksul sujuvalt kohaneda ja hoida õppijate huvi üleval.

Arvestades oma varasemat kogemust täiskasvanutega, mõtlesin tundidesse välja lõpuülesande, mis hõlmaks sotsiaalmeediat. Kuid vesteldes kolleegidega, sain teada, et alaealiste suunamine koolitöö raames sotsiaalmeediasse võib olla ebaeetiline. See oli minu jaoks väga oluline avastus, kuna ma ei oleks ise sellele aspektile mõelnud – noored ju kasutavad sotsiaalmeediat pidevalt. See teadmine aitas mul paremini mõista eetilisi piiranguid ja arvestada õpilaste privaatsuse ja turvalisuse tagamisega, mis on iga õpetaja vastutus.

Tunni läbiviimise kogemus

Imekombel teeb mind õpetamine väga õnnelikuks. Ootan igat kohtumist noortega pikisilmi.  Mõtlen oma õpilastele juba päev enne meie kohtumist ja siis mitu päeva peale tundi. Teen märkmeid ja panen kirja ideid ja fakte mida saaksin noortega arutada. 

Hea ettevalmistus aitab tõesti ootamatuid olukordi paremini hallata, kuid teises tunnis tuli siiski ette üllatusi. Nimelt pidi osa õpilasi osalema teisel üritusel ja nad küsisid ise, kas ma võiksin neile anda koduse ülesande, kuna nad tunnis osaleda ei saa. See oli ootamatu, sest olime eelnevalt kokku leppinud, et koduseid ülesandeid ei anta.

Olin alguses pisut mures, kas ülesande maht ei osutu liiga suureks, kuna pidin selle jooksvalt välja mõtlema. Samas üllatasid õpilased mind positiivselt – nad kirjutasid ise mulle, küsisid täpsustusi ja näitasid üles vastutustunnet. See kogemus näitas, kui oluline on olla paindlik ja valmis ootamatustele reageerima, sest vahel võivad sellised olukorrad avada uue ja huvitava õppimiskeskkonna.

Kindlasti võtan edaspidiseks kaasa olulised tähelepanekud tunni ülesehituse kohta – kuidas alustada, kuidas luua sujuv üleminek teemade vahel ning kuidas tundi tõhusalt lõpetada. Varamust leidsin mitmeid kasulikke nippe, mis aitavad hoida õpilasi aktiivsena tunni ajal ja soodustavad nende autonoomsemat õppimist.

Soovitan varamut süstemaatiliselt kasutada: vaadata materjalid läbi enne tunni planeerimist, et leida inspiratsiooni ja sobivaid tööriistu. Pärast tundi, olles reflekteerinud kas iseenda või kolleegiga, tasub varamusse uuesti tagasi pöörduda. See aitab leida uusi ideid, täiustada oma lähenemist ja luua järgmiste tundide jaoks veelgi parema plaani. Refleksioon koos varamu materjalidega loob tugeva aluse teadlikuks ja paindlikuks õpetamiseks.