LUULETUSED EESTI KEELES
Armastus.
Armastada.
See on midagi,
kättesaamatut.
Arusaamatut.
Samas kogevad seda nii paljud.
Nii paljud, et see hakkab tunduma
tõelisena.
Nagu see oleks päriselt olemas,
nagu see polekski see ainult muinasjutt,
vaid midagi,
Mida ka mina kätte saaks.
Kõige raskem osa
on hilisõhtune rutiin.
Südantlõhestav.
Frustreeriv.
Rutiin.
See kleepub külge, kui mesi.
Voolab aeglaselt ja painavalt,
läbi soonte.
Maitseb magusalt,
kuid paiskab segi meeled.
Kunagi ei saa küllalt.
Seekord ma muutun.
Seekord muutub ka rutiin.
Seekord on teisiti,
sest seekord,
olen kaljuservalt libisemas.
Kõledas koopas kajab hääl.
Hääl on manguv,
sisaldab veel viimseid lootusepiisku.
Hääl kaigub koopaõõnsuses,
rännates edasi.
Kuid mitte kaugele.
Hääl imbub limasse,
tugevalt kinni.
Mööda rõskeid veene liiguv vaikselt
teadmata kuhu.
Loodetavasti kuhugi pärale.
Kuhugi, kus on lootuse põud.
Kõrb, mis tundub lõputu,
mõtetu.
Jõuaks ka viimne piisk sinna.
Et see äratakse õie.
Õie, mis tärkaks kõrgele.
Õie, mis tolmendaks uusi,
lootusõisi.
Et lõpuks tärkaks pimedas koopas elu.
Elu mida on oodatud pikkisilmi.
Aastaid.
Oh lima, palun lase heliseval lootusel,
maanduda pehmelt krobelisele liivale.
Hilisõhtu linnakära,
aga mina seda ei kuule.
Asun siit kaugel,
vaatan kõike muheledes,
tasapisi ümisedes.
Tuhmunud taevased värvid,
looja on läinud koos päikesega.
Nii ilmekalt nad kirjeldavad,
minu sisemaailma sel hetkel.
Õhtu on hämar,
kuid näha on siiski
inimeste grimasse ja naeratusi.
Kiirustavad,
igaüks kuhugi.
Hilja õhtul.
Rusuv vaikus.
Külma õhu karge hõng toas.
See on aikune hetk päevas,
kus tunnen end tõeliselt üksinda.
Puude kahin.
Õrnalt paitav külm õhk.
Lehtede krabin saapa all,
kerge kananahk ihul.
Vihma lahin tänaval,
vaikne krabin aknal.
Matva udu meeliskoht,
haldja sosin,
nina nohin,
märjas poris jalajälje lohk.
Aurava tee kõrvetusoht.
Kas kallistada tohin?
Seekord soojas ebmuses ehk,
elian end see sügis.
LUULETUSED INGLISE KEELES
Lights flicker,
in the evening flare.
I can't be bothered
to look away.
Mesmorized by the sweet display.
Darkening sky
Gleaming eyes
Cold air
The lights are seemingly dull and bare.
Peculiar clamness,
an empty glare.
Facing the sidewalk
and sinking my glistening eyes.
To see further,
deeper.
To the neverending code
of light reflections.