Tundide analüüs

Esimene tund

Juba tutvustava pallimängu ajal hakkasid lapsed eesti keeles järele kordama „Minu nimi on ...“. Juhendamise käigus oli näha, et pakkusime lastele väljakutset, sest rääkisime ainult eesti keeles. Nad olid sunnitud tähelepanelikult meid jälgima, kaasamõtlema ja kuulama, et oma mask valmis saada. Muidugi panid lapsed ka meid proovile. Nad püüdsid meiega suhelda inglise keeles, kuna sellest saavad nad kõik aru. Me ei murdunud, vaid jätkasime eesti keeles kõnelemist. Lõpuks harjusid õpilased sellega ära. Tunni lõpu poole oli näha arengut, sest juba kõlasid laste suust eestikeelsed sõnad „kulmud“ ja „suu“. Kui olime tunni lõpuks lauad ühiselt korrastanud, tänasime neid meeleoluka tunni eest ja laususime „Nägemist!“. Seepeale laususid osad lapsed meile positiivseks üllatuseks „Head aega!“. Tore oli näha, et lastele tund meeldis. Kõik said maski meisterdamisega hakkama, mõni vähema, mõni rohkema abiga.

Teine tund

Teine tund toimus nädal aega hiljem. Kuna eelmisest tunnist oli näha, et õpilased on kärmed tegutsejad, andsime selleks tunniks neile rohkem ülesandeid. Alustuseks tervitasime üksteist ja oli näha, et õpilased olid palju julgemad suhtlema ja vastasid meile eesti keeles „Tere!“ või „Tere hommikust!“. Võrreldes eelmise korraga oli juba see märgatav areng. Kõigi tegevuste käigus oli märgata head arengut eesti keele mõistmisel ja sõnade ütlemisel. Saadi aru, mis on käärid, liim, pliiats, paber ja eestikeelsed emotsioonid. Ütlemise peale hakati kohe joonistama õiget nägu: rõõmsat, kurba või vihast. Võrreldes teiste emotsioonidega, oli rõõmus nägu kõige populaarsem. Seekord kõlasid sõnad: „juuksed“, „kulmud“, „suu“. Väga tore oli kogeda, et õpilane uuris ise õpetajalt, kuidas on eesti keeles „roheline pliiats“. Tegevuste lõppedes koristasime jälle kõik koos ja oli näha kurbust, et õpetajad ei tulegi järgmine kord tagasi. Tohutult positiivne oli, et peaaegu iga õpilane ütles klassist väljudes „Aitäh ja head aega!“ või „Nägemist!“.

Kokkuvõte

Kogemus oli väga vahva ja juba kahe tunniga oli märgata laste eesti keele arengut. Enim oli näha, et õpilased hakkasid just eesti keelt mõistma. Samas ei kardetud ka proovida sõnu öelda, mis näitas, et õpetajad suutsid luua klassis positiivse õhkkonna. Oma kogemuse põhjal soovitame kasutada loomulikku lähenemist ja käsutäitmismeetodit, sest see metoodika muudab õppimise märkamatuks ja laseb õppijal areneda vastavalt tema vajadustele. Keele õpetamine läbi mänguliste tegevuste töötab – sõnad saavad selgeks tõesti märkamatult!