Eesti keel on küll minu emakeel, kuid juba põhikoolis mõistsin, et tegelikult on tegemist väga keerulise grammatika ja rohkete eranditega keelega. Olin gümnaasiumis väga hea õpilane, kuid eesti keel oli alati minu nõrk koht. Olen ka võõrkeelte õppimisel tundnud alateadlikku hirmu suhtlemise ja eksimise ees. Mulle meeldisid pigem reaalained, kus valitseb kindel kord ja süsteem.

Elu projekti teemade vahel valides võis mind märkamatu keeleõppe gruppi valima suunata just see alateadlik ebakindlus ja soov enda nõrka külge proovile panna. Julgust andis teadmine, et projekti sihtrühmaks on eesti keelt vähe oskavad inimesed ja soov teada saada, kuidas võiksin mina anda oma panuse teiste inimeste keeleõppe toetamisesse.

Projekti käigus mõistsin, et tegelikult on meil kõigil väga lihtne teisest rahvusest inimeste keeleõpet toetada. Peame lihtsalt austama teise inimese soovi keelt praktiseerida, säilitama kannatlikkuse ning sõbraliku ja avatud suhtumise, et keele õppijal ei tekiks hirmu kõnelemise ees. Loodan, et innustame ka praeguseid ja tulevasi õpetajaid keeleõppele lähenema mängulisemast küljest.

Alguses tundsin natukene hirmu, kuidas projekt kuue minu jaoks võõra inimesega laabub. Pean aga tunnistama, et olen näinud, kuidas ühised huvid, meeskonnavaim ja iga liikme kohusetunne on selle teekonna muutnud tõeliselt nauditavaks.

Projektis osalemine andis mulle positiivse kogemuse, sest nägin, kuidas märkamatu keeleõpe päriselt toimib. Märkamatu keeleõpe on töötav meetod ja kindlasti peaks seda koolides rohkem kasutama. Märkamatu keeleõppe puhul ei saa õpilane aru, et ta õpib keelt, vaid ta kogeb seda läbi tegevuste, mis loovad õppimiseks ja arenguks sõbraliku ja pingevaba keele õppimist toetava õhkkonna.

Ma sain teada, millised on keeleõppe erinevad meetodid ja et märkamatu keeleõppe jaoks sobivad kõige paremini loomulik lähenemine, kommunikatiivne meetod ja käsutäitmismeetod. Need on omavahel ühendatud ja toetavad teineteist. Õppija hakkab õpitavas keeles rääkima siis, kui tunneb, et on selleks valmis.

Meie eesmärk sai täidetud – õpetasime lastele märkamatult eesti keelt ja saame öelda, et need meetodid toimivad. Lapsed kasutasid sõnu, fraase ja lauseid, mida tundides neile märkamatult õpetasime.

Keeled on mind ikka köitnud – võõra keele kõla on salapärane ja võimalus maailma avastada läbi uue keele on inspireeriv. Inimesed, kes kõnelevad paljusid keeli, on mulle alati paistnud maailmaasjadele kuidagi avarama pilguga. Samas on mul endal tuttavaid, kes pelgavad ja tõrguvad kasutamast võõrast keelt – ka eesti keelt, vaatamata sellele, et elukohaks on Eesti.

Osalemine märkamatu keeleõppe grupis andis mulle palju kasulikke ja toredaid kogemusi. Sain põgusa ülevaate erinevatest keeleõppemeetoditest ning nippe, kuidas ise toetada ja innustada võõrkeelseid inimesi eesti keelt kõnelema – keeleõpe tuleb peita köitvate tegevuste vahele! Ise tuleb olla kannatlik ja järjekindel ning mitte minna lihtsalt üle võõrkeelele, arvates, et nii on kaasvestlejale mugavam ja ka endale lihtsam.

Koolis 8-9–aastaste lastega tunde läbi viia oli meeleolukas! Tegevuste väljamõtlemine vajas vaadet läbi lapse silmade. Kooli õhkkond oli vaba ja loominguline. Me kõik tulime tundidest tagasi tõstetud meeleolus.

Grupitöö teiste tudengitega on mulle suureks kogemuseks, mida pelgasin erinevate vanuste ja erinevate erialade pärast väga. Aga hirm osutus asjatuks. Meeskonnatöö sujus ja liikmed olid toetavad! Aja leidmine ja planeerimine vajab pingutust, aga kui ma näen teiste panuseid, siis võtan end kokku ning asjad sujuvad. Paistab, et eesti keel, selle tutvustamine ja laiem kasutamine on meie kõigi südameasjaks.

ELU projekt õpetas mulle palju – keeleõpe on meie kõigi ümber igal kujul. Keele õpetamine ja õppimine ei pea alati olema seotud grammatika, õpiku ega klassiruumiga – tihti tuleb arusaam kergemini loomulikult ning mugavas keskkonnas. Hiljem olen tähele pannud, et suhtlen keeleõppijatega Eestis rohkem eesti keeles, mitte kohe inglise keeles.

Kindlasti arenes minu ajaplaneerimisoskus. Meeskonnana olime kõik motiveeritud ja tööjaotus sujus väga hästi. Tundsin, et saime üldiselt kõigega ühele nõule ja suuremaid konflikte ette ei tulnud.

Olen varem keelt märkamatult õpetanud – ma isegi ei teadnud, et seda tegin! See kinnitab aga projekti üht olulisematest põhimõtetest – igaüks võib olla keele õpetaja. Projekt aitas mul mõista, et õppimine ei tähenda alati ranget õppekava ja üksluiseid tunde. Vastupidi – tund võib olla ka lõbus ja loominguline ning selle lisaväärtuseks võib olla näiteks (märkamatult) teise keele omandamine.

Projekt õpetas mind ka oma aega paremini planeerima ja meeskonnas töötama.

Mõeldes keeleõppele, meenuvad mulle oma kooliaja võõrkeele tunnid ning silme ette tulevad lõputud sõnade nimekirjad ja ähmased grammatika reeglid. Projekti pealkiri „Märkamatu keeleõpe“ sütitas minus uudishimu: kuidas saab veel keelt õppida, kui mitte laua taga ja nina õpikus.

Projektis osalemine õpetas mulle enim seda, et igaüks võib aidata teise keele õppimisele kaasa. Keele õppija vajab ennekõike keelesisendit ehk ta peab kuulma, kuidas tegelikult räägitakse. Suhtlen nüüd teadlikult võimalusel võõramaalasega enne eesti kui mõnes muus keeles. Toimin sedamoodi, sest tean, et nii saan anda oma pisikese panuse ühiskondade lõimumisele ja eesti keele väärtustamisele.

ELU projekt andis hea võimaluse ka meeskonnatöö oskuste arendamiseks. Meil oli rühmas hea tasakaal – kui üks läks ideedega liiga lennukaks, siis teine tõi jälle maa peale tagasi. Igaüks panustas töösse oma tugevate külgedega ning koostöö sujus hästi.