Minu kohviarmastus algas juba lapsepõlves. Meie peres on alati kohvi joodud - hommikul, lõunaajal ja mõnikord ka õhtul. Mäletan, et juba keskkooli ajal käisime sõbrannadega üksteisel külas kohvi joomas. Algul oli kohvi joomine selline tore ajaveetmise viis, nagu täiskasvanute moodi. Hiljem, kui läksin ülikooli ja hakkasin tööl käima, sai kohvist minu hommikune ärataja. Ühel hetkel avastasin, et olen muutunud "ära-räägi-minuga-enne-kohvi" inimeseks. Kohv oli minu lahutamatu kaaslane ja mina temast sõltuvuses. 

Täna ei vaja ma enam kofeiini, vaid kohv on minu jaoks nauding.  Mulle meeldib kohvi juua ja seda valmistada, katsetada erinevaid retsepte ja avastada uusi kohviube.

Kodus tegin peamiselt pätikohvi - puru põhja, keev vesi peale. Ja ikka korraliku kruusi täie. Kui oli vaja teha suurem kogus, siis kasutasin presskannu.

Täisautomaatsete kohvimasinatega puutusin kokku töö juures. Valisin endale maailma kõige igavama ameti - raamatupidamise. See tähendab, et olen lõputult palju aega veetnud erinevates kontorites. Ühel hetkel märkasin huvitavat mustrit. Igas kontoris, kus töötasin, saati kohvimasinat üks ja sama lugu: me ostsime omal ajal kõige vingema ja kallima masina, see sobiks isegi kohvikutesse! Samas kohv ei olnud just suurem asi. Ka kolleegid kehitasid õlgu ning nentisid, et piima ja suhkruga käib kah. 

Mõnes kontoris püüdis sekretär probleemi lahendada nii, et tellis prooviks erinevaid ube. Üldiselt järjest kallemaid ja valiku tegi juhuslikul, nipp-napp-naba meetodil. Tulemus sellest aga ei muutunud. Ja nii hakkaski mind vaevama küsimus - kuidas see võimalik on? Meil on vinge masin, kallid kohvioad, aga jook, mis tassi maandub, ei kõlba juua. Mis on valesti? Kuidas teha head kohvi? 

See küsimus ei andnud rahu ning otsustasin minna barista koolitusele, et saada jälile hea kohvi valmistamise saladusele.