Kohvi lugu algab Etioopiast, kus kohvipuud kasvasid metsikult. Legend räägib, et kohvipuu avastas Etioopia kitsekarjus Kaldi. Nimelt märkas karjus, et tema kitsed muutusid elavamaks pärast seda, kui olid söönud kindla puu lehti ja selle punased vilju. Suurest uudishimust proovis karjus punased marju ning tundis koheselt selle mõju- ta muutus energilisemaks ja erksamaks, mõni teab rääkida, et hakkas isegi kitsedega tantsu lööma. Ei ole täpselt teada, kuidas ja kellega Kaldi oma avastust jagas, aga teada on, et ta seda tegi.
Kuigi Etioopiat peetakse kohvi sünnipaigaks, rajati esimesed kohviistandused Jeemenisse, kuna seal oli viljakas muld, hea kliima ning tähtis kaubandusteede ristumiskoht. See oli 6. sajandil. Jeemenlased mõistsid kohe, et tegemist on erilise taimega ning järgnevad sada aastat kuulus kohvi kasvatamise õigus Jeemenile. Euroopasse jõudis kohv 16. sajandi alguses. Esimene kohvimaja avati 1652. aastal Londonis, 20 aastat hiljem Pariisis. Kohvimajad olid populaarsed kogunemiskohad, kus arutati nii päevakajalistel teemadel kui ka äri- ja poliitikaasju. Alles 1671. aastal avati esimene kohvimaja Ameerikas, Bostonis. 18. sajandi alguseks tarbiti Euroopas kohvi rohkem kui kunagi varem.
Kuna Jeemen ei suutnud enam nõutavas koguses kohvi kasvatada, hakati otsima uusi maid, kuhu istandused rajada. Esimeste eurooplastena hakkasid kohvi kasvatama hollandlased, kes rajasid kohviistandused oma koloniaalmaadesse. Neile järgnesid prantslased ning varsti levis kohvi üle maailma. 19. sajandi keskpaigaks oli aga kõige suuremaks kohvitootja maaks arenenud Brasiilia, kellele tol ajal kuulus 80% kohvitoodangust maailmas ning kes on ka tänapäeval suurim kohvitootja.
Kohvi kasvatamine ja saagi koristamine on keerukas protsess, mis vajab teadmisi, oskusi ja kannatlikkust. Kohvipuud vajavad kasvamiseks kindlaid tingimusi - õiget temperatuuri, pinnast ja päikesevalgust. Kohvipuude jaoks on parim soe ja niiske kliima.
Seemnest kasvama pandud kohvipuu hakkab õitsema 3-5 aasta pärast. Viljade valmimiseks läheb veel 9-11 kuud. Kui kõik kasvutingimused on soodsad, siis võib üks kohvipuu anda 3-5 kg saaki hooaja kohta.
Kuna kohvipuu õitseb ebaühtlaselt ja kannab vilja mitu korda aastas, siis ehivad puid samaaegselt nii toored kui ka küpsed viljad. Sel põhjusel ei ole saagi koristamine mehaaniliselt otstarbekas ning seda tuleb teha käsitsi. Kuid on üks suur erand. Nimelt Brasiilias kasutatakse peamiselt mehaanilist koristusviisi ehk puudelt raputatakse maha nii toored, valmis kui ka üleküpsenud viljad. Selline raiskav meetod ei lähtu mitte kvaliteedist vaid kvantiteedist.
Kohvipuid on kolme sorti - araabika, robusta ja libeerika. Viimast kasvatatakse ainult üksikutes riikides ja sedagi kodumaiseks tarbimiseks. Poelettidelt leiame peamiselt araabikat või araabika ja robusta segu.
Robusta on haiguste suhtes vastupidavam kui araabika. Samuti annab robusta rohkem saaki ning sisaldab enam kofeiini. Robusta maitse on tugevam, kuid mitte nii meeldiv. Ligi 70% maailmas kasvatatavast kohvist on araabika, mille eeliseks on pehmem ja nüansirohkem maitse. Araabika kaks peamist liiki on typica ja bourbon.