Täiskasvanute koolitaja Viive Einfeldt

• Teadlik areng ja enesejuhtimine, oma vaimse vormi tugevdamine

• Meisterlik suhtlemine, enesekehtestamine, suhete juhtimine, partnerlussuhted

• Oma pingete ja stressi juhtimine

• Konfliktide käsitlemine, vahendamine ja lahendamine

• Praktiline meeskonnatöö ja loov koostöö

• Klienditeenindus ja kliendi väärtustamine

• Mõjus esinemine ja oma esinemisoskuste arendamine

• Väärtused ja prioriteedid, organisatsioonikultuur ja väärtusarendus

• Targa lapsevanema "tööriistakast"  

• Positiivse psühholoogia rakendamine, autonoomse motivatsiooni arendamine

• Tähelepanu ja keskendumisvõime arendamine, psühholoogilise heaolu saavutamine

• Õpetamine ja koolitamine, gruppide juhtimine

• Töövõime hoidmine ja emotsionaalse tasakaalu säilitamine jpm

Töötades psühholoogina mõistsin, et paljude inimeste probleemide põhjuseks on, et nad ei oska teisiti. Ja  toona polnud ka eriti, kus õppida. Nõustamise ja pereteraapia meetoditega kestab töö inimese või perega üsna kaua aega, et toimuksid olulised muutused. Tahtsin rohkem ja kiiremini pakkuda inimestele võimalusi, kuidas oma elukvaliteeti või suhetekvaliteeti tõsta, mõjutada teisi suhteid lõhkumata, teha teadlikumaid valikuid. Kasutasin pea kõiki kättesaadavaid võimalusi õppida ja ennast arendada. Paralleelselt õppimisega realiseerisin kohe õpitu praktikasse, hakates koos kolleegiga töö kõrvalt tegema laste ja täiskasvanute loovuse treeninguid, Gordoni perekooli jm. Ühel hetkel ei jätkunud enam vaba aega enda ja pere jaoks ning tuli teha selge valik ja otsus. 1996 tulin ära riigitöölt, seda tegi ka kolleeg Ave Eero ning me asutasime koolitusfirma AKKA.  Sealt edasi - elukestev õppimine ja areng. 

Ma tahan uskuda, et olen ise see, mida õpetan, ja olen õppijatele (vanemaks-kogenumaks?) arengupartneriks. See on mu pikaajaline arengupüüdlus. Koolitaja ja õppija ülesanded ning vastutus on erinevad. Koolitajana arenemise käigus on minu enda tähtsus oluliselt vähenenud.  Nagu väljendab S.  L. Bowman -  koolitaja on tagaplaanil, et esiplaanil saaks olla õppija.  Mulle meeldib mu töö, see on seotud minu huvidega – ma nagunii loen kogu aeg, ma nagunii õpin pidevalt midagi juurde, ma nagunii jagan õpitut kellegagi. Ja ma armastan inimesi – üldiselt :-)

1.  KOOSKÕLA ISEENDAS JA ISEENDAGA, TERVIKLIKKUS JA EHEDUS NIIVÕRD KUI SEE MINU ARENGUTASEMEL HETKEL VÕIMALIK ON. Kõik hakkab peale iseendast. Iga õpetaja, koolitaja on oma suhetes õpilaste, täiskasvanud õppijatega ise esimeseks pildiks sellest, millest ta räägib ja kuidas käitub. See pilt võib olla usutav ja kooskõlas, aga ka vastuoluline ning mitteveenev. Olen oma eesmärgiks võtnud nö õpetada (õppimine-õpetamine on vastastikku läbipõimunud protsess) vaid seda, millesse ise usun, sest see on mul endal ühel või teisel viisil läbi proovitud, olen ise kogemuse saanud.

2.  AUSTUS ISEENDA JA TEISTE SUHTES,  KÕIGI ENESEVÄÄRIKUSE TOETAMINE.  Sellega on nii, et kui inimese sisemaailm võimaldab austust ja lugupidamist, siis väljendub see loomulikult, tavaliselt ja kooskõlaliselt. Paljud inimesed teavad, et austus inimsuhetes on vajalik, aga see ei ole jõudnud nende  „lihastesse“.  Kui inimese tegelik hoiak on midagi muud, kuid oma käitumisega üritab ta väljendada (äraõpitud) austust, siis pingest kantud olukorras kukub see kokku. Teiste inimeste sisemise „paketi“ laiendamine nö õige hoiaku (muidugi kelle seisukohalt?) suunas on võimalik, kuid pikaajaline ja vajalikul teemal pidevalt tähelepanu hoidmist nõudev protsess. Paari päevaga sügavaid muutusi (enamasti) ei tee, on vaja kõvasti teadvustada, mõtestada ja harjutada.  

3.  VALIKUTE, VÕIMALUSTE JA VASTUTUSE TEADVUSTAMINE.  Koolitajal on igal hetkel valik, mida teha või öelda, kuidas midagi analüüsida, mõtestada, milliseid järeldusi (lasta) teha, kuidas tagasisidestada/edasisidestada jne.  Igal inimesel on igal hetkel valik, kuidas toimuvale reageerida/vastata, mida öelda või ütlemata jätta, millele pöörata tähelepanu, mis jätta tähelepanuta.  Igal valikul on tagajärjed, mille eest ta vastutab. See on arusaam, mida üritan inimesteni viia. Teadlikud valikud ja vastutuse võtmine igapäevases elus on nii teadliku kui alateadliku arenemise ruum õppijatele. 

4.   ARMASTUS KUI RAAMSEISUND (`TAUSTALÕUEND`)  NII  ELUS KUI KOOLITUSTEGEVUSES  (võib öelda ka AUSTUS :-).   Kunagi üks meesõpetaja ütles minu armastuse-jutu peale, et praegu siis armastate meid, aga kell viis kui lõpetame, lõpeb ka armastus. Teataval viisil see nii ongi – peale koolitust saab armastuseenergia ruumilist suurust kõvasti tagasi tõmmata, et hoida see endale ja oma lähedastele. Kui ma armastusenergiat raamseisundina ei suuda kogeda ja kogu ruumi laiendada, on minu jaoks koolitajana väga halb päev. Osalejatest ma ei räägi.

Eelneva eelduseks on, et ma valdan oma teemasid ja valdkonda. Professionaalne areng  ja üldse vajadus areneda on koolitaja jaoks nii iseenesest mõistatav, et ma ei pidanud seda vajalikuks  eraldi välja tuua.