Kaevandused

Suletud kaevandus - Sompa

Allikas: 90 aastat põlevkivi kaevandamist eestis(Sompa kaevandus-lõpetamata ajalugu. autor Jaan Surva) Sompa kaevanduse - esialgu kaevandus nr 6 – kaeveväli asub Eesti põlevkivimaardIa keskosas, Kohtla-Järve koosseisu kuuluvast töölisasulast lõuna pool.Sompa kaevanduse ja töölisasula ehitamist alustati 1946. aastal. Ehitajateks olid põhiliselt Saksa sõjavangid,kes hiljem jätkasid tööd kaevanduses ja kodumaale pöördusid 1949. aasta lõpus. Ehitati Giprosahti projekti järgi. Kaevanduse projekteeritud tootmisvõimsus oli 600 000 t kaubapõlevkivi aastas. Esimene vagonett kaevandatud põlevkiviga jõudis maa peale 1948. aasta26. detsembril. Kaevandusväli avati kahe kaldsahtiga (pea- ja abikaldsaht) ning ühe vertikaalšahtiga (tuulutuseks). Hiljem,kui võeti kasutusele jaoskonna tuulutusskeem,kasutati vertikaalšahti veekõrvalduspumbajaamade torustiku maa peale toomiseks. Põlevkivikihi lasumissügavus sahtiõues on 32 m,kaevandusvälja lõunaosas paiknevates etes ületas see juba 45 m. 1948. aastal määrati kaevanduse juhatajaks Aleksandr Gontšarov ja peainseneriks Nikolai Voronin. Kõigepealt oli tarvis komplekteerida kaevandus tööliste ja insener-tehniliste töötajatega. Noori kaevureid koolitas tol ajal Jõhvi Kaevanduskool. Insener-tehniliste töötajatega oli keerulisem, sest Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeteaduskonnast hakkas mäeinsenere tulema alles pärast 50-ndat aastat, samuti nagu tehnikuid Tallinna Mäetehnikumist. Seepärast liikus põlevkivibasseinis ringi rahvast kogu tolleaegsest Nõukogude Liidust. Esimeseks pearaamatupidajaks oli A. Sidelnikov ja peamehaanikuks M. Libozajev. Esimeste töötajate hulgast leian ka selliseid tuttavaid nimesid, kellega sai 60.-70. aastatel koos töötatud. Väga huvitavaks isiksuseks oli Jakov Dikun. Ta alustas 17-aastase noorukina kaevanduse ehitusel tööd juba 1947. aastal. Töötas koos Saksa sõjavangidega, algusaastatel läbindajana, hiljem õppis meistrite kursusel ja töötas seejärel mäemeistrina,tootmisjaoskonna juhataja abina, tootmisjaoskonna juhatajana ja kaevanduse lõpuaastatel ka varustajana.Ta oli ainuke kaevanduse töötajatest, kes töötas kaevanduses selle algusest (1947) kuni lõpuni (1999) ehk hetkeni, kui kaevanduse veteranid saadeti pensionile.Lõpuni aus ja usaldusväärne töötaja. 1949. aasta jaanuariks, kui kaevandus alustas tööd,oli komplekteeritud vaid tootmisjaoskond nr 1, mille juhatajaks oli siis Anatoli Tsastuhin, abiks Vladimir Uljanov ja mäemeistriks Pavel Voskresenski. Töötajate hulgast leian mitmeid tuttavaid, kellega veel 60-ndatel sai koos töötatud - läbindajad Mihhail Tsjupa, Paul Maripuu(Võrnu külast), Villem Sirel, Aleksandr Konstantinov. Materjalide lao juhataja Juhan Loigu töötas sellel ametikohal ligi 40 aastat, st. kuni vanaduspensionile siirdumiseni.Sõltumata sellest, kas oli öö või päev, teadis Juhan praktiliselt iga viimase tallele pandud poldi või mutri asukohta. Kui lao st oli mõni viimane detail välja antud,ütles Juhan alati, kes selle oli võtnud. Toodangu suurendamiseks komplekteeriti 1949.aasta mais tootmisjaoskond nr 2, mille juhatajaks sai V Uljanov ja mäemeistriteks S. Smirnov, E. Oder ja I.Pats. Kui jälgida kaevanduse algusaastaid, siis võib täheldadajaoskondades üsna sagedast ITP vahetust. Üheks põhjuseks oli kindlasti söetööstusest saadavate seadmete mittevastavus töötamiseks põlevkivikaevandustes,aga ka rasked mäetehnilised tingimused ja tööoskuste nappus. Juhid olid enamuses praktikud, ilma erialase ettevalmistuseta. Kes suutis kõvemat häält teha, see juhatas töid. Maa-alust transporti juhtis I.Senokosov,teemeistriks oli V Kurnakov. .Piduriks kaevanduse töös oli sorteerimis-jaoskond: kitsad lintkonveierid (lindi laius 600 mm), rihm üle kannetega veopead, madala tootlikkusega purustid ja sõelad, korruste vahel paiknevad kitsad kolud, milles külma talveilmaga maa alt tulev märg kaevis eriti hästi kinni külmus. Sorteerimisjaoskonda juhtis Vetrov,mehaanikuks olid seal 1. Sutugin ja 1.Gorbunov ning kümnikuks I.Klimov. Töötajate nimekirjast leian tuttavaid persoone: Kalju Rooden (temast tuleb juttu edaspidi), paenoppija Linda Aps, Heinrich Agur, kes hiljem töötas 4. kaevanduses, Vaike Rego, kes alustas 15-aastase tüdrukuna tööd ja töötas kaevanduses kuni selle sulgemiseni. Teenitud vanaduspensionile saatsime ta 1999. aasta 30. septembril nii nagu ka mehaanikatöökoja juhataja S. Kudrini ja meister S. Komarovi.Kui tootmisjuhid vahetusid tihti ja mõne aastaga olid vaateväljast kadunud, siis paljud töölised töötasid kaevanduses 30-40 aastat, kellele aga Jumal tugevat tervist andis, sellele ei olnud ka 50 aastat kättesaamatu. 1949. aastaloli kaevanduse ööpäevane keskmine toodang 424 tonni ja aastatoodang 130499 tonni kaubapõlevkivi. 1952. aastal saavutati kaevanduse projektvõimsus 600 000 t ja aastaga toodeti 659 400 t kaubapõlevkivi. Sompa kaevandusväli oli lõigatud paneelideks ja siin kasutati paarislaavadega pikklankkaevandamist põlevkivi käsitsi laadimisega ning lae sujuva langetamisega täiteribadele, mis olid laotud põlevkivikihis sisalduvast aherainest. Sompa kaevandus oli oma mäetehniliste ja geoloogiliste tingimuste poolest põlevkivibasseini keerulisim. Oli aastaid, mil 1 tonni kaubapõlevkivi kohta pumbati kaevandusest välja 8-10 m' vett. Sagedased karstitsoonid ning ebapüsivad laekivimikihid aeglustasid tunduvalt läbindamistöid. Kaevanduse keerukusest kõneleb võib-olla ka fakt, et esimese 15 tööaasta jooksul vahetus siin 7 peainseneri. 1963. aastal määrati sellele kohale Leningradi Mäeinstituudi kasvandik Rene Herkül, kes pidas raskel ametikohal vastu 8 aastat ja võinuks võibolla kauemgi, kuid mitmed asjaolud töötasid tema kahjuks (selle teema juurde pöördun hiljem tagasi). Aastaid 1959-1965 loetakse kaevanduses tehnilise progressi aastateks. Tänu kaevanduse töötajaskonna pidevale loomingulisele tööle tehnoloogia täiustamisel ja uute seadmete ning mäemasinate evitamisel tootis kaevandus 1962. aastal juba 1 046800 t kaubapõlevkivi. Nende aastate kohta olen kuulnud aga ka väga vastakaid arvamusi. Aastail 1955-1961 juhtis kaevandust Vassili Prokopovits, kes oli kõva sõnaga juht, sest mida ta ütles, seda ta ka tegi ja lõpuni viis. Vanad kaevurid meenutavad, et hull oli lugu siis, kui Propka (nii teda kaevurid kutsusid) haige peaga maa all sattus. Võttis oma kaevurimütsi peast (kiivreid sellel ajal veel ei kasutatud) ja proovis sellega käsilaavas tugipostide püsivust. Kui mõni postidest löögi tagajärjel maha kukkus, oli kaevuri päevapalgaks ümmargune null. Niisugune karm ülemus olevat olnud Vassili Prokopovitš. Kuid ega kõik laabu töös nii nagu vaja ja 1961. aastal viidi Prokopovits üle trusti Eesti Põlevkivi keskaparaati. Uueks kaevanduse ülemaks (tema töötamise ajal hakati juhte nimetama direktoreiks) sai Salomon Petrovitski, kes varem töötas Tammiku kaevanduses, mis tollal oli veel kaevandus nr 8. ja sealt, st. Tammiku kaevandusest ta tõigi 1963. Aastal endale abiks ja kaevanduse peainseneriks Rene Herküli. See oli tandem, mille najal kaevanduse areng tegi suure hüppe tehnilise progressi suunas. Teretulnud olid ka TPIlõpetanud noored mäeinsenerid, kuigi varemalt millegipärast neile 6. kaevanduses kohta ei leitud. Sellesse ajavahemikku võiks arvata järgmised saavutused: kaeveõõnte rajamise mehhaniseerimine (laadimismasina UP-3 juurutamine); paarislaavades kraapkonveieri kasutuselevõtt; rikastuskompleksis konveierite, purustite, viprite vahetamine uute ja võimsanlate vastu; maa-aluste pumplate võimsuse suurendamine; laadimistööde mehhaniseerimine metsalaos (pukkkraana ülespanek). Kuuekümnendate algusesse kuulub ka rajatis, mis kaevanduse eksisteerimise lõpuni kandis nime "Volga-Don".Häda oli nimelt selles, et Kahula küla külje alt tulev Ereda oja läks üle kaevanduste nr 4 ja 6 ning Kohtla väljade, Kohtla-Nõmmelt läbi Ojamaa jõkke. Kuna osa jõealusest maast oli kaevanduste poolt välja töötatud,muutus jõe põhi "hõredaks“. Vesi, mis Sompa kaevandusest välja pumbati, jooksis läbi kivimites olevate ja sinna tekkinud lõhede Kohtla kaevandusse. Aastail 1962-1963 toimus Kohtla kaevanduses paar korralikku uputust. Milles oli küsimus? Kui Eredalt voolas Kohtla-Nõmme poole väike jõeke, siis paari kilomeetri kaugusel oli ojapõhi kuiv, vesi sadas sealt Kohtla meestele krae vahele, tekitades palju paksu pahandust. Tolleaegselt Eesti Põlevkivi juhilt Väino Viilupilt tuli karm käsk ehitada uus kraav kaevandusvete ärajuhtimiseks. Ajastule kohaselt saigi rajatis nimeks "Volga-Don“! Et vesi mäkke ei jookse, ehitati Eredale korralik tamm,veetasapinda tõsteti umbes 1,5 meetrit ja nii hakkas vesi liikuma uue suunaga üle Sompa ja Kohtla kaevevälja Ojamaa jõkke. Kuid ka siin oli kraavi põhi "hõredavõitu“.Veepidavuse tõstmiseks valati kraavi põhi ligi kilomeetri ulatuses betooni. Kuid ajapikku betoon talvekülmade mõjul pragunes ja vesi leidis jällegi tee maa alla. Viimase 10 aastaga leidsime lihtsama lahenduse. Kohtla- Järve elektrijaamast sai tasuta lendtuhka. Suvisel kuival perioodil, kui oli võimalus pumbad maa all seisata, alanes kraavis vesi. Kolm-neli kallurikoormat tuhka kraavi, labidatega laiali ja siis vesi uuesti voolama. Nii täitis tuhk praod ja lõhed ning kraavi veepidavus suurenes pea 90%-ni. Kaevanduse toodangus olid ülekaalus energeetiline põlevkivi klassist 0-25 ja tehnoloogiline põlevkivi klassist 25-125. Peale põlevkivikeemiatööstuse tarbis tehnoloogilist põlevkivi ka Kunda tsemenditehas. Rikastuskompleksi töö põhimõte oli võrdlemisi lihtne: maa alt väljatulev mäemass läks üle relss-sõelte, kus eraldati põlevkivi tükisuurusega kuni 125mm ja suuremad tükid läksid mööda lintkonveierit purustajasse ja sealt sõelumisele. Tükikivi rikastamine toimus aeglaselt liikuval laial (1200 mm) lintkonveieril, mille ääres seisid 10 kuni 14 naist, kes korjasid liikuvalt lindilt paetükke väikestesse punkritesse, ikka nii 6-10 tonni vahetuses. Oli see vast töö! Mehed igatahes sellisel tööl vastu ei pidanud. Ja lõpuks, olles rutiinsest tööst teadlikud, sellist töökohta vastu ei võtnudki. Kui kaevanduse direktor mõne luuseri või korrarikkuja karistuseks üheks kuuks sorteerimiskonveieri äärde saatis, oli see suurim karistus. Kaevurid palusid, pisar silmas: seltsimees direktor, ükskõik millist karistust kannan, ainult mitte seda. Kui 1960-ndatel Eesti Põlevkivi kaevandustes praktiseeriti kaeveõõnte kiirläbindamist, ei jäänud ka Sompa kaevandus kõrvalseisjaks. 1965. aasta juunis läbindas Kalju Roodeni juhitud brigaad 545 mettevalmistavaid kaeveõõsi. K. Rooden oli kaevandusse tööle tulnud 1949. aasta jaanuaris, seega päris kaevetööde alguses. 16-aastase noorukina alustas ta tööd lukksepana, hiljem tungis kaevuritöö keerulisse maailma. Pikki aastaid juhtis ta eesrindlikku läbindajate brigaadi. Hiljem, kui raske kaevuritöö andis tervisele tunda ja maa all liikumine muutus raskeks, leidis K. Rooden tööd ka maa pealt. Kaevanduse töö lõpuni hoidis ta korras soojamajandust, st. oli katlamajas A ja O. TöökaasIasteit sai ta austava nime - "väike direktor“! Heameel on meenutada, et paljud edasiviivad algatused said alguse Sompa kaevandusest ja levisid sealt hiljem põlevkivibasseini teistesse kaevandustesseo Näiteks H. Brikkeri ja E. Mihkelsaare algatatud kraapkonveierite ülekandmise kiirmeetod ettevalmistustöödel paarislaavades. Trustis Eesti Põlevkivi on selle kohta välja antud väike (10 lk) infobrosüür. Kui kaevurid omakeskis mõnikord korralikult "seatapjat" (millegipärast nimetati sellal nii kõige odavamat valget viina) olid pruukinud ja jutuhoogu sattusid, siis muutus see brosüürike lausa romaaniks. Kuldsete käte ja lahtise peaga mees oli Rein Maasik. Soonuri KPM-2 keeras ta küljele, tegi lõikeorganis vajaminevad ümberehitused, paigaldas kõrvale veel teise mootori, et jätkuks veovõimsust, ja rasked kraavitööd olid mehhaniseeritud. Kuid oh häda! Mees hakkas liiga palju palka saama, see aga ülemustele ei meeldinud. Kuid algus oli tehtud ja kiiresti levis see meetod kõikides kaevandustes. Edasi järgnes juba päris kraavikombain. Kahe paralleelselt asetseva lõikeorgani vahele monteeriti kraabid ja selle "monstrumiga" läbiti umbes 0,5 m laiust veekraavi. Siis ootas järge iseliikuv vagonett ja greifer kaevandus- vagonettide veokastide puhastamiseks. Vagonettide puhastamine oli kaevanduses igavene probleem. Jäägid veokasti põhjas vähendasid tunduvalt vagoneti mahtu. See oli kasuks kaevuritele,kuid kaevanduse põlevkivilaos tekis kohe puudujääk. Probleem oli eriti terav kevadise ja sügisese suurvee ajal, sest märg põlevkivi ei.tulnud kaaduris vagonetist välja. Aitasid ainult kirkad, labidad ja kaevurite lõputu ramm. Greifer, mis oli monteeritud kaaduri ette, töötas hüdrosüsteemiga. Kaks poolt suruti vagoneti põhjas kokku ja greifer tõstis kaevise jäägid vagonetist välja.Tööd pidurdav probleem sai lahenduse. 60-70-ndatel, kui nõudlus põlevkivi järele oli suur, töötas kaevanduses neli paarislaavat 12 brigaadiga. Ööpäevane tootlikkus paarislaavas pidi olema vähemalt 1000 tonni. See oli aluseks, et maksta kaevuritele kõrgendatud preemiat. Töö vahetuks juhiks maa all oli brigadir: kõik siin olenes tema juhtimisstiilist, sõnakusest ja nõudmistest. Ennekõike pidi brigadir olema tubli kaevur, iga kandi pealt eeskujuks oma brigaadi teistele liikmetele. Sellistest meenuvad mulle Grigori Kirillav, Ivan Prokofjev, Elmar Liiva, Dvorjaninov, Kuropatkin, Markov, Hansman. Kui möödus 25 aastat Suurest Isamaasõjast, jagati parimatele töölistele-veteranidele aukirju. Ka Hansman oli kirjas, kuid aukirja ta kahjuks kätte ei saanud. Tollane partorg oli küsinud Hansmanilt, kas ta sõjast osa võttis. Võtsin - oli lühike vastus. Tähendab, oled veteran - tegi usutleja järelduse. Nii see aukiri välja kirjutati. Kuid jagamise päeval keegi naljahammas ütles, et Oss (nii teda töölised kutsusid) sõdis ju valel poolel. Jutt jõudis partorgi kõrvu ja nii see aukiri prügikasti rändas. Hansman oli aus töömees ja tema käest ei küsitudki, kummal poolel ta sõdis. Grigori Kirillov oma 1.90-se kasvuga oli tõelise kaevuri mõõtu. Juhtus, et mõni mees brigaadis ei tahtnud aru saada, kuidas korralikult tööd teha, siis võttis Grisa tal kraest kinni nagu pahandust teinud kassipojal ja viis tagavaraväljapääsu või külgstrekki, nagu seda nimetati, ning tegi kõrvad kuumaks. Nii mõnestki sellisest mehest sai pikapeale korralik kaevur. Kui Kukruse kaevandus läks sulgemisele, toodi sealt üle Sompa kaevandusse Sikuti ja Liivamäe brigaadid. Nendes oli vana Kukruse kaevanduse hõngu ja ka veidi teistsugust ning väärikamat töösse suhtumist. Uues töökohas püüdsid nad üles näidata kaevuri väärikust ja lugupidamist oma raske elukutse vastu. Raskes kaevuritöös oli põhimine ikkagi inimene. Ja ega kõik suutnud ega tahtnudki olla eesrindlased. Tõeline kaevur oli füüsiliselt tugev ja vastupidav. Nüüd, aastaid hiljem mõeldes sellele ränkraskele tööle, ei kujutagi paljud ette, kui palju kaevur oma labida ja kirkaga ära tegi. Kukruselt tulnute meeste hulgas oli selline kaevur nagu Pjotr Katsura. Juba Kukrusel töötades oli ta saanud mitmeid aukirju ja sama teed käis ta ka Sompa kaevanduses. Oma parematel päevadel viskas ta 7-tunni1ise vahetuse jooksul konveierile 25-30 tonni põlevkivi, lisaks väljasorteeritult ligi 20 t paekivi täiteriitadesse. Ega siis teised kaevurid teda asjata "ekskavaatoriks" kutsunud. Et kaevuritel jätkuks töörinnet, selle eest hoolitsesid läbindajate brigaadid. Kuulsamast, Kalju Roodeni brigaadist oli juba eespool juttu. Noorte brigaadi juhtis Senatski. Oli veel teisigi: Mati Paju, Karl Rego, Vantslav. Et läbindajate töötingimused olid tunduvalt raskemad kui kaevuritel (märjad tööeed, sagedased karstitsoonid, ebapüsivad laed), muutusid neis sagedamini nii brigaadide koosseisud kui brigadirid. Kaheksakümnendatel aastatel töötasid stabiilselt brigaadid, mida juhtisid nooremad mehed nagu Uisk, Jermolajev, Kriisk, Druiinin. Läbindajad hingasid kergemalt ja töö läks lõbusamalt, kui esi oli kuiv ja laed püsisid. Siis oli ka palk normaalne. Kui aga ette juhtus karstitsoon, muutusid töötingimused väga raskeks. Põlvini poris ja kaeveõõne laest tuli vett nagu ämbrist - see oli ränk katsumus. Töötati küll kummiülikondades, kuid need tavaliselt tervet vahetust vastu ei pidanud. Maa alt välja tulles olid läbindajad märjad nagu uppumissurmast pääsenud kassipojad. Kui karstitsoon oli väiksem, raam-raamis toestust 10-20 m, polnud olukord kõige hullem: kuu ajaga jõuti tsoonist läbi ja veel jupp normaalset käiku juurde, haigestumisi oli vähe ja palgapäeval oli ka midagi tasku panna. Hullem oli olukord, kui karstitsooni oli 100-120 m! Enam kui kaks kuud ainult pori ja vesi! Püüa sa läbivettinud riietes üles seada raske-test palkidest toestusraami! Vaatamata kõigile raskustele jõuti ettevalmistustöödega, mõni-kord küll alles viimasel minutil, ikka valmis. Kuid aeg läks edasi ja raske labidatöö nõudis uuendamist. 1970. aastal vahetusid kaevanduse direktorid: lahkus Salomon Petrovitski ja tema asemele tuli Käva-2 peainsener Jakov Libman. Käva kaevanduses oli selleks ajaks katsetatud põlevkivikihindi väljan1ist kombainiga 2K-52. Kõrvalolevasse 4. kaevandusse juurdus uuendus kahe kaevanduse vahelisse kaitsetervikusse löödud ava kaudu, läbi mille 4. kaevanduse kaevurid käisid naabrite juures kogemusi omandamas. Kui J. Libman asus Sompa kaevanduse direktori kohale, hakkas ta sisse viima uuendusi, et kaevandus edasi areneks. Kävast toodi tootmisjaoskonna juhataja Priit Virkus Sompa kaevanduse peamehaanikuks, vahetades välja senise peamehaaniku Aleksandr Dmitrijevi. Aasta hiljem tuli Käva kaevandusest kombainijaoskonna mehaanik Jaan Uppus, kellelolid sellel alal väga suured kogemused. Kuna Käva kaevanduse põlevkivivarud olid lõpukorral ja kaevandust ootas ees sulgemine, tulid paljud meeleldi Sompasse üle. Vitali Gludini juhitud tootmisjaoskond tuli üle praktiliselt täies koosseisus, nende hulgas ka Ivan Zeljabini brigaad. Brigadir oli kõva töömees. Kävas vedas ta oma brigaadiga viisaastaku plaani täis ja oli esitatud Moskvasse sotsialistliku töö kangelase kuldtähe saamiseks. Seni kuni asju aeti, sõitis Zeljabin Pärnu sanatooriumi puhkama. Ja mis puhkus see ilma napsuta on. Kuid Ivan võttis vist ülemäära palju, sest laskis Pärnu bussijaamas nurka ja sattus kainestu-smajja. Skandaal missugune! Et teine vend Vassili töötas samuti brigadirina, saadeti tollane Eesti Põlevkivi kaadrite juht Ivan Matjas Moskvasse viga parandama.Nii sai hoopis Vassilist kangelane. See tõi vendade vahele paksu pahandust. Ja oi kui palju! Kuid aeg läks edasi ja füüsiliselt raske kaevuritöö nõudis muutusi. 1971. aastal hakati ka Sompa kaevanduses juurutama põlevkivi tootmist kombainiga. Et puudus vastav tehnika, siis hakati sisse tooma söekombaine ja neid kohandama tööks põlevkivikaevandustes. Selleks oli vaja inimesi välja õpetada. Uue loodava kombainijaoskonna juhtimise võttis enda hooleks Kalev Sokman, kes enne oli 13 aastat juhtinud kaevanduse energeetikamajandust. Esimeseks brigadiriks valiti suurte kogemustega ja kaevuritöö kõiki tahke tundev Udo Vaikmaa. Esimene toodang kombainiga 2K-52 anti maa peale 1971. aasta viimasel päeval. Sellest hetkest algas kombainiga tootmise kiire areng. See oli kergenduseks kaevuritele, kuid nuhtluseks põllu-meestele. Maapinna vajumine 0,5-1 m põhjustas üleval nagu suurte vannide teket, sest tervikute kohal maapind ei vajunud. Esialgu nendele küsimustele suurt tähelepanu ei pööratud, sest riik vajas odavat elektrienergiat, vajas soojust ja valgust. 1970. aasta algul määras S. Petrovitski mind 3.tootmisjaoskonna juhatajaks. Jaoskonnas oli üks käsilaava kolme brigaadiga ja kolm läbindajate brigaadi. Praktiliselt läbinduseed kogu aeg kas uppusid või olid karstitsoonis. Jaoskonna juhti vahetati tihti, sest plaani täitmisega oli suuri raskusi. Detsembrikuus tegin koos jaoskonna markseideri Anatoli Semeikiniga plaani ümber nii, et see oleks kas või ühe tonniga ületanud aastaplaani. Korralik peapesu oli teenitud, ümberarvestusega tuli üleplaanilist toodangut 260 tonni. Aasta lõpus oli kaevanduse direktoriks juba J. Libman. 1971. aasta lõpus lõpetati käsilaavad 1401-1402 ja oli vaja käiku anda uus laavapaar. Et laekivimid olid seal ebapüsivad, oli 1401. laava alglõõr 3,2 m kõrguse laega. Kaeveõõs pidi olema aga 2,2 m kõrgune. Nägime kurja vaeva, et seda ülemäärast meetrit postide peale saada. Hommikuses vahetuses olin sageli ise laava ettevalmistuse juures, teises või öises vahetuses aga asetäitja Ants Tihemets. Vaevlesime niiviisi juba nädala, aga tulemused olid minimaalsed. Näen öösel mingit segast und, mille peale ärkan. Enam magama ei jää, mingi võim sunnib mind kaevandusse minema. Kabineti ukse taga kuulen telefoni helisemas. Kiiruga avan ukse ja vahetuse meister teatab grupiviisilisest õnnetusjuhtumist. Kaks meest jäid varingu alla ja on raskesti vigastatud. Kutsun välja kiirabi, ise riietun ümber ja lähen maa alla sündmuskohale. Edaspidised toimingud on nagu ikka selliste raskete õnnetusjuhtumite korral: komisjonid, seletuskirjad, süüdlaste otsimised ja karistused. Kuid töö peab ju edasi minema. Otsuseks oli käsk läbindada kõrvale uus 2,2 m kõrgune ja võimalikult kitsas alglõõr, et lagi püsima jääks. Minimaalne kaeveõõne laius, mida saab veel teha, on 3,5 m. Käpplaadur 1PNB läheb ees, järele mon-teerime kraapkonveieri SP-63. Nädalaga on 100 meetri pikkune alglõõr valmis, konveier laavas ja töö hakkab laabuma. Direktori soovitusel kirjutan avalduse, et palun vabastada mind jaoskonna juhi kohustustest. Lähen tagasi 1. tootmisjaoskonda juhataja Juri Shelgunovi abiks. Kuid J. Libman vabastab ka peainsener Rene Herküli ametist, pannes ta kaevanduse peatehnoloogi kohale. Ega kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Libman kasutas juhuse ära ja hiljem ilmselt kahetses seda. R. Herkül oli kaevanduse peainseneri ametikohal töötanud 8 aastat ja kaevanduse hea käekäigu eest hoolitsedes mõndagi ära teinud. Töötajate hulgas oli ta suur autoriteet. Ka Libmani töötamise aeg Sompa kaevanduses jäi lühikeseks. 14. augustil 1973 toimus kaevanduses tolmu-plahvatus (sellest pikemalt eriosas) ja haiglasse toimetati 24 inimest, kellest 2 hiljem surid. Libman oli aasta lõpus sunnitud lahkuma, uueks direktoriks määrati Ivan Nikitin. Kaevandus elas ja töötas edasi. 1974. aastal juurutati hüdrauliline toestik Sputnik ja 1976. aastal kombain 1GS-68. Kaevandus saavutas maksimumtoodanguks 1 687 300 t. Selleks ajaks töötas ka teine kombainibrigaad Mati Paju juhtimisel. Raske käsitsitöö põlevkivi rikastamisel sorteerimissõlmes oli jäänud naiste õlgadele. Sellel probleemil haarati sõna otseses mõttes sarvist, kui kaevanduse direktoriks oli Eeri Lass (1980-1987). Koos kaevanduse peamehaaniku Jaan Uppusega tutvuti Slantsõs trummelpurusti tööga. Dnepropetrovski Instituut projekteeris ja Parhomenko nim. tehas Karagandas ehitas kaks eksperimentaalset trummelpurustit. Üks neist toodi Sompa kaevandusse, teine viidi Vorkuta söebasseini, kuid seal seda tööle ei rakendatudki, sest see nõudis suurt vaeva ja tahet. Sompa kaevanduses saadi kõigist raskustest jagu. Kohapealoli ehitus- ja montaazitööde juhtimine Tadeus Latanovski õlgadel. Nii läks ajalukku 1983. aasta, kui Sompa kaevanduses mehhaniseeriti põlevkivi rikastamine trummelpurustiga. See oli suur võimalus edasiseks arenguks. 1984. aastal juurutati tulptervikutega kamberkaevandamise moodus ja alates 1. augustist 1984 lõppes kaevanduses põlevkivi käsitsi tootmine. Trummelpurusti oli seade, mis tagas põlevkivi ühtlase kvaliteedi ja elektrijaamadega ei tekkinud probleeme energeetilise põlevkivi müügil. Samuti pikendas see tunduvalt kaevanduse eluiga. Eeri Lassi juhtimisel oleks Sompa kaevandus veel mõndagi korda saatnud, kuid kellegi kinnisidee oli Sompa ja Kohtla kaevanduse ühendamine ja nii lahkus E. Lass kaevanduse juhi kohalt, sest ta ei näinud sellises ühenduses mingit perspektiivi. Põlevkivi tarbimine oli 80-ndate lõpus tunduvalt vähenenud ja kaevandus töötas vaid 25%-lise võimsusega. Töötasin sellel ajal TK Eesti Põlevkivi aparaadis ja mulle tehti ettepanek asuda Sompa kaevanduse direktori ametikohale. Ehkki olin varem Sompas töötanud ja selle töötajaskond enamuses tuttav, ei ütelnud ma kohe jah-sõna, vaid võtsin veidi mõtlemisaega. E. Lass tutvustas põhjalikult olukorda ja oma lahkumise motiive ning 1987. aasta 23. Novembril pärast l3-aastast vaheaega olin taas Sompa kaevanduses. Eeri läks aga Põltsamaa külje alla Pajusisse, rajas sinna väikese paekivi tootmise karjääri ja töötab seal edukalt tänapäevani. Kaks väga erinevat kollektiivi - Kohtla ja Sompa kaevandus- ei olnud loodud kooostööks ja alates 1989. aasta 1.jaanuarist lahutati see mittepüsiv kooselu. Normaalseks tööks tuli uuesti taastada kamber-kaevandamine. Elasime ja töötasime perspektiivitundega, mitte mõeldes kaevanduse eesootavale sulgemisek mida korrutati igal aastal alates 1970. aastast. 90-ndate algus oli majanduslikus mõttes kogu Eesti Põlevkivile väga raske. Rahaliste vahendite nappus kummitas igal sammul. Ehkki tööliste palgad püüti välja maksta õigeaegselt, tuli ette ka hilinemisi. Kui töölised olid oma raha kätte saanud, andis tootmiskoondise peadirektor Väino Viilup loa ka juhtkonnale palka maksta. Oli ju pärast "laulvat revolutsiooni" Otto Sullakatko tagandatud ja asemele saanud Väino Viilup (23.10.1991). Enne seda, 1990. aasta veebruaris oli Sompa kaevandus katastroofi äärel. Kuidas olukorrast välja tulime, sellel peatun hiljem ja põhjalikumalt. Selleks,et kuidagi hinges püsida, tuli palju seadmeid ja mehhanisme taastada ja remontida. Mehaanikatalitus eesotsas peamehaanik Jaan Uppusega ja remondi- ja montaazijaoskond Mati Moksi juhtimisel ei lasknud pead norgu. Väljapääsu pidi leidma igast olukorrast. Kombainiga tootmisele liitsime kamberkaevandamise ja Kalev Sokman jaoskonna juhina leidis nii mõnelgi uneta ööl küsimusele optimaalse lahenduse. Siis puudusid kaevanduses kopplaadurid, kamberploki kambris lükati lõhatud kaevis kraapkonveierile buldooseriga ja ümberlaadimine toimus käpplaaduriga 1PNB. ühest buldooserist kamberplokis jäi väheseks. Mu maakodus seisis parasjagu kasutult traktor DT-75 ja veel selle tagavaramootor. Transportisin need kaevandusse ja sealt RMT-sse. Nii saime kamberplokki teise buldooseri. Kui see oli kaevanduses kaks aastat normaalselt töötanud, küsisin tootmiskoondise tootmisdirektorilt Lembit Võlult vahetuseks endale ratastraktori T-40, mida oli varem kasutatud Kukruse kaevanduse põlenud aherainepuistangu rekultiveerirnis-töödel. Vahetus sai teoks. 1992. aastal tuli firmalt Aadam pakkumine paekivi tootmiseks. Firma tegevdirektor Olev Rohumäe oli katsetanud Aidu karjääris C/D vahekihist (kaksikpaest)katteplaatide valmistamist. Karjääris oli paekivi lõhketööde tagajärjellõhestunud ja korralikke katteplaate sellest ei saanud. Kaevanduses oli põhimõtteliselt võimalik kombainiga 1GS-68 CID paekivikihi pealt põlevkivi välja võtta 0,7 meetri paksuseit, edasi paekiht umbes 0,7 x 1,3 m tükkidena lahti murda ja siis alumine osa põlevkivilasundist toodangusse anda. Suurt kasumit siit loota polnud, kuid kahe aasta jooksul mingi lisaraha kaevanduse arvele laekus. Firma Aadam lõpetas aga oma tegevuse ja sellega lõppes ka paekiviplokkide tootmine kaevanduses. Veel praegu võib näha sellest paekivist laotud Kukruse autobussipeatuse varjualust. Olmeprobleemide lahendamiseks ehitasime ja andsim ekspluatatsiooni Sompa asulas 18 korteriga elumaja. Vaeva ja muret nägi sellega kaevanduse majandusosakonna meister Ljudmila Klemberg. Ehitajad, nagu ikka, ei pidanud kinni tähtaegadest ega kvaliteedist. Ereda ja Võrnu küla veetrasside ehitamisel tekkisid tihti konfliktid AS Eesti Põlevkivi Ehitusega, mille keevaline juht Pjotr Balatski leidis alati, et ehitajatel on õigus. Oma praaktöö olid nad sunnitud ikka ringi tegema. Kaevanduse territooriumile rajasime fekaalpumbajaama,et reovett loodusesse puhastamata kujul mitte tagasi lasta. Reovesi suunati torustiku abil Sompa asula reoveesüsteemi, pumbajaama töö sai täielikult automatiseeritud. Selles oli põhiline osa tollasel peaenergeetikul Aleksandr Sussinil ja kõrgema kvalifikatsiooniga elektrilukksepal Hubert Paasil. Tootmisjaoskondade maa-alune elektrivarustus vajas ümberkorraldamist, see sai eriti selgeks pärast 1990. aasta veebruari uputust. Siia lisandus veel Viru kaevanduse täiendav energiavajadus. Kiikla küla äärde rajatava 110/35 kV kõrgepingealajaama ehitusele anti roheline tee. AS Eesti Põlevkivi poolt aitasid kaasa Ago Siim ja Eino Pukk ning peaenergeetik Juhan Bachmann, kaevanduse poolt siis juba peaenergeetikuna Ülo Peedu ja elektrikute seas "proff" Jaan Pullat. Peamehaanik Jaan Uppuse eestvedamisel ehitasime kaevanduse tööstusterritooriumile uue seadmete remondi hoone, sees vajalikud tõstemehhanismid, trei ja puurpink, keevitusaparaadid jpm. Kui põlevkivibasseini ilmusid kopplaadurid, suutsime ka Sompa kaevandusele ühe Toro-301D muretseda, mis kaevandusse jõudis 1997. aasta mais. Kopplaaduri kasutamine tõstis tunduvalt kamberploki efektiivsust, lihtsustades samal ajal märgatavalt tööd, kuid see esimene masin jäi kaevandusele paraku ka viimaseks. Et kaevanduses oli sügisese ja kevadise suurvee ajal probleeme veekõrvaldusega, ehitasime uue allmaapumbajaam võimsusega 2500 m3/h 22. tuulutusstrekil. Vesi oli meile nuhtluseks ja selle pealetungiks pidime alati valmis olema. Kaevanduse lõpuaastateloli pumplate koguvõimsus u 23 000 m3/h. Ööpäevaga tuli korralik järvetäis vett maa alt üles pumbata. Vaatamata raskustele ei olnud Sompa kaevandus majanduslike näitajate poolest mitte viimaste hulgas. Tootmise madalama omahinna poolest olid eespool vaid Kohtla ja Viru kaevandus. Väga raskeks osutusid taasiseseisvunud vabariigi algusaastad. Tarbimise ja toodangu langus, rahanappus. Suvekuudel töötasime vaid kolm päeva nädalas. Töötasu langes, kuid töötajad olid rahul sellegagi, et säiliks vaid mingigi töökoht. 1999. aastal vahetati välja siis juba aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi juhtkond. Nagu öeldakse, uus luud pühib paremini ja nüüd hakati ridamisi kaevandusi sulgema. Sompa kaevandus andis viimased põlevkivitonnid maa alt välja 1999. aasta 29. oktoobril ja likvideerimistöödeks oli aega 5 kuud. Seadmete ja rööbasteede demontaaz oli alanud juba oktoobris. Toodangu lõpetamisega kasvas demontaazitööde tempo tunduvalt. Koondise juhtkonna antud tähtajaks, st 2000. aasta 1. Märtsiks pidi maa alt kõik väljas olema. Hullumeelsus – vangutasid paljud pead. Tammiku kaevandus oli pool aastat varem alustanud ja lõppu polnud veel näha. Probleemiks oli välja tuua 42 km allmaaraudteed, lisaks veel etesse jäänud mäemasinad ja konveierid. Komplekteerisime noorematest meestest brigaadid, kes töötasid kahes, kohati isegi kolmes vahetuses. Maa-alust tööd jäi juhtima kaevanduse allmaatranspordi jaoskonna juhataja Vladimir Bõkov. Töölistele kehtestasime sisemised tükitöönormid ja töö läks käima. Et tööd tehti isuga, oli teenistus isegi kõrgem kui kaevuritel teistes kaevandustes. Selle eest sain muidugi juhtkonnalt korraliku peapesu, kuid 2000. aasta veebruari alguseks oli maa-alune praktiliselt tühi. Jäänud olid vaid pumplates vajaminevad pumbad, et hoida ära enneaegset uppumist. Alustasime kaugematest ja et raudteed enam polnud, vedasime pumpasid kaevanduse hoovi traktori järele haagitud metall-lehtedel. Viimased pumbad seiskasime 2000. aasta 22. veebruaril ja kaeveõõned hakkasid täituma veega. Maa alla jäi 5 miljonitn tonni väljarniseks ettevalmistatud varu ja kinnitatud kaevevälja piiresse 28 min tonni aktiivset varu. Raske oli lahkuda inimestest, kellega piki aastaid koos töötatud. Lihtsam oli nendega, kellel pension välja teenitud. Need töötajad saatsime auga teenitud puhkusele. Noorematele oli aga vaja uusi töökohti. Probleeme oli eriti nendega, kellel oli pensionini jäänud vaid 2-3 aastat. Kes sellist enam tööle võtab! Küsimused leidsid lõppkokkuvõttes siiski positiivse lahenduse ja seda suuresti tänu aktsiaseltsi juhtkonna mõistvale suhtumisele. Minule anti 2000. aasta 6. märtsil nimeline käekell ja peale 45-aastast teenistust Eesti Põlevkivis võisin rahuliku südamega hakata isakodus põldu harima..

Põlengud

Kui ma õigesti mäletan, toimusid 1962. aasta algul kaevanduste aherainemägede isesüttimised. Teaduskeeles öeldakse, et püriidi lagunemisel võib tekkida hulk soojust, mis kutsub esile aherainepuistangute süttimise. Et Eesti Põlevkivi allus tollal NSV Liidu Söetööstuse Ministeeriumile, olime tihti kuulnud söebasseinides toimunud aherainepuistangute isesüttimisest. Meile tundus see kauge asjana ja oli küsitav, kas see põlevkivikaevandusi üldse ohustab. Kuid nüüd oli häda käes. Et aherainepuistangutes oli ka hulgaliselt põlevkivi (-30%), oli suitsu ja tuld palju. Üksteise järel süttisid Kukruse, Sompa ja 2. kaevanduse aherainepuistangud. Olenevalt tuule suunast oli Sompa asula mitme aasta jooksul mattunud sinisesse suitsupilve. Kuumadel suvepäevadeloii lausa lämbumise tunne ja väikesed lapsed põdesid hingamisteede haigusi. Kui vähegi võimalik, püüdsime asulast kaugemal puhata. Sompa kaevanduses jälitas aga üks häda teist. Esimesena süttis Ereda küla poolne töötav aherainepuistang, mis oli seotud nii maa alt läbindusest kui ka sorteerimisjaoskonnast tuleva aherainega. Ohustatud oli kogu kaevanduse töö. Puistang kuulus sellal kaevandusesisese transpordi jaoskonna koosseisu, mille juhtkond (juhataja Jaan Rohioja, asetäitja Uno Printsmann ja mehaanik Valentin Pedajas) sai mitu kuud vett ja vilet. Puistangu jalamil asuvast punkrist vedas tõstevints mööda raudteed väikest isetühjenduvat vagonetti puistangu tippu, kus see siis ümber kallutati. Tõstevintse oli kaevandusel ainult üks. Sellest lähtuvalt rajati uus puistang endise kõrvale arvestusega, et tuli vanalt uuele üle ei kanduks. Kui põlenguga tekkinud suitsus muutus töö võimatuks, tulid appi mäepäästesalga mehed, kes töötasid hapnikumaskides. See oli ränk töö. Uus puistang hakkas tööle kaevandust seiskanlata. Aga järgnes juba uus häda. Raske on öelda, kas toimus isesüttimine või oldi hooletud keevitustöödel, kuid tossama hakkas II sordi põlevkivi ladu. Tollal oli selle lao mahuks umbes 20000 tonni. Ainuke väljapääs oli varu kiiresti tarbijale saata. Keemiakombinaadil selline võimalus puudus, sihtpunktiks said elektrijaamad. Kui raudteeveerem teele asus, saatis seda veel korralik suitsupilv. II sordi põlevkivi ladu piirnes aga kahe mittetöötava aherainepuistanguga ja III sordi ehk energeetilise põlevkivi laoga, milles oli ligi 800 000 tonni. Põleng kandus edasi nimetatud mägedesse. Nendel aastatel ületas põlevkivi tootmise maht tunduvalt nõudluse. Toodanguplaani vähendamine polnud tollal mõeldav. Ja kes seda ikka tahtis, sest kaevur pidi korralikku palka saama. Sellest siis üleliigsed varud ladudes. Kuumenemise tundemärgid ilmnesid eriti talvisel ajal, kui põlevkivi peale sadanud lumi hakkas sulama. III sordi põlevkivi laos puuriti teatud vahemaa järele augud, millesse pressiti metalltorud temperatuuri mõõtmiseks. Äralaadimine toimus ikka sealtpoolt, kus temperatuur kõrgem. Mida rohkem suudeti pealt ära laadida, seda rohkem tuli suitsu ja allpoololev põlevkivi põles juba lahtise leegiga. Kaevandus sai abi teistelt Eesti Põlevkivi ettevõtetelt. Teatud aja olid abiks ka Tapa sõjaväeosa masinad, kuid nende efektiivsus oli kaevanduste buldooserite omast väiksem. Buldooserid lükkasid põlevkivi üle laadimisestakaadi raudteevagunitesse. Lükkamise tagajärjel tekkisid 1-1,5 m sügavused transeed, kuhu teine buldooser materjali külje pealt ette lükkas. Kohati muutis suits nähtavuse olematuks. Küljelt tuleva masina juht ei näinud transeed ega madalamalliikuvat masinat ning sõitis lihtsalt allpool liikuvast buldooserist üle, lõigates kabiini pealt ära. Selles olnud juht suutis kiirelt reageerida, hüppas lahtisest uksest välja ning pääses eluga. Kui tolleaegsed sorteerimisjaoskonna juhid (juhataja Vassili Tsurakov, mehaanikud Mtseslav Leonavitshus ja Sergei Kudrin) said nende sündmuste läbi endale tublisti halle juukseid, siis kaevanduse direktor Salomon Petrovitski ja peainsener Rene Herkül kaotasid neid tublisti. Pärast selliseid sündmusi oli Petrovitski sunnitud kaevandusest lahkuma. Oma lahkumiskõnes ütles ta: "Vaadake, pärast selliseid põlenguid söekaevandustes saadetakse tavaliselt juhtkond trellide taha. Meie teiega suutsime põlevad varud ilma puudujääkideta tarbijatele ära laadida. Ma pean külllahkuma kaevanduse juhi kohalt, kuid mind viiakse üle tööle trusti keskaparaati:' Suur oli siin muidugi trusti Eesti Põlevkivi tollase juhi Väino Viilupi abi. Lõpp hea, kõik hea. Oli aasta 1970 ja kaevanduse uueks direktoriks määrati Käva kaevanduse peainsener Jakov Libman või Jasa, nii nagu teda hüüti. Puhusid uued tuuled. Rängim õnnetus Oli 1973. aasta ilus soe suvi. Poolest juulist poole augustini nautisin puhkust. Eelmisel aastaloli õnnestunud saada Peipsi äärde Kurule suvilakrunt. Valmistasin ehitusmaterjalid ette ja suve ning puhkuse lõpuks, kasutades ära tuttavate papa Karla ja Bruno abi, oli suvila sõrestik püsti. Sügiseks tahtsin katuse peale saada. 14. augustiks oli puhkus läbi. Töötasin siis 1. tootmisjaoskonna ülema Leonid Zarini asetäitjana. Temal olid puhkuserahad taskus ja 15. augustist pidi algama puhkus. Päev läheb kiiresti. Zarin püüdis mulle selgeks teha, mis teoksil, millised tööd on planeeritud augustiks- septembriks. Suurim probleem oli momendil kaevanduste ja karjääride varustamine vajalike lõhkeainetega. Seda oli juhtunud ka varasematel aastatel, eriti suvekuudel, et lõhkeainetehased ei täida tarne te plaani. Trust Eesti Põlevkivi oli sunnitud vastu võtma ükskõik mida, peaasi et kaevandused-karjäärid saaksid töötada. Käsilaavades kasutati tolmu- ja gaasiplahvatuseohutut lõhkeainet PZV-20, märgades läbindusetes aga plahvatusohtlikkelõhkeaineid T-19, AP-5ZV; 6-ZV.Et kaevandustes ja baaslaos puudus plahvatusohutu lõhkeaine, sai trust Eesti Põlevkivi 14. augustil NSVL söetööstuse ministri asetäitja Fedanovi allkirjaga järgnevasisulise teate: "Kooskõlastatult Riikliku Mäetehnilise Järelevalvega (I. Babkin) luban kasutada 2 ööpäeva jooksul koristusetes lõhkeainet AP-5ZV järgmistel tingimustel: kõik töölised on eemaldatud lõhketööde kohast 600 m kaugusele värske õhu juurdevoolu kohta; lõhketööde kohas, laavas ja kogumisstrekis pesta seintelt maha tolm; kasutada veetõkkeid. Lõhketöid teostada kaevanduse peainseneri, peainseneri asetäitja OT alal või direktori asetäitja tootmisalal juuresolekul:' Telefonogrammi andis edasi Söetööstuse Ministeeriumi Põlevkivipeavalitsuse ülem A. Petrov, kaevanduses võttis vastu direktori asetäitja tootmisalal I. Frolov. 1. tootmisjaoskonna kabinetis toimus enne II vahetuse kaevandusse laskumist operatiivnõupidamine, kus jagati mäemeistrile ja töötajatele tööülesandeid. Jaoskonna juhatajale L. Zarinile sooviti head puhkust, kui 15.20 helises telefon. Tundus, et pikka aega oli kuulda vaid roppu sõimu. Lõpuks jõudis Zarini kõrvu lause: "Mida sa istud kabinetis, kui maa all inimesed põlevad!" Taipasime, et oli sündinud midagi kohutavat. Kiiresti riietusin ümber, jooksuga lambikojast lamp ja päästetorbik ning peakallakust alla kaevandushoovi. Et dispetseri juures vaba elektrivedurit ei ole, torman jalgadele valu andes jaoskonna suunas. Inimjaamast tulevad vastu esimesed kannatanud. Pilt on masendav. äod ja käed põlenud, ettesirutatud kätelt ripneb põlenud nahk. Ei õnnestu teada saada, kas sündmuskohal on veel kannatanuid, seepärast kiirustan kohale. Jõuan sinna koos peainseneri kohusetäitja R. Herküli ja I. Froloviga. Lõhatud on laava 1304. Laavas 1303 toimus põlevkivi väljalaadimine, kuid kaugemale paeriidast ei pääse, sest ventilatsioon on nõrk ja laava gaasi täis. Veidi hiljem jõuab kohale mäepäästesalk. Hapnikumaskides suudavad nad kindlaks teha, et kohapeal kannatanuid ei ole. Maa pealt saame teada, et kannatanud on kõik kaevandusest väljunud ja toimetatakse-haiglasse. Töös on nii kiirabiautod kui ka töötajate masinad, mis oli võimalik kaevanduse territooriumilt kätte saada. Kannatanuid on kokku 24 töötajat, kes raskemalt vigastatud, kes kergemalt, kuid kõik nad vajavad arstiabi. Esmapilgul oli raske selgusele jõuda, mis juhtus, kuidas juhtus ja mis saab edasi. Teada oli, et lõhkeaineks oli plahvatusohtlik 6 ZV ja lõhkamise teostas meisterminöör Boris Hrustsov. 15. augusti hommikul tuli Moskvast kaevanduse direktorile J. Libmanile Fedanovi allkirjaga telefonogramm: "Lugeda kehtetuks 14.08.1973 telefonogramm lõhkeaine AP-SZV kasutamise kohta koristusetes. Edaspidistellõhketöödel kasutada ainult ohutut lõhkeainet, mitte madalamat IV klassist, täielikus vastavuses ohutustehnika eeskirjadele lõhketööde!. Mitteohutu lõhkeaine maa-alustest hoidlatest ära korjata ja edaspidi kategooriliselt keelata selle maa alla saatmine. Täitmisest teatada telegraafiga. 16.08.1973:' Juurde olid lisatud ka trusti Eesti Põlevkivi peainseneri V. ProkopovitSi read: "Kohustan Teid võtma vastuvaidlematult täitmiseks ministri asetäitja sm. Fedanovi korraldus. Lõhkeaine 6ZV tagastada baaslattu 16.08.1973 kella 8.00. Täitmisest ette kanda:' Arusaamatust tekitab asjaolu, miks telefonogrammides räägitakse erinevatest lõhkeainetest. Ministeeriumipoolses on see AP-SZV, samas kui kasutati 6ZV. Mõlemad kuuluvad küll samasse ohtlikkuse klassi. 15. augustil tuli Söetööstuse Ministeeriumi ja NSVL Riikliku Järelevalve Inspektsiooni ühine käskkiri raske õnnetusjuhtumi uurimiskomisjoni moodustamise kohta koosseisus: A. Kostarev - Söetööstuse Riikliku Järelevalve Valitsuse ülem (esimees); V. Viltshitski - Söeministeeriumi Töökaitse ja Ohutustehnika Valitsuse ülem; P. Badulin - Söetööstuse Ministeeriumi Põlevkivi Peavalitsuse ülema asetäitja; S. Arhangelski - Riikliku Järelevalve lõhketööde osakonna juhataja; 1.Brjuhovetski - Söetööstuse Ametiühingu Keskkomitee töökaitse osakonna juhataja asetäitja; E. Kask - ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Tehnilise Järelevalve Valitsuse ülem. Õnnetusjuhtumi uurimisakt esitada Söetööstuse Ministeeriumile ja Riiklikule Tehnilisele Järelevalvele 25. augustiks 1973. Söetööstuse minister, Riikliku Tehnilise Järelevalve juhataja B. Bratsenko, juhataja esimene asetäitja V. Aleksejev. Samal ajal oli trustis Eesti Põlevkivi koos kõrgetasemeline komisjon, mis uuris nädal varem Kiviõli kaevanduses toimunud rasket õnnetusjuhtumit. Kas ka see ei olnud seotud vale lõhkeaine kasutamisega? Niisiis, Sompas oli kõrgetasemeline üleliiduline komisjon, et selgitada väga raske õnnetusjuhtumi põhjuseid. Hommikuses vahetuses oli igapäevase töö osas praktiliselt võimatu midagi teha. Iga komisjoni liige tahtis midagi teada saada. Kogu dokumentatsioon kontrolliti väga põhjalikult läbi. Õnnetuses kannatanud viibisid kõik Kohtla-Järve haiglas. Esialgu keelasid arstid inimeste küsitlemise, sest see võis mõjuda niigi raskes seisundis viibivate inimeste psüühikale. Vahepõikena ütleks, et ühe õnnetus on teisele õnn. Kaevanduse direktori käskkirjaga oli brigadir Ivan Djomini puhkuse ajaks määratud tema kohusetäitjaks S. Tumanovits. Samuti oli 27. juuli käskkirjaga määratud peainsener Aleksei Golovini puhkuse ajaks tema kohuseid täitma kaevanduse peatehnoloog Rene Herkül. Praktilise igapäevatööga sai nüüd tegeleda ainult õhtul, kui komisjon oli kaevandusest lahkunud. Operatiivnõupidamised toimusid hommikul kell 8 ja õhtul umbes 18, siis oli võimalus pikemaks analüüsiks. Kannatanud brigaadi asemele komplekteeriti uus, võttes teiste jaoskondade brigaadidest igaühest 1-2 töölist. Kokku saadi neid 18. Selge see, et keegi ei tahtnud ära anda oma paremaid, aga ajapikku hakkas seegi koosseis tööle. 16. augustil sain külastada haigeid. Kannatanud olid paigutatud kahte palatisse. Eraldi intensiivravis viibisid A. Timofejev ja S. Tumanovits, mõlemad olid saanud eriti raskeid põletushaavu. Tumanovits oli töötanud maikasärgis ja saanud ülakeha raskeid põletushaavu. Timofejevil oli olnud seljas nailonsärk, mis tolmuplahvatusel ära sulas. Palatisse sisenedes ei saanud aru, kes on kes, sest kõik olid ühesuguste põlenud paistes nägudega. Vaid hääle järgi suutsin inimesi ära tunda. Imekombelolid kannatanud säilitanud mingi kübekese optimismi. Kindlasti olid suutnud arstid neid ka psüühiliselt abistada. Puudus kaevurile omane sõim ja kellegi süüdistamine. Optimism kindlasti aitas. ülejärgmisel päeval olin uuesti haigeid külastamas. Mõne päevaga oli paistetus tunduvalt alanenud ja kaevurite näod muutunud äratuntavaks. Kodus rääkisin sellest ka emale, kes mu muredele südamest kaasa elas. Kuid ema elutarkus õpetas, et kõige kriitilisem moment põletushaavade puhul on 8.-10. päev, alles pärast seda võib hakata järeldusi tegema. Nii ta oligi. 20. augustil läks manalateele A. Timofejev ja 29. augustil S. Tumanovits. Sellest oli eriti kahju, sest nende süü õnnetuses puudus. Koos kannatanute paranemisega oli võimalus saada seletusi juhtunu kohta. Mäemeiser Toivo Golovini, meisterminöör Boris Hrustsovi, kaevurite Lobanovi, Zarini, Verhogljadovi jt ütlustest selgub, et meisterminöör ei oodanud ära inimeste eemaldumist ohutusse kohta ja teostas traagiliste tagajärgedega lõhkamise. Lõhkeainet 6ZV oli kasutatud varemgi, kuid ainult läbindustööde!. Ja mõnedki korrad neist viitasid tolmuplahvatusele - ee lähedal olid käigu seinad mustad, kuid minöörid varjusid lõhkamise ajaks kaugemale ja nissidesse. Õnnetuse hetkeks oli kogunenud niivõrd palju ohtlikke faktoreid, et see lausa pidi juhtuma. Suurimaks veaks loeti seda, et kasutati ohtlikku lõhkeainet ja meisterminöör ei oodanud ära inimeste eemaldumist ohutusse tsooni. Seda oleks pidanud tagama mäemeister T. Golovin, kes viibis vahetult töökoha!. Ei oodatud ka peainseneri asetäitja OT alal Petersoni kohalejõudmist, kes pidi kontrollima lõhketööde läbiviimist. Miks? Aga seepärast, et Peterson oli ohutustehnika nõudmiste suhtes väga printsipiaalne ja tema juuresolekul oleks lõhkamine kindlasti edasi lükkunud. Teades ja tundes tollel ajal tootmisjaoskondade tööd läbi ja lõhki, võin oletada, miks meisterminöör kiirustas. Laava soonimisel ei teinud masinist passis ettenähtud soont, mida tehti vaid kontrollorganite esindajate kohaloleku!. Meisterminöör töötas üksinda. Et töö lõpetada koos teiste töölistega ja ekspressile jõuda, ei oodanud ta ära laava ettevalmistuse lõppu, vaid teatud kaugusel soonirnismasinast teostas puuraukude laadimist lõhkeainega. Kiirustas, sest soon oli tegemata, kivimid ebapüsivad ja, nagu kaevurid ütlesid, soon hakkas istuma. Et aega vähe, ei kasutanud ta ka topiseid (savi-liiva segu, mis topiti puurauku). Minöör võis lõpetada oma töö ehk 15 minutit pärast soonimismasina väljumist kogumisstrekile, jättes tähelepanuta tolmu suure kontsentratsiooni õhus. "Soone istumisega" võis ka lõhkamise ajal mõni lõhkepadrun puuraugust välja kukkuda ja plahvatus oligi käes. Kannatasid aga nii süüdlased kui süütud. Kergemaid põletushaavu said need, kes olid töö laavas lõpetanud, välja läinud laadimispunkti või ootasid paneelstrekil kojusõitu. Tagantjärele oleme kõik targad. Kui oleks inimesed laavast välja viidud värske õhu juurdevoolu kohta, kas või 100 m kaugusele, oleks asi lõppenud vahest ainult korraliku ehmatusega, kuid "oleks" on teadagi kehv poiss. Kõrgetasemeline komisjon tegi oma töö. Oktoobri algul toimuvale Söetööstuse Ministeeriumi kolleegiumile Moskvasse kutsuti J. Libman, R. Herkül ja L. Zarin. Tootmisjuht 1.Frolov eitas oma süüd kõigis asjades. Oma pikas seletuskirjas juurdluskomisjonile väitis ta, et lõhketööde eest vastutavad direktor ja peainsener. Kolleegiumi esialgne otsus oli väga karm: kõik kolm ametist vabastada ja kohtu alla anda. Tänu Põlevkivi Peavalitsuse ülema Aleksander Petrovi ja kohaliku parteijuhi Leonid Ananitsi kaasabile jäi kohus siiski ära. 18.septembrist oli käskkirjaga määratud kaevanduse uueks direktoriks Ivan Nikitin. Rene Herkül vabastati peatehnoloogi ametikohalt 3. oktoobril ja J. Libman andis asjad üle ning lahkus 20. oktoobril. L. Zarin viidi madalamale ametikohale, kuid 17. novembrillahkus ta kaevandusest, minnes tööle 26. mäepäästesalka. Komisjoni otsuses oli kirjutatud, et T. Golovini ja B. HrustSovi karistamine tuleb otsustada pärast tervenemist. T. Golovin lahkus kaevandusest 19. detsembril I grupi invaliidina. III grupi invaliidina jätkasid A. Lobanov mehaanikatöökojas ja A. Zibalov puusepana ehitusgrupis. B.HrustSov leidis endas jõudu töötada kaevanduse sulgemiseni läbinduses elektrilukksepana. Töötas ausalt ja kohusetundega. Temaga pole ma seda juhtumit kordagi meenutanud. Talle endale meenutavad seda traagilist juhtumit armid näol ja kätel ning seda elu lõpuni. Kaevuri elukutse on karm ja austust väärt.

Kuidas uputakse?

1990. aasta algus oli talvine. Parajad külmakraadid ja lundki suusatamise jaoks parasjagu. Kuid 24. jaanuarist muutusid ilmad soojemaks. Olen nüüd juba 25 aasta jooksul teinud ilmastiku kohta ülestähendusi: põhiliselt temperatuur hommikul kell 6 ja milline on ilm, seda muidugi kodukohas. Niisiis, jaanuari lõpp muutus soojaks. Sadas vihma ja põldudelt kadus lumi. Selliseid kesktalviseid sulasid on ka varem olnud, kuid seekordsele ei järgnenud külma. Poole veebruarini olid öised temperatuurid plussis. Vee juurdevool kaevandusse suureneb pidevalt ja saavutab maksimumi 10. veebruariks. Maa alt pumbatakse välja 19050 m3/h ja ööpäevas 45 7200 m3 vett, mis moodustaks 3 m sügavuse järvekese mõõtmetega 200 x 760 m. Pärast 10. veebruari muutuvad ööd külmemaks. Viimane külm öö on 20. veebruaril-3°C ja vee juurdevool kaevandusse on vähenenud 15000 m3-ni tunnis. 21. veebruarilolukord halveneb. Hommikul on temperatuur +6° e ja päeval algab vihmasadu. Miks ma neid sündmusi nii täpselt kirja panen? Mul on säilinud nende sündmuste päevik ja asjaosalistele, kes veel elavate kirjas, pakub see ehk väikest meenutust nendest 30-st päevast, mil töötati puhkepäevadeta ja koju jõuti vaid selleks, et veidi magada; kui väsimus oli võitnud närvilisuse. 22. veebruaril halveneb olukord veelgi: tugev tuul muutub kohati tormiks ja murrab metsas puid. Üks puudest kukub Kiikla 10 kV liinile, juhtmed katkevad ja langevad kaevanduse 6 kV liinile. Alajaamast lülitub välja kagutiib, veidi hiljem läänetiib. Tuulega on murdunud 5 kõrgepingeliini posti. Kolme tunni möödudes suudetakse läänetiivale toide anda katsej aoskonna liini kaudu. Kuid vahepeal kukub tuulest murdunud puu veel edelasuunalisele kõrgepingeliinile ja üks liinijuhe katkeb. Kuna 14. paneeli pumpla pumbad töötavad automaatrdiimil, põlevad kaks kõrgepinge-elektrimootorit A-l13-4 läbi. Veetase kaevanduses tõuseb katastroofiliselt. 14. paneeli pumplas saame tööle kolm pumpa võimsusega 3600 m3/h. Momendil on see paik vee juurdevoolult kaevanduse ohtlikem. Pumplate koguvõimsus 31 120m3/h on küll suurevaruga, kuid kahjuks puudub maa-alune regulatsioonivõimalus pumplate vahel. Tulevikus, paari aasta jooksul täiustame veekraavide ja tunnelite süsteemi maa all, nii et tekib võimalus vee juhtimiseks ühest pumplast teise. 22. veebruaril pöördub kaevanduse peaenergeetik Aleksandr Zusin tootmiskoondise peaenergeetiku Juhan Bachmanni ja peamehaaniku abi Venjamin Kuzmitsevi poole, et kiirkorras saaksime 3 kõrgepingemootorit. Ilmselt ei usuta kaevanduses tekkinud olukorra tõsidust ja abi jääb tulemata. 23. veebruaril saame siiski olukorra mingil määral kontrolli alla. Pärast lõunat käin veel maa all, et oma silmaga näha, mis toimub. 14. paneeli pumplas on veetase hakanud aeglaselt alanema. Õhtul kell 6 teatab valvelukksepp, et veetase on alanenud 25 cm ja pumpla põrandalt enamvähem taandunud. Vahetuse ülema Arne Lüüdega arutame olukorda ja siis sõidan koju. Kuid õhtul kell 9 helistab vahetuse ülem Vladimir Dvuzilov ja teatab, et veetase on hakanud uuesti tõusma, küll aeglaselt, kuid siiski. Arvestades vee summaarset juurdevoolu kaevandusse, ei tohiks nii olla. Veel on mingi lootus, et veetase hakkab alanema. On laupäev, 24. veebruar. Lähen varakult kaevandusse. Olukord on muutunud veelgi kriitilisemaks. Saanud andmed veeseisu kohta, teatan sellest tootmiskoondise peadirektorile Otto Sullakatkole. Ta palub ennast järgnevaga kursis hoida. Tootmiskoondise valve kaudu teatatakse juhtunust juhtivspetsialistidele. Lõunaks on veetase tõusnud niivõrd kõrgele, et elektrimootorite ventilaatoritiivikud ajavad juba vett liikvele. Kell 13.28 käsin 14. paneeli pumpla võrgust välja lülitada. Käiku läheb kaevanduse avarii 1i1.'Videerimiseplaan. Et on üldine puhkepäev, siis enamik koondise spetsialiste, kes kohale jõuavad, loevad sõnad peale. On selline tunne, nagu oleksin suur rahvavaenlane, kes vaja seina äärde panna ja maha lasta. Selline õhkkond kestab 27. veebruarini, siis astub minu kabineti uksest sisse Tammiku kaevanduse tuntud ja hinnatud buldooserijuht Kalju Laanemäe ja ütleb: "Tead, naabrimees, mina uputasin Sompa kaevanduse. Süda valutab juba nädal aega, ei saanud enan1 rahu:' Olen sellest päris jahmunud, kuid siis saame asjasse selgust. Tammiku kaevanduse direktor RudolfTsistjakov andnud Kaljule käsu: kaevanduse settebassein on pilgeni vett täis ja kui üle hakkab ajama, satub vesi maa alla ja võib kaevanduskäigud uputada. Kalju oli siiski veidi mõtlev mees ja teadis, et enda kaevanduse võib päästa, kuid lõuna poole viiv veekraav sellist veekogust vastu ei suuda võtta. Vesi valgub üle kallaste Sompa kaeveväljale - ja mis siis saab? Et ülesal1l1eoli täitmata, sai Kalju korraliku "arbuust 22. veebruaril istuti Tsistjakoviga koos buldooseri peale ja käsk tuli täita. Kell 12. OO oli tamm maha lükatud ja mitmekümne tul1ande kuupmeetrine veemass valgus Sompa kaevanduse väljatöötatud aladele ja sealt edasi maa alla. See oligi põhjus, miks 23. veebruari hilisõhtul hakkas kaevanduses veetase nii ootamatult tõusma. Teavitasin kohe koondise tehnikadirektorit Vladimir Salasinskit (endine Tammiku kaevanduse peainsener) juhtunust. Esimene reaktsioon: ei või olla! Teavitasin ka koondise peadirektorit Otto Sullakatkot. Kuid ega kaevanduses oodatud käsku ülevalt. Kuna 14. paneeli pumpla asus suure nõo põhjas, oli vaja kiiresti välja selgitada selle veemahutavus ja millal see "vann" võib hakata üle ääre ajama. Siis hakkas vesi voolama 19. paneeli pumbajaama, kuid selle võimsus oli vaid 1000 m'/ h. Oli vaja kiiresti võimsust tõsta. Mis saab edasi? Kaevanduse peamarkseider Angelina Bogdanova ja markseider Anatoli Semeikin olid hoolega ametis. Selgus, et kui 19. paneeli pumplas tõuseb veetase põrandal 30 cm, hakkab toimuma ülejooks 20. paneeli pumplasse. Sellel momendil oli ka siin võimsust vähe ehk vaid 2400 m3/ h. Kuidas suurendada 19. ja 20. paneeli pumplate võimsust? Kuidas juhtida vett edasi 21. paneeli pumplasse, mille võimsus oli ligi 5000 m3/h? Selleks oli vaja kiiresti süvendada olemasolevaid veekraave ja läbindada uusi. Probleemid tekkisid ka maa peal. Vee äravoolu kraav, mis läks Juuni Võidu kollioosi Kiikla karjafarmi juurest mööda, tõusis üle kallaste. Kiikla mõisa lähedaloleva silla alused torud ei suutnud seda veekogust läbi lasta. Probleeme aina lisandus. Esialgses plaanis oli tegutsemine kolmes suunas: 14. paneeli pumpla ehk nn "vanni" mahutavuse suurendamine, et jõuaksime suurendada järgnevate pumplate võimsust; 19. ja 20. paneeli pumplates uute pumpade töölerakendamine; pikemat aega reservis seisnud kahe pumbaga kagupumpla kasutuselevõtt. Maapealsete tööd hulka kuulus Kiikla karjafarmi uputusohu likvideerimine ja seda ründava vee suunamine osaliselt Kohtla jõkke. Esimesel suunal tuli 18. paneeli ja tuulutusstrekkide vahelised lõikelõõrid muuta vettpidavaks. Betoontõkked (kokku 16) tegime 1m kõrgused. Sellega suurenes 14. paneeli "vanni" maht -3,5 miljoni m3-ni. See andis lO-ööpäevase ajavaru, alles siis hakkaks vesi üle voolama 19. ja 20. paneeli pumplatesse. Pühapäev möödus graafIkute ja arvestuste koostamisega. Seiskasime katsejaoskonna töö. Jaoskonna juhataja Anatoli Timofejev ja mehaanik Väino Romu võisid juhtida ükskõik millist tööd, eriti maa all. Mehaanikatalitus (Jaan Uppus, Aleksandr Zusin, Vladimir Kuravkin ja Albert Tervo) pidi kindlustama vajaminevate materjalide ja seadmete kohaletoimetamise. Suurt abi osutas varustusvalitsuse juhataja Ivar Kukk. Inimestega aitasid praktiliselt kõik Eesti Põlevkivi ettevõtted: Estonia, Ahtme, Viru ja Kohtla kaevandus, Sirgala karjäär ning Remondi- ja Mehaanikatehas. Teisel suunaloli vaja selleks, et suurendada 19. paneeli pumpla võimsust, juurde monteerida poolemeetrise läbimõõduga vee äravoolu toru. Kaks autokraanat, üks buldooser, keevitajad kolmes vahetuses, montaazilukksepad maa all. Selleks ajaks kui "vann" veega täitus, oli 19.paneeli pumpla võimsus 2500 m3fh ja 20. paneeli pumpla võimsus 3690 m3fh. Siit võis juba teatud veetaseme juures olla ülevool21. paneeli pumplasse, mille võimsus oli 5100 m3fh. Tublit tööd olid teinud appi saadetud keevitajad: varustusvalitsusest A. Tsmarjov, Estoniast Arkadi Aju, Tammikust Poljakov. Kolmandal suunal juhtisid maapealseid päästetöid Jaan Leisner ja Karl Kivitoa ning Kiikla karjafarm jäi uputamata. Vaatamata eelkirjeldatud raskustele täitis kaevandus veebruarikuu tootmisplaani. Samaga pidime toime tulema ka märtsis. Muutsime märtsikuu töögraafikut selliselt, et koos naistepäevaga jäi neli puhkepäeva ja edasi kuu lõpuni 6-päevased töönädalad. Need puhkepäevad kasutasime maksimaalselt ära. Kaevanduse autojuhid Lindmäe, Kilk, Tumanov, Gluhovtsenko, Beinar, Reinsalu ja Käen tagasid nii seadmete kui töötajate transpordi. Valveelektrilukksepad Valge, Djomin, Ponomarjov, Kirillov, Strelkov, Rjabkov kindlustasid elektri andmise pumplatesse. Vahetusülemad Vladimir Dvuzilov, Arne Lüüde ja Valeri Voropajev pidid täpselt teadma, kes kus parajasti asub ja mida teeb ning igal ajahetkel oskama olukorrast ette kanda. Märtsi algul pöördus ka ilm meie kasuks, öösiti 3-7 külmapügalat. Tammikust meile kaela lastud vesi oli kõik juba maa all. 11.märtsiks vähenes vee juurdevool kaevandusse 10 600 m3-ni tunnis. 14. paneeli pumplas oli vee tasapind põrandast 2,25 m. See jäi ka maksimumiks. üüd hakkas "vann" üle ajama. Mäetööd sellest piirkonnast olid üle viidud kuivematesse etesse, kuid märtsikuu plaani kaevandus täitis. Koos peainseneriga saime noomituse ja 100%preemiat võeti maha. 14. paneeli pumpla töö taastasime augustis.

Kaadrite otsustavus...

Ja kohe ütleb mõni noorem lugeja, et see ju nõukogudeaegne hüüdlause. Kuid aeg sunnib sellele kohe mõtlema, kui mõni firma ei leia endale kvalifitseeritud tööjõudu. See on sedasi tänapäeval, kuid hea töömees on alati hinnas olnud. Nagu juba mainisin, oli kaevanduse ehituse aluseks Leningradi instituudi Giprosaht projekt, mida hakkas 1946. aastal ellu viima Eesti Põlevkiviehituse ehitusvalitsus nr 2. Ehitustöid juhatasid P. Toptsi (kaevanduse juhataja) ja V. Zelenin (peainsener). Ehituse tähtaegseks valmimiseks andsid omapoolse panuse ehitus- ja montaazivalitsuse juhataja M. Gurov ja ehituste direktor A. Kivit. Kaevanduse käikuandmisega määrati juba uued juhid. Siinkohal toongi nende nimed Sompa kaevanduse eksisteerimise ajal: Kui kaevanduse juhtkonnas olid sagedased vahetused tavapärased, siis töölised pidasid oma töökohal tunduvalt kauem vastu. Kaevanduse algusest kuni sulgemiseni, st ligi 51 aastat on töötanud neli inimest: Vaike Rego, Kalju Rooden, Jüri Iho (Huopolainen) ja ehitusest peale Jakov Dikun. Need olid "kullahinnaga" inimesed. Tooksin siin ära ka suurte läbinduskiiruste poolest tuntud K. Rodeni brigaadi liikmed: V. Jegorov, M. Tsjupa, A. Penjaz, E. Sumilov, S. Borissenko, A. Denik, L. Janusev, A. Nikonov, V. Serõi. Sellise töötempo juures oli ohutustehnika nõuetest kinnipidamine mõeldamatu. Oli isegi vaikne kokkulepe, et sellel kuul inspektsioon Roodeni brigaadi ei külasta. Oli kuidas oli, aga 545 m sai läbindatud ilma õnnetusteta. Inimesed töötasid riski piiril ja tunnetasid selgelt seda piiri, millest üle astuda ei võinud. Ohutustehnika eeskirjades oli ju palju sellist, mida täideti vaid inspektsiooni tarvis ja tema kohalolekuI. Mahajäämus oli tekkinud läbindustööde kagusuunal. Tempo tõstmiseks komplekteeriti uus brigaad M. Kurvitsa juhtimisel. Brigaadi liikmeteks olid Jõesaar, Pärt, Sinjakov, Rego, Tulp. Vaatamata rasketele mäetehnilistele tingimustele (suur vee juurdevool, karstitsoonid) läbindati pidevalt 130-140 m paneel- ja ventilatsioonistrekke kuus. Kaevanduse töötajate seas oli ka perekondi, kes olid pühendunud kaevuritööle. Kaevanduse viimane allmaatranspordi jaoskonna juhataja Vladimir Bõkov (praegu Estonia kaevanduse remondi- ja elektrivarustusjaoskonna juhataja) meenutab: vanaisa Nikita Bõkov oli kaevanduse ehituse ajal hobuveojaoskonna ülem. Hobuseid kasutati vagonettide ja kärude veol nii maa peal kui all. Maa alla viidi neid kaheks-kolmeks päevaks, siis vahetati üles, et hobused pimedaks ei jääks. 1948. aasta jõululaupäeval palusid saksa sõjavangid, kes töötasid maa-alustel ehitustöödel, vanaisalt ühe hobuse. Nahk võeti korralikult maha ja saadeti maa peale. Vanaisale öeldi, et kirjuta õnnetusjuhtumi akt ja asi korras. Vangid tähistasid laagris aga pärast tööd jõulupühi kotlettidega. Kui Vladimir 1949. aasta märtsis sündis, meisterdasid sakslased perele korraliku kapi, laua, kolm taburetti ja lapsevoodi. Kingitus anti üle Vladimiri isale Aleksandrile, keda sakslased Aleksiks kutsusid. Aleksander Bõkov alustas töölisena ja läbis kõik etapid, kuni lõpuks töötas mitmed aastad maa-aluse transpordi jaoskonna juhatajana. Vladimir Bõkov tuli 1967. aastal Mäetehnikumi III kursuselt kaevandusse praktikale ja siia ta jäigi. Tehnikum asus Kohtla-Järvel. Kujutage ette noormehe tahtejõudu! Hommikul tehnikumi loengutele, õhtul või öösel kaevandusse tööle, õppimiseks ja magamiseks oli vaja ka aega leida. Tehnikum sai lõpetatud õigeaegselt ja Leningradi Mäe-instituudi kaugõppes omandas ta mäeinseneri elukutse ja diplomi 1983. aastal. Töötas transpordijaoskonnas (1967-1985), läbides selle ajaga ametiredeli kuni jaoskonnajuhini. Edasi tootmisjaoskonnas, kus jõudis samuti juhi ametikohale, ja kaevanduse lõpuks (aastad 1998-2000) oli ta uuesti maa-aluse transpordijaoskonna ülem, tehes võimatu võimalikuks. Täpselt kaks kuud pärast toodangu andmise lõpetamist anti 1999. aasta 28. detsembril maa alt välja demonteeritud raudteevõrgu viimased rööpad. Siis olime juba Estonia kaevanduse alluvuses ja peo pidamise kohta öeldi - ei mingit pidu. Võimaluse ikka leidsime, kasutades selleks ka isiklikku raha ja 29. detsembril, meenutades kaevanduse Sl. aastapäeva, pidasime pidu ja saatsime tublid töömehed Eesti Põlevkivi teistesse ettevõtetesse tööle. Nende nimesid meenutan veel järgnevas, aga siinkohal tahaks öelda, et see oli kaevanduse üks tuntumaid, kolme põlvkonna Bõkovite dünastia, sest ka Vladimiri ema Anna Bõkova töötas pikki aastaid mitmetel ametikohtadel, kuid eriti meelde jäänud on tema töö materjalide laos koos legendaarse Juhan Loiguga. Teine kolme põlvkonna dünastia: Ivan Gorbatov töötas mäemeistrina, poeg Viktor Gorbatov lukksepana ja ka pojapoeg Roman sai töötada kaks aastat kuni kaevanduse sulgemiseni. Kahe põlvkonna esindajatega peresid oli kaevanduses üle kümne. Kõiki vahest ei suudagi meenutada. Üks suurematest peredest olid Turilovid. Valentin Turilov töötas sorteerimissõlmes, poegadest Valeri kaevurina, Anatoli kombainijaoskonnas mehaanikuna, Vjatseslav mäemeistrina ja pereema Maria kõigile hästi tuntud vanemtabelipidajana ja ametiühingukomitee liikmena. Meenutades pere kahe põlvkonna nimesid, peab ütlema, et nad olid austatud kaevanduse tööliste hulgas ja paljud neist tuntud ka väljaspool kaevandust. Noored jätkavad edukalt tööd pärast kaevanduse sulgemist mitmetes Eesti Põlevkivi ettevõtetes. Nimetaksin siinkohal nimesid nagu Langinen, Sokman, Lüüde, Uisk, Zusin, Kuravkin, Soitu, Tervo, Peet, Premsov, Skorjatin, Tistsenko jt. Arne Lüüde töötas kaevanduses pärast TPI mäeteaduskonna lõpetamist 1966. aastal, algul mäemeistrina ja siis pea 20 aastat kuni kaevanduse sulgemiseni vahetuse ülemana. Mõeldes järelkasvule, saadeti 1990. aastal kaevanduse stipendiaatidena kaks abiturienti, Andre Lüüde ja Allan Viili, TTÜ-sse mäendust õppima. Andre pöördus 1995. aastal pärast õpingute lõpetamist kaevandusse tagasi ja töötas siin mitmel ametikohal kuni allmaa-transpordijaoskonna juhatajani välja. Allan tagastas kaevandusele saadud stipendiumi ja leidis tulusama ameti turvateenistustes töötades, kuid leidis lõpuks ikka tagasitee Eesti Põlevkivisse, st Estonia kaevandusse. Nüüd töötavad Andre ja Allan AS Eesti PÕlevkivis hinnatud spetsialistidena. Vahetusülematest tahaksin meenutada veel M. Malmi, H. Kasikovi, V.Dvuzilovit, A. Timofejevit, V.Voropajevit, M. Hallikut, G. Nikolaitsikut jpt. Koloriitne kuju oli kindlasti Maria Malm või Mari Pavlovna, nagu teda kaevanduses kutsuti. M. Malm oli kõrgharidusega geoloog. Siberis päästis ta koonduslaagrist Alfred Malmi ja koos Eestisse tulles leidsid nad tööd 6. kaevanduses. M. Malm töötas tehnilise kontrolli osakonna juhatajana. Kaevurite jaoks oli nuhtlus kinni pidada etteantud paesisalduse normidest laaditavas põlevkivis. Et M. Malm oli väga printsipiaalne töötaja, tuli kaevuritel, eriti läbindajatel, tema pärast tihti töötada vähendatud palga eest. Kord ühel järjekordsel palgapäeval võtsid kaks ühes ees töötavat läbindajat ette karistusretke. Sompa asula sööklas võeti julgestuseks tublid napsud ja oodati, millal M. Malm vahetusest koju tuleb. Asula vahel tuiguti Marile vastu. Kui viimane kangete meeste sõimust ja soovidest aru sai, haaras ta meestel kraest kinni, lõi nad laupapidi kokku ja lennutas kraavi. Oli ju Malm oma 1.80 kasvu juures väga tugev naine. Ajalukku on Maria läinud järgmisega. Põlevkivi Ckihi iilaäär sisaldas rohkesti püriidikonkretsioone ja ee seinas paistis see ilusa laigulise kihina. Prakeerimisel aga toksiti ka need põlevkivist lahti ja läksid kaalumisele nagu aheraine. EtMalmi nägu oli veidi rõugearmiline, hakkasid kaevurid seda põlevkivikihi osa kutsuma "Mari Pavlovna". See nimetus levis ka teistesse kaevandustesse. Viiekümnendate aastate algupoolel nappis kaevanduses mäeinsenere, kuid tehnikuid oli Tallinna Mäetehnikum suutnud küllaldaselt ette valmistada. Kes oli saanud otsesuunamise põlevkivibasseini, oli õnnega koos. Paljud suunati aga NSVL teistesse söebasseinidesse. Enamik nendest tuli pärast tagasisõiduraha teenimist ilma dokumentideta Eestisse tagasi (Tervo, Pedajas, Tihemets). Julgemad kaevandusjuhid võtsid tagasitulnud tööle. Mäemeistrist tootmisjaoskonna juhini olid tuntud nimed: Leisner, J. Aasoja, V Paadimeister, J. Selgunov, K. Sokman, K. Mändmets, V Gludin. Inseneridest 1. Zarin, E. Lepler, H. Mikkov, A. Timofejev, V Mezentsev ja V Bõkov. Kaevurite eriline austus kuulus kahele õrnema soo esindajale. Mäeinsener Helmi Männimets töötas aastaid ventilatsioonijaoskonna juhina. Tema töökäske täideti vastuvaidlematult. Mäeinsener Lidia Sakerman oli kauaaegne lõhkematerjalide lao ja lambikoja juhataja. Austamisväärne on ka peamehaanikute rida: M. Libozajev, N. Tserepanov, A. Dmitrijev, P. Virukus, J.Uppus. Peaenergeetikud Grimberg, H. Männimets, K. Sokman, A. Zusin ja Ü. Peedu. Suur koormus langes jaoskonnamehaanikute õlgadele. Oli päev või öö, kui midagi katki, kutsuti ikka mehaanik kohale. Kaevanduse peamehaanikutest oli kindlasti tugevaim Priit Virkus. Jaoskondades töötasid sellised tuntud nimed nagu A. Leinsoo, 1. Alteberg, V Romu, A. Tervo, 1. Rihkrand, A. Tihemets, V Pedajas, V Andrejev, 1.Skorjatin ja J. Ivanov. Viktor Andrejev, kombainijaoskonna esimene mehaanik, suundus pärast 4 aastat töötamist teaduslikule tööle SkotSinski-nimelise instituudi filiaali, kus kaitses edukalt teaduste kandidaadi dissertatsiooni. Eesti Vabariigi taastamise järel siirdus ta aga poliitikasse ja temast sai Riigikogu liige. Paljude kitsaskohtade kõrvaldamisele ja tootlikkuse tõstmisele aitasid kaasa ka kaevanduse ratsionaliseerijad, kusjuures põhiliseks stiimuliks oli ettepanekute pealt saadav Iisatulu. Kõige tuntumast mehest R. Maasikust oli juttu eespool, lisaks on nimetamist väärt 1. Dantsenko, M. Agur, S. Kuravkin, K. Noorhani, S. Kudrin, H. Paas, K. Käärid, R. Talen, K. Sokman ja 1.Skorjatin. Maido Agur läks kaevandusest Oktoobri (hilisem Aidu) karjääri tööle, kus monteeris põlevkivibasseini tulnud esimese ja viimase 35 m3 kopamahuga ekskavaatori EVG 35/65 ning töötas aastaid selle brigadiriIu Nüüd juhib ta põlevkivitöötajate ametiühingut. Pikki aastaid, kuni kaevanduse sulgemiseni, töötas mehaanikatöökojas Rein Talen. Õnnetuse tagajärjelmõlemad jalad kaotanud, liikus ta proteesidel, kuid leidis tihti elektriseadmete remondis uusi ja huvitavaid lahendusi, monteeris kokku huvitavaid automaatikaskeeme. 1960.-1970. aastatel, kui sotsvõistluse näitajates oli sees leiutus- ja ratsionaliseerimisettepanekute juurutamine, töötas nn ratsinseneri ametikohal Esja Sur, kes paljudele on tuntud kui hilisem Sillamäe "vabadusvõitleja'~ Ka töö juures ajas ta erilise järjekindlusega oma rida. Kui midagi ei tehtud nii, nagu Esja tahtis, oli skandaal väga suur. Inseneri sõnatagavara tundus olevat ammendamatu ja kui ta plahvatas, siis oli kasulikum tarvitada kõrvaklappe. Sel ajal kui Sompa kaevandus ja Kohtla kaevandus olid administratiivselt ühendatud, ei olnud sotsvõistlus enammoes ja Kohtla kaevanduse peaökonomist V Talihärmleidis õigustatult, et iga tühise ettepaneku eest pole mõtet raha välja käia. Tagajärjeks olid Esja kirjalikud ettekanded kolmel aadressil TK Eesti Põlevkivis, viiel aadressil NSVL keskajakirjanduses ja ajalehes Rahva Hääl. Paariks kuuks oli normaalne tööõhkkond rikutud, sest kohale lendas ajakirjanikke igast väljaandest, peale selle ametnikke igasugustest ühiskondlikest organisatsioonidest. Kõik hingasid kergendatult, kui saatsime E. Suri seadusega ettenähtud pensionile. Aastaid hiljem vaatasid paljud huviga TV dokumentaalfilmi "Meeleavaldaja". Oli, mida vaadata ja meenutada! Teise korruse töötajatest meenuvad ikka staazikamad, kes töötasid plaani- ja normeerimisosakonnas: O. turavljova, V Selest. T. Sergejeva, H. Kasikov, Z. Voronkova, O. Gretskaja; ehitusmeistrid L.Klembergja G. Komarova. Puhtust ja korda jälgis hoolega Evi Kõrran, kes oli sõnakas ja valju häälega naine. Sekretärideks olid eri aegadel Roza Uibopuu, Antonina Kalk, Valentina Semjonova ja viimasena Sirje Kuhtin. Raamatupidajaid meenutab oma mälestustes Kaljo Nurk. Raske on kindlasti kõiki kirja saada, kes vähemal, kes rohkemai määral kaevanduses töötanud, sest eks olnud siin maksimumtoodangu andmise ajal (1976) ligi 1100 töötajat. Tänapäeval jõuab Estonia kaevanduse Toroäega varustatud jaoskond varsti sama toodanguni mõnekümne inimesega. Kuidas olid kaevurite palgad? Läbi aegade, kaevanduse algusest kuni 90-ndate keskpaigani, teenis korralik kaevur rohkem kui kaevanduse juhataja või direktor. 1998. aastal külastas Sompa kaevandust tolleaegne Majandusministeeriumi kantsler Margus Leivo, kes imestas, et mida need kaevurid virisevad, saavad nad ju iga kuu kuus kuni seitse tuhat krooni kätte. Läksime siis maa alla vaatama, kuidas kaevur neid kroone kokku kühveldab! 23. paneelstreki algus oli parajasti karstis, pori põlvini, vett sajab ülevalt krae vahele, pilt missugune! Edasi kombainilaavasse, kujutage ette, kuidas selline täismõõdus mees, nagu seda hr. Leivo on, vaevaliselt küürakil toepostide vahel 1,5 m kõrguses laavas liikus. Kui olime poolde laavasse jõudnud, kus parajasti toimus hüdrotoestiku edasinihutal11ine, käis hirmus l11ürakasja lagi kukkus paarikümne meetri ulatuses toestiku tagant alla. Kaevurile pole selles midagi erilist, kuid võõral võtab seest õõnsaks. Külaline oli igatahes enne mind külgstrekil ja esimene lause, mida ma kuulsin, oli: "Kurat, ma ei tuleks ka 50 000 eest siia tööle!" Nii suur oli muutus arusaamades palga suurusest ühe kaevanduses käiguga. Et kabinetis oli hiljem veidi aega mõtteid vahetada ÜLEMAD;DIREKTORID;JUHATAJAD 1.Aleksandr GONT~AROV 1948-1949 2. Grigori GEROVIT~1949- 1953 3. Nikolai MOROZOV 1953-1955 4. Vassili PROKOPOVIT$1955-1961 5. Salomon PETROVITSKI1961-1970 6. Jakov LIBMAN 1970-1973 7. Ivan NIKmN 1973-1980 8. Eeri LA55 1980-1987 9. Jaan SURVA1987-2000 ja lähenemas oli kaevanduse sulgemine ning päevakorral Tartu eurovangla rajamine, avaldasin arvamust, et kaevanduse korralik administratiivhoone võikski selleks olla. Ehitasid seda kunagi saksa sõjavangid, nüüd võiksid siin elada ja töötada Eesti Vabariigi kurjategijad. Labidas kätte ja maa alla. Kui 5 tonni põlevkivi ära visatud, võib lõunale tulla, kui veel 5 tonni, saab ka korraliku õhtusöögi. Kantsler arvas kindlasti, et mul mõni kruvi logiseb. Et kaevandust keegi sulgeda ei tahtnud, lisan siia ühe neist versioonidest, mille esitasime: AS Sompa Kaevanduse arengukava aastani 2010 Kaevanduse aktiivne tarbevaru 1998. aasta 1.jaanuari seisuga oli 26,8 min tonni. Arvestades 1994. aastal kinnitatud kaevanduse tootmisvõimsust 0,6 min tonni aastas, on Sompa kaevandus üks kõige pikaajalisemaid AS Eesti Põlevkivi mäeettevõtteid ning võib töötada olenevalt aastaplaanist kuni 2030. aastani ja kauemgi. Põlevkivi stabiilse tarbimise korral on kaevandus suuteline lühikese aja jooksul ja väheste rahaliste kulutustega (kuni 6 min krooni) tõstma põlevkivi aastatoodangu 1 mln tonnini aastas. Praegusel ajal toimuvad kaevanduses koristustööd kahel viisil, st kamberkaevandamine ja kombainiga kaevandamine täieliku laelangatusega. Seoses maapinna defornatsiooniga kombainilaavade tööpiirkonnas on kaevandusel kavas alates 2005. aastast lõpetada mäekombainiga põlevkivi väljamine ning edaspidises kasutada ainult kamberkaevandamist. Kasutatava PEAINSENERID 1.NikolaiVORONIN 1948-1949 2. Ivan ABGORJAN1949-1951 3.Vassili MOL~ANOV 1951-1953 4. Vassili PROKOPOVIT$1953-1955 5. Heinar MIKKOV 1955-1956 6. Nikolai KULIKOV1956-1960 7.EndeILEPLER1960-1963 8. Rene HERKÜL1963-1971 9. Vello PAALBERG1971-1972 10. Aleksei GOLOVIN 1972-1987 11.V1adimirVl~NJAKOV 1987-1988 12.Vladimir MEZENTSEV1988-1998 13.Mart HAlliK 1998-2000 tehnoloogia puhul on küllalt stabiilsena püsinud põlevkivi kütteväärtus, mis on 8,7-8,9 MI. Seoses uute, kaevandusvälja languse suunas ekspluatatsiooni võetud koristusetega on mingil määral suurenenud toodetava põlevkivi niiskuse protsent, mis oli 1997. aastal umbes 10. Seoses toodangu mahu ja veokauguse suurenemisega kuni 9,5 kilomeetrini ning üleminekuga täielikule kamberkaevandamisele tuleb sajandivahetusel teha lisakulutusi veeremi, elektrivedurite ja kopplaadurite soetamiseks. Tootmise käigus on aastate jooksul kogunenud aherainepuistanguid 3,5 min t, lisaks veel 3,8 mln t endise 4. kaevanduse puistanguido Paekivi purustus- ja sõelumiskompleksi väljaehitamisel on võimalik neid kasutada killustiku tootmisel. Kunagiste põlengute tulemusena on kaevandusel kolm läbipõlenud puistangut kogukaaluga 1,65 mln 1. Paigaldades sinna purustus-sõelumisagregaadi, on võimalik kindlustada lubjaga nii ehitustööstust kui toota lupja happeliste pindade lupjamiseks põllumajanduses. Keskkonnakaitse Kaevetööde mõju ümbritsevale keskkonnale on väljendunud peamiselt maapinna defornatsioonis ja põhjaveereiiimi rikkumises. Nagu eespool mainitud, on kaugemas perspektiivis ette nähtud kasutada ainult kamberkaevandamisviisi, seega jääb ära kaevandamise kahjulik mõju maapinnale Iangatuste näol kombainilaavadega töötamisel, ja kuna kamberkaevandamisel jäetavad kaitsetervikud ei purune, siis ka maapinna defornatsiooni ei esine. Tootmiskaod on siin keskmiselt 25%. Selleks et vähendada looduslike veekogude reostamist kaevandusvete poolt, on enne vete Ojamaa jõkke suunamist ehitatud settebassein. Olme- ja sadevete ärajuhtimiseks kaevanduse tööstusterritooriumiit on ehitatud ümberpumpamisjaam ja torustik, mis on ühendatud linna kanalisatsioonisüsteemiga. Kaasnev produkt põlevkivi tootmisel - aheraine - ladustatakse puistangusseo Olenevalt toodangu mahust kõigub aastas ladustatava aheraine hulk 65 000-90 000 t. Kaevandusvälja piirides asuvate majapidamiste joogiveega varustamiseks on puuritud süvaveepuuraugud ja ehitatud välja veetrassid Võrnu ja Ereda külas. Eraldi asuvatesse taludesse veetakse joogivesi kohale. Aastatel 1999-2000 on kavas välja ehitada Ereda küla veevarustuse Il järk. Alla kirjutanud Mart Hallik, AS Sompa Kaevanduse tehnika- ja tootmisdirektor. Pakkwnine jäi pakkumiseks ja kaevandus läks sulgemisele. Eespoololi juttu Bõkovite dünastiast ja likvideerimistöödest. Inimestega, kes olid veel tööle jäänud, tehti suur töö ära lühikese ajaga. Seadmeid vedasid kaevanduse õue elektrivedurijuhid Kreus, Strui, LopatSenkov jt. Allmaatranspordijaoskonna töötajatest moodustatud brigaadi juhtis Kezik, läbindajatest olid töös Uisu ja Vaskini brigaadid. Viimaseks tööks oli maa-aluste veetõkete rajamine 23. paneel- ja tuulutusstrekki. Kaeveõõne külgedesse, põrandasse ja lakke tehti süvendid. 3,5 m paksuse tõkke valamiseks ehitasid Gedi Raamat ja Tiit Kirsipuu saalungid. Markseideri poolt antud märkide järgi puuriti maa pealt kaeveõõnde 100-millimeetrise läbimõõduga puuraugud, mille kaudu kallasime alla betoonisegu, ja paari päevaga olid tõkked valatud. Viimase pumbajaama seiskamine toimus 2000. aasta 22. veebruaril. Kohal olid Eesti Põlevkivi juhatusest tootmisdirektor Enn Loko ja Estonia kaevanduse peainsener Vello Tohver, pumbajaama 14. paneeW lülitas välja kaevanduse peaenergeetik Ülo Peedu. Sompa suuri nimesid Lenin, Stalin, Hrustsov, Kossägin, Dolgihh on nin1ed, mis vanema põlve inimestes äratavad väga erinevaid tundeid, paljudele noortele ei ütle aga midagi. Kuid Sompa kaevanduse 51 aasta pikkuses ajaloos on need nin1ed sees. Stalin oli 50-ndate algul töötanud katlamajas. S. Lenin oli mäetööline, kes vallandati 1972. aasta 15. detsembril tööluusi pärast. Aleksandr Kossõgin, Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini nimekaim, töötas kaevanduses mäetöölisena, soonimismasina masinistina üle 30 aasta. Lugupeetud töömees. Vennad Hrustsovid, Boris ja Pjotr, olid samuti kauaaegsed töötajad. Boris Nikita poeg osales tolm uplahvatuses, kuid töötas edasi kaevanduse sulgemiseni. Viktor Dolgihh, eesrindlik läbindajate brigadir, töötas kaevanduses GO-70-ndail aastail, oli isegi NSVL KK Poliitbüroo liikme Dolgihhi sugulane. Enda jutu järgi oli ta tol ajal, kui parteitegelane õppis, niisama luuslanki löönud. Sport ja muusika Need olid kaevuritele hingelähedased huvialad. Viiekümnendate keskpaigas, lüli puudusid televiisorid, arvutid ja paljugi muud, olid sport, isetegevus ja tantsuõhtud rahvamajades-klubides need, millega meelt lahutati ja keha karastati. Kuni 4. kaevanduse käikuandmiseni olid ka need Sompa asula noored, kes ei töötanud 6. kaevanduses, haaratud selle kollektiivi sportlaste hulka ja esinesid ühtse Sompa võistkonnana. Kui 4. kaevanduse juhatajaks sai 1955. aastal Väino Viilup, hakkas ka seal sporditegevus elavnema ja mitmedki head spordimehed, kes varem töötasid 6. kaevanduses, leidsid töö 4-ndas.sOndatel toimusid Jõhvi rajooni esivõistlused, keemia- ja söetööstuse tööliste ametiühingu spartakiaadid ja lisaks veel ENSV suurettevõtete võistlused. Kaevanduste spordisaalid sellel ajal puudusid. Käsundlate suured saalid sisustati alles aastatel 1960-1961 spordisaalideks. Selle ajani mängiti võrk- ja korvpalli välisväljakutel. Sompa asulas elas kolm ühiselamutäit noori mehi. Koos nendega rajasime asula kõrvale võsasse, et oleks tuulevaikne, võrkpalliväljaku. Mäng käis ikka võitja lauas ja väljaku kõrvalootas järjekorda veel kaks-kolm kuueliikmelist kampa. Suvel käis mäng hiliste õhtutundideni, kW1i silm veellendavat palli seletas. Laupäeva ja pühapäeva õhtulolid tööst vabad noored tantsupõrandal. Laupäev oli sellel ajal veel tööpäev, pühapäevaga kaevanduse mehaanikutel ja lukkseppadel remondipäev. Tantsupõrand oli siis asula veetorni kõrval, maast vahest 0,5 m kõrgune ümmargune laudpõrand, mida kutsuti "pjatatsok': Klubi ehitati asulasse 1955. aastal ja 1956. aastal sai vana tantsuplats ära saadetud suure peoga uutes ruumides. Seni aga kasutati pidudeks sööklaga ühe katuse all olevat kinosaali. Eesti noored olid rohkem koos Rutiku rahvamajas. Saalid olid muidugi mõeldud sügiseks ja talveks, kui ilmad külmaks läinud. Sompa asulast viis korralik, selle aja mõistes muidugi, suusarada suure kivi juurde ja sealt edasi üle Kalina linnamäe järve peale. Kuni Viru kaevanduse käikuandmiseni oli Kalina soo suur lage ala. Asula ja ümberkaudsete külade elanikud tõid rikkaliku marjasaagi sügiseks koju just selle soo pealt. Talvel, eriti märtsikuu päikesepaistelistel päevadel, oli suur nauding suusatada lagedal sool. Suusavõistlustel käidi Tallinnas Nõmme baasis, Toilas, Kuremäel, Kohtla-Nõmmel, Viljandi Holstes ja Iisakul. Võistlusteks saadi töölt vabastus, sest programm oli kolmepäevane. Kavas oli meestelIS, 30 ja 4 x la km ning naisteiS, la ja 3 x 5 km. Vabastiiloli sellal tundmatu, ehkki märtsikuisel külmwmd lumel sai suuskadega uisutatud küll. 6. kaevanduse suusamehed Madis Kaup ja Valter Entson olid raske, st sulailma sõitjad. Korralikust määrdest võis siis vaid unistada, aga midagi ikkagi juba oli. Noored kaevurid olid füüsiliselt väga tugevad. 1957. aasta suurettevõtete spartakiaadil oli 30 km sõidu ajal sulailm ja väga raske rada. M. Kaup sai seekord jagu isegi sellistest tuntud nimedest nagu vennad Kocherid. Samadel võistlusel saavutas meeste 4 x la km teatesõidus kaevanduse võistkond koosseisus Paas, Kaup, Miliailov, Palits auhinnalise III koha. Selline nimi nagu Hubert Paas (varasemast tuntud elektrilukksepp) figureeris sportlaste seas alates 1954. aastast kuni kaevanduse sulgemiseni. Mitmekülgse sportlasena saavutas H. Paas peale suusatamise auhinnalisi kohti veellaskmises ja võrkpallis. 1954. aastal Jõhvi rajooni esivõistlustel suusatamises Iisakus saavutas ta 18 km I koha ja 30 km II koha. Jõhvi rajooni koondis: Paas, Oks, Lehtse saavutasid Viljandis 3 x la km teatesõidus II koha. Jõhvi rajooni 4 linna turniiril võrkpallis saavutati I koht ja 1955. aastal Jõhvi rajooni esivõistlustel Raudil 15 km suusatamises I koht. 1961. aastal saavutati kaevurite karikavõistlustellaskmises 3 x la lasku 258 silmaga III koht. VIII Eesti Põlevkivi tervisespartakiaadillaskmisellamades asendist tuli maksimum, st 100 silma lOO-stvõimalikust ja I koht. Tugevad olid ka 6. kaevanduse naissuusatajad Aino Holst, Vaike Holsting, Liia Lomp ja Helju Kruus. Ja mitte ainult suusatamises, vaid ka jalgrattasõidus. Meenub, kuidas naised talvel, kui suusatada ei saanud, pukkidel rattaid keerutasid. L. Lomp küttis oma korteri köögi soojaks, et higi paremini voolaks, ja siis läks väntamiseks lahti. A. Holst saavutas aga 1956. aastal suurettevõtete spartakiaadil Tallinnas Mustamäe nõlvadel slaalomis I koha. Et rada oli väikese mäe kohta küllaltki keeruline, oli kukkumisi palju, kuid Aino suutis neid vältida ja I koht oligi tema päralt. Kuid meenub ka kohtumine Slantsõs sealsete kaevuritega 1957. aasta suvel. Jalgpallis olid venelased meist muidugi üle, kuid jalgrattasõidus läks A. Holst sõitu [avoriidina, kuid siis tehti talle ikkagi külmalt ära: üks kohalik sõitis talle küljelt tagarattasse ja ratas oli "kaheksas" ning võistlus selleks korraks läbi. Pärast TPI Mäeteaduskonna lõpetamist tulin 6. kaevandusse tööle veebruaris ja kohe valiti mind kehakultuurikollektiivi nõukogu esimeheks. Et varem (1955-1961) 4. kaevanduses töötades olin olnud seal nõukogu liige ja spordipisik veres, olin nõus spordikoormat edasi vedama, kuigi tollal oli kaevanduses veel spordin1etoodiku ametikoht. Minu ligi 10-aastase tööaja (veebruar 1965 kuni detsember 1974) sees töötasid kolm spordimetoodikut: Ljudmila Paas, Eha Vanaveski ja Andres Liivapuu. Eesti Põlevkivi süsteemis toimusid siis kaevurite suve- ja talispartakiaadid ning seda väga paljudel spordialadel. Kõik ettevõtted pidid sellest osa võtma. Tiliti anti spordiküsimustes trustis aru isegi Väino Viilupile. Et alal oleks kandepinda, organiseerisime kaevandusesiseseid ja jaoskondadevahelisi võistlusi. Juhtus ka nii, et kaevurid läksid kohati oma sportlikus hasardis üle lubatud piiri. 1970. aasta talvelorganiseerisime brigaadidevahelise suusavõistiuse, kus arvesse läks ka osavõtuprotsent. Võitjabrigaad sai autasuks ekskursiooni Leningradi. Võitjaks osutus III tootmisjaoskonna Elmar Liiva brigaad. Liiva ajas brigaadi mehed kõik suuskadele ja finiSis lubas igale mehele toobi koduveini. Elmar pidas sõna, tõi kodust kohal 15-liitrise koduveinipudeli ja brigaad võitiski ekskursiooni Leningradi. Suusatamisvõistlustest võttis osa üle 180 suusataja. Ekskursioon Leningradi lõppes lustakatele kaevuritele väikese löömaga ja mõned bussi aknad tuli kinni maksta. Nali naljaks, aga jaoskondadevahelised võistlused olid tulised: võrkpallis, korvpallis, males, lauatennises, laskmises ja veel muuski. Trusti spartakiaadidel suutis Sompa kaevandus saavutada nii mõnegi võidu: kord kaevurite spartakiaadil võrkpallis ja siis ka tervisespartakiaadil (veteranid). Mängisid H. Paas, V. Kuznetsov, J. IvIev, G. Stsepin, J. Harjus, G. Raamat, V. Randma, Fedot ja Viktor Langinenid, V.DvuZllov jt. ParaadaIaks kaevanduses kujunes aga sulgpall. Teiste kaevanduste eeskujul joonistasime Sompa kaevandushoone saali sulgpalliväljaku piirid. Määrused said selgeks ja mäng hakkas tasapisi hoogu võtma. Kui mehed 1966. aastal kaevurite spartakiaadil sulgpalli mängisid, tekkis ka naistel selle vastu huvi. Naised mängisid lõunavaheaegadel, mehed õhtuti. Meeste põhituumiku moodustasid A. Leinsoo, L. Alteberg, V. Randma ja J. Surva; naistest mängisid agaramalt O. Zuravljova, Z. Voronkova, L. Platonova, N. Drozdova ja A. Trizno. Spartakiaadidel püsis 3-4 aastat võitmatuna 2. kaevanduse võistkond. Võistlus toimus meeskonnavõistlusena. Enne mängu algust panid vastasvõistkonnad neli nime paberile, millest selgusid võistlevad paarid. Samuti olid kirjas paarismängu mängijad. 2. kaevanduse võistkonnas mängisid aastaid A. Põldroos, H. Johannes, R. Saluri ja Jakimenko. Kui teistest võistkondadest olime suutnud varem jagu saada, siis 2. kaevanduse võistkonda võitsime esimest korda alles 1968. aastal. Kuid see-eest võitis Sompa kaevanduse sulgpallimeeskond karika 7 aastat järgemööda. Ka naiskond: Larissa Platonova ja Nina Drozdova võitis kahel aastal järjest karika. 70-ndate aastate lõpus mängisid aga segapaarid ja siis jõudsid võiduni Zinaida Voronkova ja Vladimir DvuZilov. Dvuzilov oli tugev spordimees juba Leningradi Mäeinstituudis õppides. Sompa kaevandusse jõudis Vladimir 1969. aastal ja töötas maa-aluse transpordi jaoskonnas mäemeistrina. 1970. aastal juhtus temaga raske õnnetus ja ta pidi neli kuud ravil viibima. Ravi lõppedes korjas V.Dvuiilov kokku Sompa jalgpallihuvilised ja 3-aastase harjutamise järel võideti 1973. aastal Kohtla-Järve rajooni jalgpallikarikas. Võistkonnas mängisid Dvuiilov, Popov, Bondartsuk, Slavik Ivanov, Korosteljov, vennad Sabolkod jt. Kaheksakümnendate aastate lõpus tegi spordielu Eesti Põlevkivi s vähikäiku ja see jätkus ka vabariigi ajal. Kuid entusiastid leidsid enda jaoks ikkagi võimalusi. V. Dvuiilov harjutas sulgpalli edasi ja jõudis veteranide klassis 1996. ja 1998. aastal vabariigi meistritiitlini. Veelgi tähelepanuväärsemad olid seadmete remondi ja montaaii jaoskonnas töötava noormehe, Sergei Lazarenko sportlikud tulemused. Tõsise ellu- ja töössesuhtumisega Sergei võttis regulaarselt osa kickboxingu treeningutest. Rahvusvahelistelt võistlustelt on ta saanud nii kuld-, hõbe- kui pronksmedaleid. 1998. aasta novembris Veneetsias toimunud Euroopa meistrivõistlustelt naasis ta pronksmedaliga. Kickboxing on poksi liik, kus võib lüüa nii rusikate kui jalgadega. See pole sugugi julm spordiala, nagu paljud arvavad, ütles Sergei. Loomulikult ei tohi valikuta igale poole lüüa. Selline oli viimane rahvusvaheliselt tuntud spordimees suletud Sompa kaevanduses, kes oma eriala omandas Mäeõppekeskuses. Peale spordi oskasid kaevurid ka isetegevusest lugu pidada. Muidugi oli kahte liiki isetegevust: ühed, kes võtsid osa klubides isetegevusringide tööst ja teised, kes palgapäeval Ereda jõe ääres laulsid. Kauplus oli ju siinsamas. Vanadest kaevuritest mäletab nii mõnigi: Ereda ja Sompa, siit mõndagi meelde jäi. Kui palgapäev sai mööda, oli mehi kraavid täis. Isetegevus hakkas edenema, kui Sompas avas 1956. aastal uksed M. Gorki nimeline kultuurimaja, mis oli 4. kaevanduse ametiühingu juhtimise all. Et haridusega kultuuritöötajaid polnud, sai klubi esimeseks juhatajaks Mihhail Tsjupa, kes kaevurina oli tuntud tegija, kultuuriasjades jäi vahest teadmistest vajaka. Kuid hea tahtmine on pool võitu. Noori huvitasid kõige rohkem tantsuõhtud. Kuna kultuurimajas puudus orkester, aitas esialgu hädast välja plaadimuusika. Aasta lõpuks organiseerus juba väike ansamblike, kus mängisid Aleks Kase, Heldur Valdman, Kaljo Meriloo, Eri Sääsk, Olav Kukk, hiljem ka Jaan Surva, Leho Mäharjt. Siisjuhatas vahepeal kultuurimaja tööd Olav Kukk ja 6o-ndate algul Aliide Tenison. Tema töötas sellel ametikohal üle kahekümne aasta. Need olid aastad, mil kultuurielu saavutas Sompas kõrgpunkti. Ehitati juurde uusi elumaju, laiendati koolimaja. Asulas elas ligi 7500 inimest, kakskeelses koolis õppis umbes lloo last. Kultuurimajas tegutsesid näitering, tantsurühmad, vene segakoor Lüüra Tatjana Vetluskihi juhtimisel. 1966. aasta sügisel kutsusid hakkajamad eesti noored ellu eesti segakoori. Dirigent oli asulast võtta, Tallinna Riikliku Konservatooriumi kaugõppes koorijuhiks õppiv Helga Surva. Kui esimesele kooriproovile kogunes 18 inimest, siis aasta lõpuks kasvas nende arv 6o-ni. Edu ei tulnud kergesti, sest peaaegu kõik olid koorilaulus uustulnukad. Siin selgus ka paljudele meestele tõsiasi, et koorilaul nõuab kainet pead. Kultuurimajas käisid inimesed meeleldi, sest siin ootas neid alati rõõmsameelne pererahvas eesotsas A. Tenisoniga. Laste tantsu - ja balletirühmi juhendas pikki aastaid Ljubov Rahumäe, kes ka aasta lõpuks ristis laste tuljaku-tantsuga ära eesti segakoori. Tuljak oli tore nimi koorile kas või seepärast, et saime reipa loo, millega alustada koori kontserti. Siis oli nagu kirjutamata seadus, et kontsert pidi algama "Lenini parteiga'~ Meie dirigent H. Surva suutis kultuuri- ja parteijuhtidele selgeks teha, et meie alustame kontserti koori motoga, milleks on Miina Härma Tuljak. Isetegevuslastele olid huvitavaks sündmuseks kohtumised sõpruspäevadel Leningradi oblasti Slantsõ rajooni rahvaga. Ehkki sellised sündmused olid tugevasti üle politiseeritud, leidsid eri rahvustest osalejad ikka ühise keele. Segakoor Tuljak tegutses Sompas 15 aastat. Osa võeti kolmest üldlaulupeost. 1969. aasta juubelilaulupidu oli rahvatantsupeost eraldi. Viimane peeti 1970. aasta suvel. Et koori rahvas oli ka rahvatantsust huvitatud, moodustati nelja paariga rühm ja koos Voka rühmaga Jaanus Närepi juhendamiselosalesime Tallinnas rahvatantsupeol. Hoog hakkas Sompas raugema, kui 1970-ndate algul suleti 4. kaevandus. Kultuurimaja anti üle Sompa kaevanduse ametiühingu valdusesse. Seoses töökohtade vähendamisega lahkusid paljud pered asulast. Segakoor Tuljak lõpetas tegevuse 1981. aastal. 80-ndate lõpus oli kultuurimajas remont, pärast seda hakkas kultuurielu juhtima Svetlana Korabkova. Edukalt tegutsesid laste- ja noorteringid. Pensionäridele oli ja on kultuurimaja kooskäimise kohaks, kus meenutadamöödunut. Elus on palju juhuslikku või on see saatus. Mäeinseneri elukutse sain vist juhuslikult, kuid pole seda kunagi kahetsenud. 1955. aasta sügiselläksin tuttavate soovitusel tööle 4. kaevandusse. Olin lõpetanud Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi tööstusettevõtete elektriseadmete erialal. Töötasin elektrilukksepana ja sorteerimisjaoskonna mehaanikuna. 1959. aastal, kui avati Kohtla-Järvel TPI üldtehnikateaduskond, läksin õhtusesse osakonda koos neljanda kaevanduse töötajate A. Laanekase, B. Nagelmani ja Ü. Piirfeldtiga automaatika eriala õppima. 1960. aasta sügiselleidis sõja-komissariaat meid üles. Aeti "aadamaülikonnas" komisjonist läbi, passid käest ära ja kolme päeva pärast minek vene kroonusse. Olin suvel just abiellunud, mida sa hing nüüd teed? Järgmine päev jalad selga ja Tallinnasse, ehk saaks TPI päevasesse üle minna. Automaatikaerialal olid kõik kohad täis, pakuti mäeeriala, sest seal rühmas vaid 7 tudengit, kes asuvad Kohtla-JärveL Uppuja haarab õlekõrrest. Helistan Sompa ja in forneerin VÕimalusest Laanekaske ja Piirfeldti. Järgmisel hommikuloleme TPI -s. Meid abistab kuis oskab Niine Kase (4. kaevanduse töötaja A. Kase õde). Kui siin saame paberid niikaugele, et on vaja veel kesk- ja kõrgema erihariduse komitee juhataja Keskküla viisat, sõidame kiiruga taksoga kesklinna, kus komitee asub. Kellaaeg läheneb juba kolmele, TPI-s lõpeb tööpäev pool viis. Komitees teatab meile pikasääreline iludus, et Keskküla on hõivatud, tulge kell 4. Püüame olukorda selgitada, kuid sekretär on resoluutne: "Noormehed, ma ütlesin, et kell 4:' Seisame nagu kolm kurvakujurüütlit aknaorvas ja mõtleme, mida teha. Tuleb koristajatädi oma tolmulapiga, et aknalauda pühkida. Ilmselt märkab ta meie õnnetut olemist ja, teada saanud, milles probleem, võtab meie paberid ja läheb otse Keskküla kabinetti. Mõne minuti pärast on viisad paberil. Ei tea kohe, kuidas tädikest tänada. Kallistame ja täname südamest ning seejärel taksoga Kopli poole tagasi. Tänu Niinele on poole viieks käskkirjad vormistatud. Järgmisel hommikul astume nagu võidumehed Kohtla-Järve sõjakomissariaadi uksest sisse. Esialgne reaktsioon on selline, et ma teile näitan, tudengid! Kuid päeva lõpuks tagastatakse passid ja õpingud võivad jätkuda, kuid nüüd juba mäeerialal. Siit soovitus teistelegi, teinekord on kasulikum juttu alustada koristajatädiga. Miks alustasin pealkirjaga Sompa kaevandus - lõpetamata ajalugu? Vist seepärast, et kaevandamata jäi 28 miljonit tonni pruuni kulda meile eraldatud ja kinnitatud kaevevälja piires. Vaevalt saan ma näha, kas meie poolt rajatud veetõkked 23. paneeli- ja ventilatsioonistrekkidel peavad vastu, kui kord nende tagant vesi välja pumbatakse. Suurimad tänud inimestele, kes vähemal või suuremal määral aitasid meelde tuletada sündmusi, mis seotud 6. kaevanduse ehituse algusega 1946. aastal ja lõppesid Sompa kaevanduse sulgemisega märtsis 2000. Olge tänatud, J. Dikun, L. Zarin, E. Lass, 1.Nikitin, J. Selgunov, V. Dvuiilov, Z. Voronkova, J. Uppus, R. Nikitina, V. Bõkov, K. urk, E. Peters, L. Stepuk, U. Printsman, A. Tervo, T. Latanovski, K. Sokman, A. Lüüde, Ü. Peedu, A. Herkül. Tänu Andre Lüüdele, kes käsikirjalised kirjaread ringi trükkis.

VKG oma kaevanduse rajamine (projekti maksumus kokku ületab 1 mlrd. krooni) toimub täie tempoga. Praegu toimuvad kaevanduses tööd kaldšahti rajamise kallal, novembri keskel oli kaldkäigu sügavus juba 10 meetrit (eesmärgiks on jõuda 30 meetri sügavusele, Ojamaal on põlevkivi kiht 31-34 m sügavusel). Šahti kaldenurk on 6,5 kraadi. Peale kaldkäigu rajamist, töödega plaanitakse lõpule jõuda 2010. aasta aprilliks (selleks ajaks on planeeritud esimese põlevkivi saamine omast kaevandusest), peavad brigaadid maa all edasi liikuma veel 15 km põlevkivi kaevandamise alustamiseks täismahus. Töötatakse ööpäevaringselt libiseva graafiku järgi. 2010. aasta jooksul plaanib VKG Kaevandused osta 9 kallurautot kaevandatud kivimi kaevandusest väljaveoks. Ostetavate masinate kogumaksumus on ligi 13 miljonit krooni. Kaevanduse tootmisterritooriumile on paigaldatud soojakud - ajutised majakesed territooriumil töötavate inimeste (kokku 26 töötajat) olmevajaduste rahuldamiseks. Vajalik infrastruktuur, nagu vesi, kanalisatsioon ja elekter, on olemas ka juba oktoobri lõpust. Ojamaal jätkab oma tööd Viru RMT. Ettevõtte ülesandeks oli süvendi ja vee ärajuhtimiskraavide rajamine kaldšahti jaoks. Novembris rajas Viru RMT platsi kaevanduse seadmete hoidmiseks ja kuu keskpaigast algasid veevarustuse- ja kanalisatsioonitorustiku paigaldamise tööd. Ettevõte hakkab ehitama ka kaevanduse territooriumile jäävat settebasseini. Oktoobrist on organiseeritud territooriumi valve. Objekt on võrkaiaga piiratud ning teostatakse videovalvet. Paralleelselt objektil tehtavate töödega toimub konveieri trassi detailplaneerimine. Tema pikkuseks tuleb 12 km. Konveieriga hakatakse otse VKG kaevandusest transportima põlevkivi õlivabrikutesse. Samuti käib põlevkivi purustamise kompleksi rajamise planeerimine. Kompleks hakkab tööle 2011. aasta lõpus. Info ja fotomaterjal: VKG