Enim levinud haigused staffordshire´i bullterjeritel
Staffordshire´i bullterjer on oma olemuselt terve ja jõuline tõug. Kuid siiski on ka sel tõul mõned terviseprobleemid millele peaks tähelepanu pöörama enne kui kaalute kutsika ostmist või oma emase koera paaritamist.
L-2-HGA (L-2-hydroxyglutaric aciduria)
L-2-HGA on neurometaboolne häire, mida iseloomustab kõrge L-2-hydroxyglutaric happe uriinis, plasmas ja tserebrospinaalvedelikus. L-2-HGA mõjutab kesknärvisüsteemi. Kliinilised tunnused ilmuvad tavaliselt 0,5-1 aastaselt ( võivad ilmneda ka hiljem). Sümptomiteks on epilepsiahood, ebakindel kõnnak, värinad, erutuse või treeningu tagajärjel tekkiv lihasjäikus ning muutused käitumises.
Tänu avastatud vigasele geenile on võimalik teha geeniteste määramaks koera võimalikku geeniviga. Selleks saadetakse sobivasse laborisse koeralt võetud vereproov või limaskesta kaapeproov.
Tänu geenitestidele saab jagada koerad kolme kategooriasse:
Terve: koeral on kaks normaalset geeni. Ei päranda järglastele L-2-HGA-te.
Kandja: koeral on üks normaalne geen ja üks defektne geen, mis põhjustab L-2-HGA. Üks geen ei arene edasi haiguseks kuid pärandab keskmiselt 50% L-2-HGA geeni oma järglastele.
Haige: koeral on kaks L-2-HGA defektiga geeni ja on nakatunud L-2-HGA te.
Koerte paaritamisel tuleb teada:
Terve + Terve annab ainult tervete geenidega kutsikaid.
Terve + Kandja annab 50% terveid kutsikaid ja 50% kandjaid.
Kandja + Kandja annavad 50% kandjaid, 25% terveid ja 25% haigeid kutsikaid.
Haigeid koeri ei tohiks paaritada.
HC (hereditary cataracts), pärilik katarakt
Kataraktiks nimetatakse igasugust muutust silma läätse läbipaistvuses. HC-d iseloomustab temale omane kuju ja asukoht läätses, tekkimise vanus ja bilateraalsus (kahepoolsus). Päriliku kae puhul ei esine teiste silmahaiguste tunnuseid. Katarakt on üks väheseid pärilikest silmahaigustest, millele on olemas ravi. Raviks on läätse läbipaistmatu eesmise osa eemaldamine ja läätse kapslisse implantaadi paigaldamine. HC on progresseeruv haigus. Kuigi kutsikatel ei ole sündides kae probleeme, hakkab see arenema enamasti juuniori eas (umbes 8 kuu vanuselt) ja areneb edasi kuni koer on täiesti pime. Haigus on kahepoolne st. see mõjutab mõlemat silma võrdselt.
Staffordshire bullterrieril on leitud haigust põhjustav geen ning seda on võimalik testida. Selleks saadetakse sobivasse laborisse koeralt võetud vereproov või limaskesta kaapeproov.
Tänu geenitestidele saab jagada koerad kolme kategooriasse:
Terve: koeral on kaks normaalset geeni. Ei päranda järglastele HC-d.
Kandja: koeral on üks normaalne geen ja üks defektne geen, mis põhjustab HC-d. Üks geen ei arene edasi haiguseks kuid pärandab keskmiselt 50% HC geeni oma järglastele.
Haige: koeral on kaks HC defektiga geeni ja on nakatunud HC-sse.
Koerte paaritamisel tuleb teada:
Terve + Terve annab ainult tervete geenidega kutsikaid.
Terve + Kandja annab 50% terveid kutsikaid ja 50% kandjaid.
Kandja + Kandja annavad 50% kandjaid, 25% terveid ja 25% haigeid kutsikaid.
Haigeid koeri ei tohiks paaritada.
Silmahaigused
PRA: progresseeruv võrkkesta atroofia (progressive retinal atrophy) – võrkkesta nägemisrakkude degeneratiivne haigus, mis lõppeb pimedaks jäämisega. PRA haarab võrkkesta kepp- ja käbirakke. Kõigepealt kahjustuvad tavaliselt kepprakud, millega kaasneb kanapimedus. Sellele järgneb käbirakkude kahjustumine ning päevavalguses nägemise kadu. PRAsid võib jagada varaseks ja hiliseks. Esimesel juhul on juba kutsikatel kanapimedus, sellele järgneb nägemise täielik kadu paari aasta vanuses. Hilise PRA puhul tekib kanapimedus täiskasvanud koeral (4-5 aastat) ja nägemine kaob paari aasta jooksul.
RD: (retinal dysplasy) e. võrkkesta düsplaasia – on haigus, mida iseloomustab kergemal kujul voltide või rosettide moodustumine võrkkestas, raskemal juhul võrkkesta degeneratsioon või silmapõhjast irdumine. Kergematel juhtudel ei ole nägemine oluliselt häiritud, raskematel juhtudel võib kogu võrkkest irduda ja selle tagajärjel jääb koer pimedaks. Peamiselt esineb see haigus spanjelitel ja retriiveritel.
GLAUKOOM: (tuntud ka kui roheline kae) on haigus, mille puhul suureneb silma siserõhk tekitades silma siseseid suuri kahjustusi, mis võivad lõppeda pimedaks jäämisega. Silma siserõhu tõusu põhjustavad häired silma vesivedeliku liikumises, mis võivad olla tingitud sarvkesta-iirise filtratsooninurga arengu häiretest. Vaieldamatult on see üks raskemaid pärilikke silmahaigusi koertel, kuna see on äge, äärmiselt valulik ja kiirelt (24 tunni jooksul) pimedaks tegev haigus, millele ei ole tõhusat medikamentoosset ravi. Seetõttu tuleks kohe arstile pöörduda kui on märgatud punetavat, valulikku silma.
PHPV/PHTVL: (persistent hyperplastic tunica vasculosa lentis/ presistent primary vitreous) on kaasasündinud arenguhäire, mille puhul ei taandarene looteeas läätse ümbritsev veresoonte võrgustik. Haigusel on 6 erinevat raskusastet: alates läätse tagumisel kapslil olevatest pigmendilaikudest lõpetades läätse kuju muutuse, katarakti, läätse koloboomi või mikrofaakiaga. Raskemate vormide puhul on koeral probleeme nägemisega, halvimal juhul võib lääts lukseeruda, põhjustades teisest glaukoomi. Haigust on leitud dobermannidel ja staffordshire bullterrieritel.
Demodeks
Demodeks on mikroskoopiliselt väike karvatupes elav lestaline (vagellest), mis kuulub koera normaalse naha floora hulka. Neil koertel, kellel see lestaline põhjustab nahaprobleeme, on mingil põhjusel langenud vastupanuvõime ning demodeks hakkab paljunema. Diagnoosimiseks võetakse koeral haigus piirkonnast kaapeproov mida uuritakse mikroskoopiga. Haigusel on kaks väljendumise viisi: lokaalne ja üldine. Lokaalne demodeks on kerge nahaprobleem, mis esineb sagedasti kutsikatel ja noortel koertel. Näha on väiksemad hõreda karvaga või karvutud laigud, mis võivad kergelt ka punetada. Peamiseks esinemise kohtadeks on pea piirkond, kurgualune, rind ja esijalad. Üldjuhul paraneb lokaalne demodeks iseenesest 3-8 nädalaga ning koera ei loeta peale paranemist haigeks. Umbes 10% lokaalsest demodeksist areneb edasi üldiseks, mis on raske nahahaigus. Edasi minek võib toimuda vaikselt kuid esineb ka hüppelisi vaevuste suurenemisi. Üldise demodeksi puhul tekib karvutuid punetavaid laike üle kere, esineb kõõma, kupalde moodustumist ning ka bakteriaalseid põletikke. Samuti võib esineda põletikke varvaste ning käpapadjandite vahel ja ka väliskõrva põletikku. Üldist demodeksit ravitakse antibiootikumide ja spetsiaalsete ravišampoonidega. Kortisooni ravi tuleks vältida kuna see alandab organismi vastupanu võimet ning sellega võib olukorda hoopis halvendada. Üldist demodeksit põdeval koeral võivad kaduda kõik haigusnähud, kuid täiesti terveks teda lugeda ei saa kuna nähud võivad iga hetk tagasi tulla. Üldist demodeksit põdenud koera ei ole soovitav aretuses kasutada! Kutsikad saavad nakkuse otsese kontakti teel juba 2.–3. elupäeval emalt, loodete nakatumist vagellestaga emakasiseselt ei toimu (keisrilõike abil sündinud kutsikatelt, kes on emast kohe eraldatud, vagellesti leitud ei ole).
Allergia
Allergia all mõistetakse sellist koera seisundit, kus koera organism sünteesib puudulikult või ei tooda üldse vastuaineid välismõjudele. Allergia nähud on individuaalsed. Enamasti hakatakse allergiat kahtlustama kui koeral korduvad kõrvapõletikud või tekib nahalööve. Sama isendi allergilised nähud võivad muutuda, koer võib muutuda allergiliseks uutele ainetele või siis õpib organism tootma vastuaineid. Allergianähtude ravi on individuaalne. Allergia nähud võivad väljenduda nahaprobleemide, kõrva ja soolestiku probleemidena. Tüüpilised lööve esinemise piirkonnad on jalad, kõrvad, nägu, kõht.
Allergia diagnoosimine on väljakutse. Allergiat võib tekitada keskkond või ka mitmete asjade kokkulangemine. Toidule on allergilised vaid umbes 10% koertest. Selle diagnoosimiseks on võimalik teha teste, mille tarbeks võetakse veeniverd. Alati enne kui nahaprobleeme hakatakse käsitlema allergiana, tuleks välistada muud haigusnähud (nt. atoopia) ning välisparasiidid. Ravi ajal ning ka edaspidi peaks hoiduma kokkupuutest allergeeniga, kasutama rasvhappeid ning seede probleemide puhul ka seedimist soodustavaid preparaate.
Toiduallergiat saab hästi diagnoosida elimineerimisdieediga. Elimineerimisdieet kestab vähemalt 8 nädalat ning selle aja jooksul saab koer söögiks tavapäraselt toidusedelis mitte olevat sööki. Nt kartul ja valge kala. Kui allergianähud taanduvad selle aja jooksul siis saab hakata katsetama allergeeni väljaselgitamist. Lisades ükshaaval toidusedelisse eelnevalt toiduks saadud toiduaineid. Allergeeni leidmisel on sel perioodil suureks abiks toidupäeviku pidamine. Kuhu tuleks märkida lisaks toidule ka muutused koera käitumises ja välimikus.
Atoopia
Leht on täiendamisel...