Dogide värvinäitus

Kui ma 2009. a. sain kutse Kesk-Rootsi Dogiklubilt minna hindama nende mitteametlikku värvinäitust 2010. a augustis Lövuddenis, siis oli mul raske seda uskuda. Tegelikult ei olnud ma päris kindel selles kuni hetkeni, mil ringikorraldaja esimesed osalised – kollased kutsikad – sisse kutsus. Ja siis oli see tõelus...

Jah, ma ei ole ametlik kohtunik ja on mitmeid põhjusi, miks ma selleks (enam) saada ei taha – kuigi ära iial ütle „ei iial“. Kohtunike kursused ja stažeerimised (kaks neist Rootsis) on küll ammu tehtud ja dogide käekäiguga olen end püüdnud kursis hoida ja tööalaste reiside käigus võimalust mööda kohtunud (ja vestelnud) dogikasvatajatega mitmelt poolt maailmast, külastanud näitusi ja teinud n-ö ringiäärset hindamist (täitnud katalooge kirjeldustega) Skandinaaviast Inglismaa, USA ja Austraaliani. Võib-olla see asjaolu saigi kutsumise ajendiks. Igal juhul oli see mulle suur au.

Rootsis hinnatakse dogisid ametlikel näitustel veel (kuni aastani 2012) ühe tõuna, värvirühmadeks lahkulöömata. See hoiab taseme kõrgemana ega luba teha järeleandmisi ainult värvist lähtuvalt. Nii et Rootsi dogidest tšempionid on pidanud läbima tihedama konkurentsisõela kui nende lähinaabrid Soomes või mujal Euroopas. Värvinäitused aga on olnud selleks vahendiks, kus saab võistelda vaid oma värvi piires: klassid on nagu ametlikel näitustel, aga iga värvus eraldi. Ja et tegu on show'ga, siis kvaliteedihindeid ei ole (aga on kirjeldus), on järjestus ja „eriauhind“ väljapaistvatele kutsikatele/koertele. On koharosetid, hulk ränavaid karikaid, kausse ja muid trofeesid vanuserühmade parimatele ja vastassugupoole parimatele. Näituse esmene pool lõpeb nii, et iga värvusrühma parim isane ja emane kutsikas, veteran ja täiskasvanu läheb edasi õhtusele galale, kus siis toimub näituse parimate valik. Paaritunnine paus annab võimaluse puhata ja ennast üles lüüa: lõppvõistluseks on kõik osalejad ja ringipersonalgi end pidulikumalt riietanud. Ja siis see algab – kõige raskem osa näitusest, sest see on tõesti parimate heitlus. Valitakse iga värvirühma parim kutiskas/ veteran/ täiskasvanu, kes siis omakord võistlevad näituse parimatele. Ja see on raske, sest tegemist on koertega, kelle puhul paremus on määratletav vaid nüanssidega.

Üle pika aja oli mul võimalik tunda erinevust ringisisesel ja -välisel hindamisel. Kohtunik vaatab koerale suhu (ja seda, mida ta näeb, ei näe keegi teine), katsub koera ja tal on võimalus tunda koera enesetunnet (ebakindlust, enesekindlust, sõbralikkust, ükskõiksust jne) määral, mis kõrvalolijaile võib jääda märkamatuks. Siluetti ja pilti oskab igaüks arvustada, aga liikumise hindamine on hoopis keerukam ja sageli ei näe me kõrvalt seda, mida kohtunik näeb oma nurga alt. Külgvaade (mida tõesti näeb ka ringi äärest) annab teavet seljajoonest (ja sellega seonduvatest võimalikest probleemidest, mis seistes võivad märakmatuks jääda või ebaolulisena tunduda), hoogsusest ja sammu pikkusest. Tagantvaade annab mitte üksnes tagajalgade paraleelsuse (või selle puudumise), vaid ka muud huvitavat teavet – üks koertest näiteks liikus tagant väga laialt ja sõudes, mis tegi tema liikumise väga ebatõhusaks ja tasakaalustamatuks (eestliikumine oli tal normaalne). Tagantvaates näeb päris hästi ka küünarnukkide väljapööratuse ära. Eestvaade annab teavet kogu esiosa kohta: probleeme võib olla pinges õlgades, lõtvades küünarnukkides, pehmetes kämmaldes. Nii mõnigi muidu hea esiosaga koer võib liikudes küünarnukki välja keerata või astuda veidi risti, mis kõik pikas perspektiivis ei tule kasuks liikumise tõhususele ja võib kaasa tuua liigeste ebaühtlast kulumist. Väga õigesti ja tasakaalustatult liikuv koer ei liigu kuigi efektselt – teda iseloomustab pigem kindlus ja stabiilsus (aus liikuja, ütleks kuldse retriiveri kohtunik). Nii mõnigi kord – ja eriti levinud on see dogide puhul – rikutakse koera loomupärane sujuv liikumine näitusefekti nimel päid püsti kiskudes ja esiosa üles tõstes, nii et koerad liiguvad kui dresseeritud hobused, esijalgu kõrgele loopides. Näidake mulle palun üht head sportlast—jooksjat, kes jookseb keha raskuskeset taha viies ja end täiesti vertikaalselt hoides! Või teeb põlvetõstejooksu! Nii et minu jaoks on liikumine väga oluline kriteerium hindamisel ja oli üks põhjusi, miks ma eriauhindadega kitsi olin. (See, et dogi peab välja nägema kui dogi, st olema oma tõu tüüpiline esindaja, on enesestmõistetav.)

Nii et kui mul tekkis kahtlus kohtade jaotuses, siis lasin koertel kõrvuti edasi-tagasi joosta. Enamasti see otsustas. Kuigi kollaste isaste tšempionite puhul oli ka pärast liikumise vaatamist raske otsustada – hea meelega oleksin mõlemad [Ch Grand Fawn's Khalfahni ja Ch Owlwatch Summer In Sweden] pannud esimeseks! Otsustavaks sai ilme (mitte pea, vaid just ilme) – minu arvates peab dogi olema maheda, leebe ilmega ja esikoha sai see, kes sellele kriteeriumile minu jaoks enam vastas [esmene ülalmainitu]. Aga mõlemad olid vaimustavad koerad. Minu sekretär ütles, et ta arvas kirjelduse põhjal, et mulle meeldib teiseks jäänud koer enam ning pean ausalt tunnistama, et ta meeldiski mulle rohkem (fantastiline puhas intensiivselt kuldkollane värv!), kuid minu arvates pole tõu hindamine mitte maitse küsumus, vaid ikkagi see, kui lähedal on antud koer tõus ette nähtud ideaalile. Või kui mul oli hinnata kaks ilusat kutsikarühma (must-arlekiin [Nordic Giant] ja kollane [Ganteus]) kasvatajaklassis (erinäitustel on ka mitteametlik kutsikate kasvatajaklass, kus võib esitada ka ainult ühe pesakonna kutsikaid), siis mulle meeldis must-arlekiin rühm rohkem – ma tean, kui raske on saada kauni värviga, hea kehaehitusega ühtlast arlekiinrühma. Kuid sel hetkel oli kollane rühm parem (nad olid ka vanemad, 7-kuused teiste 4 kuu vastu) – nende liikumine oli stabiilsem ja korrektsem (arlekiinidest kaks kutsikat kaldusid sel päeval vasakut tagajalga tugevasti sisse pöörama) ja nii tuli paremaks kasvatajaks kollaste oma.

Ringis olles – ka ringikorraldajana – olen tähele pannud, et ma tahan, et kõigil koertel läheks hästi. Ma ei pea selle all silmas head näitusehinnet (mida koer sellest teab, see on omaniku jaoks tähtis!), vaid seda, et koer tunneks end ringis hästi ja et ta näitaks end kõige paremast küljest. Et igas koeras esinev sarm tuleks välja, vaatamata tema võimalikele puudustele tõu esindajana. Sageli see nii ei ole – omaniku oskamatusest, koera kogenematusest või väsimusest ja mul on sellest alati kahju. Mitmed hinnatud koerad jäid mulle südamesse ja ma tean, et ma hakkan interneti kaudu nende käekäiku jälgima.

Lõppvõistlus oli raske. Vahepausi ajal lasin mõttes koerad peast läbi. Mõni oli kohe meeles, mõni nõudis natuke rohkem meenutamist. Ja ma teadsin, et mõni valik saab olema raske ja väga sõltuv sellest, kuidas koerad end lõpuks näitavad – kui palju on nemad ja nende omanikud suutelised sel hetkel ringis välja panema, oma väsimust või närvipinget ületama. Jällegi olin olukordades, kus oleksin tahtud ühele kohale panna enam koeri, mitte neid järjestada. Aga mängureeglid ei luba! Kõik minu värvide parimad kutsikad (ainult sinist ei olnud) oleksid väärinud minu meelest esikohta. Igaühes oli sarmi ja sära ning väga hea potentsiaal. Lõppkokkuvõttes luges jälle liikumine (tiigerkutsikas tahtis väsimusest mürama hakata ja nii läks korralik jooksusamm mõnevõrra aia taha). Aga mõnes teises olukorras või mõnel teisel päeval võinuksid kohad olla vahetunud.

BIS 1 kutsikas: kollane isane Ganteus Il Ragazzo Sesto Tesoro; (parim kollane emane kutsikas oli Ganteus La Ragazza Sesto Lucido),

BIS 2 kutsikas: arlekiin emane Nordic Giant's Elegant Gangster (parim arlekiin isane kutsikas Great Bel's Eastman);

BIS 3 kutsikas: tiiger isane Pine Garden's Diamond Duke;

BIS 4 kutsikas: must emane Nordic Giant's Enter The Show (arlekiini õde).

Veteranid kujunesid tõesliseks pähkliks, sest mõlemad olid kaunid 9-aastased daamid, kelles femiinne elegants oli suurepäraselt kombineerunud tõule omase jõulisusega. Ma vaatasin neid imetluse ja austusega ning oleksin meeleldi mõlemad esikohale tõstnud. Kui tiiger [Liebe Doggen Fifty Fifty Special] keeras esijalgu pisut sisse, siis arlekiin [Ch Kingsize Modesty Blaize] liikus nagu õpik ette kirjutab – laitmatult. Mind liigutas tiigri omaniku hea sportlik vaim, sest ta langes võitjale õnnitledes kaela, nagu oleks võit olnud tema päralt. (Heasoovlikkus konkurentide vastu oli tõsiselt südantsoojendav – musta ja arlekiinkutsika liikumist saatis julgustav „Heia Norge! Heia Norge!“ mitte norralaste, vaid rootslaste suust; liikumisvõrluses plaksutati innustavalt – mis muide tiigerveteranile mõjuski kui energiasüst.)

Ja siis tõsine BIS. Kuni lõpuni ei olnud ma 100% võitjas kindel, sest nende kohaväärtuse erinevused olid tillukesed ja pisiasjades kinni. Kuid lõpuks jäi peale see kindlus ja väärikus, mis paistus välja arlekiini (parim veterani) liikumisest ja milles minu arvates on dogi kvintessents: elegants ja jõulisus ilma ühegi liialduseta ühes ega teises suunas. Mida iganes ka ei arvataks, just arlekiini ülimalt õige liikumine sai minu jaoks otsustavaks ja ma tahaksin, et dogide hulgas oleks rohkem selliseid liikujaid. Mitte üksnes seetõttu, et see on ilus (ka seda), vaid seetõttu, et see tagab kestvuse ja tervise.

BIS 1 (ka BIS Veteran) arlekiin emane Ch Kingsize Modesty Blaize (parim arlekiin isane Ch Speardane's Castillo De Gredos);

BIS 2 kollane emane Maxidan's Her Choice (parim kollane isane Ch Grand Fawn's Khalfahni)

BIS 3 sinine emane Boarhunters Yakita (parimsinine isane Grandelux Big Blue Diamond)

BIS 4 tiiger isane Ch Ganteus La Ragazza Secondo Selvagio (parim tiiger emane oli BIS 2 veteran Liebe Doggen Fifty Fifty Special)

BIS 5 must isane Grandisons Grand Slam (parim must emane oli Galanthus Evolution of Choice)

Imetlusväärsed olid minu vanematest daamidest ringiabilised Bibbi Thunell ja Maud Lundwall, kes seda tööd on sel dogide erinäitusel teinud juba 20 aastat järjest! Kui mul tekkis mõni kahtlus protseduurireeglite koha peal, siis olid nad igati abiks. Lisakls nende huumorimeel ja heasoovlikkus kõigi osalejate suhtes – valmisolek igaühte ringis omal moel toetada, hoolitseda selle eest, et kõik kohalolijad tõesti ka ringi jõuaksid – kui kerge on nõnda kohtunik olla!

Pärast võistluse lõppu sai lõpuks ka võistlejate omanikega rääkida. Oli muidugi südantsoojendav, kui tuldi tänama, eriti kui tänama ja kiitma tuli mitte võitnud koera omanik, vaid see, kelle koer päris tippkohale ei tulnudki. Muidugi korraldajate soojad sõnad. Ja lõpuks pidulik õhtusöök, kus kolmekäigulist õhtusööki vürtsitasid kõned (millest ma keeleoskamatuse tõttu kuigi palju osa ei saanud) ja ühislaulud.

Järgmisel päeval, mil toimus ametlik serdinäitus, võisin elada jälle tavalist näituselkäija elu: lobiseda ringi ääres, vaadata mõnusalt kohtuniku [Warren Benort USA-st] tegevust, hinnata koeri väljaspoolt (paljud koerad olid teised ning neid oli kohal ka rohkem). Teine kohtunik ja teised kohad – mis teeb näituselkäimise põnevaks hobiks. Eri kohtunikud väärtustavad erinevaid asju: mina hindasin üliväga liikumist (ja muidugi iseloomu), aga mõne teise jaoks on muu tähtis ja paneb teda lõppvalikus valima kohtadele just need koerad, kellel on tema jaoks olulised väärtused. Seejuures on aga tähtis see, et valikukriteerium kajastuks mingilgi moel ka hindelehtedel ning et neid lugedes võiks aru saada, mida kohtunik nägi ja väärtustas ja mis oli tema jaoks „enesestmõistetav“. Mitmes riigis annavad tõuühingud kõikide aasta näituste kirjeldused eraldi raamatuna välja, mis on suurepärane õppematerjal kasvatajatele, omanikele ja tulevastele (olemasolevaltele) kohtunikele.

Minu südamik tänu korraldajaile ja muidugi kõigile osavõtjaile. Ma hakkasin dogist oma elus väga suurt puudust tundma!