Uudised
Klaverikoguja Alo Põldmäe: "Klaveriehitus on Eesti Nokia!"
VALENIMEGA PILL: Eesti tuntuima klaverimeistri Ernst Hiisi 1930ndatel valmistatud pianiino, mille esipaneelil ja kõlalaual ilutseb hoopis nimi J. Becker. Hiisi meistrikätt reedab malmraami pressitud Ihse. Alo Põldmäe osutab, et kõlalaua nurgas on väikselt kirjas ka Tallinn. Pilli on muuseumile deponeerinud Triin Ojamaa. (Aldo Luud)
Klaverikollektsionäär Alo Põldmäe on kindlaks teinud 83 Eesti meistrite klaverimarki, osa neist on toodetud välismaalgi.
Et Eesti vajab rahvuslikku klaverimuuseumi, sai helilooja Alo Põldmäele lõplikult selgeks, kui ta avastas tosin aastat tagasi Lübeckis üht kogukat klaverileksikoni lehitsedes, et Estonia klaverivabriku asukohaks oli märgitud Moskva, Venemaa. „See oli minule ikka täielik pomm. Ma olin lausa šokis, et sakslased oma põhjalikkusega on niimoodi eksinud!“ judistab Põldmäe praegugi.
„Aga Nõukogude ajal olid materjalid nii serveeritud, et Moskva on maailma naba,“ teab komponist, muusikapedagoog ja -teadlane, kust valeinfo levima läks.
ERNST HIISI PIANIINOD: Esiplaanil 1930. aastate Astron esimese Eesti vabariigi ajale omase päikesemotiiviga, taamal Estonia pianiino 1960. aastatest. Paljud ehk ei teagi, et kontsertklaverite poolest tuntud Estonia valmistas ka väikseid koduklavereid. Nende tootmine lõpetati pärast Hiisi surma. (Aldo Luud)
Mõte muuseumist, kus saaks näha kümnete Eestiga seotud klaverimeistrite pille, idanes Põldmäe peas tegelikult juba aastast 2000, kui ta korraldas Estonia kontserdimajas klaverinäituse. Tolleks hetkeks oli talle teada, et siinsed meistrid on ehitanud 44 eri nimega klavereid, ehkki vaatamiseks oli väljas 25 pilli. „Peast käis läbi mõte, et on ikka lugu küll – nii väike maa ja nii palju erinevaid klavereid!“
Ja aasta-aastalt hakkas Põldmäe avastama aina uusi klaverimarke, nüüdseks on neid kirjas juba 83.
Vanim klaver on Beethoveni ajast
Põldmäe on muuseumi jaoks, mille ta loodab Viljandimaal Helme mõisas avada, klavereid kogunud ligi kümme aastat. Praeguseks on neid 63, lisaks 12 eksponeerimiseks deponeeritud pilli. Peale Eesti klaverite – nendeks peab ta nii mis tahes rahvusest Eesti pinnal tegutsenud meistrite kui ka kus tahes tegutsenud eesti soost meistrite kätetööd – leidub ka välismaa pille, mis on kuulunud tuntud eestlastele, näiteks helilooja Rudolf Tobiasele, Vene tsaariperede ihuarstile Philipp Karellile ja eesti-soome kirjanduse suurkujule Aino Kallasele. Ning muidki teiste maade rariteete, nagu Peterburi firma H. Koch eksperimentaalne tiibklaver 1870. aastatest, mille keeled ja haamrikesed asuvad puidust kõlalaua all, mitte peal.
RUDOLF TOBIASE S. STEHLING: Umbes 130 aasta vanune tiibklaver on kuulunud Eesti 50krooniselt rahatähelt vastu vaadanud heliloojale Rudolf Tobiasele. Pilli valmistas arvatavalt Strasbourg’i Prantsuse-Saksa firma, Tobiase käes oli see Peterburis ja Tartus elades aastatel 1898–1908. Selle pilli taga lõi ta ilmselt oratooriumi «Joonase lähetamine» (1907). «Kaasaegsetel tiibklaveritel on madalamad ja kõrgemad keeled risti, aga siin on kõik keeled paralleelselt – nii kui tiibklaveril on otsekeelestus, tähendab see, et ta on tehtud hiljemalt 1880. aastatel,» räägib Põldmäe. Pill on olnud pikki aastaid Ritsonite pere käes, kes on selle muuseumile deponeerinud. (Aldo Luud)
Eesti pinnal on klavereid valmistatud vähemalt aastast 1779, kui Tallinna saksa ajalehes ilmus väike teade Saksamaalt Bremenist Eestisse kolinud meistri J. F. Gräbneri tehtud pillist. 18. sajandil ehitatud klavereid on aga väga vähe järel, sest neil polnud metallraami, mis pilli koos hoiaks. „Enamik on ilmselt prügimäele või ahju läinud, sest nad lagunesid ära,“ nendib Põldmäe.
Siit mailt on leitud vaid üks klaver, mis võib pärineda tolle aastasaja lõpust. Päris kindlasti on see ehitatud enne aastat 1805, hindab Põldmäe, kelle sõnul saab klaveri vanust välimuse ja konstruktsiooni järgi määrata umbes kümnendi täpsusega. „See pill on tegumoelt hilise Mozarti või noore Beethoveni aegne.“
VANIM SÄILINUD KLAVER: Tundmatu meistri pill ilmselt 18. sajandi lõpust. Selle ajastu klavereid ei ole pea üldse alles. «Ju ta on siis hästi hoitud ja heades kätes olnud. Mööbelgi on ju enamasti puust, aga siit-sealt võib veel isegi 16.-17. sajandi mööblit leida,» sõltub Põldmäe sõnul kõik omanikust. Nii vanu klavereid iseloomustab kõlksuv kõla, sest keeled olid peenemad. (Risto Lehiste)
Jalaga tallatavate pedaalide asemel on tollel haruldusel liistud, mida liigutatakse põlvedega. Klaveri annetas muuseumile Räpina lähistel elavad Ado ja Maris Jaagosild. Aastani 1919 oli see ühes Võrumaa mõisas. Kahjuks ei ole teada, kas pilli on teinud Eesti meister või mitte, sest klaviatuuri kohale esipaneelil kullatud roseti sees, kus peaks seisma valmistaja nimi, on hoopis lillepilt.
Tegija nimi võib olla peidetud
Vanuselt järgmine pill on valminud eesti rahvusest Carl G. Krugi käe all umbes aastal 1810. Klaveri jalad ei ole säilinud, kuid kere on muuseumi kogus hoiul. Vanima täpselt dateeritud klaveri, mille sees on aastaarv kirjas, tegi L. Ehrig 1817. aastal. See pill on väljas Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Reeglina pole klaveritele kahjuks valmistamisaastat märgitud. „Tuleb otsida dokumente, aga need on ju tihti hävinud,“ möönab Põldmäe, et peab kohati tegema detektiivitööd.
Vahel tuleb ka arheoloogi kombel klaverit lahti lammutada, et tuvastada selle tegelik meister. Ühes meie intervjuupaigas, klaverimuuseumi juba avatud filiaalis Luunja kultuurimajas, näitab Põldmäe elevusega pianiinot, mis on lahti võetud, nii et paistab kõlalaud, mille keskel ilutseb nimi J. Becker – seda võib näha ka eemaldatud esipaneelil. Tegelikult on selle eestiaegse pilli autor Ernst Hiis, kes töötas mõni aeg hiljem välja meie au ja uhkuse – Estonia tiibklaveri. Et Hiisi käsi mängus on, reedab keelestikku ümbritsevale malmraamile jäädvustatud nimi Ihse, Hiisi saksapärane variant.
VALENIMEGA PILL: Eesti tuntuima klaverimeistri Ernst Hiisi 1930ndatel valmistatud pianiino esipaneelil ja kõlalaual ilutseb hoopis nimi J. Becker. Hiisi meistrikätt reedab malmraami pressitud Ihse. (Aldo Luud)
Põldmäe otsustas haamermehhanismi klaverist välja tõsta, sest selle serva tagant kumas väikses kirjas Pianofabrik Tallinn. „Vaatasin, et miks on Peterburi kuulsa Beckeri firma pilli sees Tallinn, ja leidsin siis Hiisi nime. See on täielik müsteerium, miks ta võõra nime all pille valmistas,“ lausub Põldmäe, kel on siiski oma teooria: „Klaverimeister Jakob Becker oli ammu surnud ja tema sugulased elasid Soomes, sest nad põgenesid, kui bolševikud Beckeri firma üle võtsid. Kuna Hiis oli olnud Peterburis Beckeritega seotud, siis ehk hoidis ta nendega kokkuleppel firmanime üleval.“
Iga Becker tuleb nüüd igaks juhuks tühjaks tõsta, muheleb klaveriuurijast helilooja. Praeguseks on selge, et Hiis on valmistanud kolm Beckeri partiid: aastatel 1934, 1936 ja 1942. Seitse sellist pilli jõudsid tolleaegsesse Palestiinasse.
Luunja klaveriväljapanek ongi pühendatud meie kuulsaimale klaverimeistrile Hiisile, kes on seal kandis sündinud. Hiis ehitas klavereid õige mitmes töökojas. 1893. aastal 21aastasena Peterburi läinud noormees lõi uusi mudeleid näiteks vabriku Diederichs Frėrese juures, 1903 hakkas ta valmistama pianiinosid E. Ihse. Eestisse naastes tegi Hiis 1920. aasta paiku koostöös Tartu meistri Eugen Sprenkiga pianiinosid Ihse-Sprenk, 1922 käivitas ta aktsiaseltsi Astron, kelle pianiinod ja tiibklaverid said ruttu tuntuks, ning 1926 asus jälle tootma Ihse-nimelisi pille. Aastal 1951 tulid Estonia klaverid, kuni surmani 1964. aastal oli Hiis kõigi Estonia mudelite autor. Tema ajal tootis vabrik ka pianiinosid, mis oli nõutud kaup. 1959. aastal kutsuti Hiis Riiga, kus ta töötas välja pianiino Riga.
Jahib 100 Eesti klaverimarki
Alo Põldmäe pajatab, et Ernst Hiis oli kõva ärimees. „Dokumentides näitas ta, et E. Ihse vabrik on asutatud Peterburis aastal 1893. See oli reklaamitrikk! Sel aastal läks Hiis küll Peterburi, aga ta võeti kohe sõjaväkke ja tegelikult asutas ta oma töökoja 1903. aastal. Eks ta vaatas, et äri läheks paremini, kui oleks kirjas ikkagi 19. sajand,“ muigab Põldmäe.
Meie klaverivalmistajate hulka on muu hulgas kuulunud Tallinna linnategelane, Toomgildi oldermann Hans Heinrick Falck, helilooja Aleksander Läte ja keegi J. Wiedemann, kes võis vabalt olla seesama tuntud keelemees – oli too ju suur muusikaharrastaja ning algatas Tallinna muusikaühingu peagi pärast 1831. aastat, kui on ehitatud mõne aasta eest välja tulnud kandiline tahvelklaver Wiedemann. Klavereid on toodetud seitsmes Eesti linnas: Tallinnas, Tartus, Narvas, Kuressaares, Pärnus, Valgas ja Otepääl. Eesti meistreid on aga tegutsenud ka Peterburis, Moskvas ja Riias. Estonia klaverid pole ainsad, mis on auhindu noppinud – Jaan Rässa pianiino võitis 1907. aastal Brüsseli maailmanäitusel grand prix’ ja aasta hiljem kuldmedali Madridis. „Klaverite ehitus on sõna otseses mõttes meie Nokia,“ on Põldmäe kindel.
STEINWAYS TÖÖTANUD EESTLASE LOOMING: Kalmer Tennosaarele kuulunud pianiino, mis on pärit umbes 1910. aastast, valmistas Julius Tusti – ainus Eesti meister, kes on töötanud New Yorgis maailma kuulsaimas klaverivabrikus Steinway & Sons. Ameerikasse läks ta aastal 1916. Klaveri esipaneeli ja klaviatuuri tugesid kaunistab juugendlik lilleornament. (Aldo Luud)
Eksponeerimisootel klaverid, millest suurem osa on muuseumile annetatud, kuid osa ka ajutiselt hoiule antud, on üle Eesti hajutatud. Suurim ladu on Helme mõisas, kus seisab üle 30 pilli, ladustatud on neid ka Elvas ja Tallinnas. Luunja kultuurimaja saalis näeb 13 pilli, kuus uunikumi pesitseb Tartu Maarja kirikus, mõni muuseumile antud pill on ka aktiivses kasutuses muusikakoolides. Pirakate instrumentide vedu on kulukas. „Kui me viime näiteks ühe suurema pilli Tartust Luunjasse, maksab see ligi 100 eurot. Vaja on mitut meest, pill tuleb lahti võtta ja sisse pakkida,“ selgitab Põldmäe.
Hea tuttav olevat teda töganud: „Mispärast sa endale klaverimuuseumi kaela võtsid? Need on ju nii suured pillid! Palju toredam oleks asutada näiteks flöödimuuseum – head väiksed ringi vedada.“
Põldmäed aga võlub mõte, et rahvuslik, ühe maaga seotud klaverite muuseum oleks maailmas ainulaadne.
Lisaks on tal salasoov leida Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks üles 100 Eestiga seotud klaverimarki. Aega on vaid poolteist aastat, ent lootus püsib. Kui aprillis, kui ilmus Põldmäe koostatud album „Eesti klaver“, oli teada 81 siinsete meistrite klaverimarki, siis peagi avastas ta kaks uut marki pilli. „Vahel leiab neid aastas kaks, vahel neli, vahel seitse.“
Infot huvitavate pillide kohta on ta saanud nii klaverimeistritelt, tuttavatelt ja õpilastelt kui ka võõrastelt, kes helistavad ja e-kirju saadavad. Klaveri annetajate seas on Peeter Volkonski, Peeter Oja ja Kalmer Tennosaare kunagine kaasa Aili.
VANEM KUI POOLTEIST SAJANDIT: 19. sajandi keskel Tallinnas tegutsenud meistri G. R. Barthi tahvelklaveri annetas muuseumile mullu raamatugraafik Henno Aarrak, Jüri Arraku vend, kes sellel pillil klaverimängu selgeks õppis ja veel hiljaaegu selle klahve sõrmitses. "Selliseid tahvelklavereid on Eestis valmistanud 18 meistrit," ütleb Põldmäe. (Aldo Luud)
Haruldasi klavereid näeb esialgu näitustel
Kuni Eesti rahvusliku klaverimuuseumi sihtasutus ei ole Helme mõisa muuseumi loomiseks vajalikku 2 miljonit eurot projektiraha saanud, jõuavad muuseumi kogusse kuuluvad pillid huviliste ette näitustel. Järgmisena avatakse Tallinna klaverifestivali puhul 4. novembril Estonia kontserdimajas näitus, kus saab lähedalt uudistada kaheksat eakat ja rariteetset klaverit.
2018. aastaks plaanib Alo Põldmäe näitust «100 Eesti klaverit – Eesti vabariik 100».
Mees tõdeb, et saja klaveri jaoks ei pakuks piisavalt ruumi ükski näitusepaik ja kõigist teadaolevatest klaverimarkidest pole ka näidet säilinud. «Üks variant oleks välja panna esimese vabariigi aegsed klaverid. Neid oleks kokku 24, lisaks hilisemast ajast pärit Estonia ja Tartus toodetud Vanemuise pianiino,» kirjeldab Põldmäe miinimumprogrammi.
30. oktoobril 2013 kell 16 avati Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi Ernst Hiisi-nimeline Luunja filiaal.
Filiaal sündis Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuse ja Klaverimuuseumi koostöös.
Filiaali eesmärgiks on läbi Luunja tähtsustada siin sündinud Eesti klaveriehituse grand old man’i Ernst Hiisi (1872 – 1964) - rahvusvahelise tähtsusega klaverimeistrit.
Püsiekspositsiooni põhiosaks on Hiisi valmistatud klaverid, kokku 8 pianiinot ja tiibklaverit. Kõrvuti Hiisi kuulsaima klaveri – “Estonia” erinevate mudelitega - on väljas pianiino ja tiibklaver “Astron”, "pianiino “Riga”, pianiino “Becker”, Hiisi õpetaja Robert Rathke tiibklaver “R. Rathke”, Hiisile eeskujuks olnud saksa pianiino “Bechstein”.
Klaverinäituse koostaja on Alo Põldmäe. Enamik pille pärineb Klaverimuuseumi kogust.
Väljapanekut täiendab fotonäitus E. Hiisist.
Filiaali avamist toetab Eesti Kultuurkapital.
Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi Ernst Hiisi nimeline Luunja filiaal on avatud:
E-R kell 10.00-18.00
Kui on soov teistel päevadel ja aegadel külastada, palun helistada 5331 0902
MUUSEUMI EKSPONAADID
Pianiino „ASTRON“
Tartu, 1930. aastad
Meister Ernst Hiis (Ihse)
Klaveritootmise aktsiaselts „Astron“ asutati Tartus 1922. aastal. Selle rajajaks ja peakonstruktoriks oli Ernst Hiis (Ihse). Algul valmistati vaid pianiinosid. Esimesed pillid valmisid 1923. aasta algul. Otseseks eeskujuks olid Hiisile saksa firma „Bechstein“ mudelid.
Tänu pianiinode kõrgele kvaliteedile ja ka heale reklaamikampaaniale saavutasid pianiinod kiiresti edu. Paar aastat hiljem töötas Hiis välja mitmed kabinet-tiibklaverite mudelid. Hiisi mudelite järgi valmistati pille veel hulk aastaid pärast tema lahkumist „Astroni“ firmast.
„Astron“ tegutses 1940. aastani, kokku valmistati 831 klaverit.
1926. aastal asutas Hiis omanimelise töökoja ja kolis sellega 1929. aastal Tallinnasse.
Tallinn-Nõmme Kultuurikeskuse annetus Klaverimuuseumile
Pianiino „ESTONIA“
Tallinn, 1960. aastad
Meister Ernst Hiis
Pianiinot „Estonia“ hakati Tallinna Klaverivabrikus tootma 1952. aastal, aasta pärast E. Hiisi kontsertklaveri „Estonia“ tootmise algust.
Hea kvaliteediga pianiinod saavutasid kiirelt populaarsuse, kuid kahjuks lõpetati nende valmistamine 1965. aastal. Pianiinode valmistamise kohustus pandi Riia linnale. Ja uut pianiino mudelit kutsuti välja töötama - Ernst Hiis!
Üle antud Klaverimuuseumile Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi poolt
Pianiino „C. BECHSTEIN“
Berliin, 1920. aastad
Sellist tüüpi „Bechsteini“ pianiino oli Ernst Hiisile eeskujuks pianiino „Astron“ mudelile. Eeskuju kinnituseks võib paljude „Astroni“ pianiinode malmraamilt leida tähise „Syst. BECHSTEIN.“
20. mail 1923 toimus Tartu Küttide Kodus omapärane pianiinode „Astron“ ja „Bechstein“ esitlus. Selle eesmärgiks oli teadvustada üldsust omamaise pianiino väljatulekust. Tuntud muusikute žürii (H. Eller, J. Aavik, A. Lemba, P.P. Lüdig ja E. Visnapuu) hindas mõlema pianiino kõlaomadusi ja otsustas, et „/.../ „Astron“ on kõla poolest isegi mõjurikkam kui „Bechstein.“ /.../“
Käesolev pill on enam kui 40 aastat olnud Hollandis, viimased 30 aastat aga Brüsselis eesti-hollandi perekonna kasutuses.
Hendrik Kok’i ja Krista Täht-Kok’i deponeering Klaverimuuseumile
Pianiino „RIGA“
Riia, 1970. aastad
Meister Ernst Hiis
Pianiino „Latvija“ asemele uue pianiinomudeli loomiseks kutsuti Ernst Hiis 1967. aastal Riiga, ametisse sealsesse muusikariistade vabrikusse. Pooleaastase töö tulemuseks oli pianiino, mis sai nimeks „Riga“. Uut pilli esitleti üldsusele 1968. aasta jaanuaris ja nende tootmine kestis 2000-aastate alguseni.
Võru Muusikakooli annetus Klaverimuuseumile
Pianiino „J. BECKER“
Tallinn, 1930.aastad
Meister Ernst Hiis (Ihse)
Ernst Hiis (Ihse) valmistas pianiinosid „J. Becker“ ja „Becker“ oma Tallinna klaveritöökojas 1930 - 1940. aastail. Hiisi tolleaegse nime „Ihse“ leiame taolistel pillidel enamasti haamermehhanismi tagant pressituna malmraamile.
Miks valmistas Hiis kõrvuti omanimeliste pianiinode ja tiibklaveritega kuulsa Peterburi klaverivabriku „Beckeri“-nimelisi pille? Tänaseni pole see veel selge.
On teada, et klaverifirmaga „Becker“ puutus Hiis kokku Peterburis töötamise ajal. Teda kutsuti selle vabriku toodangut hindama ja pille korrastama. Ilmselt pidas Hiis Eesti Vabariigi ajal Venemaalt põgenenud vabriku kunagiste omanikega sidet ja sai nendelt loa valmistada aeg-ajalt „Beckeri“-nimelisi pianiinosid, nö. järjepidevuse hoidmiseks. Esialgu on see siiski veel oletus.
1943. aasta „Ernst Ihse“ klaveritöökoja blanketil seisab igatahes märge, et Ihse on „kuulsa firma
„J. Becker“ konsessionäär“.
Triin Ojamaa omand
Kabinet-tiibklaver „ESTONIA“
Tallinn, 1960. aastad
Meister Ernst Hiis
Ernst Hiis on „Estonia“ klaverimudeli looja. Ta oli Tallinna Klaverivabriku peakonstruktor ja aastail 1951 – 1965 kõikide „Estonia“ klaverimudelite autor. Kabinetklaverite tootmist alustati 1952. aastal ja neid toodetakse tänaseni. Enamus toodangust eksporditakse välisriikidesse, eelkõige USA-sse.
Üle antud Klaverimuuseumile Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi poolt
Kabinet-tiibklaver „ASTRON“
Tartu, 1930. aastad
Meister Ernst Hiis (Ihse)
Helilooja ja koorijuhi Juhan Simm’i (1885 – 1959) klaver
Klaverifirma „Astron“ rajas 1922. aastal Tartus Ernst Hiis (Ihse), kes oli ka firma peakonstruktoriks. Peatselt lisandusid pianiinode tootmisele tiibklaverid. Klaverid saavutasid kiiresti edu. Tööstus tegutses 1940. aastani ja kokku toodeti 831 pilli.
1926. aastal Hiis lahkus „Astronist“ ning asutas omanimelise klaveritööstuse, millega kolis 1929. aastal Tallinnasse. „Astronis“ aga jätkati kaua aega tootmist Hiisi mudelite järgi.
Tartu Ülikooli Üliõpilasmaja omand
Kabinet-tiibklaver „R. RATHKE“
Tartu, 1870. aastate algus
Meister Robert Rathke
Robert Rathke (1836 – 1920) oli Ernst Hiisi esimene õpetaja. Tema Tartu klaverivabrikus sai Hiis esimesed töökogemused aastail 1886 – 1891.
Rathke oli rahvuselt sakslane. Ta tuli Ida-Preisimaalt Königsbergist Tartusse ja asutas seal klaverivabriku 1868. aastal. Tartu perioodil valmis ligi 1100 pianiinot ja tiibklaverit.
1891. aastal Rathke tööstus hävis tulekahjus ja meister kolis Peterburisse, kus avas 1892. aastal taas oma vabriku. See tegutses aastani 1915 ja seal valmis ligi 6400 pilli. Elu viimased aastad elas Rathke Võrus, kus suri 1920. aastal.
Ernst Hiis järgnes 1892. aastal õpetajale Peterburisse ja töötas Rathke klaveritööstuses kuni oma töökoja avamiseni 1903. aastal.
Tarmo Vikat’i annetus Klaverimuuseumile
Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum esitleb:
Palju klaveritoole ja- noodipulte!
8. jaanuarist 4. veebruarini 2014 eksponeerib
Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum Tartu Laulupeomuuseumis näitust „Klaveritoolid ja klaverite noodipuldid läbi aegade“.
Näituse on koostanud Alo Põldmäe.
Helilooja ja klaverimeistri Aleksander Lätte konstrueeritud
seljatoega klaveritool (1934. aasta).
Näituse avamise kontsertosas 8. jaanuaril esinesidTartu Elleri Muusikakooli klaveriõpilased Jelizaveta Bukina, Olga Oja, Džessika Teiman, Algis Pauljukaitis, Gerda Klemm ja Arno Gabriel Humal.
Eestis teadaolevalt esmakordsel taolisel väljapanekul püütakseanda põgus ülevaate klaveri ja klaverimänguga seotud lahutamatute objektide - klaveritoolide ning -noodipultidedisainist, nende mitmekesisusest läbi pooleteise sajandi,1850-60-ist aastaist 21. sajandi alguseni välja.
Kunstnikele-disaineritele on klaveritoolide ja noodipultide kujundamine pakkunud küllaltki head tugefantaasialendudeks. Nende välimuses kajastuvad erinevate kunstivoolude mõjutused, eriline side mööblidisaini ja interjöörikujundusega.
Noodipultide lemmik-kujunduselemendiks on olnud LÜÜRA – juba Antiik-Kreekas muusikakunsti sümboliks saanudmuusikainstrument. Näitusel näebki tervet hulka lüüradefga noodipulte ümbritsetuna erinevast ornamentikast.
Nii 20. sajandi alguses võidutsenud juugendstiil kui 20. sajandi II poolest domineeriv lihtsus ja praktilisus peegeldub samuti näituse eksponaatides. Lihtsust näeb selgelt meie oma „Estonia“ klaveripuldist.
Ainulaadsust kannab helilooja-klaverimeistri Aleksander Lätte konstrueeritud seljatoega klaveritool „Reform“.
Põhiosa eksponaatidest on seotud Eesti, Peterburi ja Saksa klaveriehitusega, just nende maade pillidega, mis on Eestis kõige enam levinud. Esindatud on ka Austria, Itaalia, Läti,Prantsusmaa ja Soome toodang. Mitmed eksponaadidseostuvad eesti tuntud kultuuritegelaste ja teadlaste klaveritega - heliloojad Rudolf Tobias ja Juhan Simm, vene tsaaride ihuarst Philipp Karell, TÜ rektorid Feodor Klement ja Johan Kõpp, klaveripedagoog Aleksandra Sarv, füüsik jamatemaatik Harald Keres, kirjanik Aino Kallas, laulja Maria Kallas, näitlejad Peeter Volkonski, Tõnis Rätsep ja Ott Seppjt.
Näitus valmis Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi ja Tartu Laulupeomuuseumi koostöös
4. 06. – 4. 07. 2013 on Tartu Jaani kirikus näitus
„I Eesti Vabariigi klaver“
pühendusena Eesti Vabariigi 95. aastapäevale. Eksponeeritud on 16 eesti meistrite erinevat klaverimudelit meie riigi klaveriehituse „kuldajast“ - aastaist 1918 - 1940. Mitmed selle aja klaverifirmad saavutasid märkimisväärset edu ka rahvusvahelisel turul.
1920. aastatel oli klaveriehituses juhtpositsioonil Tartu ja eelkõige tänu siin tegutsenud eesti klaveriehituse grand old man’ile Ernst Hiis’ile (Ihse). Tema konstrueeritud klaverid „Astron“ olid hulk aastaid eesti klaveriehituses lausa etaloniks. Veel toodeti Tartus pianiinosid „J. Hermann“, „Sprenk-Läte“, „J. Wihm“,
„ Oskar Heine“. Tallinnas saavutasid edu pianiinod
„K. Saar“, „H. Orntlich“, „T. Olbrei“, tiibklaverid ja pianiinod „Ihse“. Saaremaalgi oli oma klaveritootmine pianiino „M. Salong“ näol. Tänase seisuga on teada, et I Eesti Vabariigi ajal toodeti 23 erinevat klaverimudelit.
Näituse „I Eesti Vabariigi klaver“ avamine on
4. juunil kell 16. Kontsertosas esinevad Tartu ja Tartumaa muusikakoolide klaveriõpilased.
Näituse idee autor ja koostaja on Alo Põldmäe
Näitust toetavad: Tartu linn, SA Tartu Jaani kirik, Tartu Kultuurkapital, Tartu Hoiu-laenuühistu, Helme vald