RETRIIDID ja VAIKUSE RÄNNAKUD...vt täpsemalt: https://retriidikeskus.ee/
LAUBAÕHTA palvused kirikus (pühapäevaks valmistumise palvus Taize lauludega).
Semiitliku arusaama järgi algab ööpäev päikeseloojanguga: "sai õhtu ja sai hommik..." Piibli loomislugudes. Laupäevaõhtune palvus koos kirikukellade löömisega "lööb pühapäeva sisse". Nõnda on see palvus valmistumine pühapäevaseks Jumalaga kohtumiseks. Iisraeli kõrberännaku aegset telki, kus pälviti Jumalat, nimetati samuti "kohtumistelk". Seal on ka kiriku (kui nähtava hoone) algupära. Pühapäev on Kristuse ülestõusmise päev, nõnda tullakse kohtuma Ülestõusnuga Jumala Sõna ja sakramentide vahendusel. Lauba-õhtal ja igal muul ajal on võimalus Jumala ette kummarduda...:"Kummardamine on vaid Jumalale osaks saav sisemine ja välimine austamine, mille läbi mõistusega olend tunnistab Jumala absoluutset üleolekut ja ainulisust ning enese täielikku sõltuvust temast. Kummardades langen ma Jumala ette, sest ta on Jumal. Ma ei taha temalt midagi paluda, ka ei taha ma kummardamisega millenigi jõuda, ei ilusate tunnete, tasakaalu ega rahuni. Kummardades ei räägi ma oma probleemidest, ma ei kiida ega laida end. Ma lihtsalt langen Jumala ette põrmu, sest ta on minu Issand ja mu Looja. Kui ma olen tõesti aru saanud, mis tähendab olla Jumalast loodud ja iga hetk olemises hoitud, siis ei saagi ma teisiti kui selle Jumala, oma Looja ette langeda ja teda kummardada. Kummardades ma tunnistan, et olen Jumalast läbinisti sõltuv ja oma olemuses iga kiuga temale toetuv ja tema peale lootev... Mul ei jää muud üle kui imetledes ja kummardades tema ette põrmu langeda. Kummardades ei tiirle ma enda ja oma probleemide ümber, vaid püüan vaadata oma Jumalat. Ma unustan enda, sest Jumal on mind läbinisti vallanud, sest tema üksi on mulle tähtis. Paradoks seisneb selles, et ennast (ego) unustades viibin ma kohal, muutun ehtsaks, täiesti iseendaks. Minu meeli ei täida probleemid ja inimesed, olen üleni täidetud jumalikuga..." ( Anselm Grün´i raamatust „Palve kui kohtumine“).