Jumalateenistused, palvused, tegevused:


kõike muud vt siit: KUUKAVA

Oru Evangeelse Rahvaõpistu tegevusi jälgi SIIT

RETRIIDID ja VAIKUSE RÄNNAKUD...vt täpsemalt: https://xn--orurahvapistu-bmb.ee/ - ÕPIKOJAD

PALVEREDELI ÕPITUBA - kristlikus süvapalves, elik lectio divina  lugemises on 4 astet: 1) lectio (lugema-õppimine, palve tundmaõppimine), 2) meditatio  (sõnasse süvenemine, keskendumine ja selles püsima õppimine), esimesed kaks on USU astmed, 3)  oratio (häälepalve vaibumine, nö "pime öö"; nimetatakse ka  illuminatio  - mitteloodud valguse paiste ehk LOOTUS), 4) contemplatio - südamepalve (sõnatu palve, armu-palve, Vaimu palve - Mt 7:7 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse...). PALVEREDELI õpitoas loetakse koos Roosipärga - palvehelemeste lugemine aitab õppida keskendumist ning avab meele silmad nägema inimese katkisust (meele katkisust ehk "pattu"), kuidas automaatsed mõtted, tunded, tajud meid kisuvad välja palve-rajalt (nii ka igapäevaselt: ekslev meel loob segadust ja kaost meie sees ning see avaldub ka välises). Selliselt end distsiplineerides (harjutades) muututakse tervemaks, keskendumisvõimelisemaks ning Jumala armu lähedus muutub hoomatavamaks. PALVE-REDEL on seetõttu täpne nimetus, kus aste-astmelt (süvenemist ja selles püsimist õppides) avaldub suurem vabadus (meele-orjus tasapisi hajub). 

Roosipärja palvetest.

Roosipärjas kasutatud palved on hästi tuntud. Meie Isa palve, mille õpetas Jeesus ise ja mille sügavusele ning sisukusele ei leidu võrdset, on kasutusel kogu kristlaskonnas. Seda palvet käsitlevate aastasadade jooksul kirjutatud kommentaaride arv on lugematu."Ole tervitatud, Maarja..." koosneb kahest osast. Esimene osa on ingel Gabrieli (Lk 1:28); teine osa Elisabeti sõnad (Lk 1:42) Maarjale. Kolmas osa on pöördumine Maarja poole eestpalve saamiseks, mille sellisena tõi esimakordselt päevavalgele Püha Bernardinus Saenensis umbes 1440.Eestpalvete palumine Jumala lähedalolusse jõudnud pühadelt on ise-enesest sama vana kui kristlus ise, sest need, kes näevad Jumalat palgest palgesse, teavad meist paremini, mida ja kuidas paluda ning Jumala Isa poole pöörduda.Apostellik usutunnistus, igivana, arvatavasti ristimisel kasutatud usuvormel, on lisaks tunnistusele ka ülistuspalve Kolmainsusele nagu ristimärk ja Au olgu. Au olgu ei ole mingil juhul ”punkt” mõtiskletud müsteeriumi lõpus, vaid ülistus Jumalale Tema ülevuse ette alandudes ja tarkuse põhjatust adudes...(vt https://maarjamaamaarjale.wordpress.com/roosiparg/)

LAUBAÕHTA  palvused kirikus (pühapäevaks valmistumise palvus Taize lauludega).

Semiitliku arusaama järgi algab ööpäev päikeseloojanguga: "sai õhtu ja sai hommik..." Piibli loomislugudes. Laupäevaõhtune palvus koos kirikukellade  löömisega "lööb pühapäeva sisse". Nõnda on see palvus valmistumine  pühapäevaseks Jumalaga kohtumiseks. Iisraeli kõrberännaku aegset telki, kus pälviti Jumalat, nimetati samuti "kohtumistelk". Seal on ka kiriku (kui nähtava hoone) algupära. Pühapäev on  Kristuse ülestõusmise päev, nõnda tullakse kohtuma Ülestõusnuga Jumala Sõna ja sakramentide vahendusel. Lauba-õhtal ja igal muul ajal on võimalus Jumala ette kummarduda...:"Kummardamine on vaid Jumalale osaks saav sisemine ja välimine austamine, mille läbi mõistusega olend tunnistab Jumala absoluutset üleolekut ja ainulisust ning enese täielikku sõltuvust temast. Kummardades langen ma Jumala ette, sest ta on Jumal. Ma ei taha temalt midagi paluda, ka ei taha ma kummardamisega millenigi jõuda, ei ilusate tunnete, tasakaalu ega rahuni. Kummardades ei räägi ma oma probleemidest, ma ei kiida ega laida end. Ma lihtsalt langen Jumala ette põrmu, sest ta on minu Issand ja mu Looja. Kui ma olen tõesti aru saanud, mis tähendab olla Jumalast loodud ja iga hetk olemises hoitud, siis ei saagi ma teisiti kui selle Jumala, oma Looja ette langeda ja teda kummardada. Kummardades ma tunnistan, et olen Jumalast läbinisti sõltuv ja oma olemuses iga kiuga temale toetuv ja tema peale lootev... Mul ei jää muud üle kui imetledes ja kummardades tema ette põrmu langeda. Kummardades ei tiirle ma enda ja oma probleemide ümber, vaid püüan vaadata oma Jumalat. Ma unustan enda, sest Jumal on mind läbinisti vallanud, sest tema üksi on mulle tähtis. Paradoks seisneb selles, et ennast (ego) unustades viibin ma kohal, muutun ehtsaks, täiesti iseendaks. Minu meeli ei täida probleemid ja inimesed, olen üleni täidetud jumalikuga..." ( Anselm Grün´i raamatust „Palve kui kohtumine“).
Anselm Grün on kirjutanud ka raamatu "Vaikimisest," mida on võimalik kuulata Pereraadio vahendusel (klikka raamatu pealkirjale).

Kose koguduse (naabrite) tegemistel võid silma peal hoida: https://sites.google.com/site/eelkkose/teated