Mineraalveed

2. RÜHM

Mineraalvee koostise ja elektrijuhtivuse võrdlemine

TAUSTINFO, SISSEJUHATUS

Lugege mineraalvetest lisa Vikipeediast.

Mineraalvee raviomadusi tunneb inimkond juba iidsetest aegadest. Mineraalvee allikate juurde ehitati antiikajal templeid, kus haigeid raviti samal viisil kui tänapäeval - dieedi, liikumise, vannide ja veejoomisega. Looduslike mineraalvete populaarsus on ettevõtlikes inimestes alati tekitanud soovi neid ka kunstlikult valmistada. XVIII sajandi teisel poolel suudeti juba enam-vähem täpselt matkida mitmete tuntud mineraalvee sortide keemilist koostist, kuid probleeme tekkis vee gaseerimisega. Inglise loodusteadlane J. Priestley oli see, kes esimesena leidis probleemile lihtsa lahenduse. Ta juhtis süsihappegaasi vette ning gaseeritud vesi oligi valmis. Sellel lihtsal tehnoloogilisel leiutisel põhineb ka tänapäeval jookide gaseerimine ehkki menetlust on aastasadade vältel põhjalikult täiustatud. Geoloogid ja toiduainete tehnoloogid määratlevad mineraalvett sageli erinevalt. Geoloogid loevad mineraalveeks põhjavett, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide, orgaaniliste ühendite jms. rohke sisalduse või muude omaduste (radioaktiivsuse, pH, temperatuuri) tõttu ravitoime. Vees lahustunud soolade hulk peab geoloogilises mineraalvees küündima vähemalt ühe grammini liitri vee kohta. Tavaliselt on looduslikus mineraalvees lahustunud rohkem mineraalsooli. Looduses eristatakse süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi-, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid mineraalvesi. Lisaks süsinikdioksiidile võivad mineraalveed gaasina sisaldada ka lämmastikku, metaani ja isegi väävelvesinikku. Geoloogilist mineraalvett tarvitatakse joogiks (tavaliselt lahjendatult), samuti vanniveeks ja kompressideks ning aerosoolina sissehingamiseks. Vähem soolased mineraalveed sobivad joogiks, soolased aga vannideks. Geoloogilistel mineraalvetel on reeglina spetsiifiline ravitoime, mis sõltub nii nende keemilisest koostisest kui ka vee füüsikalistest omadustest. Nii kasutatakse rauarikast mineraalvett kehvveresuse ja menstruatsioonihäirete korral, sulfiidide ja kloriidide rikas mineraalvesi on näidustatud seedeelundite, sapi- ja kuseteede, maksa- ja neeruhaiguste korral. Joodi- ja broomirikast vett soovitatakse mõningate südame- ja liigestehaiguste raviks. Räniühenditest rikas mineraalvesi on põletikuvastase toimega. Radoonirikkad mineraalveed leiavad kasutamist näiteks kilpnäärme alatalitluse, rasvkoe ainevahetuse ergutamise ning krooniliste liigestehaiguste korral. Vee muudest näitajatest arvestatakse mineraalvee pH väärtust (jääb tavaliselt vahemikku 3...8), kasutamistemperatuuri (jahedatel tavaliselt alla 20^oC, kuumadel alla 45^oC), radoonist põhjustatud nõrka radioaktiivsust ja vee hüdrostaatilist rõhku.

Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas. Mineraalsoolade koostis peab sellises vees olema stabiilne.

Nõutav on toidufüsioloogiline ekspertiis mineraalvee raviomaduste ametlikuks tunnistamiseks. Villimine toimub tavaliselt otse leiukohas. Transportida võib naturaalset mineraalvett ainult selles pakendis, milles seda müüa kavatsetakse. Naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse ainult süsihappegaasi lisamist. Loomulikult peab naturaalne mineraalvesi olema mikrobioloogiliselt ohutu. Naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud, millisest allikast vesi pärit on ja vee mineraalainete sisaldus.

Müügil on mineraalvete matkijad

Kaasaegne toiduainete tehnoloogia on mineraalvee mõistet oluliselt laiendanud, lugedes mineraalveteks ka nõrga soolsuse, ravitoimeta ning kunstlikult valmistatud veed. Viimasel ajal on mineraalvee kaubastamises võetudki suund sellele, et tugevate raviomadustega vett pudelitesse ei villita. Sellise veega ravimine peaks toimuma ikkagi mineraalvee allikatel arsti juhtnööride alusel. Kaubandusvõrgus on õige müüa ikkagi sellist mineraalvett, mille tarvitamine ei mõju tervisele ja mida võib piiramatult juua. Villitakse eeskätt madala soolasisaldusega mineraalvett, eriti jälgitakse just naatriumisisaldust. Üheks võimaluseks on ka kõrge soolsusega mineraalvee eelnev lahjendamine enne villimist. Lisaks looduslikele mineraalvetele on kaubandusvõrgus müügil ka niinimetatud “kunstlikud mineraalveed”, mida oleks küll õigem lugeda kas lihtsalt põhja-, allika-, joogi-, puurkaevu- või lauaveeks. Allikavesi näiteks ei vaja koostisest lähtuvalt toidufüsioloogilist ekspertiisi ja tunnustust. Kunstlik mineraalvesi koosneb joogiveest, millele on lisatud kas looduslikku sooladerikast vett, merevett, erinevaid mineraalsooli ja süsihappegaasi. Peab rõhutama, et klassikalist ravitoimet sellistel toodetel ei ole, sageli puudub nende etiketil ka vee keemiline koostis. Tegemist on tavalise, puhta ja garanteeritud kvaliteediga pudelisse villitud joogiveega, mis üldjuhul on eelnevalt gaseeritud.

Gaseerimise plussid ja miinused

Suur osa pudelitesse villitud mineraalvetest küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga (0,3...0,4%), mis veega reageerides moodustab nõrga ja suhteliselt ebapüsiva süsihappe. Süsihappegaasi tähistab lisaainete registris kood E290. Kahesajaga algava seeria lisaained on tegelikult konservandid. Selline mõju on ka vees moodustunud süsihappel, sest karboniseeritud vees on bakterite paljunemine pärsitud. Jookides on süsihappegaasil lisaks konserveerivale toimele veel teisigi ülesandeid. Kihiseva vee joomisel tundub jook jahedamana ning mõjub joojale värskendavalt ja karastavalt. Gaseeritud joogid ergutavad seedekulgla limaskesti, aitavad kaasa seedenäärmete talitluse kiirenemisele, tõhustavad soolte tööd ning soodustavad toitainete ja vee imendumist. Hommikul enne sööki joodud klaasitäis külma gaseeritud mineraalvett soodustab soolestiku tühjenemist ja aitab vältida kõhukinnisusest tulenevaid hädasid. Tasub teada sedagi, et mineraalvetes toimub CO2 juuresolekul mitmete ioonide aktiviseerumine. Kuid gaseeritud jookide nautimisel on ka teatud ohud. Nagu eespool mainitud, mõjutab mineraalveest eralduv süsihappegaas limaskesti. Eriti ärritavalt võib see mõjuda maole. Järelikult peaksid kroonilist gastriiti või mao haavandtõbe põdevad haiged valima ühe kahest võimalusest. Esiteks, jooma gaseerimata vett või teiseks, laskma joogist süsihappegaasil lenduda. Viimast soodustab näiteks vedeliku korduv ümbervalamine ühest nõust teise, vee soojendamine või segamine. Rohke gaasisisaldusega vee joomine tekitab probleeme ka tervetele inimestele, sest sellise vee joomine tekitab näljatunnet, soodustab röhitsemist ja kõhupuhitusi.

Veepudeli sildil on oluline teave

Kauplustes müüdavad villitud looduslikud mineraalveed jaotuvad soolsuselt kolme põhirühma. Esiteks, väga madala mineraalsoolade sisaldusega veed (sooli vähem kui 50 mg liitri vee kohta). Teiseks, madala ehk väikse mineraalsoolade sisaldusega veed. Nendes vetes jääb soolade sisaldus alla 500 mg/l. Kolmanda rühma moodustavad kõrge mineraalsoolade sisaldusega veed, milles soolade kogus ületab 1500 mg liitris vees.

Hüpotees

• Esitage hüpotees erinevate mineraalvete ioonidesisalduse kohta –millise mineraalvees millist iooni kõige rohkem!
• Esitage hüpotees valitud mineraalvete elektrijuhtivuse kohta, selleks reastage uuritavad lahused elektrijuhtivuse kasvu järjekorras!

Katsevahendid

• juhtivuse sensor, digiandmekoguja (ja tarkvara Logger Pro)
• uuritavad mineraalveed, keeduklaasid, luup (etiketi uurimiseks).

LÄHTEANDMETE KOGUMINE: MINERAALVEE KOOSTISE UURIMINE

Uurige mineraalveepudelite etikette, täitke alljärgnev tabel!

Lugege lisa Värska Vee koduleheküljelt.

Ioonide sisaldus (mg/l)