Novembrikuus Itaalia päikese alla 

See lugu algab õigupoolest pool aastat varem - eelmise õppeaasta kevadega, mil valisin välja koolituse, mis mulle kõige enam huvi pakkus: Digital Tools for Cultural Heritage Education ehk eesti keeli Digivahendid kultuuripärandi õpetamisel. Mulle meeldis, et koolitus keskendus koguni kahele minu huvile -  kultuuripärandile ning digivahenditele. Koolitus pakkus huvi ka 3. klassi õpetaja Signele, kellest saigi minu reisikaaslane. Esialgu oli meie eesmärk koolitus läbida Kreeka pealinnas Ateenas, et tutvuda rikkaliku kreeka kultuuriga, kuid kahjuks ei sobinud meile Ateena kuupäevad, seepärast tegime plaanides korrektuure ning sobivate kuupäevade põhjal sai uueks koolituskohaks Itaalias asuv renessansi häll Firenze. Ja ausalt, mitte kordagi ei pidanud kahetsema, et esialgsed plaanid tuleb mõnikord ringi teha. 

Meie reisiseiklus algas pühapäeva, 2. novembri varahommikul. Olime kenasti õigeaegselt Tallinna lennujaamas. Inspireerivalt mõjusid seinal olevad Lennart Meri sõnad: 

Reis on avastamine ja inimene selle eesmärk. 

Siis aga selgus, et lennu väljumine hilineb. Kuna Tallinna ja Firenze vahel ei ole otsühendust, siis pidi meil olema vahemaandumine Zürichis. Olime rahulikud, sest teadsime, et meil on lendude vahel päris mitu tundi aega. Lõppkokkuvõttes väljus lend umbes 2 tundi hiljem. Lennukis teavitati, et hilinemise põhjuseks on ühe meeskonnaliikme haigestumine ning asendusliikme kohalejõudmine võttis lihtsalt aega. Ülejäänud lennureis ja vahemaandumine möödusid ilma viperusteta. 

Jõudsime Fireze lennujaama kohaliku aja järgi päeval kell kaks. Saime kenasti oma pagasi kätte ja suundusime kesklinna, et oma hotell üles otsida.

Koolitus algas esmaspäeval. Olime valinud ööbimiseks hotelli, mille asukoht jääks koolituskohast mõnusa ja suhteliselt lühikese jalutuskäigu kaugusele. Juba päris esimestel tundidel Firenze kesklinnas liikudes sai selgeks, et tänavad on siin väga kitsad, jalakäiatele mõeldud kõnnitee osad (kui neid oli) olid justkui peenikesed ribad, sinna mahtus vaevu üks inimene kõndima. Kitsastel tänavatel sõitsid autod, bussid, loomulikult rollerid ja mopeedid, aga ka jalgratturid. Pidi olema väga tähelepanelik, et kogemata auto või muu sõiduvahendi alla ei jää. Ka kõnniteel pidi olema ettevaatlik, sest oli oht põrkuda teiste inimestega. Meie jaoks oli linnas väga palju rahvast liikumas, eelkõige turiste. Ometi oli tegemist turismihooaja välise ajaga.

Meie koolitused toimusid Europass Teacher Academy õppehoones, mis asus Via dei Servi tänaval. Tänava ühes otsas paistis Firenze sümboli Santa Maria del Fiore katedraali ehk Duomo kuppel ning teise otsa jäi Piazza della Santissima Annunziata väljak. Tänava mõlemad otsapunktid olid seotud renessansiajal Firenzes tegutsenud ning linnaruumi mõõtmatu jälje jätnud arhitekti Filippo Brunelleschiga. Just tema on projekteerinud nii Duomo katedraali kui ka Annunziata väljakul asuva orbudekodu hoone. 

Võib öelda, et terve Firenze kesklinn on on justkui elav aja- ja kunstilugu. Jalutuskäigud vanalinnas viisid meid läbi kitsaste tänavate ja avarate väljakute, kõikjal linnapildis oli näha rikkalikult erinevaid skulptuure, hoonete seintel kaunistusi ning bareljeefe. See kõik võttis ahhetama. Maagiliselt mõjus linna läbiv Arno jõgi oma kallastega täiskuu valgel. Imetlesime renessansiaegset arhitektuuri ning linna avalikus ruumis olevaid kunstiobjekte (nii vanemaid kui ka uuemast ajast pärit skultuure), külastasime basiilikuid ning väljakuid, nautisime Toscana piirkonnale omast rahulikku elutempot. 

Imestama pani see, et Firenze kesklinnas on väga vähe rohelust, siin ei leia linnaruumist parke. Veidike rohelust - mõned puud ja murulapike koos istumiseks mõeldud pinkidega - võib leida siseõuedes. See oli omaaegsete jõukate inimeste privileeg. Oma rõõmuks leidsime rohkem rohelust Arno jõe teisel kaldalt. 

Meie koolitusgrupis oli osalejaid seitsmest riigist: Eestist, Hispaaniast, Kreekast, Horvaatiast, Poolast, Tšehhist, Soomest. Oli tore kohtuda veel ühe eestlasega, Kristaga, kes on eesti keele ja kirjanduse õpetajana ametis hoopis Soomes. Osalejad olid valdavalt kooli taustaga, kuid näiteks Prahast olid meie seltskonnas raamatukogus töötavad inimesed. Koolituse tegevuste käigus oli põnev ja rikastav kuulata teiste riikide esindajate kogemusi kultuuripärandi tähtsustamisel ning väärtustamisel. 

Esimese koolituspäeva ülesanne oli joonistada iseenda vapp. Lähtuda tuli oma nimest ja sellest, mis on mulle olemuslik. Seda võis seostada oma ametialaste rollide ja eesmärkidega, hobidega. Sellise visuaalse pildi toel oli päris tore end rühmakaaslastele tutvustada ning kõigiga tuttavaks saada. Seltskonnas olid asjalikud ning toredad inimesed, kes oskasid ka nalja teha. Koolituspäeva pärastlõunal käisid kõik oma radu pidi, kuid kui tänavatel juhuslikult kohtusime, oli tore kallistada ning juttu ajada.

Eraldi väärib esiletõstmist meie koolitaja - Pietro Antichi. Väga rahulik ja laia silmaringiga inimene. Tema teadmised ei piirdunud mitte ainult Firenze ja Itaaliaga, vaid ta oskas välja tuua seoseid arhitektuuri ning kultuuriloo vallas ka teiste Euroopa linnade kujunemise ja ajalooga. Ja loomulikult, Firenze kultuuri ja kunsti osas olid Pietro teadmised justkui lõputud. Usun, et tänu temale avastasime selles linnas väga palju selliseid kohti, kuhu tavaturist ei oskaks minna. 

Vaid üks näide - esimesel koolituse päeval soovitas Pietro kindlasti kogeda Firenze päikeseloojangut. Tavaliselt lähevad inimesed, nii kohalikud kui ka turistid, selleks Michelangelo väljakule, mis asub kõrgendikul Arno vasakkaldal. Sealt on suurpärane vaade linnale ning linna ümbrusele. Kuid veelgi parem vaatekoht on Michelangelo väljakult lühikese jalutuskäigu kaugusel San Miniato kloostri ja kiriku juures asuv vaateplatvorm. Ja tõepoolest, päikeseloojangu eel oli Michelangelo väljak kui rahvarohke laulupidu. Oli raske leida kohta, kus kasvõi iseenda jaoks üks fotojäädvustus teha. Otsustasime minna edasi Pietro soovitatud vaateplatvormile. Seal oli vaade ning kogemus tervikuna oli hoopis sügavam. Imelist päikeseloojangut jahtivaid turiste peaaegu polnudki, oli ruumi ning aega nautida seda hetke, mil pimedus laskub linnale ja tuledesära hakkab asendama varasemalt domineerinud värve.

Meil oli Signe ja Kristaga veel üks imetabane jalutuskäik. Ja seda nii, et saime kogeda avastamise siirast rõõmu. Ühel pärastlõunal otsustasime vaatama minna kuulsat Boboli aeda, mis asub Pitti palee juures. Kui kohale jõudsime, siis selgus, et aia külastamiseks ei ole enam võimalik piletit osta. Hiljem saime teada, et Boboli aia lahtioleku aeg on seotud valge ajaga ning kuna novembrist jaanuarini on päevad lühikesed ja piletite müük lõpeb tund enne sulgemisaega, siis ei olegi võimalik alates poole kolmest enam aeda siseneda. See aga meid ei heidutanud. Otsustasime liikuda mööda Boboli aia kõrval looklevat ja ülesmäkke suunduvat kitsast tänavat. Arvasime, et nii liigume Arno jõega paralleelselt ja jõuame üsna pea Michelangelo väljaku juurde. Vaatasime tänava äärde jäävaid maju, kõrgeid müüre, üle müüride ulatuvaid oliivipuu oksi ja ajasime juttu. Kulgesime täiesti ilma kaardita. Meil oli aega ümbrust nautida. Mingi hetk teadvustasime, et oleme juba üle tunni aja sama tänavat pidi liikunud, kuid tuttavat väljakut ikka ei pasta. Võtsime siis kaardi välja ja selgus, et liikusime künkanõlval kaarega hoopis jõest eemale. Hakkas juba hämarduma ning otsustasime ikkagi kesklinna tagasi suunduda, kuid kaardilt nägime, et tee sinna on suure kaarega. Läks veel tükk aega, enne kui hakkasime nägema kauguses Arno jõge. Otsustasime, et esimesel võimalusel keerame vasakule, sest õhk oli läinud jahedaks ning meil hakkas vilu. Niisiis pöörasimegi Via dell’Erta Caninale. Esmapilgul paistis tegemist olevat lihtsalt ühe kitsa lookleva tänavaga, mis üsna järsu kaldega viis kõrgendikult alla kesklinna suunas. Iga sammuga saime aga aru, et olime avastanud midagi ehedat. Tänav oli vaikne, inimesi polnud näha. Tänava ääres asusid kõrgete aedade taga villad. Ja siis järsku - täielik postkaardi vaatepilt. Firenze vanalinn, mille keskmes suursugune Duomo. Tänav, millel kõndisime, oli sillutatud munakividega, millest rohi läbi kasvas, tänavat piiravaid kivimüüre palistasid puud ja ronivad taimed. Kui uurisime paiga kohta täpsemalt, saime teada, et tegemist on väga vana teega, see oli aastasadu üks peamisi teid, mida kasutati linna sisenemiseks. Kujutasime ette, milline tunne võis olla neil, kes juba aastasadu varem on sama teed pidi liikunud ning Firenze vaadet nähes rõõmustanud, et pika teekonna lõpuks oma sihtkohta jõuavad. Ja tundsime rõõmu, et jalad olid meid tänavani toonud just sedasi, et laskusime seda mööda alla, mitte ei liikunud ülespoole.

Kuid nüüd koolituse enda juurde. Koolitus oli läbimõeldud ning tegevused hästi seostatud fookuses oleva teemaga ehk kultuuripärandiga. Ja loomulikult, Firenze ajalooline keskkond toetas kogu koolituse kontseptsiooni. Linnaruumis toimus Goosechases loodud meeskondlik orienteerumismäng, kus pidi vihjete põhjal leidma üles Firenze ajalooga seotud objektid ning lahendama nende juures etteantud ülesanded. See oli linna ajaloo tundmaõppimiseks tore mänguline võimalus, mida saame kindlasti kasutada ka koolitöös. 

Pietro oli välja valinud muuseumid, mida koolituse raames ühiselt külastasime ning seal viis läbi ta ka aktiivtegevused. Museo Novecentos, mis eksponeerib moodsat kunsti (20. ja 21. sajandist) tuli meil teha paaristöö, kus üks kirjeldas teisele maali, mille oli välja valinud. Ning teine pidi ilma maali vaatamata selle kirjelduse sisestama tekstirobotile, et see looks kirjeldusele vastava pildi. Kirjeldades pidi olema võimalikult detailne. Tulemused oli väga huvitavad. Kuna muuseumis ei olnud väga hea internetiühendus, siis meie rühma pildid laadisid end ära alles õhtul. Kasutasime kahte tekstirobotit: ChatGPT ja Gemini, et näha, kumb selles ülesandes paremini õnnestub.

Siin on näited meie töödest:

Ülesanne pani mõistma, kui oluline on kirjeldamise oskus. See on kindlasti üks oskusi, millele koolis tähelepanu pöörata. Ülesande üle arutledes tuli ka välja, et tehisintellekti rakendustel on nö eetilised barjäärid ja kõike nad seetõttu pildil ei visualiseeri. Näiteks tekkis probleeme nendel, kes olid kirjeldamiseks välja valinud aktimaali. Samuti oli huvitav, et tekkis tõrge maaliga, kus kujutatud inimesed olid paljajalu, ning kirjeldaja seda ka eraldi nimetas, siis tekstirobot kujutas inimesi ikka jalanõudes. Kui kirjeldaja palus tekstirobotit oma pilti korrigeerida ning teha nii, et inimesed oleksid paljajalu, siis jättis ta pildilt jalad üldse välja. 

Teine muuseum, mida koos külastasime, oli Museo Nazionale del Bargello, mis eksponeerib renessansiaja skulptuure. Pietro tegi esmalt tutvustuse hoone ajaloost ning viis meid vaatama Donatello loodud pronksist Taaveti kuju. Lisaks andis Pietro veel mõned soovitused, millised tööd võiksime muuseumikülastuse käigus üles otsida. Ja siis saimegi rühmatöö ülesande luua muuseumit tutvustav videoklipp, kus näitame kolme skultpuuri ning selgitame, miks need on olulised. Ülesanne oli päris suur väljakutse, sest eksponaate oli väga palju ning valikut, mida teiste seast esile tõsta, oli  keeruline teha, seda enam, et väga pikka süvenemisaega ei antud. See oli hea kogemus astuda välja oma mugavustsoonist, läheneda ülesandele loovalt ja usaldada rühmakaaslasi. Muuseumis filmisime videoklipid ning videoloo monteerisime kokku kasutades CapCut programmi.

Lisaks aktiivsetele ja liikuvatele tegevustele oli Pietrol oskus suunata meid hetkeks peatuma, tunnetama ja kogema, samuti mõtestama ja sõnastama erinevaid mõisteid, nagu kultuur, pärand ja kultuuripärand (culture, heritage, cultural heritage). Tutvusime põhjalikult UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjaga ning selle raames oli meil võimalus tutvustada ka oma kodumaal asuvat kultuuripärandi paika. Jah, Eesti puhul ei ole valikuid just palju - ikka ja ainult Tallinna vanalinn. Kuigi Eestil on 2005. aastast antud nimistus ka Struve geodeetiline kaar, mis ühendab Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud mõõtmispunkte Põhja-Jäämere äärest kuni Musta mere äärde, kokku kümnes riigis. 

Pietro tutvustas ka Google Arts and Culture keskkonda. Olin sellega varasemalt tuttav, kuid nüüd koolituse käigus erinevaid mänge ja ülesandeid katsetades, hakkasin nägema võimalusi, kuidas saaksin sealseid materjale omaenda õpetajatöös mõtestatult ning eesmärgipäraselt kasutusele võtta. Näiteks selgitades õpilastele tehisintellekti masinõppe olemust.

Kuna digivahendid oli üks osa koolitusest, siis katsetasime AI vahendeid (Deevid ai ja Vidnoz AI), kus on võimalik maal või pilt liikuma panna. Kahjuks kõik koolitusel osalejad seda ei saanud teha, sest tekkisid tehnilised tõrked. Meile näiteks andis keskkond teada, et oleme tasuta pildi juba ära kasutanud. Samas ei olnud me veel midagi keskkonda laadinudki. Aga tehnoloogia puhul tuleb sellisteks takistusteks valmis olla. Ja lihtsalt rahulikuks jääda.

Koolitusnädal kulges mõnusas rütmis. Kuigi Firenze tänavad olid kiirustamist ja turistide horde täis, siis meil oli aega avastada ja uurida, süveneda ja märgata. Rühmakaaslastega omavahel arutades olime kõik seisukohal, et selle rütmi ning sügava huvi ümbritseva vastu andis meile just Pietro. Tema avas meie jaoks Firenze kultuuripärandi erinevaid tahke ja selgitas linna ajalugu ning see kõik andis õppereisile erilise väärtuse.  Tulles tagasi päris algusesse, ehk Tallinna lennujaamast kaasa saadud tsitaaadi juurede, siis reis on avastamine ja selle käigus me avardume inimesena nii uute kogemuste kui ka teadmiste kaudu. 

Laupäeva õhtuks olid meil head emotsioonid, mõtted ja kogemused kenasti kohvrisse pakitud ja tagasilend koju võis alata. Kõik kulges sujuvalt, isegi Zürichis, kus meil oli lendude vahe kõigest 45 minutit, jõudsime reipa, kuid rahuliku kõnniga õigesse väravasse.  Tallinnas maandusime pühapäeva varajastel hommikutundidel. Oli isadepäev.

Mis veel meile Firenzest meelde jääb?

• Siin leidub Eesti nimeline tänav (via Estonia). See jääb Europa linnaosasse Arno jõe vasakkaldale, ajaloolisest keskusest kaugemale. Me külastanud seda, kuid kaardilt leidsime koha üles.

• Wild Buns Bakery - eestlaste loodud kohvik, mis pakub Skandinaaviapäraseid saiakesi. Tänaval liikudes tunneb juba kaugelt kaneelisaia lõhna. Lühikese ajaga on saanud Firenzes populaarseks kovikuks. Külastasime seda kahel korral ning tõesti on tegemist armsa kohvikuga, kus saab ka musta leiba tellida. 

• Boboli aed. Kindlasti külastamist väärt! Läksime sinna oma viimasel Firenze päeval, laupäeva hommikul. Park on erakordselt ilus, oma võlu on ka selles, et park on rajatud nõlvale ning peaalleed liikudes tuleb korralikult ülesmäkke sammuda. Muidugi on pargis rohkelt erinevaid skulptuure. Kohtusime juhuslikult pargis oma Tšehhi sõpradega. Jagasime arvamust, et rohelusega harjunud inimestele (ehk eestlastele ja tšehhidele) võib see park olla vaat et kõige suurem elamus. Eriti sel juhul, kui pea terve nädala oled justkui linnamüüride vahel kinni olnud. 🙂

• Leonardo da Vinci muuseum, mis keskendus kuulsa kunstniku leiutatud masinatele. 

• Pinocchio. Selle tundud puupoisi seikluste autoriks on Firenzest pärit kirjanik Carlo Collodi. Pinocchio on Toskaana maakonna üks sümboleid ning tänavatel oli igal pool näha väiksemaid ja suuremaid puupoisi kujukesi. 

• Väljasõit Chanti piirkonna veiniistandustesse. Meelde jäi just seetõttu, et linnast välja sõites oli meil võimalik näha maalilist Toskaana maastikku. 

Õpirände võttis kokku Melika.