Sepatöö

Aburis oli sepaks Steinberg. Allikas 3

Eipri oli sepaks Aadu Sõnn, hiljem võttis uueks nimeks Sõidla. Maja oli Eipri küla viimase käänaku juures vasakut kätt. Sepapada oli maja otsas. Sõnni Aadul oli haua peal ka enda tehtud rist Väike-Maarja vanal surnuaial. Allikas 1

Kaarma küla sepaks oli Kaarmal kasvanud ja elanud Pääru Kippar. Pärast tema surma seppa ei olnud ja üle kümne ümbruskonna taluniku moodustasid sepaühisuse, maksid maksu. Ühisuse liikmed panid rahad kokku ja ehitasid sepale ühistu poolt maja. Sepp hakkas töötama Pääru Kippari sepikojas. Esimene sepp oli Tiisveldt. Tema tütar Alma olla ikka koolis rääkinud kui õpetaja küsinud vanemate kohta, et ema on Betti Ravalepik ja isa on Tiisveldt sepp. Pärast sõda (II MS)  jäi Tiisveldt kadunuks. Sepaühisus likvideeriti nõukogude aja alguses. Siis tuli sepaks Kalamees, kes oli vene ajal sepp. Eesti Vabariigi algusajal ehitas Volt endale Pääru sepikoja juurde väikse sepikoja ja võttis endale ka sepa, nimi oli vist Jõe. Tahtis seeläbi sepaühisusele konkurentsi pakkuda. 

Kaarma sepal Kipparil oli rohkesti tööd, põhiliselt hobuse rautamine, talveks pandi ju hobustele krihvid alla. Allikad 1 ja 2

Kaarma sepikojas elas viimast otsa Roode Anna. Väike-Maarja külanõukogu andis välja teatise, mis kohustas sepikoja lammutamise u 1956. aastal. Juba kippari Pääru isa oli sepp. Bernard oli Kleitsmanni kolhoosi sepikojas sepp, suri 1952. aastal. Bernard ostis Veskiorus Reino-Otto talu, u 43 tuhande saksa marga eest. Allikas 5

Koonus oli sepaks Kaarel Kukk. Kukk oli ka kolhoosiajal sepp. Igas osakonnas oli sepipada. Koonu osakonna sepipada oli seal. Koonu mõisas võis olla eraldi sepikoda. Allikad 1 ja 3

Kurtna ja Nadalama külades olid seppadeks Leo Klaus ja Voldemar Moissejev. Nadalamas oli sepa tööd teinud Vallot Harjo. Ta oli peale sõda (II MS) peksumasina ja traktoriga viljapeksutööl. Teiseks masinistiks oli Erich Randmets (ehitas peale II MS Simunasse Pärkali tn maja), kes elas enamuse eluajast Simunas.

Kurtnal on praegugi Sepa talu, kus sovhoosi ajal tegidki sepatööd V. Moissejev ja L. Klaus. Ka Sepa perekonnanimi akti ilmselt kellelegi esivanematest nimele vastava töö tegemise eest.

Nadalama sepipada oli meierei (võitööstus) kõrval. Need hooned hävinesid 1944. a. sept. kui 3 vene lennukit süütasid palju maju Simuna kihelkonnas ja mujalgi. Kui kuskil nähti inimesi liikumas, siis tõmmati kohe tuli peale. Ühe vanema inimese jutu järgi olla Jaan Sepp (praegu Kurtnal elava Jaani vanaisa) hakanud võikaste välja tassima, kuid just samal ajal tuligi Vene lennuk ja süütas meierei, sepipaja ja tuletõrje kuuri. Nii need „vabastajad“ siis meid vabastasidki. Allikas 11

Kõrtsiküla sepaks oli Kaarel Kleitsmann. Kivist sepapaja lammutas kolhoos ära. Kaarel töötas Kõrtsikülas oma noorusajal. Pärast elas ta Vesiorus ja töötas oma sepipajas, kus töötas ka tema vend Johannes enne omale koha leidmist. Nimede eestistamise aegu võttis Johannes endale nimeks Juhan Kalvik. Allikas 1 

Kärsa küla seppadeks on olnud Tomas Sellmann (1845), Kristian Kleinmann (1869-74), Juhan Kreek (1883). Allikas 6

Kärsa mõisa sepaks oli Jüri Kruhberg (sündis 18. aprillil 1879.a Kärsa mõisa moonakamajas). 19aastaselt alustas sepa õpipoisina samas mõisas, kuni sajandivahetusel kutsuti tsaariarmeesse aega teenima tollasesse impeeriumi pealinna Peterburgi ühte eliitväeossa, kust aga pääses veidi varem tänu väikesele kavalusele(aga mitte tervise arvelt). Peagi tutvus tulevase elukaaslasega ja esimene poeg Aleksander sündis 1908.a.(1940.a.-st võttis nimeks Andres Kalvet). Järgmine elupaik oli Nadalama külas, kust käis tööle Kärsa mõisa. I maailmasõja eel või ajal kolis pere Võivere mõisa moonakatemajja, kus elati uue maja valmimiseni eelmise sajandi 20.-te aastate lõpupoole. Mõisas oli vanaisa põhitegevus sepana, kuid tuli teha ka teopäevi.  

Allikas 9

Käru küla seppadeks on olnud Kaarel Staak (1851-57), Juhan Plaum, Ristil (1859-80), Villem Staak (1863-67), josep Kintsel (1865), Karel Jermuska (1865-69), Madis Asso (1884), Hans Plaum (1888), Jaan Kull (1903). Allikas 6

Pandiveres  oli sepaks Philip Paju. Sepapada oli päris mõisa ligidal. Allikas 1

Raekülas oli kaks sepikoda. Üks asus hilisema koorejaama kohal, teine (asjaarmastaja oma) asus pärast praegust sõnnikuhoidlat Raadomi talus, sepaks Ahto Tepp. Mehed sattusid sinna pärast 1920ndaid aastaid. 1935. aastast pärast nimede eestistamist Vahermäed. Seal võis olla ka mõisa sepipada. 

Küla sepapada oli Raekülas Mäe talus. Pojad olid Mäe Aadam ja Tanel. Nende isa tegi Naraka külale sepatööd. Allikas 3

Simuna aleviku tuntuim sepp Johannes Lilienthal sündis Simuna kihelkonnas 1894. a., võttis osa I maailmasõjast ja peale Vabadussõda ehitas maja eelnimetatud alevis Rakke mnt. äärde. Maja ühte poolde ehitas sepipaja ning katus sai plekist katte (1. Simunas). Sepatööd tegi oma majas terve 1. iseseisvusaja ja Saksa okupatsiooniajal. Peale II maailmasõda aga asutati lähemal ja kaugemal masinatraktorijaamu ning nii töötas ta Paasvere ja Avanduse (1. traktorijaama ja 2. mõisa) sepipadades. Töökojas ja sepipajas käis igasuguseid mehi- osa ei teinud vahet oma ega võõra tööriista osas ja nii on teada üks lugu traktoristist, kes võttis Juhani haamri, kuid tagasi ei toonud ning kuulnud omaniku suurest pahameelest, siis palus sellest rääkijal ise tööriist sepipatta viia. Viimane aga lausus: „Vii aga ise kui võtsid!“ Nii juhtuski. Teadmata on, kas poetas võetud haamri salaja või pidi ka vabandust paluma. Sepad suhtlesid ka omavahel ja omandasid üksteise nippe või õigemini öeldes töövõtteid. 1. Eesti Vabariigi ajal ja peale II maailmasõda kuni kolhooside asutamiseni tuli rautada hobuseid, teritada sahku ja muid tööriistu ning paljusid taludes aga ka sepa enda tööks vajalikke esemeid ise valmis teha. 

Juhani I maailmasõjast kodumaale tulekust rääkis ta nii: „Sõidan puupüsti täis rongiga, istekohad täis ja hakkan siis ennast siit ja sealt kratsima. Natukese aja pärast on ruumi juba rohkem, kõik hoiavad eemale ja sain istuma ning kratsimist jätkates oli ruumi nii laialt, et viska või pikali!“ Allikas 11

Triigis oli mõisa sepaks Voldemar Kivilo (sünd 1886). Elas moonakate majas. Pärast Voldemar Kivilo mõrvamist 1945 (1946?) oli mõisas sepaks tema poeg Aksel Kivilo. Tööraamatu järgi 21.09.1946-01.04.1948, seejärel läks edasi traktoristide kooli. Allikas 7

Vao sepana on Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmete nimekirja järgi (liige alates 28.03.1910) Gustav Kleitsmann. Allikas 10

Vesioru sepaks oli Kaarel Kleitsmann. Allikas 5

Vorstikülas oli sepipada. Allikas 4

Väike-Maarjas oli kuulus sepp Lauring, kelle tegutsemiskoht oli vastu Tarvitajate Ühisuse poe seina,  elas Michelsoni maja II korrusel. Tegi sepakeevitust. Tegutses juba Eesti aja algul umbes kuni 1960ndateni. Allikas 8

Äntus oli sepaks Juhan (?) Vent.  Allikas 8

Ärina küla sepaks oli Vahu jaan (Jaan Vaht). Pidas sepa ametit talude ajal. Allikas 3

Ärina sepana on Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutajaliikmete hulgas 05.06.1896 Jaan Braks, liikmeraata andmeil surnud 1897. aastal. Allikas 10

Ärina mõisa sepikojas pidasid ametit Kaarel Kuhlbach ja Jakob Tomberg, kes kasutasid aurumasinaid. Mõisad kasutasid sajandi algul masinaid, mida ajas käima iseliikuv lokomotiiv - auru jõul töötav masin. Pandiveres oli see 1875-76 paiku põllul mõisaküünis. Sepp Tomberg oli nii kange mees, et tegi terasest rõngad, mida ainult tema sõrmed lahti keerasid. Tomberg tegutses Saltzi talus. Allikas 3

Allikad: 

1. Ellen Eskel, 91aastane, Kaarma-Tagaküla, suuline teade, 12.03.2011

2. I.Rüütel "Ühte käivad meie hääled", Tallinn 1997, lk 19

3. Kaarli Metsson, suuline teade, 28.02.2011

4. Boris Metsman, 69aastane, suuline teade, 12.03.2011

5. Vello Ilves, suuline teade, 20.05.2011

6. Heino Ross "Simuna kihelkonna mõisad I", Väike-Viru 2011

7. Virve Vaarik, Triigi, suuline teade+kirjalikud materjalid, 07.02.2012

8. Ellen Eskel, 92aastane, Kaarma-Tagaküla, suuline teade, 03.03.2012

9. Jüri Kalvet, 75aastane, Orguse, käsikirjalised mälestused, 10.05.2012

10. Rakvere Muuseum,1707

11. Jüri Kalvet, 75aastane, Orguse, käsikirjalised mälestused, 02.06.2012