Pärandkooslused

Põlised koduloomad

Viru maalammas elas üle Nõukogude okupatsioon ja tõuaretus üritused (Annika Michelson 18.6.2009)

Suvel 2004 otsisid mõningad põlistõu huvilisi võimalikuid vana-aegset maalammast üle Eesti. Varem oli juba rootsi maalammaste ühingu esindajad teinud ekspeditisooni Eestisse ja aitasid otsida maalambaid, samas koolitasid nad välja kohalikud tunnistama neid. Sel ajal sai juba selgeks, et Kihnul, Ruhnul ja Saaremaal on põliste lammaste tunnustega loomi. Pidajad olid eakad. Nõukogude lagumine viis endaga kaasa põhja ka hulganisti villaveskid. Memmed pidas lambaid ikka vanast harjumusest, villa pandi lakka peal ja Mihklipäev tõi liha kapi.

Minu otsimisala jäi Virumaa, Järvamaa ja Jõgevamaa. Küsisin tuttavadelt,  kas nemad tunnevad kedagi kellel on mustad või hallid lambad. Sõitsin autoga ringi ilusatel suvepäevadel, peatasin kui nägin lambakarjad karjamaadel ja räägisin pidajatega – kas on mõni vana inimine kes veel lambad peab sealkandis. Mitmed uurimusretked ei antnud tulemusi. Järvamaal olid juba Dalalammas ja kultuurtõugud ristatud maalamamstega. Hulganisti teated on Peetri ja Koeru aladelt, et vanasti sellised olid seal olemas. Jõgevamaal leidsin ainult üks kari kus oli selgelt näha et on valge maalammas. Omanik aga plahvatas ja ütles, et see lammas on esimine mis läheb pannile, kuna tema juhib terve lambakari metsa sööma. Väga osav kirjeldus maalambast – loom mis mõtleb ise ja juhib kindla käega oma karja kuhu on kõige kasulikum süüa endale hankida.

Enamus aga kinnitasid, et pole enam mustad ja hallid omad maalambad alles. Ühel suvepäeval 2004 aastal kuulsin oma maakodu õues lamba häält. Jäin mõtlema, kust see hääl küll tulla sai – Kiltsis polnud ju lambaid enam. Hiljem selgus et hääled kostsis läbi metsa Uuemõisast. Seal kõndisid karjamaal värvilised lambaid, mitmel selged maalamba tunnused. Juttuajamise järel selgus, et üks must utt oli tulnud Risukülast ja teine must utt Tapalt. Must sarveline jäär oli tootud Rakkest. 2005 a. lõppus teatas UNESCO, et nad rahastavad võimalikude põlislammaste geneetiline uuring Eestis ja siis tõhustasime võimalikude maalammaste otsimine veel kord. Kevadel 2006 võeti DNA-uuringu jaoks veriproovid 212 lambast ja nendest olid maalambad 143.  Tulemus oli et Eestis on neli erinevad liinid: ruhnu, kihnu, saaremaa ja hiiumaa maalammast. Liinide nimed on osaliselt eksitavad kuna näiteks ruhnu ja saaremaa liinid leiti ka lõuna-eestis. Kihnu lambaid leiti nii Kihnust kui Tõstamaa vallas. Teine täiendav geneetiline DNA-uuring tehti sügisel 2006. Tartu Ülikooli geneetik Urmas Saarma käis koos Eestimaa loodusefondi projektijuhiga Kaja Lepigua Uuemõisas veriproove võtmas 16.12.2006 ja 19.6.2009 saime vastused teada – kõik selle karjas uuritud lambad olid vana-aegsed maalambad. 

Uuemõisast avastatud maalambad moodustavad eraldi täiesti uue grupi (varem sellist maalammaste hulgas ei ole leidnud). Geneetiliselt on nad kultuurtõugudele (eesti valge- ja tumedapealisele) kõige lähemad maalambad. See ei tähenda aga mingit õnnetust, sest maalambaid ju kasutati meie kultuurtõugude aretamisel ja võimalik, et viru maalammaste eellasi sattus ka nende hulka. Igatahes kultuurtõugudega nad kokku ei grupeerunud, vaid jäid eraldi (kuigi lähedale). Ülejäänud maalammastest on nad enim suguluses varem analüüsitud maalammastega Tagakolgast. (Urmas Saarma 18.6.2009).

Milline on viru maalammas? Ta on kompaktse kerega ja madala jalaga. Värvi poolt on ta valge, kirju, või must. Mustad lambad pleekivad suvel pruuniks ja muutuvad eaga hallideks. Iseloomult on ta võõraste suhet ettevaatlik, tagasihoidlik ja reserveeritud. Kui aga hooldaja on palju koos oma karjaga võttavad nad inimist osa karjana – nii on minul näiteks võimalik näitada kus lambad peavad sööma - käies nende ees tulevad nad kõik minu järele. Nagu kõik maalambad on viru maalammas hea ema ja hea tervise juures. Ta saab ise hakkama ja on vähe nõudlik (hooldamist on tal ikka vaja nagu teistel lammastel). Maalammas kasvab aeglaselt, kuigi jäärad on väga vara suguküpüsed (3 kk-5kk). Viru maalammas oskab ka olla seltskondlik ja mänguhuviline. Kiltsi niidul olev kari tunneb äärmiselt suur huvi meie kassi Triibu vastu. Nii kui kass ilmub läheb kõik lambad jooksuga tema juurde. Ei ütle nad ära palliga mängimist – palli veeretada on tore asi.

Mida maalammas sööb? Nagu lammas ikka - heina, vesi ja soolakivi – talvel kulub veel nattukene jahu ära. Maalammas soovib aga ka metsas käia. Kiltsi niidul juhib Vana hall (juhtutt) oma karja erinevatel aegadel erinevatesse kohtadesse sööma – olenevalt ilmast ja kella-ajast kas niidule või metsa. Metsas söövad nad lehti, mürgised taimed nagu maikellukesed ja ussilakk. Puudest on nende lemmik muidugi haavalehed ja pajulehed, aga maitsevad ka kaselehed. Lepp kõlbab ainult kui midagi muud pole. Kuusekoort ja haavakoort maitsevat samut ülihästi lammastele. Talvel maitsevad nii suvel kuivatatud lehevihtasid kui männiokkad. Koorest ja okkadest saavad lambad vitamiinid ja mineraalid kui jälle mürgised taimed (ka haavakoort) toimivad ussirohtuna.

Viru maalamba utt Vana hall on äärmiselt hea pügada. Ta kuulab sõna, saab aru mida tuleb teha. Seisab ilusti paigal pügamise ajal ja kui on vaja pügada kaela ja kõhu alla viskab ta ennast minu sülle pikkali, pistab oma nina minu kaenla alla ja ootab, et töö saab tehtud. Sama head pole kõik loomad – Uudishimulikule ei meeldi pügamist põrgugi ja tema teebgi töö väga raskeks. Samas on Uudishimulik, nagu nimi ütleb, äärmiselt uudishimulik, ta annab ennast meelsasti kinni ja uurib kas kellelgi on midagi head ja paremad taskus. 

Nüüd on ees raske töö lammaste paljundamisega ja loomade säilitamistöö – nüüd alles töö algab. Kiltsi niidul on aga hea meel, et jälle kord käib niidul põlised virumaalased! 

Aastal 2013. viidi viimased virumaalt leitud maalambad elama Sae tallu, Kuusalu valda.