Majanduse Nobeli preemia saajate reaalsuskontroll (30.10.2019)

Kas teil on teinekord tuju ära sest vaatate, et naabril läheb paremini? Kui nii, siis on viimane aeg reaalsuskontrolliks. Aeg on uurida kuidas käib elu maailma nurkades kuhu oma jalg ei kipu sattuma.

Nobeli preemia saajateks majandusteaduses on sel aastal Abhijit Banerjee, Esther Duflo ja Michael Kremer kes on andnud olulise panuse arenguökonoomikasse. Abhijit Banerjee on India päritolu ning töötab MITis, Esther Duflo on prantslanna kes samuti töötab MITis ning Michael Kremer on ameeriklane kes töötab Harvardis.

Selle aasta Nobelistid on pikalt dokumenteerinud seda, kuidas elavad need, kelle väljaminekud piirduvad vähemaga kui ühe euroga päevas[1]. Nende eriliselt suur panus seisneb selles, et nad olid esimesed kes hakkasid 1990ndate keskel tegema juhuslike valimitega välikatseid uurimaks kuidas on kõige parem nende inimeste toitumist, tervist ja haridust edendada. Välikatsete tegemine ja meetmete mõju hindamine on praegusel ajal saanud arenguabi juures normiks.

Milline on siis elu vähemaga kui euro päevas? Sellest rahast kulub umbes kaks kolmandikku toidule. Sellest omakorda poole moodustavad kõige odavamate kaloritega toiduained ning teine pool kulub, loodetavasti veidi maitsvamatele, teistele toiduainetele. Süüa neid piisavalt ei ole, päevad mööduvad näljatundega ning tihti on ka päevi kus üldse süüa ei saa. Samas tuleb tunnistada, et nende kasutuses olevast rahast piisaks enamasti korraliku kalorsusega toidu ostmiseks, kuid see ei paista olevat nende kõige suurem mure.

Tervisega on neil viletsad lood. Joogivett tuleb tuua kaugelt küla kaevust ja see vesi pole kuigi puhas, erinevad kõhuhädad on väga tavalised. Vee puhastamiseks peaks kasutama kloori, aga seda teevad väga vähesed. Malaaria vastu aitaks võrkude all magamine aga seda pigem ei tehta. Vaktsineerituid on liiga vähe, et sel oleks epideemiaid ohjav mõju.

Tööd teevad nad nii palju kui suudavad, aga ega nad välja palju tööd teha ei jaksa just alatoitumise ja põdura tervise tõttu. Arste on paraku vähe ning paljud neist isehakanud. Mitme hinnangu kohaselt on vaestes külades valesti diagnoosimise ja liigsete ravimite tagajärjel ravi mõju pigem hädasid põhjustav kui neid kõrvaldav.

Nobelistide uuringud on näidanud, et vaktsineerimine aitab parandada tervist ja päris vaeste hakkamasaamist. Vaktsiine on vaja aga aktiivselt pakkuda. Selleks, et saada kriitilist arvu vaktsineerituid tuleb vaktsineeritavatele juurde maksta, mitte vaktsineerimise eest raha küsida. Samuti saab kõhuhädasid vältida kui külakaevu kõrvale pannakse kloori lisamise punkt kus saab kergelt kloori veele lisada. Kodustes tingimustes ei viitsi nad kloori lisada. Teadmisi tuleb parandada, kuid õigesti tegutsemine tuleb teha lihtsaks, muidu ei kajastu teadmised käitumises.

Paljud lapsed ei jõua paraku kooli ning kui nad kooli ka jõuavad, siis ei õpi nad seal kuigi palju. Harvad pole juhused kus peale mitut kooliaastat ei suuda lapsed eristada tähti ja numbreid muudest kujunditest. Õpetajate popi tegemine on külades sageli suurem probleem kui laste kooli jõudmine. Lapsevanemad ei oska samuti hinnata kas lapsed koolis midagi õpivad sest nad pole ise kirjaoskajad. Kui lapsevanem ei saa olla kindel, et koolis midagi kasulikku tehakse, ei ole tal ka tahtmist last kooli saata. Peale selle usuvad paljud, et perekonna madala staatuse juurde lihtsalt ei kuulu koolis käimine.

Selle aasta Nobeli preemia laureaatide tööd on aga näidanud, et kohalike initsiatiivgruppide asutatud koolid toimivad paremini kui riigikoolid ning laste õppeedukus paraneb oluliselt kui tavakoolipäevale lisada eraviisilisi konsultatsioone kus vanemad lapsed õpetavad nooremaid. Lapsevanematele tuleb aga maksta raha või anda toiduaineid kompenseerimaks tulu mis nad oleksid saanud siis kui lapsed oleksid päeval kodus tööd teinud. Vaid nii saab lapsed kooli ning võib loota et elu külas hakkab tulevikus muutuma.

[1] Täpselt väljendades on tegemist ühes USA dollariga 1993. a. ostujõule kohandatud vääringuga. Suure pildi mõttes ei muutu midagi kui mõtlete tänase päeva ühe euro kulutamise peale. Nende ostude sisse ei ole arvestatud eluruumide jaoks tehtavaid kulutusi kuid ka elu alla kahe dollari päevas näeb väga sarnane välja.