Avastamas Belgia keraamikat

Mina olen Ly Rumma ja tegin on praktika 2022 aasta kevadel Belgias. Minu vastuvõtja ja juhendaja oli noor ning äge keraamik Lynn Schoonbroodt, kes lõpetas eelmine aasta La Cambre kooli Brüsselis - École Nationale Supérieure des Arts Visuels de La Cambre.

Ta tegutseb Eupenis, kus on tema ateljee Atelier Drehmoment, mille tõlkeks pakub Googel translate "Ateljee Pöördemoment", aga tegelikult on tuletatud saksakeelsest sõnast savi treimise kohta - Tondrehen. Minu tööpäevad ateljees algasid peale lõunat kell 13 ja kestsid vahel kuni kella 19ni. Lynn tegelebki keraamikaga poole päevast, kuna teine pool päevast teeb ta arvutitööd kujundades kodulehti.

Õpirände jooksul sain suurvorme treida, külastada keraamikat ja muid kujutava kunsti erialasid õpetavat kooli, oma tehnikat korrigeerida, tutvuda unikaalsete tehnikatega, aidata tellimustööde tegemisel jpm.

Pilte ateljeest.

Suurvormi kõrval oli suur ülesanne Lynn'i tellimus, 100 taldrikut restoranile. Tuli välja, et minu varasemad 2 treitud ja trimmitud taldrikut hakkasid kuivamisel kõveraks tõmbuma ja süü oli ebaühtlases paksuses. Mis siis ikka, hakkasin harjutama trimmimist ja savi tunnetust lõigates kõik trimmitud taldrikud pooleks, et tulemust näha. Kui esimese taldriku põhi oli sentimeeter, siis viimasel katsel oli põhi juba piisavalt õhuke - 4,5 millimeetrit. Vaja oli ühtlaselt 4 millimeetrit! Järeldus - uut savi peab tundma õppima nagu alustades, ese poolitada, et näha tegelikku olukorda.

Belgias on nelipühade ajal jälle vabapäev. Pühadega seoses tegime väikese väljasõidu ja külastasin Deruta linna, mis on Itaalias majoolika keraamika keskus. Seal külastasin keraamika muuseumi ja vaatasime väikestesse poekestesse, kus meistrid kohapeal taldrikuid maalisid. Peamiselt maaliti traditsioonilisi mustreid, mis on kohati väga peened. Nägime väga palju mandala mustreid. Nad maalivad ettevalmistatud ette põletatud ja valge glasuuriga kaetud vormidele sealsamas poekeses. Kohapeal savi treimist me ei näinud.

Need poed esindasid terveid perekondi, kes siis põlvest põlve oma oskusi edasi annavad. Tavaline oli leida pood, kus olid esindatud 3 põlvkonda, vanaisast lapselapseni, kes kõik majoolika keraamikaga tegelesid ja samas ka seda müüsid.

Kui neid poekesi järjest külastada, siis hakkad märkama, et kohati on meistrid erineva tasemega. Üldiselt olid nad peamiselt osavad käsitöölised, aga oli ka neid, kes proovisid midagi uut leida. Minu jaoks kõige huvitavam leid oli majoolika tehnika ülekandmine tumedale savile, nõud, mis kaunistatud tundliku maalinguga, mitte tihedalt täis tikitud. Tänu tumedale savile on valge glasuur kergelt hallikas, aga sobis hästi seepia tooni maalinguga. Sees on monokroomne maaling, külgedel oli vahel kasutatud veidi rohkem värvi, siin näiteks sinist ja kollast.

Selline monokroomne maaling on ühtlasi teiste mustrite ja stiilide kõrval isemoodi stiil, mida leidus ka mujal vähesel määral.

Näiteks monokroomne pross (üleval reas parem poolne).

Savi recycling. Lynnil oli 2 suurt savi tünni, kuhu ta oli juba vee lisanud. Üks oli 0% šamotiga valge savi ja teine varasemalt aastaid kogutud pruun segusavi, kus oli mida iganes kuni glasuuri jääkideni välja. Need vedeldatud savid oli vaja kuivama panna, et saaks savi kasutuskõlblikuks sõtkuda ja uuesti treida. Kuna ateljees oli vaid 2 suurt kipsplaati, mis olid kogu aeg kasutuses, ka treimis tundide ajal, oli nii suure koguse savi käitlemine väljakutse, kõik läks nii aeglaselt ja ainult väikeste koguste kaupa. Kips oli niiske ja ei kuivatanud. Googeldasin natuke ja tegin Lynnile ettepaneku ära kasutada ilusat ilma ja savi hoopis kangatükkidel päikese käes muru peal kuivatada. Nii sain ühe korraga valge savi püti tühjaks ja kangaid jagus parasjagu. Ka vihmasabina eest oli nii savi kerge terrassile katuse alla tõsta. Pruun segu savi oli samal ajal kipsplaadi peal ning osa panin puitplaatidega päikese kätte. Alles kolmandal päeval kandis kuivatamine nii palju vilja, et pruuni segusavi sain ära sõtkuda (kokku umbes 25 kg savi).

Segusavi nimeks oli Lynnil Creuset ja tema plaan sellega oli neist treida suured robustsed lillepoti sarnased potid, need kergelt põletada ja siis ära visata. Sellisel viisil töödelduna pole savisegu enam toksilisust, mis vedelal segul muidu on. Treisin sellest segust ka 2 potti, üks 5 kg savist ja teine 3,5 kg savist. Aga valge savi ei jõudnudki sõtkumisvalmiks kuivada. Kuid riidesse pakitud savi oli siiski käepärane tahendamiseks nii terrassil kui ootele panemiseks kilekotti pista.

Samuti käisime Brüsselis La Cambres ning keraamika magistritööde näitusel. La Cambre tegutseb endises kloostris, mis on üsna eriline keskkond kooli jaoks. Magistritööde näitus oli vanas Belgia telefonifirma hoones kolmel korrusel, kus igal magistrandil oli omaette korrus. Esimesel korrusel oli keraamika kui happening pigem ja suured vaasid, millest ma kahjuks fotosid ei teinud (see moment ma ei saanud aru, milline osa näitusest on nn päris töö ja nii väga mulle need suured vaasid ei meeldinud); teisel korrusel oli loodusmotiivide kopeerimine ja jäädvustamine savis; kolmandal arhitektuuri detailidest inspireeritud savivormid, mille kooslus ja sügavam sisu jäigi mulle arusaamatuks (selgitavaid tekste polnud).

Viimasel nädalal õnnestus mul assisteerida Lynni lühikursust algajatele, ema tütardega, kes soovisid savi treimist õppida. Nad käisid 2 päeval, esimene kord oli treimine ja teine päev tulid nad oma kausikesi trimmima. Nii sain ka mina ülevaatliku loengu osaliseks, milles seisneb Lynni tehnika.

Nädala lõpetasime Raerenis. Seal asub Raereni keraamika muuseum, Töpferei museum Raeren, kus saab ülevaate kohaliku ja saksamaa keraamika arengust. Varasemalt oli Raeren ka Saksamaa piirkond, sest Belgia riik kui selline on alles noor, kuhu praegu Raeren halduslikult kuulub.

Raeren on vana keraamika keskus, kus tehti ja põletati keraamikat veel viimati 1870ndatel. Vanas lossis oli väga põhjalik ja ülevaatlik näitus saksamaa keraamika arengust. Näituse järgi tundus pikka aega kõige hinnatumaks keraamika kaunistamise viisiks detailide rohke reljeef inimkujudega, kus figuuridest moodustusid jutustavate stseenide read, mis kandsid oma lugu.

"Alates 1963. aastast asub Raereni keraamikamuuseum ajaloolises 14. sajandist pärit "Raereni lossis". Juba esimestel aastatel pärast avamist tekitas see sensatsiooni nii riiklikus kui ka rahvusvahelises professionaalses maailmas, kuna esitas esmakordselt täieliku ülevaate Raereni kivikeraamika ajaloost. Raereni keraamikamuuseum on tänaseni ainus asutus maailmas, mis suudab sellist ülevaadet pakkuda."

http://www.toepfereimuseum.org/Toepfereimuseum/Ueber-uns/Museumsgeschichte

"Raereni keraamikamuuseum ei avalda muljet mitte ainult oma ajaloolise hoonega – endise 14. sajandi lossiga –, vaid ka ainulaadse Raereni kivikeraamika kollektsiooniga. Seda tüüpi keraamikat toodeti Raerenis 14. ja 19. sajandi vahel ja see saavutas omal ajal ülemaailmse tunnustuse. Ka praegu on suurte muuseumide, nagu Briti Muuseum Londonis või Louvre Pariisis, kogudes Raereni "potid". Kõige täielikuma ülevaate pakub keraamikamuuseum aga tänu suurele hulgale eksponaatidele, interaktiivsetele info võimalustele ja muuseumi hariduslikele pakkumistele." https://www.raeren-tourismus.be/angebot/toepfereimuseum-raeren/

Tänapäeval toimub Raerenis üsna tuntud üritus Euregio-Keramikmarkt, sel aastal toimub juba 27. korda ja alati teisel septembri nädalal. Alates 1996. aastast on osalenud 60–70 kaasaegset keraamikut üle Euroopa: Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, Austriast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Hispaaniast, Itaaliast, Ungarist, Poolast, Taanist, Tšehhist, Leedust, Lätist ja Eestist. Sellel keraamika turul on leida kõike alates käsitööna valminud lauanõudest väikestes seeriates kuni unikaalsete ehete, aiakeraamika, skulptuuride ja abstraktsete kompositsioonideni