Meniere'i haiguse nähud ja sümptomid

Sisukord

• 1. Pearinglus

• 2. Iiveldus

• 3. Kuulmislangus

• 4. Tinnitus kõrvas

• 5. Kontrollimatud silmaliigutused

• 6. Kõhulahtisus

• 7. ​​Külm higi

• 8. Väsimustunne

• 9. Äärmuslikud meeleolumuutused

• 10. Migreen

Meniere`i haigus võib olla inimesele väga kurnav. See tekib tavaliselt ootamatult ja mõjub sellisena inimesele väga hirmutavalt. Haigushoo esmasel kogemisel kardetakse tavaliselt mõnda ohtlikku haigust, nagu näiteks insulti või ajukasvajaid. Tegelikult ei ole Meniere`i haigus ohtlik. Tegemist on sisekõrvas oleva vedeliku surve äkilise suurenemisega, mis rikub tasakaaluorgani ehk poolringkanalite tavapärase tegevuse. Selle vedelikupaisu põhjustaja on seni kindlaks tegemata. 

Vedeliku suurenenud surve toob kaasa tasakaaluelundist lähtuvad valed signaalid inimese asendi kohta ruumis, mis avaldub raske pearinglusega. Erinevusena tavalise nn "karussellitunde" ja haigushoost tingitud pearingluse vahel on see, et viimasel puhul tundub keerlevat ümbritsev keskkond. Sellega kaasneb kuulmislangus ja kohin kõrvus ehk tinnitus. Haigushoogude ajal ei suuda haigestunu olla võimeline enda eest hoolitsema, rääkimata sellistest tegevustest, nagu autojuhtimine või töötamine üldse. Ka tavapäraste igapäevaste toimingute tegemine on võimatu. See krooniline seisund on inimestel väga erinev. Kahjuks ei ole see haigus ravitav, kuid on mõningaid leevendusvõimalusi, mis aitavad seda hallata.

Lisaks eelpoolmainitud sümptomitele on Meniere`i haigusel omad spetsiifilised sümptomid, mis on omased sellele haigusele. 

Allpool on toodud ära kümme tavalisemat sümptomit, mis võivad esineda Meniere`i haigushoo ajal. Neist kolm - pearinglus, tinnitus ja kuulmilangus on peamised sümptomid, mille koosesinemisel on lihtne kahtlustada Meniere`i haigust. Kuna aga Meniere`i haigus on väga individuaalne, siis võivad ka sümptomid esineda erinevalt

1. Pearinglus

Meniere'i haigus jääb sageli alguses diagnoosimata, sest inimesel võib esineda ainult üks või kaks sümptomit, mis ei ole piisav Meniere`i haiguse tundemärkideks. Esimeseks ja kõige olulisemaks sümptomiks on pearinglus, mõnikord lisandub sellele ka tinnitus. Kuulmislangus avaldub tavaliselt alles hiljem, sageli aastate pärast. Seetõttu on arstil raske esimesi haigushooge Meniere`i haigusega seostada. Pearinglust võivad põhjustada paljud erinevad haigused ja infektsioonid, kuid see on üks peamisi Meniere'i tõvega seotud sümptomeid. See on ka väga ebamugav ja tüütu sümptom, millega tuleb tegeleda, ning see võib igapäevaelule väga negatiivselt mõjuda.

Sisekõrvas paiknev tasakaaluorgan vastutab tasakaalu eest. Tasakaaluelundist lähtuvad signaalid tasakaalunärvi kaudu aju tasakaalukeskusesse. Alguses haigestub ainult üks kõrv, kuid üsna sageli haigestub hiljem ka teine kõrv. Kuna haigestunud kõrv saadab ajju erinevaid teateid inimese asendi kohta ruumis, satuvad need vastuollu tervest kõrvast saabunud signaalidega ja tulemuseks on raskekujuline pearinglus. See tekitab täielikku tasakaalu puudumist. Inimene ei ole suuteline seisma ega isegi istuma ilma toeta. Arusaamine asendist ruumis kaob täielikult. Inimene ei ole suuteline tegutsema iseseisvalt. 

Aastate jooksul leevenevad haigushood ja võivad lõpuks täiesti kaduda, kuid võivad korduda mingi vallandava teguri ilmnedes (liigne soolatarbimine, stress)

2. Tinnitus kõrvas

Tinnitus ehk kõrvakohin on üks kolmest Meniere'i haiguse põhilistest sümptomitest. See on ebameeldiv heliaisting ühes või mõlemas kõrvas, millel ei ole välist heliallikat. Tinnitusheli võib olla väga erinev, kohin, sumin, ragin, vile ja isegi muusika. Selle helivaljus ja -sagedus võib vahelduda väga suurel määral. Tavaliselt on see heli pidev ja tundub seda valjemana, mida vaiksem on ümbritsev keskkond. Eriti annab see tunda voodis und oodates. Tinnitust põhjustavad paljud tegurid, millest põhilisemateks on vananemine ja mürarikkas keskkonnas viibimine. Erinevad inimesed on selle suhtes erineva vastuvõtlikkusega. Paljud inimesed harjuvad sellega ilma probleemideta. Tinnituse leevandamiseks on olemas mitmeid teraapiaid, mis küll ei kõrvalda tinnitust, kuid muudavad inimese suhtumist sellesse.

Kuigi see ei ole ohtlik, võib igasugune võõras heli, antud juhul siis tinnitus kõrvas, olla väga häiriv. Uinumine ja hea uni on tinnituse olemasolul raskendatud. Tinnituse jaoks ei ole ravi - sellega tuleb harjuda koos elama. Rakendades sobivat teraapiat on see täiesti võimalik. 

3. Kuulmislangus

Üks Meniere'i tõve kolmest peamisest sümptomist on kuulmislangus kahjustatud kõrvas.  See on alguses tavaliselt ajutine ja esineb kahjustatud kõrvas. Pikema aja jooksul tekib püsiv kuulmislangus ja üsna paljudel inimestel siirdub see ka teise kõrva. Paljud patsiendid kirjeldavad kuulmislangust, nagu oleks nende kõrv "lukus" – heli võib tunduda moonutatud, nagu tuleks see läbi mingi takistuse. Sellega võib liituda ülitundlikkus mingite helide suhtes - hüperakuusia.

Sisekõrva poolringkanalites olev vedelik ümbritseb ka sisekõrva kuulmiselundis olevaid kuulmisrakke ning vedeliku surve tõus mõjutab neidki. Seega oleks oluline üritada langetada vedeliku rõhku. Selleks kasutatakse diureetikume, mis eemaldavad vedelikku kehast, aga ka soola- ning suhkrutarbimise vähendamist. Lisaks sellele soovitatakse loobuda ka alkoholi, nikotiini ja kofeiini vähendamist. Tavalisest rohkema vee joomine võib samuti olla efektiivne, sest organism ei püüa vett säilitada, kui inimene on hästi hüdreeritud. Sellega on võimalik vähendada organismis kinnipeetava vee kogust. Rasketel juhtudel võivad patsiendid vajada operatsiooni, kui muud ravimeetodid ei ole edukad.

4. Iiveldus

Meniere’i haiguse hoo ajal tekib enamasti iiveldus, sest tasakaalusüsteem saadab ajule segaseid ja vastuolulisi signaale. Sisekõrv ütleb ajule justkui, et keha liigub või pöörleb, kuigi tegelikult ollakse paigal. Aju ei oska seda olukorda lahendada ja reageerib iivelduse ning oksendamisega.

Iiveldus ei ole maohaigus ega mürgistus, vaid aju kaitsemehhanism, mis tekib tugeva pearingluse (vertiigo) tõttu. Mida intensiivsem on vertiigo, seda tugevam on tavaliselt ka iiveldus.

Hoo ajal võib aidata:

• lamamine või istumine võimalikult liikumatult

• silmade sulgemine või pilgu fikseerimine ühele punktile

• vaikne ja hämar keskkond

• vajadusel iiveldust leevendav ravim

Oluline on teada, et iiveldus möödub koos hoo taandumisega ega tähenda, et seisund oleks eluohtlik. Kuigi tunne võib olla väga raske, on see Meniere’i haiguse puhul tüüpiline ja ajutine sümptom.

Haigushood kestavad tavaliselt 20-st minutist 12 tunnini. Iiveldustunne kestab enamasti koos haigushoogudega, kuid nõrgeneb lõpuks. Kui inimene püüab oma asendit muute (eriti kehtib see pea suhtes), korduvad iiveldushood uuesti.  Kuigi iivelduse sümptom on äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv, on seda võimalik vastavate ravimitega leevendada. 

5. Kontrollimatud silmaliigutused

Lisaks sümptomitele, mida seostatakse sisekõrva probleemiga, võib Meniere'i haigus põhjustada ka kontrollimatuid silmaliigutusi ehk nüstagmi. Selle puhul esineb ühes või mõlemas silmas teatud tüüpi tõmblevaid silmaliigutusi, küljelt küljele, üles-alla või ringjate liigutustega. See varieerub olenevalt patsiendist. Nüstagm on silmade tahtmatu rütmiline liikumine, mis tekib tavaliselt sisekõrva või kesknärvisüsteemi tasakaaluregulatsiooni häire tagajärjel ning on sümptom, mitte iseseisev haigus. Sisekõrv mõjutab otseselt tasakaalu ja seega ka silmade liikumist. Spetsiaalsete testidega on nüstagm tuvastatav.

See on veel üks sümptom, mis muudab autojuhtimise või masinate käsitsemise haigushoo saabudes ohtlikuks. Probleem on selles, et Menière'i tõve sümptomid võivad tekkida eikusagilt ja tabada inimest ootamatult. Raskete sümptomitega inimestel on tõenäoliselt arsti poolt autojuhtimise keeld. Kuid kui haigust saab paremini kontrolli all hoida ja ravida, on võimalik elada normaalset elu ja teha lihtsaid asju, näiteks autot juhtida. See oleneb riikidest. Eestis on menieerikul autojuhtimine keelatud.

6. Kõhulahtisus

Nagu teisedki Meniere'i tõve nähud ja sümptomid, võib ka kõhulahtisus ootamatult tekkida. See on väga ebameeldiv, sest inimene ei suuda haigushoo ajal enda eest hoolitseda ja vajab kindlasti abistajat, kui tal on vaja liikuda. Niihästi oksendamise, kui ka kõhulahtisuse puhul kaotab inimene koos vedelikuga ka rohkelt organismile vajalikke mineraale, nagu näiteks kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Sellepärast on kindlasti vaja neid täiendavalt manustada. Selleks sobiks väga hästi mineraalvesi, mida võiks kodus tagavaraks olla. Kuid ka tavaline vesi näputäie soolaga ajab asja ära. 

Lisaks kõhulahtisusele on võimalik kõhuvalu ja muu seedetrakti ebamugavustunne. Siiski on kõhulahtisus palju haruldasem kui teised sümptomid, seega on üsna suur tõenäosus, et seda ei pea tingimata esinema.. 

7. Külm higi

Haigushoo jooksul tekib tavaliselt inimesel suurenenud higistamine üle kogu keha. Sellega kaasneb palavustunne, mis on kokku võttes ebameeldiv, kuna voodiriided märguvad lühikese aja jooksul ja nende vahetamine on väga tülikas. Abistaja ja haige koostööna on seegi võimalik, kuigi võib nõuda mõningast kannatlikkust kummaltki poolt. Higistamine on Meniere`i haiguse loomulik tagajärg. 

Lisaks külmale higile võite märgata pulsi aeglustumist või kiirenemist ning palavustundele järgnevalt võib inimene hakata kannatama vappekülma käes. 

8. Väsimustunne

Üks Meniere`i haigusele iseloomulik nähtus on raske väsimustunne peale läbipõdetud haigushoogu. Väsimustunne on üks neist levinud sümptomitest ning letargia ja unisus võivad olla äärmuslikud. Harva suudab haige inimene tõusta voodist ka peale haigushoo lõppemist. Enamasti kestab selline väsimus veel järgmiselgi päeval, kui mitte kauemgi.

Menieerik peab arvestama sellega, et väsimus on tulevikus üks tema iseloomulikke omadusi. Ja isegi, kui ta tunneb ennast igati tervena, peaks ta arvestama, et ta peab oma puhkamisele rohkem pühenduma, kui varem. Lühikesed puhkepausid aeg-ajalt on igati kasuks. See ei tähenda muidugi, et ta peaks täielikult tagasi tõmbuma oma tavaelust, kuid ta peab arvestama sellega, et väsimus teeb ta haigushoo jaoks haavatavamaks.

9. Äärmuslikud meeleolumuutused

Üks sümptom, mida haigushoo ajal sageli tuntakse, on meeleolumuutused. Meniere'i haigus muudab inimesed haavatavamaks ja nende närvisüsteem muutub nõrgemaks, mistõttu igasugused ärritavad tegurid mõjuvad kergemini. Inimene võib tunda viha oma haiguse pärast, samas aga ka hirmu uue haigushoo ees. Inimest võivad ärritada teiste inimeste märkused tema haiguse kohta, millest nad midagi ei tea, kui ka ülihoolitsev suhtumine teiste poolt. 

Tasub siiski märkida, et meeleolumuutused ja ameerika mägede tüüpi tunded ei ole tingimata haiguse füüsiline reaktsioon. Praegu pole veel teada, kas ärevus aitab kaasa haigushoogude tekkele ja põhjustab neid või on ärevus haiguse kõrvalsaadus, mis tekib pärast hooge. On siiski selge, et stress on üks haigushoogude põhjustajaid. Mõlemal juhul on emotsionaalse ja vaimse seisundi muutustega toimetulek vajalik, et parandada oma elukvaliteeti ja aidata Meniere'i tõvega toime tulla.

10. Migreen

Migreen ja Meniere’i haigus kattuvad osaliselt nii mehhanismide, sümptomite kui ka ravi poolest.  Mõnel inimesel ei ole need kaks eraldi haigust, vaid pigem sama neurovaskulaarse spektri erinevad väljendusvormid. Migreen on Meniere’i haigetel väga sage. Uuringud näitavad, et 50–75% Meniere’i haigusega inimestest on migreen või migreeniline taust.  See on mitu korda sagedam kui üldpopulatsioonis.  Sümptomid kattuvad. Mõlema puhul võivad esineda pearinglus / vertiigo, iiveldus, valgus- ja helitundlikkus, survetunne peas või kõrvas, tinnitus, tasakaaluhäired. Mõnikord on raske eristada, kas tegu on Meniere’i hoo või vestibulaarse migreeniga.

Vestibulaarne migreen vs Meniere. On olemas diagnoos vestibulaarne migreen, mille puhul vertiigo on peamine sümptom, kuulmislangus ei ole püsiv, tinnitus võib olla ajutine.  Praktikas saab osa inimesi algul Meniere’i diagnoosi, kuid hiljem selgub, et tegemist on migreeniga või on mõlemad korraga. Ühine võimalik mehhanism tänapäevase arusaama järgi on see, et migreen on aju ja närvisüsteemi ülitundlikkuse seisund. Meniere’i puhul võib migreen mõjutada sisekõrva verevarustust, tekitada põletikulisi ja neurokeemilisi muutusi ja soodustada endolümfi rõhu muutusi. Seetõttu räägitakse mõnikord ka „migreenilisest Ménière’ist“.