oluline - Tinnitusheli

Kuidas tinnitus kõlab... ja miks

Tinnitus ei ole üks kindel heli ega ka mitte haigus, kuigi seda sageli nii nimetatakse. See on kogemus, mida inimesed kirjeldavad väga erinevalt – sahin, vile, sumin, klõpsud või isegi muusika. Mõne jaoks on heli vaevumärgatav, teise jaoks igapäevaelu segav.

Need erinevad helid ei teki juhuslikult. Tinnituse kõla on sageli seotud sellega, kuidas kuulmissüsteem – kõrvad ja aju koos – parasjagu toimib või kohaneb. Kui helide edastamine või töötlemine muutub, võib aju hakata tekitama omaenda helisignaale.

Oluline on teada, et tinnituse heli iseloom ei näita selle ohtlikkust ega tähenda automaatselt süvenevat kahjustust. Sama heli võib eri inimestel tähendada väga erinevat kogemust. Selle brošüüri eesmärk on aidata paremini mõista, millisel kujul tinnitus võib avalduda ja miks see nii on.

Tinnitus võib kõlada kui helin, sumin, sahin või müra, mis kõik peegeldavad erinevaid protsesse. Tinnituse helikvaliteeti mõjutavad kahjustuse piirkond, keskne võimendus ja "sensoorsed väravad" [1]. Tinnituse stabiilsus on ravi suunav võtmetegur.

Kui inimesed otsivad internetist, kuidas tinnitus kõlab, kasutavad nad selliseid termineid nagu teekannu kahin, staatiline müra, elektriliinide sumin ja kohin. Nad üritavad oma kogemust mingi meditsiinilise raamistikuga sobitada – nad tahavad vastuseid.

Et kasutada tinnituse omadusi diagnoosi ja ravi vihjetena, on vaja arstile tõhusalt edasi anda kuuldud tinnituse olemus. Esimesena tuleb tinnituse kirjeldamisel ilmselt meelde helijäljendite kasutamine - "šššš...", "zzzz...", "uuuu..." jne. See ei ole täpne ega anna edasi tinnituse olemust.

Tinnitust iseloomustatakse selle helisageduse põhjal, kud mitte ainult. Peale helisageduse on oluline ka selle esinemine - vahelduv, pidev, katkendlik jne.

Igasugune heli võib olla kõrge või madal. Tinnitus, kui heli võib samuti olla kõrge või madal. Samuti võib tinnitus olla puhtatooniline või koosneda mitmest erineva tooni segust. Kogenud arst suudab helipildi järgi oletada tinnituse põhjuse.

Siin jagame kõige levinumad tinnituse helid selgetesse kategooriatesse ja selgitame nende taga olevaid mehhanisme. See on oluline, sest aitab kindlaks määrata, millised ravivõtted on tõenäoliselt kõige efektiivsemad.

Märkus: kui te pole veel teinud tinnituse raskusastme hindamist, soovitan teil seda kindlasti teha. See näitab teile, mis põhjustab teie tinnitust ja mida te saate selle vastu teha.

[1] "Sensoorsed väravad" - Tinnituse kontekstis tähendab see kujundlikult aju võimet otsustada, millised aistingud lastakse teadvusesse ja millised summutatakse.

Kõige levinumad tinnituse helid

Tinnitus jaguneb tavaliselt mitmeks ennustatavaks helirühmaks. Kuigi kirjeldused on väga erinevad, kirjeldavad inimesed kujundlikult sageli samu põhilisi mustreid.

Kõige levinumad tinnituse sagedused on vahemikus 8000 Hz (8 kHz). Võrdluseks: klaveriklaviatuuri kõrgeim noot on 4186 Hz, seega on 8000 Hz umbes kaks korda kõrgem.

Tavalisemad tinnituse helitüübid

Kõrge tinnitus, näiteks elektroonilist või metallilist müra meenutav „kõrin” või „ping” heli, esineb sageli tavalise tinnitusena. Te olete seda tüüpi kõrgetoonilist tinnitust võib-olla kogenud, kui olete sisenenud vaiksesse, helideta ruumi. Kõrgetooniline tinnitus võib esineda ka vanusega seotud kuulmislanguse (presbüakuusia) korral või akustilise trauma tõttu, mis on tekkinud valjude sündmuste, näiteks kontsertide või ehitusplatsi müra tõttu. Seevastu esineb ka madalatoonilist tinnitust, näiteks „vuhisevat” või „mürisevat” heli. Meniere'i tõvega seotud tinnitus on tavaliselt madalatooniline.

Kõrge tooniga sahin või vile – sageli seotud sisekõrva kõrgsagedusliku kahjustusega. Heli võib olla pidev, kuid selle tugevus võib aeg-ajalt muutuda.
Staatiline või sisisev heli – pigem hajus kui kindla tooniga. Seostub sageli sisekõrva kahjustusega kõrgsagedusalas.
Sumisev või „elektriline“ heli – võib olla seotud madalama kuni keskmise sagedusega kuulmispiirkondade muutustega.
Madala sagedusega sumin või müra – esineb sageli Meniere’i tõve korral. Heli võib kõikuda ja kõrvas võib esineda survetunne.
Metalliline või kriiskav heli – võib olla seotud aju helide töötlemise ja pärssimise tasakaalu muutustega.
Muusika- või häälelaadsed helid – tekivad mõnikord kuulmislanguse korral, kui aju püüab „täita tühimikku“ puuduvate helidega.
Pulseerivad või klõpsuvad helid – harvem esinev nn objektiivne tinnitus, mille põhjuseks võivad olla veresooned, lihased või lõualiiges.

Märkus: Tinnituse heli iseloom ei näita selle ohtlikkust ega ennusta, kui häiriv see inimesele tulevikus on

Kuidas tinnitus kõlab?

Tinnitus võib kõlada nagu helin, sisin, sumin, sumin, kriiskamine, muusika või isegi hääled, ning selle kvaliteet varieerub inimeste lõikes suuresti. Kliiniliselt ei ole oluline mitte täpne heli, vaid see, kas see on stabiilne või reaktiivne, kuna erinevad helimustrid viitavad erinevatele alusmehhanismidele ja ravivõtetele.

Kõrge heli

Seda tunneb enamik inimesi „kõrvakohina” all. See on kõige levinum tinnituse tüüp, mida iseloomustab kitsaribaline, püsiv, tonaalne heli.

Kliiniline pilt

Selline tinnitus on seotud kõrgsagedusala kuulmiskahjustusega, isegi kui standardne kuulmiskontroll näitab „normaalset” tulemust. Enamik rutiinseid audiogramme lõpeb 8 kHz juures, seega ei tuvasta need kuulmiskaotust kõrgsagedusvahemiku laiendatud osas.

Tonaalne tinnitus näitab ka järjepidevat seost audiomeetrilise äärealaga, mis on kuulmiskontrolli piirkond, kus kuulmiskünnis muutub kõige järsemalt.

Kõrgsageduslik tinnitus on sageli mürarikka keskkonna poolt tekitatud.

Kuidas inimesed kirjeldavad toonaalset tinnitust

Ühtlane, stabiilne toon - vile; kui heli on vali ja häiriv, kirjeldatakse seda kui teekannu kahinat.

Kõrgsageduslik toon - torkab silma vaikuses või enne magamaminekut, kuna muid konkureerivaid helisid ei ole.

Stabiilne ja puhas - õhuke, pingul, terav või läbilõikav, sõltuvalt toonist ja valjusest.

Kõrge tinnituse sagedused

Tonaalne tinnitus esineb kõrgetel sagedustel, kusjuures enamasti on domineerivaks või tüüpiliseks sageduseks märgitud 8000 hertsi (8 kHz).

Tonaalse tinnitusega inimesed suudavad tavaliselt oma tinnituse sageduse usaldusväärselt kindlaks teha audiomeetriliste või veebipõhiste vahendite abil. Siin on näide CheckHearing.Org tasuta veebipõhisest tinnituse sageduse leidmise rakendusest: KLÕPSAKE SIIN.

Kõrge sagedusega tinnitus (8 kHz ja rohkem)

~8 kHz - klassikaline „kõrin” või vilin; kõige levinum sagedus.

~10–12 kHz - peenem, teravam toon

~14–16 kHz - väga õhuke, läbistav, peaaegu „elektriline” vilin

Praktilised tagajärjed

Kõrge tooniga tinnitus on suhteliselt stabiilne ja ennustatav, kuigi see võib ägeneda ja muutuda valjuks ja häirivaks (nagu „teekannu kahin”).

Tinnituse sageduse stabiilsuse tõttu saab edukalt kasutada sihtotstarbelist kitsa riba müra kasutavaid heliteraapia strateegiaid – eeldusel, et sümptomid on stabiilsed.

Näiteks leiti hiljutises uuringus, et heliteraapia on kõige efektiivsem, kui tinnitus on tonaalne ja sagedusest sõltuv. Sageli võetakse ette sarnane lähenemine heliteraapia uuringutes, kus kasutatakse tinnituse sagedusele keskendunud kitsa riba müra.

Kui tonaalne tinnitus on ebastabiilne (intensiivsuse kõikumised, helitugevuse hüpped), peegeldab see tõenäoliselt aluseks olevat neuroloogilist protsessi, mida tuleb ravida meditsiiniliselt.

Staatiline, sisisev või mürasarnane tinnitus

Mürasarnane tinnitus ei kinnitu ühele sagedusele. Selle asemel tajutakse seda laiemana, hajusamana ja vähem teravalt määratletuna. Seda tüüpi tinnitust kirjeldatakse tavaliselt kui staatilist või sisisevat.

Sisisev tinnitus või staatiline heli kõrvas: audiomeetrilised omadused

Mürasarnane tinnitus ei vasta täpselt standardse audiomeetrilise uuringu tulemustele ja selle puhul on palju raskem kindlaks määrata konkreetset „tinnituse sagedust”.

Tonaalne tinnitus viitab kuulmise fokaalsele kahjustusele. Seevastu sisisev tinnitus viitab hajusamale kahjustusele – pigem suuremale hulgale kahjustunud kuulmisrakkudele. Kui korraga aktiveerub palju kuulmisnärvi rakke, ei teki ajus üht selget tooni, vaid hajus heli, nagu sahin või staatika.

Kuidas inimesed kirjeldavad müra tinnitust (vs. tooniline tinnitus)

Lairiba, hajus heli - staatiline, sisisev, auru, õhu voolamine

Ühtne toon puudub - heli on „kõikjal”, raske lokaliseerida; tinnituse sobitamise testid on palju raskemad.

Taustakvaliteet - sulandub vaikse keskkonnaga, mitte ei ole läbilõikav, nagu tonaalne tinnitus

Muutuv intensiivsus - valjem ülekoormuse või vaimse pingutuse korral (stress, unepuudus, sensoorsed ülekoormused)

Kuulmise staatilise müra praktilised tagajärjed

Kuna staatiline tinnitus on pigem hajus kui sageduspõhine, võib laia spektriga heli rikastamine (valge müra, roosa müra, pruun müra, ventilaatori müra) olla sobivam kui kitsa riba strateegiad.

Sisisev tinnitus muutub sageli märgatavamaks stressiperioodidel, halva une või sensoorsete ülekoormuste korral. See rõhutab integreerivate strateegiate tähtsust, mis toetavad aju ja närvisüsteemi üldist tervist, mitte ainult heliteraapia kasutamist.

Sumisev tinnitus, "elektriline" tinnitus

Seda tüüpi tinnitust kirjeldatakse tavaliselt pigem suminana, vibratsioonina või elektrilisena kui tonaalse või müra sarnasena. Patsiendid võrdlevad seda sageli fluorestsentsvalgustuse särinana või undamisena. Heli võib tunduda kiire, närviline või elav, nagu näiteks „Ma kuulen oma peas elektrilist suminat“.

Kliiniline muster

Sumisev tinnitus võib olla seotud madalama sagedusega kuulmislangusega kui sisisev või tonaalne tinnitus, mis viitab klassikalisest kõrgsageduslikust kohleaarsest kahjustusest erinevale alusmehhanismile.

Nagu teisedki tinnituse vormid, tugevneb kõrva sumisemine stressi, halva une või sensoorsete ülekoormuste korral. Nendel perioodidel võib see kõlada teravamalt või vibreerivamalt, sarnaselt tonaalse tinnitusega, mis võib ägenemiste ajal kõlada samuti teravamalt.

Kuidas inimesed kirjeldavad sumisevat tinnitust

Elektriline või vibreeriv - fluorestseeriv sumin, vibreeriv traat

Kiire või närviline - sumisev, värisev, „elav”

Muutuv intensiivsus - võib päeva jooksul tugevneda või nõrgeneda

Raske kindlaks määrata - ei ole seotud ühegi kindla heliga; tinnituse sageduse kindlaksmääramine on raske

Praktilised tagajärjed

Sumisev või elektriline tinnitus võib viidata madalama sagedusega kuulmisprobleemidele. See võib mõjutada kõne tajumist ja heliteraapia valikut.

Kuna need helid on ebastabiilsed (st muutuvad aju seisundi, näiteks stressi, unehäirete või sensoorsete ülekoormuste mõjul), viitavad need pigem kesknärvisüsteemi regulatsiooniprobleemidele kui kindlale perifeersele kahjustusele.

Madala sagedusega sumin, möirgamine või mürin tinnitus

Madalsageduslikku tinnitust kirjeldatakse tavaliselt pigem suminana, möirgamisena, mootorilaadse helina või sügava mürinana kui helina või suminana. Patsiendid võrdlevad seda sageli liiklusmüraga, tühikäigul oleva mootoriga või vibratsiooniga, mis on nii füüsiline kui ka kuulmisega seotud.

Eelkõige möirgamine on klassikaliselt seotud Meniere'i tõvega ja võib sümptomaatiliste episoodide ajal tugevneda.

Madalsageduslik tinnitus on ka teistest alatüüpidest tõenäolisemalt muutlik, muutudes mõnikord intensiivsuse või iseloomu poolest päevade või nädalate jooksul, mitte jäädes püsivaks.

Kõrvus kostuva sumin füüsilised põhjused

Madalsageduslik tinnitus võib olla seotud sisekõrva vedelike tasakaalu häirega. Sellised muutused võivad omakorda olla seotud migreenilaadsete protsessidega, mis mõjutavad sisekõrva verevoolu.

Ajutine madalsageduslik tinnitus on täheldatud ka pärast intensiivset madalsagedusliku heli mõju, mis tõenäoliselt tähendab pigem ajutist sisekõrva vedeliku tasakaalu häiret kui püsivat sisekõrva kahjustust.

Meniere'i tõbi

Mürisev tinnitus on tihedalt seotud sisekõrva häiretega, eelkõige Meniere'i tõvega, mille puhul see tavaliselt kaasneb madalsagedusliku kuulmislanguse, täiskõrvatunde ja episoodilise peapööritusega. Arstid kasutavad sellisel puhul väljendit "endolümfaatiline hüdrops".

Kuulmislangus algab selles olukorras sageli madalsagedusliku tõusva mustrina ja võib aja jooksul pärast korduvaid kõikumisi tasanduda. Pidev sumin kõrvades võib viidata sellele, et protsess on „väljasõidufaasis”.

Kohleaarne migreen

Madalsageduslik möirgav või mürisev tinnitus esineb ka kohleaarse migreeniga patsientidel, kus migreen võib põhjustada kuulmise muutusi ja tinnituse valjususe suurenemist. Nagu Meniere'i tõve puhul, võib esineda iseloomulikku kõrva suminat ja ummistunud tunnet.

Kuidas inimesed seda kirjeldavad

Madal, pidev heli - sumisev, möirgav, mootorimüra

Survesarnane - „täis”, raske, vibreeriv

Kõikuv - aja jooksul tugevneb ja nõrgeneb

Raske lokaliseerida - tundub sisemine või ümbritsev

Praktilised tagajärjed

Madalsageduslik tinnitus viitab sageli pigem aktiivse või muutuva sisekõrva protsessi kui staatilise kuulmiskahjustuse olemasolule.

Ravi keskendub põhjuste, nagu Meniere'i tõbi, vestibulaarsüsteemi patoloogia, migreeniga seotud mehhanismid või somatosensoorne modulatsioon, kindlakstegemisele ja ravile. Sellistel juhtudel on oluline mitmakülgne meditsiiniline lähenemine.

Kriiskav, metalliline või kare polüfooniline tinnitus

Seda tinnitust kirjeldatakse kui kriiskavat, metallilist, krigisevat või abrasiivset, mõnikord võrreldakse seda kahvliga taldrikut kraapimisega, viilimisega või kõrgetoonilise häälega vihinaga.

Erinevalt tonaalsest tinnitusest ei tajuta seda üheainsa helina, ja erinevalt staatilisest tinnitusest ei tundu see hajus. Selle asemel kogetakse seda sageli pealetükkiva, terava ja keerulise helina.

Metalliline, vali tinnitus

See sümptom on sageli seotud pigem aju heli selekteerimisvõime häirega kui fokaalse sisekõrva kahjustusega. Selle tulemusena muutuvad mitmed kõrgsageduslikud komponendid korraga tajutavaks.

Kriiskavat või metallilist tinnitust kirjeldavad kõige sagedamini patsiendid, kellel on:

• tugev tinnitusest tingitud stress

• kõrgendatud helitundlikkus (hüperakuusia)

• märkimisväärne reaktiivsus (reaktiivne tinnitus)

Kliiniliselt käitub see polüfoonilise tinnitusena, mis tähendab, et tajutakse mitut sagedust korraga, mitte üht domineerivat tooni.

Spektraalsed omadused

Akustiliselt analüüsides näitavad metallilised või kriiskavad helid selgeid spektrogrammi omadusi, mis aitavad selgitada nende tajutavat häirivustt:

Kõrgsageduslikud- - toonid on sageli koondunud vahemikku ~5–15 kHz.

Inharmoonilised ülemhelid - sageduskomponendid, mis ei ole ühtlaselt jaotunud ega seotud lihtsate suhetega; need kõlavad kõrvale „halvasti”.

Kaootilised mustrid - spektraalne signatuur ilmub pigem ähmaste või ebaregulaarsete energiaklastritena kui selgete horisontaalsete ribadena.

Need omadused on igapäevaelus häirivad ja ärritavad, mistõttu selline tinnitus võib olla eriti piinav.

Tõlgendus

Kui aju „helivolüümi piiraja“ ei tööta korralikult, võivad mõned helid muutuda kriiskavaks või metalliliseks. Sellised helid haaravad kergemini tähelepanu ja tekitavad tugevama emotsionaalse reaktsiooni. Lühidalt öeldes ei ole probleemiks mitte ainult „suurem võimendus”, vaid ka halb filtreerimine. See on kooskõlas selle sagedase seosega järgmiste nähtustega:

• Kõrge tinnituse teadlikkus kogu päeva jooksul

• Vähendatud taluvus konkureerivate sensoorsete sisendite suhtes

• Kaasnev hüperakuusia või helitaluvuse puudumine

• Suurenenud emotsionaalne või autonoomne reageerimisvõime

Kuidas inimesed seda kirjeldavad

Karm, metalliline - kahvli kriipimine taldrikul, viilimine

Polüfooniline - mitmed helid korraga

Kõrgsageduslik - terav, lõikav, kõrge

Väga häiriv - raske/võimatu ignoreerida või maskeerida

Praktilised tagajärjed

Kuna kõrgetooniline tinnitus peegeldab aju helide selekteerimise häireid, ei ole puhtalt helipõhised lähenemisviisid sageli piisavad. Raviks on tavaliselt vaja meditsiinilisi strateegiaid, mis käsitlevad aju suurenenud tundlikkust, ebatüüpilisi migreeni sümptomeid, neurotransmitterite tasakaalustamatust või närvisüsteemi hüpererutust.

Juhtumiuuring:

38-aastane Sophie hakkas pärast valju kontserti kuulma kõrget helisignaali. Mitme nädala jooksul muutus see teravamaks ja metallilisemaks, mõnikord sumisevaks või kriiskavaks, eriti stressi ja halva une ajal.

Pärast asjatundliku juhendi saamist alustas ta sihipärast ravi, mis keskendus kuulmisvõime stabiliseerimisele, sensoorsele filtreerimisele ja migreeniga seotud ajutegevusele, ning tinnitus stabiliseerus mõne nädala jooksul. Esmalt kadus metalliline kõla, seejärel vähenes helitugevus. Kuuendal nädalal oli heli küll olemas, kuid enam mitte häiriv ja sageli vaevu märgatav.

Muusika, meloodiad või inimhäälelaadsed helid

Mõned patsiendid teatavad, et nad kuulevad muusikat, meloodiaid, laulu või inimhäälelaadseid helisid, mitte lihtsalt toone või müra. Need kogemused erinevad kvalitatiivselt tüüpilisest tinnitusest ja kuuluvad keeruliste kuulmisnägemuste alla, mis nõuavad hoolikat kliinilist tõlgendamist.

Muusikalised mustrid

Kõige levinum nähtus selles kategoorias on muusikaline hallutsinatsioon, mille puhul patsiendid tajuvad muusikat või meloodiaid välise allika puudumisel. Seda esineb kõige sagedamini kuulmislangusega isikutel, eriti vaikses keskkonnas.

Oluline on, et patsiendid säilitavad seejuures arusaamise ja tunnistavad, et heli ei ole reaalne.

Häälemustrid

Selged, arusaadavad hääled või kõne on vähem tüüpilised ja neid tuleks käsitleda teisiti. Kuigi häälesarnased helid võivad esineda kuulmislanguse ja sensoorsete puudujääkide kontekstis, on vaja meditsiinilist hindamist, et eristada keerukaid tinnituse nähtusi, kuulmishallutsinatsioone ja muid neuroloogilisi või psühhiaatrilisi seisundeid.

Mehhanism

Arvatakse, et tinnituse muusikalised helid või hääled tulenevad muutustest aju helide töötlemises, kui normaalne helisisend on vähenenud, mitte väikesest fokaalsest kahjustusest sisekõrvas. Sellistel juhtudel muutuvad kõrgemal tasemel kuulmis- ja assotsiatiivsed ajuvõrgustikud iseenesest aktiivsemaks.

Kui helisignaal katkeb, võivad aju kuulmismäluringid hakata lünki täitma. See võib tekitada muusika- või häälelaadseid tajusid, mis aja jooksul korduvad. Kuigi see võib tunduda sarnane lmõne aulu kinnijäämisega peas (nn „kõrvauss”), ei ole tegemist sama nähtusega.

"Kõrvaussiks" nimetatakse nähtust, mille puhul mõni meloodia jääb mällu ja mälu toob selle sageli esile. See on normaalne kogemus, mida enamik inimesi tunneb ja suudab tavaliselt ignoreerida. Muusikaline kõrvasündroom on seevastu patoloogiline. See tekib tavaliselt kuulmiskaotusega ja hõlmab kuulmisradade ebanormaalset aktiivsust, mis viib püsivamate, vähem kontrollitavate ja sageli häirivate muusikaliste tajudeni.

Häälelaadsed tajud hõlmavad ajukoore keele- ja kõnetöötlusega seotud piirkondi ning on tüüpilisest tinnitusest keerulisem protsess, mistõttu vajavad need täiendavat hindamist.

Kuidas inimesed seda kirjeldavad

Struktureeritud heli - heroilised hümnid, laulmine või mõlemad; sageli vähem lüürilised ja vähem tuttavad kui kõrva talletunud meloodiad

Korrduvad - lühikesed, korduvad meloodiafragmendid

Oluline arusaam- -„Ma tean, et see ei ole päris”

Kõnesarnane (vähem levinud) - sõnad, fraasid, hääled psühhoosi puudumisel. Oluline vahe näiteks skisofreeniaga on sõnadest mittearusaamine või sõnade tähenduse puudumine.

Praktilised tagajärjed

Kuulmislangusega seotud muusikalised tajud ei ole psühhiaatriline häire ja paranevad sageli rahustamise ja kuulmisimpulsside optimeerimise abil, näiteks kuuldeaparaatide või heli rikastamise abil.

Seevastu püsivad või häirivad häälelaadsed helid peaksid ajendama täiendavat meditsiinilist uurimist, et välistada muud põhjused. Täpne klassifitseerimine on oluline, kuna ravi erineb oluliselt tavapärastest tinnituse ravimeetoditest

Objektiivne tinnitus vs. fantoomhelid

Objektiivne tinnitus tekib tegeliku mehhaanilise või veresoonkonna toimimise tõttu, mitte kuulmissüsteemi enda poolt. Müra pärineb kõrva sees või selle lähedal asuvatest struktuuridest ja mõnel juhul võib see olla kuuldav isegi teisele isikule.

Kuna need helid tekivad tegelike füüsiliste protsesside tulemusel, on hindamine ja ravi lähenemisviis täiesti erinev subjektiivsest tinnitusest. Harjumisstrateegiad ei ole tavaliselt sobivad ja sageli on vaja sihipärast meditsiinilist hindamist.

Objektiivne tinnitus tundub olevat füüsilisem, rütmilisem või liikumisega seotud ning patsiendid kirjeldavad sageli selget seost südamelöökide, lihaste liikumise, neelamise või lõualuu liikumisega.

Pulseeriv tinnitus - rütmiline vilistamine või koputamine, mis on sünkroniseeritud südamelöökidega; nõuab sageli veresoonte uuringut

Keskkõrva müokloonus - klõpsud, rütmiline vihin või katkendlik koputamine, mis on põhjustatud keskkõrva lihaste tahtmatutest kokkutõmmetest

Eustachi tõrve talitlushäire - popsumine, ragin, rõhu muutused, eriti neelamisel, haigutamisel või kõrguse muutustel; halveneb allergia korral.

Lõualuu liigesega seotud helid - klõpsumine või krigin, mis on seotud närimise või lõualuu liikumisega; pärineb pigem lõualuu liigesest kui kõrvast

Praktiline eristus

Kui heli liigub, pulseerib, klõpsub või muutub füüsiliste tegevustega, peaks see juhtima tähelepanu objektiivsele allikale. Need juhtumid väärivad põhjalikku hindamist, kuna paljud neist on ravitavad, kui nende aluseks olev mehhanism on kindlaks tehtud.

Miks tinnitus kõlab selliselt

Tinnituse kvaliteet peegeldab nii helisignaali häireid kui ka aju kohanemist nendega.

Tavatingimustes saadab sisekõrv ajule selgeid ja õigeaegseid signaale. Kui signaalid muutuvad nõrgemaks, ebajärjekindlamaks või halvenevad, kompenseerib kuulmissüsteem seda, et kuulmine toimiks. Seda kohanemist nimetatakse homöostaatiliseks plastilisuseks.

Selle protsessi oluline osa on aju poolt kuulmissüsteemi tundlikkuse suurendamine, mida nimetatakse keskseks võimendamiseks. Kuulmisnärvi kiud hakkavad isegi puhkeolekus rohkem töötama, luues pideva taustsignaali. Kui see tegevus muutub tugevaks või süstemaatiliseks, võib aju seda ekslikult pidada tõeliseks heliks.

Teine oluline tegur on aju sensoorne süsteem. Normaalsetes tingimustes summutab see sisseehitatud filter suurenenud närviaktiivsuse, nii et see ei jõua kunagi teadvuseni. Kui see lakkab toimimast, pääseb rohkem sisemiselt tekitatud müra läbi, suurendades tinnituse tajumist.

Seega mõjutavad tinnituse heli kolm peamist tegurit:

• Kahjustuse piirkond: sisekõrva on organiseeritud tonotoopiliselt (nagu klaveriklaviatuur). Kui kahjustus või häire tekib kõrgemate sagedustega piirkondades, on tinnitus tõenäoliselt kõrgem, näiteks helisev või vilistav. Kui kahjustus on madalamate sagedustega piirkondades, on tinnitus madalam, näiteks sumin või sumin.

• Keskne võimendus: kohanemisvõimeline närviaktiivsuse suurenemine vastusena kuulmislangusele. Kui see aktiivsus sünkroniseerub, tekitab see tinnituse helisid (kõrin, sisin, sumin või staatiline müra). Oluline on märkida, et see võimenduse suurenemine üksi ei põhjusta alati tinnitust.

• Häiritud aju võime helide selekteerimiseks: samal ajal võib aju muutuda vähem efektiivseks nõrkade või halvasti määratletud signaalide filtreerimisel. See võib muuta tinnituse valjemaks, keerulisemaks või häirivamaks, eriti stressi või sensoorsete ülekoormuste korral.

Lühidalt öeldes kõlab tinnitus nii, nagu ta kõlab, sest aju kompenseerib ebastabiilset kuulmisimpulssi. Kuigi tinnituse helitugevus on sageli kooskõlas kuulmislanguse piirkondadega, peegeldab üldine helikvaliteet seda, kuidas kuulmissüsteem ennast reguleerib, mitte lihtsalt seda, kui suur on kuulmiskahjustus.

Miks tinnitus on lihtne või keeruline

Tinnituse omadused sõltuvad peamiselt kesknärvisüsteemi kuulmisprotsessidest, mitte ainult perifeerse kahjustuse ulatusest. See erinevus peegeldab närvi võimenduse või vähendatud filtreerimise mõju.

Oluline on märkida, et teil võib olla tõsine tinnitus ilma kuulmiskaotuseta või märkimisväärne kuulmiskaotus ilma tinnituseta. Neuraalse võimenduse ja pärssimise muutused võivad esineda koos mõõdetava kuulmiskaotusega või ilma selleta, mistõttu tinnituse keerukus ei ole audiogrammide abil täpselt jälgitav.

Oluline punkt: keerukas, häiriv tinnitus peegeldab vähendatud filtreerimist ja muutunud kesknärvisüsteemi regulatsiooni, mitte tingimata kuulmiskahjustust.

Kui tinnitus muutub tõsiseks, on närvisüsteemi seisund tähtsam kui kuulmise seisund. Stress, helitundlikkus, migreen ja hüpererutuvus toimivad nagu helitugevuse nupud, muutes tinnituse valjemaks ja häirivamaks, sõltumata tinnituse tüübist.

Miks tinnituse helid aja jooksul muutuvad

Tinnitus püsib harva muutumatuna. Helitugevus, asukoht ja iseloom võivad kõik muutuda. Kuigi need muutused tunduvad sageli murettekitavad, peegeldavad enamik neist aju ja kuulmissüsteemi normaalset kohanemist, mitte kahjustusi või halvenemist.

Tinnituse kõikumised

Lühiajalised kõikumised on tingitud aju aluseks olevatest seisunditest. Stress, une kvaliteet, migreeni aktiivsus, väsimus ja ravimite muutused mõjutavad kõik seda, kui tugevalt aju sisemist heli võimendab ja filtreerib. Kui süsteem on pinges, tundub tinnitus valjem, teravam või häirivam.

Stress või ärevus - kuulmisvõime suureneb; heli tundub ärevam

Halb uni - sensoorne filtreerimine nõrgeneb

Migreeni aktiivsus - värviärrituvus suureneb

Väsimus või ülekoormus - spontaanne aktiivsuse suurenemine

Ravimite muutused - neurotransmitterite tasakaalu muutused

Tinnituse helitugevuse või lateraalsuse muutumine

Samal ajal toimub kuulmissüsteemis pidev ümberkorraldamine. Tinnituse helitugevust, tooni ja lateraalsust (ühepoolne või kahepoolne) mõjutavad närvirakkude rühmad, mille häälestus ei ole kunagi staatiline.

Kui kortikaalsed kaardid kohanevad, võib helitugevus muutuda, helikvaliteet muutuda ja tinnitus võib tunduda vähem lokaliseeritud või rohkem „tsentraalne”. See peegeldab plastilisust, mitte progresseerumist.

Tinnituse põhjustatud stress

Lõpuks võib tinnituse valjus ja stress aja jooksul muutuda. Alguses võib tinnitus tunduda valjuna, kuna aju käsitleb seda olulisena. Seda seetõttu, et tinnituse tajumine sõltub osaliselt tähelepanufaktoritest (silmatorkavus), st kui palju tähelepanu aju sellele signaalile pöörab.

Aja jooksul, kui filtreerimine paraneb ja ohu märkimine väheneb, väheneb ka meie pidev teadlikkus sellest. Heli iseloom ei ole muutunud, kuid selle prioriteet on muutunud.

Olulisemad punktid:

• Tinnitus muutub, kuna aju on kohanemisvõimeline.

• Tinnituse kõikumised peegeldavad tavaliselt aju alusolevat seisundit.

• Helide muutused aja jooksul peegeldavad plastilisust ja muutusi ajukoore kaardistuses.

• Aja jooksul toimuv paranemine tuleneb stabiliseerumisest ja filtreerimisest.

Kuidas tinnitusheli kujuneb aju võime kaudu filtreerida helisid

Tinnitus ei ole lihtsalt kõrvasignaal. Kas see muutub märgatavaks või mitte, sõltub suuresti sellest, kui hästi aju filtreerib sensoorset teavet.

Seetõttu võib tinnitus ühel päeval tunduda vali, terav või häiriv, kuid järgmisel päeval palju vaiksem, isegi kui kõrvas pole midagi muutunud. Enamikul juhtudel on signaal ise stabiilne. Muutub aju võime seda filtreerida.

Sellega seotud võtmestruktuur on talamus, mis toimib aju peamise sensoorsete signaalide väravahoidjana. See otsustab, mis jõuab teadvusesse ja mis jääb taustale.

Tinnitus muutub valjuks ja häirivaks, kuna sensoorsete signaalide filtreerimine ei toimi, mitte sellepärast, et signaal kõrvast oleks tugevam.

Mis on "sensoorsed väravad"?

Sensoorsed väravad on aju võime summutada etteaimatavaid, ohutud signaale, et need ei jõuaks teadvusesse. See võimaldab ignoreerida taustamuusikat, kehalisi aistinguid ja sisemist närviaktiivsust, kui just midagi ei vaja tõesti tähelepanu.

Kui sensoorne filtreerimine on tugev ja terviklik, jääb tinnitus tagaplaanile. Kui see nõrgeneb, toimuvad tavaliselt mitmed muutused korraga:

• Tinnitus jõuab teadvusesse kergemini.

• Kuulmisvõime suureneb, mistõttu helid tunduvad teravamad või valjemad.

• Tähelepanukeskus muutub valvsamaks ja keskendub ohtudele (hüpervalvsus).

Seda dünaamikat kirjeldati 2025. aasta ajulaineuuringus, mis näitas, et tinnituse raskusaste võib olla otseselt seotud sensoorsete väravate häirega. See häire kajastus spetsiifilises ajumustris, mida tuntakse talamokortikaalse düsritmia nime all.

Sensoorsete väravate süsteemi häire ei põhjusta tinnitust. See muudab aju vähem võimeliseks ignoreerima signaali, mis on alati olemas olnud.

Aju seisundid, mis vähendavad sensoorset filtreerimist

Migreeni aktiivsus - talamuse ahelad muutuvad erutuvamaks ja vähem stabiilseks

Krooniline stress või ärevus - suurendab sensoorset tundlikkust ja vähendab ülalt-alla kontrolli

Halb uni - vähendab funktsionaalset ühenduvust talamuse ja mitmete koorepiirkondade vahel

Neuroinflammatsioon - oksüdatiivne stress muudab talamuse normaalse signaaliedastuse

Kuidas migreen mõjutab tinnituse helisid

Mida migreeni all tinnituse puhul mõeldakse?

Tinnituse juures räägitakse migreenist enamasti kui aju ülitundlikkuse ja regulatsioonihäire seisundist, mitte klassikalisest „pool pead valutab“ migreenihoo kogemusest.

Lihtsustatult tähendab migreen aju närvivõrgustike ajutist ebastabiilsust

Kuidas see seostub tinnitusega?

Migreeniprotsess võib mõjutada:

aju verevarustuse regulatsiooni
sensoorse info töötlemist (sh kuulmissüsteemis)
pärssimis- ja rahunemismehhanisme

Kui need mehhanismid kõiguvad, võib:

tinnitus tekkida või tugevneda
tinnitus muutuda madalsageduslikuks võisumisevaks
heli intensiivsus ajas kõikuda (parem–halvem perioodid)

“Vaikne” või ebatüüpiline migreen

Paljudel tinnitusega inimestel esineb nn:

vaikne migreen
ebatüüpiline migreen
vestibulaarne migreen

Sellisel juhul:

peavalu võib puududa või olla minimaalne
esineda võivad hoopis:
- heli- ja valgusülitundlikkus
- survetunne peas või kõrvas
- tasakaaluhäired
- tinnitus või täiskõrvatunne

Seos Meniere’i tõve ja madala tooniga tinnitusega

Uurimustes on leitud, et osa Ménière’i tõve sarnaseid sümptomeid võib olla seotud migreenilaadse regulatsioonihäirega, mitte ainult sisekõrva mehaanilise probleemiga.

Seetõttu:

madalsageduslik, kõikuva iseloomuga tinnitus
täiskõrvatunne
sümptomite hooajalisus või stressiseos võivad viidata migreeniprotsessile kuulmissüsteemis.

Mida see ei tähenda

see ei tähenda, et inimesel “on migreen” klassikalises mõttes
see ei tähenda, et tinnitus on ohtlik
see ei tähenda vältimatut süvenemist

Pigem tähendab see, et närvisüsteem on ajuti tundlikum ja reageerib helisignaalidele teisiti

Niisiis migreen ei ole lihtsalt peavalu probleem, vaid sensoorsete signaalide töötlemise häire. See mõjutab seda, kuidas aju töötleb, filtreerib ja võimendab sensoorsed signaale, sealhulgas heli. Sel viisil on migreen põhimõtteliselt seotud sensoorsete signaalide töötlemise häirega ja seeläbi ka tinnituse valjusega.

Kuidas migreeni bioloogia võimendab tinnitust

Mis muutub migreeni korral

Sensoorne filtreerimine talamuses - sisemine heli blokeeritakse vähem tõhusalt, mistõttu tinnitus tungib kergemini teadvusesse

Üldine sensoorne tundlikkus - tinnitus tundub valjem ja teravam; igapäevased helid muutuvad häirivamaks

Kuulmisradade stabiilsus - tinnitus kõigub, tõuseb järsult või lülitub päeva jooksul sisse ja välja

Kõrva vereringe - sisekõrva signaalid muutuvad ebastabiilseks, halvendades tinnitust ilma püsiva kahjustuseta

Kolmiknärvi aktiivsus - tinnitus reageerib rohkem stressile, lõualuu pingele, näo valule või pea ja kaela sisendile

Kliiniline järeldus: Migreeniga seotud tinnitus on tingitud ebastabiilsusest ja halvast filtreerimisest, mitte püsivast kõrva kahjustusest. Kui migreeni aktiivsust ravitakse meditsiiniliselt, muutub tinnitus stabiilsemaks, vähem reageerivaks ja kergemini harjuda.

Mida arstid tinnituse helide puhul tähelepanuta jätavad

Arstid jõuavad mõnikord järeldusele, et tinnituse puhul „ei ole midagi teha”, ilma et nad isegi uuriksid müra kvaliteeti ja mustrit.

Siin on mõned asjad, mida tinnituse helide puhul tavaliselt tähelepanuta jäetakse:

• Helikvaliteet on vihje, mitte diagnoos: tinnituse iseloom võib viidata sellele, kas probleem on pigem lokaalne või hajus.

• Kõikuv tinnitus on peamiselt neuroloogiline: tinnitus, mis muutub stressi, une, migreeni või sensoorsete ülekülluste mõjul, peegeldab aju regulatsiooni ebastabiilsust.

• Stabiilsus on tähtsam kui helitugevus: stabiilne tinnitus on ajule kergem filtreerida ja sellega harjuda. Ebastabiilne tinnitus nõuab ravi, mille eesmärk on taastada närvisüsteemi regulatsioon ja sensoorsed väravad, enne kui harjumisstrateegiad võivad toimida.

Millised ravimeetodid toimivad kõige paremini: stabiilsus vs. ebastabiilsus

Tinnituse raskusaste ei sõltu sellest, kuidas see kõlab, vaid sellest, kui stabiilne see närvisüsteemis on. Helin, sumin või sisin kirjeldavad signaali ennast, kuid ei seleta, miks tinnitus on mõnedele inimestele kergesti ignoreeritav, teistele aga ülekoormav.

Kui filtreerimist, tähelepanu, emotsionaalset reaktsiooni ja autonoomset tasakaalu kontrollivad regulatsioonisüsteemid muutuvad ebastabiilseks, muutub tinnitus taustatundest häirivaks kogemuseks. Tõhus ravi keskendub pigem stabiilsuse taastamisele kui ainult heli jälitamisele.

Stabiilne tinnitus

Stabiilne tinnitus on ennustatav. Heli on konstantne ega muutu järsult, ei muutu tekstuurilt ega tundu kontrollimatu. Helitugevus ja helisagedus on päevast päeva ühtlased.

Stabiilne tinnitus reageerib kõige paremini harjumisstrateegiatele:

• Helirikkus ja heliteraapia

• Kuulmise korrigeerimine, kui see on asjakohane

• Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT)

Ravi eesmärk ei ole heli kõrvaldamine, vaid selle tähtsuse vähendamine, nii et see taandub teadvuse taustale. Heli ise ei muutu, kuid muutub selle tähtsus meie tähelepanu keskmes.

2025. aastal läbi viidud mitmekeskuseline kliiniline uuring näitas, et kombinatsioonravi toimib kõige paremini tinnituse harjumise puhul. Seda võib näha meie hiljutises kliinilises uuringus, kus kombineeritud heliteraapia ja veebipõhine kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT) viisid tinnituse raskusastme skooride olulise languseni.

Ebastabiilne tinnitus

Ebastabiilne tinnitus on kõikuva, reaktiivse või häiriva iseloomuga. Heli võib muutuda teravamaks, kõrgemaks, suminaks või vileks ja muuta oma iseloomu stressi, halva une, sensoorsete ülekoormuste, ilmastiku muutuste, hormoonide, söögi või migreeni füsioloogia mõjul.

Sellisel juhul ei ole probleemiks mitte heli ise, vaid sensoorsete signaalide vähene filtreerimine ja närvisüsteemi halva reguleerimise tõttu.

Aga see pole veel kõik... Kui normaalne filtreerimine lakkab toimimast, reageerib aju võrgustiku tasandil. Aktiveerub võitlus- või põgenemiskeskus, kaasatakse aju emotsionaalne osa ja mõjutatakse tähelepanukeskust. Sellest saab kogu aju hõlmav probleem.

Ebastabiilne tinnitus on oma olemuselt aju võrgustiku häire.

Kuna kaasatud on mitu süsteemi, paraneb ebastabiilne tinnitus harva ainult heliteraapia või kognitiivse käitumisteraapia abil, mis on nn esmased tinnituse ravimeetodid. Seda seetõttu, et mõlemad ravimeetodid püüavad saavutada harjumist, mis on ebastabiilse tinnituse puhul võimatu.

Liikuvale sihtmärgile on raskem pihta saada, kui liikumatule. Seetõttu ei ole heliteraapia ja kognitiivne käitumisteraapia sageli tõhusad raske tinnituse puhul.

Kõige tõhusam ravi on multimodaalne ja rehabilitatsiooniline, mille eesmärk on stabiliseerida kuulmissüsteem, närvisüsteem ja aju võrgustikud, mis kontrollivad tähtsust ja ohtu.

See hõlmab tavaliselt järgmist:

• Migreeni raviks mõeldud meditsiiniline ravi

• Une parandamine ja ööpäevase rütmi stabiliseerimine

• Stressikoormuse vähendamine ja autonoomne regulatsioon

• Hüperakuusia või helireaktiivsuse ravi

• Närvisüsteemi (aju ja seljaaju) põletikulise reaktsiooni ehk neuroinflammatsioon vastased ravimeetodid

Alles siis, kui need süsteemid stabiliseeruvad ja me muudame ebastabiilse tinnituse stabiilseks, võivad sellised meetodid nagu heliteraapia või käitumisteraapia toimida.

Tinnituse helide iseloom määrab teie järgmise sammu...

Põrin, sisin, sumin, möirgamine või kriiskamine peegeldavad seda, kuidas kuulmissüsteem ja aju reageerivad ebastabiilsusele, olgu see siis kuulmiskahjustus, sensoorsete ärrituste ülekoormus, migreeni bioloogia või häiritud filtreerimine.

Kõige olulisem küsimus on see, kas teie tinnitus on stabiilne või ebastabiilne. See määrab eelkõige teie prognoosi ja parimad ravivõimalused.

Mida saate praegu teha

Parim esimene samm on teha tinnituse raskusastme hindamine. See on mõeldud tinnituse põhjuste kindlakstegemiseks, sealhulgas sensoorsed takistused, migreeni bioloogia, unehäired, stressikoormus ja helitundlikkus.

See aitab suunata tähelepanu küsimuselt „Kuidas see heli kõlab?” küsimusele „Miks mu närvisüsteem reageerib nii?”.

Täiendavad meetmed hõlmavad:

• Täieliku kuulmishindamise läbiviimine

• Migreeni tunnuste kindlakstegemine, isegi kui peavalu puudub

• Une, stressi, stimuleerimise, toidu või hormonaalsete muutustega seotud mustrite märkamine

• Kahjulike müratasemete ja sensoorsete ülemääraste stimulatsioonide vältimine

Kõige olulisem on mõista, et ebastabiilne tinnitus on ravitav. Midagi on võimalik teha. Õige rehabilitatsioonile keskenduva lähenemisviisi abil on võimalik taastada stabiilsus, vähendada reaktiivsust ja parandada elukvaliteeti märkimisväärselt.

Kuidas kõlab tinnitus? KKK

Millised on viis põhilisttinnituse heli?

Kõige levinumad tinnituse helid jagunevad viieks laiemaks kategooriaks: kõrgetooniline sisin või staatiline müra, sumin või elektrilised helid, madala sagedusega sumin või möirgamine ning kriiskav või metalliline heli. Igaüks neist peegeldab erinevat kuulmissüsteemi ebastabiilsuse mustrit, mis on kujunenud sisekõrva sisendi, keskse võimenduse ja sensoorsete väravate mõjul.

Mida tähendab kõrge helin kõrvus?

Kõrge heli viitab tavaliselt kõrgsageduslikule sisekõrva kahjustusele, mis on sageli tingitud müra mõjust, isegi kui standardne kuulmiskontroll on normaalne. Selline tinnitus on tavaliselt tonaalne ja stabiilne, kuid võib ägeneda, kui aju regulatsioon on stressi, halva une või migreeni tõttu pingestatud.

Mis põhjustab suminat tinnituses?

Suminaga tinnitus on sageli seotud madalama sagedusega kuulmisega ja suurenenud närvi reaktsioonivõimega, mitte üheainsa fokaalse kahjustusega. See kõigub tavaliselt aju seisundite, nagu stress, unehäired või sensoorsed ülekoormused, mõjul, mis viitab kesknärvisüsteemi regulatsioonikomponendile.

Mis põhjustab sisisevat tinnitust?

Sisisev tinnitus peegeldab pigem hajusamat sisekõrva kahjustust kui üheainsa sageduse kahjustust. Selge tooni asemel tekitavad paljud närvikiud koos staatilise heli, mis muutub sageli märgatavamaks närvisüsteemi pingete perioodidel.

Miks mu tinnitus kõlab nagu staatiline müra?

Staatiline tinnitus tekib siis, kui kuulmiskahjustus on levinud üle mitme sageduse, mitte kontsentreerunud ühte punkti. Aju tõlgendab seda hajutatud aktiivsust pigem taustmüra kui selge toonina, eriti kui üldine närvisüsteemi regulatsioon on ebastabiilne.

Miks ma kuulen kõrvadest kriginat?

Krigin või metalliline tinnitus peegeldab tavaliselt pigem häiritud sensoorset filtreerimist kui lihtsat kuulmislangust. Kui pärssiv filtreerimine lakkab toimimast, jõuavad mitmed kõrgsagedussignaalid korraga teadvusesse, tekitades häirivaid helisid, mis on tavaliselt seotud helitundlikkuse ja tinnituse reaktsioonivõimega.

Miks mu tinnitus muutub valjemaks?

Tinnitus muutub sageli valjemaks, kui kuulmisvõime suureneb või sensoorsed filtrid nõrgenevad. Stress, halb uni, migreen, väsimus ja neuroinflammatsioon võivad kõik vähendada aju võimet filtreerida sisemisi helisid, mistõttu tinnitus tundub valjem, ilma et kõrvad oleksid uuesti kahjustatud.

Miks mu tinnitus mõnikord tooni muutub?

Tinnituse toon võib muutuda, kuna aju helitöötlus kohaneb aja jooksul. Need muutused peegeldavad tavaliselt pigem närviplastilisust ja muutuvaid aju seisundeid kui kahjustuste süvenemist, eriti kui tooni muutused toimuvad koos stressi, väsimuse või migreenihoogudega.

Miks mu tinnitus kõigub?

Kõikuva tinnituse põhjuseks on peamiselt muutused aju regulatsioonis, mitte jätkuv kõrvakahjustus. Une, stressi, sensoorsete koormuste, vedeliku tarbimise, hormoonide või migreeni aktiivsuse muutused muudavad kuulmise võimendust ja filtreerimist, põhjustades tinnituse tugevnemist ja nõrgenemist.

Miks mul on tinnitus, mis tuleb ja läheb?

Vahelduv tinnitus peegeldab sageli pigem ebastabiilset kuulmissüsteemi kui püsivat kahjustust. Kui sensoorsed väravad ja närvisüsteemi regulatsioon paranevad, võib tinnitus taanduda taustale, ilmudes uuesti alles siis, kui närvisüsteem on pinges või ülekoormatud.

____________________

Kasutatud allikad:

[Sendesen E, Turkyilmaz D. Investigation of the effectiveness of sound enrichment in the treatment of tinnitus due to hearing loss. Brain Behav. 2024 May;

Mahboubi H, Haidar YM, Kiumehr S, Ziai K, Djalilian HR. Customized Versus Noncustomized Sound Therapy for Treatment of Tinnitus: A Randomized Crossover Clinical Trial. Ann Otol Rhinol Laryngol. 2017 Oct;

Wang Y, Zhang J, Huang X, Huang S, Feng Y, Shi H, Wang H, Salvi R, Yin S. Theta-Beta/Gamma Coupling Identifies Bothersome Tinnitus Induced by Thalamocortical Dysrhythmia. Brain Behav. 2025 Jun;

Schoisswohl S, Basso L, Simoes J, Engelke M, Langguth B, Mazurek B, Lopez-Escamez JA, Kikidis D, Cima R, Bernal-Robledano A, Böcking B, Bulla J, Cederroth CR, Crump H, Denys S, Escalera-Balsera A, Gallego-Martinez A, Gallus S, Single versus combination treatment in tinnitus: an international, multicentre, parallel-arm, superiority, randomised controlled trial. Nat Commun. 2025 Nov

Goshtasbi K, Tawk K, Khosravi P, Abouzari M, Djalilian HR. Smartphone-Based Cognitive Behavioral Therapy and Customized Sound Therapy for Tinnitus: A Randomized Controlled Trial. Ann Otol Rhinol Laryngol. 2025 Feb

https://medley.life/diseases/topics/577081e738d9f5a0038ba13e/details/tinnitus-features/types/

Page updated

Google Sites

Report abuse