Heinar Kudevita

TINNITUS – KUST SEE TULEB JA MIKS SEDA EI SAA LIHTSALT VÄLJA LÜLITADA?

Põhjalik selgitus tinnituse tekkepõhjustest, kuulmissüsteemi ja aju rollist ning sellest, miks üks universaalne ravimeetod ei sobi kõigile.

Sissejuhatus

Tinnitus on nähtus, millest räägitakse palju, kuid mida sageli mõistetakse valesti. Ühed otsivad abi ravimitest, teised toidulisanditest, kolmandad massaažist või mitmesugustest internetis reklaamitavatest vahenditest, mis mõnikord lubavad isegi tinnituse täielikku kõrvaldamist.

Selline lootus on mõistetav. Pidev või korduv heli võib inimest väsitada, häirida und ja raskendada keskendumist. Kui keegi pakub võimalust sellest vabaneda, tahaks ju uskuda, et lahendus on lõpuks leitud.

Enne järjekordse vahendi otsimist tasub aga mõista, mis tinnitus on, kuidas see tekib ja miks võib sama nähtus inimestele nii erinevalt mõjuda.

Tänapäeva teadus on tinnituse mõistmisel palju edasi jõudnud, kuid kõik selle tekkemehhanismid ei ole veel lõplikult selged. Üks oluline järeldus on siiski kindel: tinnitus ei ole üksainus haigus, millel oleks kõigil inimestel sama põhjus ja sama ravi.

1. Mis tinnitus tegelikult on?

Tinnitus ehk kõrvakohin on heli tajumine olukorras, kus puudub väline heliallikas.

Inimene võib kuulda näiteks:

• peenikest vilinat või kõrget tooni;

• madalat undamist või põrinat;

• suminat, sahinat või sisinat;

• helisevat või heliseva metalli sarnast heli;

• mitut erinevat heli korraga.

• inimkõne või muusikat

Tinnitus võib esineda ühes kõrvas, mõlemas kõrvas või tunduda paiknevat pea sees. See võib olla pidev või vahelduv, muutuda valjemaks ja vaiksemaks ning mõnikord isegi täielikult kaduda ja hiljem tagasi tulla.

Tinnitust nimetatakse sageli subjektiivseks, kui heli kuuleb ainult inimene ise. See on kõige tavalisem vorm.

Harvem esineb objektiivset tinnitust, mille puhul on olemas ka füüsiline heliallikas, näiteks teatud veresoonkonna või lihastega seotud nähtus. Sellisel juhul võib heli mõnikord olla kuuldav ka uurijale.

Üks tähtis asi tuleb kohe selgeks teha: tinnitus ei ole väljamõeldis.

Kui inimene kuuleb heli, siis on see tema jaoks reaalne tajuelamus, isegi kui ruumis pole vastavat heliallikat. See, et teised inimesed sama heli ei kuule, ei tähenda, et inimene seda ette kujutab.

On oluline teada, et tinnitus EI OLE HAIGUS, vaid sümptom, sellepärast ei saa ravida tinnitust, vaid selle põhjustajat.

Ja teine, sama oluline - tinnitus on väga individuaalne nähtus, mille tõttu ei saa võrrelda enda olukorda kellegi teisega.

2. Kas tinnitus tekib kõrvas või ajus?

See on üks olulisemaid küsimusi tinnituse mõistmisel.

Tavaliselt ütleme, et meil on tinnitus kõrvas. Igapäevases kõnepruugis on see täiesti loomulik väljend. Füsioloogiliselt on olukord aga keerulisem.

Kuulmine ei toimu ainult kõrvas. See on terve süsteemi töö.

Väline heli jõuab kõrva, liigub läbi kuulmekäigu ja keskkõrva ning paneb sisekõrvas asuvad tundlikud rakud reageerima. Nende tegevus muudetakse närvisignaalideks, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajju. Seejärel töötlevad mitmed ajupiirkonnad saadud infot, et me saaksime helisid tajuda ja neid ära tunda.

Seega ei kuule me ainult kõrvadega. Kõrv võtab helisignaali vastu ja muudab selle närvisignaaliks, kuid teadlik kuulmistaju kujuneb närvisüsteemi töö tulemusena.

Tinnituse puhul võib see süsteem hakata heli tajuma ka ilma vastava välise heliallikata.

Seetõttu on täpsem öelda, et tinnitus on kuulmistaju, mille tekkimises ja püsimises osalevad kuulmissüsteemi ning aju närvivõrgustikud.

See ei tähenda, et tinnitus oleks alati alguse saanud ajust. Selle lähtepunkt võib olla sisekõrvas, kuulmisteedes või mujal. Oluline on mõista, et algpõhjus ja heli tajumise mehhanism ei pruugi olla üks ja sama asi.

3. Kõige tavalisem lähtekoht: kuulmissüsteemi muutused

Üks tugevamaid seoseid tinnitusega on kuulmislangus.

See võib olla tingitud vananemisest, pikaajalisest müraga kokkupuutest või sisekõrva kahjustusest. Mõnikord on kuulmislangus märgatav, teinekord aga nii väike, et inimene ise ei saa sellest esialgu arugi.

Sisekõrvas asuvad karvrakud aitavad muuta helivõnked närvisignaalideks. Kui need rakud või nende ühendused kuulmisnärviga kahjustuvad, muutub aju jõudev heliteave.

Aju ei ole siiski passiivne vastuvõtja. Ta püüab saadud teavet tõlgendada ja kompenseerida muutusi selles, mida kuulmissüsteem talle edastab.

Mõnel inimesel kaasneb selliste muutustega tinnitus, teisel mitte. Samuti ei teki kõigil tinnitusega inimestel tuvastatavat kuulmislangust tavalisel kuulmisuuringul.

See näitab, et kuulmislangus on oluline riskitegur, kuid mitte ainus võimalik seletus.

Müra ja kuulmiskahjustus

Tugev müra võib kahjustada kuulmissüsteemi. Tinnitus võib tekkida pärast kontserti, plahvatust, tööalast mürakoormust või muud väga valju helikogemust.

Kui tinnitus pärast valju müra ei kao või sellega kaasneb kuulmise halvenemine, tasub lasta kuulmist kontrollida. Äkilise kuulmislanguse korral on vaja kiiret arstlikku hindamist.

Vanusega seotud muutused

Vanusega võivad kuulmisrakud ja nende ühendused järk-järgult kahjustuda. Seetõttu muutub tinnitus vanemas eas sagedasemaks.

See ei tähenda, et iga vanema inimese tinnitus oleks paratamatu või et vanus oleks alati selle ainus põhjus.

Sisekõrva haigused

Tinnitust võib esineda mitmesuguste sisekõrva haiguste korral, sealhulgas Meniere'i haiguse puhul. Sellega võivad kaasneda kuulmise kõikumine, vertiigo ja tasakaaluhäired.

Meniere'i haiguse korral võib tinnitus olla seotud sisekõrva muutustega, kuid haiguse kulg ja sümptomid erinevad inimeseti.

Ototoksilised ravimid – üks võimalik tinnituse põhjustaja

Ototoksilisteks nimetatakse ravimeid, mis võivad kahjustada sisekõrva kuulmis- või tasakaaluelundit. Sõna ototoksiline tähendabki kõrvale mürgist või kahjulikku toimet.

Mõned ravimid võivad põhjustada tinnitust ka ilma püsiva kuulmiskahjustuseta. Teised võivad kahjustada kuulmist ning tinnitus võib olla üks esimesi sümptomeid. Võimalikud on ka tasakaaluhäired. Ravimi toime võib olla ajutine, kuid mõnel juhul jääb kahjustus püsima.

Ravimirühmad, millega võib kaasneda tinnitus või sisekõrva kahjustus, on näiteks:

• Teatud antibiootikumid, eriti aminoglükosiidid, näiteks gentamütsiin, amikatsiin ja tobramütsiin.

• Mõned vähiravimid, näiteks tsisplatiin ja karboplatiin.

• Teatud diureetikumid, näiteks furosemiid, eriti suurtes annustes või veenisisesel manustamisel.

• Salitsülaadid ja mõned põletikuvastased valuvaigistid, näiteks aspiriin suurtes annustes ning ibuprofeen või naprokseen.

• Mõned malaariavastased ravimid, näiteks kiniin.

• Teatud muud ravimid, sealhulgas mõned antidepressandid, mille kasutamisel võib tinnitus tekkida või tugevneda. See ei tähenda, et kõik antidepressandid oleksid ototoksilised või et nende kasutamine põhjustaks tavaliselt tinnitust.

Ravimi mõju sõltub muu hulgas toimeainest, annusest, ravi kestusest, neerutalitlusest, teiste ravimite samaaegsest kasutamisest ja inimese individuaalsest tundlikkusest.

Oluline on eristada kahte nähtust: ravim võib kahjustada sisekõrva ehk olla ototoksiline, kuid võib ka põhjustada või võimendada tinnitust ilma tõendatud püsiva sisekõrvakahjustuseta. Seetõttu ei tähenda iga ravimiga ajaliselt seotud tinnituse muutus automaatselt, et ravim on kõrva kahjustanud.

Kui tinnitus tekib pärast uue ravimi alustamist, muutub järsult tugevamaks või sellega kaasneb kuulmise halvenemine või tasakaaluhäire, tuleks sellest arstile rääkida. Vajaduse korral saab arst hinnata ravimi võimalikku kõrvaltoimet ja kaaluda alternatiive.

Ravimeid ei tohi omal käel järsult katkestada ega annust muuta. Mõned ototoksilised ravimid on raskete haiguste ravis hädavajalikud ning nende kasu võib olla riskist suurem. Oluline on risk õigesti hinnata ja vajaduse korral kuulmist jälgida.

Eriti tähtis on rõhutada, et kõik ravimid, mille kõrvaltoimena on nimetatud tinnitust, ei kahjusta tingimata sisekõrva. Samuti ei tähenda ravimi kuulumine võimalike ototoksiliste ravimite hulka, et see põhjustab tinnitust igal kasutajal. Selline täpsustus aitab vältida põhjendamatut ravimihirmu. 

https://sites.google.com/view/meniere-vaevab/ravimid

4. Mis juhtub närvisüsteemis, kui kuulmissignaal muutub?

See on tinnituse mõistmise üks huvitavamaid ja samas keerukamaid osi.

Kujutlegem, et mingis kuulmissüsteemi piirkonnas jõuab ajju varasemast vähem või teistsugust infot. Närvisüsteem püüab muutunud olukorraga kohaneda.

Üheks uuritavaks mehhanismiks on niinimetatud tsentraalne võimendus ehk central gain. Lihtsustatult tähendab see seda, et närvisüsteem võib muuta oma tundlikkust, et kompenseerida vähenenud sisendsignaali. See võib juhtuda näiteks olukorras, kus inimene püüab iga hinna eest vaigistada ümbritsevat keskkonnamüra kuulmiskaitsetega. Tulemuseks hakkab aju suurendama kuulmistundlikkust. Sellepärast ei ole kunagi otstarbekas kasutada kuulmiskaitseid heli puhul, mille valjus ei ületa lubatud helikünnist.

Seda võib tinglikult võrrelda raadiovastuvõtja helitugevuse suurendamisega nõrga signaali korral. Kui sisendsignaal on nõrk, suurendatakse võimendust. Kuid suurem võimendus ei pruugi anda tagasi algset puhast signaali.

Võrdlus aitab kaudselt nähtust mõista, kuid aju ei ole tegelikult raadio ja tinnituse tekkemehhanism ei piirdu ühe helitugevuse regulaatoriga, vaid protsessid, mis kuulmissüsteemis toimuvad, on palju keerukamad.

Teadlased uurivad muu hulgas närvirakkude spontaanset aktiivsust, nende omavahelist sünkroonsust ning kuulmissüsteemi ja teiste ajupiirkondade koostoimet.

Oluline on siiski rõhutada, et tsentraalne võimendus on üks võimalikest mehhanismidest, mitte kõigi tinnituse juhtude lõplik seletus.

Me teame, et tinnitus on seotud närvisüsteemi töö muutustega, kuid me ei tea veel täpselt, milline mehhanism põhjustab seda igal konkreetsel inimesel.

5. Miks tinnitus võib jääda püsima ka pärast algse probleemi möödumist?

Mõnikord algab tinnitus pärast müraga kokkupuudet, kõrvahaigust või muud sündmust. Algne probleem võib paraneda, kuid heli jääb alles.

Kuidas see võimalik on?

Närvisüsteem on plastiline. See tähendab, et närvirakkude ühendused ja närvivõrgustike töö võivad kogemuste ning muutunud sisendi mõjul kohaneda.

See kohanemisvõime on enamasti vajalik ja kasulik. Tänu sellele õpime, mäletame ja kohaneme ümbritseva keskkonnaga.

Mõnikord võivad aga muutused kuulmissüsteemis ja selle ühendustes teiste närvivõrgustikega aidata tinnitusel püsima jääda ka siis, kui algne vallandav tegur pole enam aktiivne.

Samas ei ole kõik tinnituse juhud ühesugused. Mõnel inimesel tinnitus aja jooksul väheneb või kaob, teisel püsib see aastaid.

Praegu ei ole võimalik üksnes tinnituse kestuse põhjal täpselt ennustada, kuidas see konkreetsel inimesel edasi kulgeb.

6. Tinnituse muud võimalikud tekkepõhjused

Kuigi kuulmissüsteemi muutused on väga olulised, võib tinnitus olla seotud ka mitmete teiste teguritega.

Kõrvavaik ja kõrvapõletik

Kõrvavaigu ummistus või kõrvapõletik võib põhjustada tinnitust või muuta selle tugevamaks. Kui põhjus on ravitav, võib ka tinnitus väheneda või kaduda.

Ravimid

Teatud ravimid võivad põhjustada või süvendada tinnitust. Risk sõltub ravimist, annusest ja inimese individuaalsest tundlikkusest.

Kui tinnitus algab pärast uue ravimi kasutuselevõttu või muutub selgelt tugevamaks, tasub sellest arstile rääkida. Ravimit ei tohi siiski omal käel ära jätta ega annust muuta.

Pea- ja kaelatraumad

Pea või kaela vigastus võib mõjutada kuulmisorganeid, närviteid või nende omavahelist tööd. Sellisel juhul võib tinnitus olla üks mitmest sümptomist.

Lõualiiges ja mälumislihased

Lõualiigese probleemid, hammaste kokkusurumine ja mälumislihaste pinged võivad mõnel inimesel tinnitust esile kutsuda või muuta.

Sellistel juhtudel võib abi olla põhjuse hindamisest ja sobivast ravist, kuid see ei tähenda, et kõigi tinnituse juhtude taga oleks lõualuu või lihaspinge.

Migreen ja muud terviseprobleemid

Tinnitus võib esineda koos migreeni, ainevahetushäirete ja mitmesuguste muude terviseprobleemidega. Seos ei tähenda aga alati, et üks neist oleks teise otsene põhjus.

Mõnikord ei õnnestu ka põhjaliku uurimise järel tinnituse täpset tekkepõhjust kindlaks teha.

See ei tähenda, et tinnitusel pole põhjust. See tähendab, et meie teadmised ja olemasolevad uuringud ei võimalda alati konkreetset põhjust tuvastada.

7. Miks pea pööramine või kaela liigutamine võib tinnitust muuta?

Mõned inimesed märkavad, et tinnitus muutub pea pööramisel, kaela lihaste pingutamisel, lõualuu liigutamisel või hammaste kokkusurumisel.

Seda nimetatakse somatosensoorseks ehk keha tundeaistingutega seotud tinnituseks.

Kuulmis- ja somatosensoorne süsteem ei tööta teineteisest täiesti eraldi. Nende vahel on närviühendused, mille kaudu kehaasendist, lihastest ja liigestest pärinev teave võib mõjutada kuulmisradade aktiivsust.

Seetõttu võib tinnituse helikõrgus või -tugevus liigutamisel ajutiselt muutuda.

Sellest ei saa siiski järeldada, et tinnitus tuleb tingimata kaelast või et massaaž selle kõrvaldab.

Kui inimesel on selge lihas- või liigeseprobleem, võib selle sobiv ravi sümptomeid leevendada. Kuid tinnituse muutumine liigutamisel ei tõesta iseenesest üht kindlat diagnoosi.

Aga massaaž?

Massaaž võib aidata vähendada lihaspinget ja mõnel juhul leevendada sellega seotud vaevusi. Praegu ei ole aga piisavalt usaldusväärseid tõendeid, et massaaži saaks pidada üldiseks tinnituse kõrvaldamise meetodiks.

Kui keegi ütleb, et tema tinnitus muutus pärast massaaži vaiksemaks, võib see olla tema tegelik kogemus. Sellest ei järeldu, et sama toimib kõigil või et massaaž ravib tinnituse üldist tekkemehhanismi.

Üksik kogemus ja tõestatud ravimeetod ei ole sama asi.

8. Miks mõni inimene kannatab tinnituse all väga palju, teine aga peaaegu üldse mitte?

See on üks kõige olulisemaid küsimusi.

Tinnituse tajumine ja selle häirivus ei ole üks ja sama nähtus.

Üks inimene võib kuulda pidevat heli, kuid suhtuda sellesse üsna rahulikult. Teine võib kuulda sarnast heli ning tunda suurt ärevust, abitust ja hirmu.

Miks?

Tinnituse mõju kujunemises osalevad lisaks kuulmissüsteemile ka tähelepanu, emotsioonid, mälu, une kvaliteet ja aju ohutaju.

Kui inimene tajub tinnitust ohuna, hakkab ta seda sageli üha rohkem jälgima. Ta kontrollib, kas heli on valjemaks muutunud, otsib vaikust, proovib heli pidevalt hinnata ja kardab, et see ei kao kunagi.

Selline pidev kontrollimine võib hoida tinnituse tähelepanu keskmes ning suurendada selle häirivust.

See ei tähenda, et inimene tekitaks tinnituse endale mõtlemisega. Heli võib olla täiesti olemas ka siis, kui inimene sellele üldse tähelepanu ei pööra.

Kuid tähelepanu ja emotsionaalne reaktsioon võivad mõjutada seda, kui tähtsaks ja häirivaks aju selle heli muudab.

Siin tulebki eristada kahte asja:

Tinnituse olemasolu ei tähenda automaatselt, et inimene peab selle tõttu kannatama.

See on oluline, sest tinnituse heli ei pruugi olla täielikult kõrvaldatav, kuid selle mõju inimese igapäevaelule võib väheneda.

9. Miks ei ole olemas üht tabletti, toidulisandit või massaaži, mis tinnituse kõigil kõrvaldaks?

Põhjus on lihtne: tinnitusel ei ole kõigil inimestel sama tekkepõhjus ega sama närvisüsteemne mehhanism.

Kui tinnitus tuleneb kõrvavaigu ummistusest, võib ummistuse eemaldamine probleemi lahendada.

Kui tinnitus on seotud kuulmislangusega, võib sobiv kuuldeaparaat muuta välised helid paremini kuuldavaks ja vähendada tinnituse märgatavust.

Kui tinnitus on seotud ravitava terviseprobleemiga, võib aidata selle probleemi ravi.

Kui aga krooniline tinnitus püsib pärast algse kahjustuse tekkimist, ei pruugi ühegi konkreetse põhjuse kõrvaldamine enam võimalik olla.

Praegu ei ole olemas universaalset ravimit, mis kõrvaldaks igasuguse kroonilise tinnituse. Samuti ei ole tõestatud, et mõni kindel toidulisand, vitamiin või massaaž raviks tinnitust üldiselt.

See ei tähenda, et teadusuuringud oleksid lõppenud. Tinnituse mehhanisme ja uusi ravivõimalusi uuritakse aktiivselt.

Kuid seni tasub olla ettevaatlik kõigi lubadustega, mis kuulutavad tinnituse kiiret ja kindlat kõrvaldamist.

10. Mida siis tegelikult teha saab?

Kuigi universaalset ravi ei ole, on mitmeid võimalusi, mis võivad inimese olukorda parandada.

Esiteks tuleb hinnata võimalikku põhjust. Vajaduse korral kontrollitakse kõrvu ja kuulmist ning hinnatakse, kas tinnitus võib olla seotud mõne ravitava probleemiga.

Teiseks tuleb arvestada kuulmisega. Kui inimesel on kuulmislangus, võib kuuldeaparaat aidata tal paremini ümbritsevaid helisid kuulda ja muuta tinnituse vähem märgatavaks.

Tinnitus esineb tegelikult igal inimesel, kuid tavaliselt on see nii nõrk, et ei ärata inimese tähelepanu, sest ümbritseva keskkonna heli katab selle. Kui inimesel tekib kuulmislangus, väheneb keskkonnahelide kuulmine. Tinnitushelid ei sõltu kuulmisteravusest ja kostavad ühesuguse helivaljusega. Selle tulemusena kuuleb inimene neid nüüd paremini. Kuuldeaparaadid suurendavad keskkonnahelide ehk helitausta osa ja summutavad mõnevõrra tinnitusheli.

Kolmandaks võib abi olla psühholoogilistest ravimeetoditest. Kognitiiv-käitumisteraapial on tõendeid tinnitusega seotud kannatuse vähendamisel. See ei tähenda tingimata, et tinnitus ise kaoks, vaid et inimene õpib selle mõjuga paremini toime tulema. 

Peale kognitiiv-käitumisteraapia (CBT) on kasutusel veel aktsepteerimuse ja pühendumise teraapia (ACT), tinnituse ümberõppe teraapia (TRT) ja laiemalt levinud mediteerimine, mis on andnud samuti häid tulemusi. Need teraapiad vajavad inimese pühendumist ja järjepidevust. Tulemus võib saabuda alles pikema aja jooksul.

Neljandaks võib mõnel inimesel aidata sobiv helikeskkond. Vaikuse täieliku vältimise asemel võib kasutada meeldivat ja mõõdukat taustaheli, eriti siis, kui tinnitus häirib puhkamist või uinumist. Heliteraapia tulemused on siiski erinevad ning üks lahendus ei sobi kõigile.

Kõige tähtsam on leida lähenemine, mis vastab inimese konkreetsele olukorrale, mitte kulutada lõputult aega ja raha järjest uute imerohtude proovimisele.

Kui te juhtute kuulma või lugema mingist järjekordsest ravimeetodist, küsige endalt lihtne küsimus - kui selline ravi on tõepoolest olemas, siis miks on maailmas nii palju inimesi, kes kannatavad tinnituse all?

11. Harjumine ehk habituatsioon – kas tinnitus võib jääda, kuid lakata häirimast?

Jah, see on võimalik.

Habituatsioon tähendab lihtsustatult harjumist korduva stiimuliga, millele aju ei pea enam pidevalt tähelepanu pöörama.

Meie ümber on palju helisid, mida me tavaliselt ei märka: külmkapi vaikne sumin, kella tiksumine või tänavalt kostev ühtlane taustamüra. Me võime neid helisid kuulda, kui neile tähelepanu pöörame, kuid enamasti ei tegele me nendega pidevalt.

Tinnitusega harjumine võib mõnel inimesel toimuda sarnaselt. Heli võib jääda alles, kuid aju ei käsitle seda enam pidevalt olulise või ohtliku signaalina.

See ei juhtu kõigil ühtemoodi ega pruugi toimuda kiiresti. Samuti ei tähenda habituatsioon seda, et inimene peaks ennast sundima heli eirama või tundma süüd, kui tal on raske.

Oluline on vähendada pidevat võitlust heli vastu ning anda endale võimalus jätkata tavapärast elu ka siis, kui tinnitus on olemas.

Mõnele inimesele aitab teadmine, et tinnitus ei ole enamasti märk ohtlikust haigusest. Teisele sobib psühholoogiline nõustamine, heliteraapia või mõni muu individuaalne lähenemine.

Eesmärk ei pea alati olema heli täielik kadumine. Eesmärk võib olla ka see, et tinnitus ei valitse enam inimese tähelepanu, meeleolu ega igapäevaelu.

12. Mida peaks kindlasti teadma ohumärkidest?

Kuigi tinnitus on sageli seotud kuulmissüsteemi muutustega ega viita ohtlikule haigusele, ei tohi kõiki juhtumeid automaatselt samaks pidada.

Arstlikku hindamist vajavad muu hulgas järgmised olukorrad:

• Äkiline kuulmislangus, eriti kui see tekib tundide või paari päeva jooksul. See vajab kiiret hindamist.

• Tinnitus, mis käib rütmiliselt südame löögiga samas taktis. Sellisel juhul tuleb hinnata võimalikku veresoonkonna või muud füüsilist põhjust.

• Püsiv tinnitus ainult ühes kõrvas, eriti kui sellega kaasneb ühepoolne või ebasümmeetriline kuulmislangus.

• Tinnitus pärast pea- või kaelatraumat, eriti kui lisanduvad muud uued sümptomid.

Uus, järsult muutunud või muude sümptomitega kaasnev tinnitus väärib tähelepanu. Samal ajal ei ole põhjust eeldada, et iga tinnitus tähendab rasket haigust.

Kokkuvõtteks

Tinnitus on keeruline nähtus, mille tekkimises ja püsimises võivad osaleda sisekõrv, kuulmisnärvid, aju kuulmisvõrgustikud ning teised närvisüsteemi osad.

Selle lähtepunkt võib olla erinev. Mõnel juhul on võimalik konkreetne põhjus kindlaks teha ja seda ravida. Teistel juhtudel jääb tinnitus püsima, sest kuulmissüsteemis ja närvivõrgustikes on tekkinud muutused, mida ei saa praeguste ravivõimalustega täielikult tagasi pöörata.

See ei tähenda, et inimene oleks abitu.

Tinnituse põhjuse uurimine, kuulmise toetamine, sobivad ravimeetodid ja harjumine võivad aidata paljudel inimestel oma olukorda parandada.

Kõige olulisem on mõista, et tinnituse olemasolu ja selle põhjustatud kannatus ei ole üks ja sama asi.

Me ei saa alati valida, kas tinnitus on olemas. Küll aga võib olla võimalik muuta seda, kui suure koha see meie elus hõivab.

Tinnitus ei pea kaduma selleks, et inimene saaks taas rahulikumalt elada.

Teadusliku tausta kontrollimiseks sobivad järgmised allikad:

• USA riikliku kuulmis- ja kommunikatsioonihäirete instituudi ülevaade tinnitusest – põhjused, tekkemehhanismid ja ravivõimalused.

• NICE-i kliiniline juhend tinnituse hindamise ja käsitlemise kohta – soovitused kuulmise hindamiseks, psühholoogiliseks raviks ja pulsseeriva tinnituse uurimiseks.

• 2024. aasta teaduskirjanduse ülevaade tinnituse praegustest teadmistest – uuem ülevaade tinnituse mitmetegurilisest olemusest ja ravivõimalustest.

Üks teaduslik täpsustus, mida tasub meeles pidada: närvisüsteemi rolli rõhutamine on põhjendatud, kuid pole tõestatud, et kõigil inimestel tekiks tinnitus täpselt ühe ja sama mehhanismi kaudu. Just see eristab tasakaalukat teaduspõhist selgitust lubadusest, et üks meetod sobib kõigile.