Mina ja Meniere
Heinar Kudevita
1980. aasta septembri keskpaik. Olin hiljuti saanud 40-aastaseks, seni suhteliselt hea tervisega. Sel õhtul istusin poolpikutades televiisori ees. Mitte midagi ei ennustanud lähenevat, kui äkki ... Täiesti ootamatult valdas mind kirjeldamatult ebameeldiv tunne, mille peamisi tundemärke oli erakordselt tugev survetunne kõrvas. Tundus, nagu kõrv oleks vatti täis topitud. Kogu keha kattus momentaalselt külma higiga, mida lausa nirises mööda keha alla. Kargasin ehmatusega diivanilt püsti, taipamata, mis on juhtunud. Kuna survetunne kõrvas jätkus, oletasin loomulikult, et kõrv on täis vaiku, ehkki ei suutnud kujutada, millest selline halb enesetunne võib tingitud olla. Ei tulnud kõne allagi, et ma suudaksin iseseisvalt tollal Mitšurini (Vismari) tänaval asuvasse haiglasse minna. Mu abikaasa hakkas otsima võimalusi minu sinnatoimetamiseks. Kõik, kes on elanud sellel ajal, teavad, et õhtul (kell võis olla juba 21), ei õnnestunud taksosaamine alla paaritunnise ootamise. Seega jäi võimaluseks leida vaid mõni autoga sõber. Probleeme oli siingi. Kellel oli just parajasti midagi ees, kes oli õlut joonud jne. Lõpuks leidus siiski üks, kes oli nõus mind aitama.
Haiglas võttis meid vastu eakas kõrvaarst. Kirjeldasin talle oma olukorda nii hästi, kui võimalik, unustamata mainida eelkõige survetunnet kõrvas. Järgnev uuring ei selgitanud midagi. Kuna mul on alati olnud vaigu kogunemine kõrva üsna vähene, siis ei leidunud seda sealt ka sellel korral. Arsti käsul andis õde mulle eleeniumitableti, sest millegi muuga, kui ärevushäirega ta minu seisundit seletada ei osanud. Seisin siis keset ruumi tablett higises pihus. Vett ei märganud mulle keegi pakkuda.
Ei mäleta, kas arsti soovitusel või minu abikaasa algatusel, sõitsime sealt edasi Tõnismäe haiglasse, mis sellel õhtul oli valvehaigla. Loomulikult pidime ootama, kuni järjekord minuni jõudis. Jälle küsimused, mille peale ma midagi rohkemat vastata ei osanud, kui - enesetunne halb, kõrv lukus, nõrkus. Tasakaaluhäireid eriti olnud. Mind talutati eesriide taha raamile lamama ja tehti mingi süst. Veidi hiljem tuli ka noor arst, kellel rääkisin veel kord oma seiklustest. Lesisin eesriide varjus tunnikese ja pääsesin siis koju. Tänu siinjuures sõbrale, kes mind truult ootas. Targemaks saanud ma selle ajaga ei olnud.
Aeg möödus ja vahejuhtum hakkas tasapisi meelest minema, kui ühel öösel tekkis sama tunne. Seekord juba koos tasakaaluprobleemidega. Kannatasin kuidagi hommikuni välja ja esimeseks asjaks järgmisel päeval oli arsti külastamine. See oli veel aeg, kui inimene võis valida ise, millise ala arsti ta tahtis näha. Ma ei mäleta, kas ma sattusime neuroloogi juurde õnneliku juhuse läbi või oli selleks perearsti soovitus, kuid igatahes oli minu päästeingliks noor neuroloog Pelgulinna polikliinikus. Ilma mingite testideta sain diagnoosi - Meniere`i haigus.
Haiguse peen nimi ei öelnud mulle midagi. Koos diagnoosiga sain ka retsepti Trentali jaoks. (Betaserci tollal veel ei tuntud). Tegemist oli vereringet parandava ravimiga. Kas see aitas? Ei tea. Uut haigushoogu ei järgnenud pikka aega.
Aga imesid juhtub vaid muinasjuttudes ja valimislubadustes. Uus haigushoog saabus jällegi ühel ööl. On muidugi võimatu võrrelda haiguse raskust erinevate inimeste puhul, kuid minule tundus küll, et midagi hullemat üle elada ei ole võimalik.
Ja nii see algas. Mitte väga tihti, aga siiski järjekindlalt muutus haigus minu elu osaks. Mingi reeglipärasus sellel siiski oli - haigushood üllatasid enamasti öösel. Kui palju öid ma lamasin võimalikult liikumatult paremal küljel (haigestunud oli vasak kõrv), öökisin ennast hingetuks, tundes kogu aeg, et kohe-kohe avaneb maa ja neelab mind. Tuba tantsis silmade ees, ükski ese ei püsinud vaateväljas, vaid vajus silmade eest allapoole. Vähimgi pealiigutus kutsus esile kohutava iivelduse ja ümbruse pöörlemine sai enam ja enam hoogu. Mitu voodilina ja tekikotti higistasin ühe haigushooga läbimärjaks. Kõige hullem oli asi siis, kui tekkis vajadus pääseda väljakäiku. Põlvedel roomasin ukseni ja kramplikult trepikäsipuudest kinni hoides WC-ni. Ja tagasi. Kord külm, kord palav. Mingit ravimit võtta ei õnnestunud, sest iga katse midagi suhu pista lõppes järjekordse oksendamisega, kuigi tundus, et sees ei ole enam ammu midagi. Ainuke, mis natukenegi kergendas enesetunnet, oli lonkshaaval joodud piparmünditee. Tunne oli kirjeldamatu. Kui sulgesin silmad, hakkas ümbrus kohutavalt ringi käima, kui avasin need, tantsis kõik silme ees. Alles kolme-nelja tunni pärast, mõnikord ka hiljem, hakkas vaateväli paigale jääma ja vastik tunne taandus. Selleks ajaks olin niivõrd nõrk, et ei suutnud ennast püstigi ajada. Nõrkustunne säilis veel paar päeva.
Mõned seda haigust põdevad kinnitavad, et nad tunnevad haigushoo saabumist ette. Mina ei ole seda kunagi tundnud. Ei hakka mul kõrv rohkem undama, ei teki ka erilist survetunnet kõrvas.
Ravimiturule tuli Betaserc. Mida see suutis ära teha? Mitte midagi. Haigushood jätkusid endise hooga ja näisid tihenevat. Kõrv ajas juba hoolega pilli ja magamisest jäi vaid mälestus. Ühel korral tabas haigushoog mind ka tänaval, kuid suutsin siiski ennast koju vedada. Seekordne haigushoog ei kujunenud raskeks. Hiljem lugesin inimeste kogemusest, et mida rutem proovida tõusta ja tegutseda, seda rutem pidavat haigusnähtused mööduma. Võimalik, aga see tõusmine on paras väljakutse.
Kahel korral kutsus abikaasa mulle kiirabi, sest olukord oli tõesti väljakannatamatu. Esimesel juhul esitas kiirabiarst imeliku küsimuse: mis haigus see Meniere`i haigus selline on?? Ei aidanud muud, kui hinge vaakudes rääkida talle, mida see endast kujutab. Ja see oli arst? Võimalik, et tegemist oli hoopis õega. Teisel korral, kui kiirabi dispetšer küsis minu abikaasalt, mis mul viga on, tõdes ta vastust kuuldes, et see haigus esineb ju ainult naistel. Nii palju siis meie meedikute eruditsioonist. Millist ravi siis neilt veel võib oodata?
Mõlemal korral tehti mulle südametegevust tugevdav süst, sest pulss oli erakordselt madal. Mingit kergendust need tõid, ehkki pole kindel, kas see kergendus oli just süstide tulemus.
Üks hullemaid läbielamusi oli siis, kui otsustasime soome sõpradega seadusevastaselt Rakverre sõita. Tollal oli see rangelt keelatud. Juba Viitna sööklast lahkudes tundsin tuttavat tunnet. Vaateväli hakkas õõtsuma ja keskenduda oli raske. Siiski pidasin vastu Rakvereni. Seal läksid teised linna peale kõndima, mina aga jäin konutama autosse. Üksi jäädes vedasin ennast suure vaevaga kaassõitja istmele, sest oli täiesti kindel, et tagasi mina seda autot ei juhi.
Õnneks oli ühel soome mehel kaasas juhiluba ja nii ta rooli istuski. Iseenesest poleks siin ju midagi imelikku olnud, sest liiklus Helsingis oli juba tollal kaugelt intensiivsem, kui Eestis. Probleemiks oli, et mõni agar liiklusinspektor või nende ühiskondlik kannupoiss meid peatab. Minul oma olukorras oleks olnud üsna raske seletada, et ma ei ole umbjoobes. Soomlaste väljaviimine Tallinna piiridest oleks olnud sellestki hulga seadusevastasem. Maardus tekkis korraks hirmuhigi peale kõige muu, sest tee ääres RAI (Riikliku Autoinspektsiooni) kontrollposti juures seisis koguni kaks liiklusinspektorit, kes teraselt autosid jälgisid. Õnneks ei pakkunud meie neile siiski huvi ja jõudsime terve nahaga koju. Sõidu ajal pidin kokku võtma kogu oma tahtejõu ja kannatuse, sest iga väiksemgi auto loksumine tekitas mu peas maavärisemise. Istusin pea käte vahel. Kui ma püüdsin natukenegi pead keerata, et aknast välja vaadata, tundus, nagu vajuks auto kummuli.
Hiljem oletasin, et kogu see ettevõtmine võis mul tekitada teatud stressi, mis omakorda haigushoo põhjustaski.
1995. aastal tundsin, et minu kuulmine hakkas nõrgenema. Visiit kõrvaarstile ja olingi kuuldeaparaadi omanik. Kusjuures ilmnes huvitav nähtus – kohe, kui olin saanud kuuldeaparaadi, taastus minu kuulmine. Kuid mitte kauaks. Juba mõne kuu pärast sõltusin lõplikult kuuldeaparaadist. Nii palju, kui olin saanud infot haiguse kohta, olid mul siis käes kõik sümptomid.
Info? Jah, seda võis ka infoks nimetada, ehkki seda ei olnud rohkem, kui mahub poolele leheküljele. Mõned read entsüklopeediast, pisut rohkem Tervishoiu käsiraamatust. Seejuures tõdeti igal pool, et selline haigus on olemas, kuid ei sõnakestki, kuidas seda ravida. Isiklike kogemuste kaudu jõudsin tulemusele, et stress ongi üks haigushoogude põhjustajatest. Olen kogenud elus kolme väga suurt stressi ja kõik tõid kaasa raske haigushoo.
Külastasin arste nii oma kodukoha polikliinikus, kui ka tutvuse kaudu Pärnus. Ei midagi uut. Võiks siiski mainida, et Pärnu arst andis mulle saatekirja Tartusse, Ludvig Puusepa kliiniku kõrvaosakonda. Seal läbisin ka esimese testi, mis tehti nüstagmogrammina (silmade tahtele allumatu liikumise test).
Tulemuseks diagnoos – Meniere`i haigus. Aitäh, kuid seda teadsin juba mitu aastat. Ravi? Muidugi Betaserc, millest ma siiani ei olnud saanud mingit abi.
Ja siis muutusid haigushood juba väga sagedasteks. Kui seni olid need saabunud kodus, siis nüüd tekkisid need ka tööl. Üks neist oleks kujunenud väga saatuslikuks. See tabas mind kui olin seismas töölaua taga. Ja nagu tavaliselt, ilma mingi hoiatuseta. Sekundi murdosa jooksul kaotasin igasuguse arusaamise oma asendist ja kukkusin. Otse seljali betoonpõrandale. Õnneks vajusin enne tooli otsa, mis veidike pidurdas kukkumist ja juhtis mind teise suunda. Põrandal silmi avades nägin otse oma näo ees turritavat lahtivõetud mootori tikkpolte. Vaid 30 cm eemale kukkudes oleksin maandunud peaga nende otsa.
Tehnika tegi võidukäiku ja minu koju sigines arvuti. Esmakordselt avanes mulle internet. Ja sealt märksõna "meniere". Leidsin Soome Meniereliidu kodulehe ja vastuse oma küsimusele. Ja vastus oli lihtne - loobuda soolast, kohvist, alkoholist, tumedast šokolaadist, mustast teest jne. Kaotada ei olnud midagi, pigem võita. Söögilaualt kadus sool, kohv asendus taimeteega, alkohol oli juba enne sedagi jäänud, tubakat ei olnud ma aastakümneid tarvitanud. Soola korvasid muud maitseained.
Ja haigushood lakkasid! Kas see oli juhus? Võimalik, kuid mina seda sellena ei võtnud.
Haigushood kadusid. Jäid ainult kergemad ja needki möödusid mõne minutiga, jätmata järele tavalist nõrkusetunnet. Ainult ühel korral, kui ma vahetasin lambipirni pea kuklasse aetud, kadus tasakaal, kuid ka see ei toonud kaasa tõsist haigushoogu.
Vahepeal oli haigus siirdunud ka teise kõrva. Nüüd laulavad mul juba mõlemad kõrvad paaris. Õnneks ei põhjustanud seegi enesetunde halvenemist. Siiski juhtus üks omapärane lugu. Olin juuksuri juures, kes oma kõriseva masinaga mu kõrva ääres askeldas. Ja siis tundsin jälle, et asi ei ole korras. Pidasin vastu, kuni toolist pääsesin ja alustasin umbes veerandtunnist jalgsikäiku bussile. See kujunes kaunikesti raskeks. Tee kulges läbi vaiksete Nõmme tänavate, kus inimesi eriti ei liikunud ja tänu sellele ei pööranud keegi mulle ka tähelepanu. Tuikusin üsna kõvasti ja enesetunne oli järjekordselt väga halb. Bussile ma pääsesin ja ka koduuksest sisse ning otsejoones voodisse ma vajusin. Aga siiski juba paari tunni pärast oli jalgadel ja enam-vähem normaalses olukorras. See jäi ka viimaseks senikogetud haigushooks. Viis aastat on möödunud ilma ühegi probleemita. Tinnitus on muidugi lakkamatu, aga sellele ei pööra ma mingit tähelepanu. Haigushoogudega võrreldes on see nagu sääsetorge rästikuhammustuse kõrval.
Hilisemad otsingutulemused internetis rääkisid sellest, et ägedad haigushood võivad põhjustada tasakaaluelundi tunderakkude e ripsrakkude hävinemise, mis praktiliselt lõpetab tasakaaluelundi töövõime ja sellega kaob ka tema võimalus põhjustada haigushoogusid. Võimalik. Minu jaoks tähendab see siiski seda, et ma võin jälle nautida normaalset elu.
Normaalset? Kas see on ikka normaalne, kui inimene hämaras ei suuda liikuda otsejoones, kui tihe liiklus, riiuliteread suurtes kaubanduskeskustes, liikumine rahvahulgas, lagedad väljakud toovad kaasa tasakaalu nõrgenemise? Üks omapärasemaid kogemusi juhtus talvel, kui sulailm oli moodustanud päikeses helkivad ja sillerdavad vee- ja jääväljad. Pidin kõndima otse päikese suunas. Tumedada päikeseprillid ninal püüdsin valida võimalikult ohutumat teed, sest killustikust kõnniteedel ei olnud jälgegi ja libastumise võimalus oli suur. Kuna päikesevalgus koos peegeldusega oli silmipimestav, ei suutnud ma kinnitada pilku millelegi. Ja otsejoones käimine osutus võimatuks. Ma ei tea (või õigemini oletan), mida arvasid minust minu taga liikuvad inimesed, kes nägid mind taaruvat keset kõnniteed. Esimesel võimalusel püüdsin pääseda varjulisele tänavapoolele. Sama toimub minuga ka pimedas ruumis, kuid õnneks ei ole seal keegi mind nägemas. Nii see paraku on ja ilmselt ka jääb. Aga ikkagi - ma elan ja tulen toime. Ja see ongi tähtis!
Lillekese tahaksin ulatada ka oma abikaasale, kes kõik need aastad on ustavalt minu kõrval seisnud ja mind igati toetanud. Paljudel juhtudel ei saada põdejast aru või ei usuta tema jutte neist kannatustest, mida näiliselt terve inimene peab üle elama.
