Täna puudub valdkonnas ühtne määratlus. Vähemalt meile teadaolevalt ei ole seda keegi valdkonnaüleselt defineerinud. 

Termin „tõendus“ on aga nüüdseks juba ligikaudu 30 aasta vana – kui Sackett ja kolleegid „tõenduspõhise meditsiini“ termini kasutusele võtsid, siis vaevalt oskasid nad ette kujutada, milline pöördeline valdkondadeülene areng sellest algab. (Edovald, 2024) 

👉 Loe ka Triin Edovaldi artiklit “Quo vadis, tõendus?”, mis annab ülevaate tõenduse revolutsiooni neljast lainest ning aitab paremini mõista valdkonna edusamme aga ka kitsaskohti.

Teemas selguse loomisel võib meid eksitada mõiste teaduspõhisus – kerge on tulema mõte, et kui midagi on teaduspõhine, siis on ta ka tõenduspõhine. Teaduspõhisus ja tõenduspõhisus kõlavad sarnaselt, aga neil on erinev rõhuasetus. Mängu tulevad tegelikult veel sõnad teaduspõhine praktika ja tõenduspõhine praktika. 

Kui midagi on teaduspõhine ehk on kooskõlas teaduslike teadmiste ja loogikaga,  siis annab see tuge ka tõenduspõhisusele, kuid ei pruugi veel tähendada, et see oleks teaduspõhise ja/või tõenduspõhise praktikaga kinnitatud. Kui midagi on kinnitatud teaduspõhise praktikaga, siis saab seda oluliselt kindlamana käsitleda osana tõenduspõhise praktika loomisest, kuid viimane mõiste on veel laiem. 

Toetudes Minni Aia artiklile “Tõenduspõhisus hariduses ‒ kellele ja miks?” viitab tõenduspõhisus lihtsustatult öeldes programmile või metoodikale, mis on testitud ja efektiivne. 

👉 Tõenduspõhine praktika on defineeritud kui õpetlik strateegia, sekkumine või õpetamise programm, mille puhul on eksperimentaalse testimise puhul leitud järjekindlalt häid tulemusi. (Aia, 2017) 

Kokkuvõtvalt on oluline mõista, et tõenduspõhine praktika tugineb kombineeritud tõenditele ja nagu mõiste viitab, eeldab see praktika kujundamist ehk teisisõnu soovi ja tahet kontrollida (testida) erineval viisil pakutava koolitusteenuse efektiivsust.

Miks me üldse vajame koolitusvaldkonna tõenduspõhist praktikat? 

Koolitustega tahame toetada täiskasvanud õppijate õppimist ehk teadmiste, oskuste ja hoiakute muutumist, millega tihti soovime luua ka käitumise muutust. Suure osa koolitusvaldkonnast moodustab tööalane koolitus, kus just tööalane professionaalne areng, sh toimetulek muutuva töömaailma nõudmistega, on see, millele loodab tööandja koolitust tellides. Sama kehtib ka vabahariduslikule koolitusele – inimese rahulolu ja parem toimetulek oma igapäevaeluga muutuvas ühiskonnas on see, mida taotleme. Kuidas aga teame, et see, mida koolitusvaldkonnas pakume, viib soovitud eesmärgini ja aitab inimesel ka päriselt oma käitumist muuta? 

Nagu viidatud ülal, tõenduspõhine praktika tuginebki just kombineeritud tõenditele, hõlmates nt teaduslikke uuringuid, professionaalset kogemust, kohalikke andmeid ja konteksti. (Vaata ka allolevat joonist). Ehk siis, mida rohkem keskendume oma töös ka tõenduspõhise praktika edendamisele – püüdes järjepidevalt ka ise organisatsioonina (sh koolitajate, koolitusjuhtidega) veenduda pakutud täiskasvanuõppe tulemuslikkuses – seda kindlamad saame olla, et meie koolitusteenus viib muutusteni ja on efektiivne. Seega on tõenduspõhisusega tegelemine osa koolitusvaldkonna töötajate professionaalsusest ja koolitusvaldkonna kvaliteedikultuuri edendamisest. 

Tõenduspõhise praktika poole püüdlemine on aga kahtlemata aeganõudev ja koolitusorganisatsioonidelt ka lisaressurssi eeldav. Sellest tulenevalt kutsume ka üles valdkondlikule koostööle. Häid edusamme selles ongi tehtud just sotsiaal- ja haridusvaldkonnas, kus on loodud tõenduse standardeid (Blueprints’ Standards of Evidence) ehk kriteeriumi, millega kontrollida, kuidas on andmed saadud ja kas need on piisavad. Loodud on ka andmebaase, mis koondavad info tõenduspõhiste programmide/sekkumiste kohta. Meile teadaolevalt koolitusvaldkonnas selliseid andmebaase ei ole.