Rahvamaja hoone oli 19 sajandil karjamõisa pullilaut, mis lagunes varemeteks. 1935. aastal pöördusid kohalikud aktivistid Elmar Harju eestvedamisel peaminister Kaarel Eenpalu poole, et saada toetust seltsimaja remondiks. Ja saadigi 3000.- .
Pärast remonti hakkasid koos käima näitering, orkester, lauluring, raamatukogu, spordiselts.
1936 -1937 toimus koolitöö rahvamajas.
Teise korruse juurdeehitus tehti 1955. - 1958. aastal.
Kolhoosi ajal asus majas kontor.
1999. aastal müüdi hoone eraomandisse, pärast seda toimusid üksikud üritused.
2011. aastal ostis Krabi külaselts rahvamaja ja alustas projektide toel renoveerimist. Rahastajateks PRIA, LEADER ja EAS.
Raamatokogu asus trepist üles teisel korrusel vasakul pool tagumises otsas. Raamatukoguhoidja oli Mai. Väga ilus ja soe inimene. Raamatukogus käis palju inimesi kes olid huvitunud lugemsest. tublimaid lugejaid tunnustati aukirja ja maiustusega
Saaliosas näidati kinosi, teisipäeviti ja reedeti. Reedesel päeval näidati file 2-korda.
Päevasel ajal lastele ja õhtu poole suurtele.
Kino pilet maksis vastavalt 5 kopikat ja 20 kopikat. Saalis toimusid kõik peod: Kevadpeod, Nääripeod, Lõikuspeod
Kui sovhoosid lahutati siis kolis rahvamajja kevadkolhoos. Sealsetest ruumidesti tehti Kolhoosi ruumid
Mäletab seda, et kolhoosi ajal oli rahvamajas teisel korrusel kontor, esimeses ruumis maksti töötasusi, tagapool asus arstikabinet. Kui arstikabinet ära koliti, tehti sinna kontor-kontoritöötajatele. Alumisel korrusel tagumise ukse juures oli kolhoosi direktori kabinet. Kino näidati saalis. Saali peeti Nääripidusi, mis olid väga rahvarohked. Pidude ajal avavalsi esitasid raamatukoguhoidja Mai ja tema mees Mati.
Mälestusi on mul väga palju. Ma olen selle majaga nii palju seostes olnud, juba põhikooli päevilt, edasi tehnikumis, kui krabil bändi tegime ``EVJAT`` Eve Kanger, Vambola Jõgi, Jaan Kasak, Aili(alviine) Lepp, Tõnu tuvikene. Siis oli Madis Kõiv juhataja. Sis jäi maja seisma ja 1981, kui mul Marko oli väga haige, ei lubatud lasteada proovidagi, siis mai Ploomi õhtustel, et tööstaaz ei katkeks, asusin rahvamajja juhatajana tööle. Käisin koolitusi läbi ja hakkasime tegutsema, nii et saime mõneks ajaks kultuurimaja nime. Tookord käis see nimetus tegevuse kaudu. Meile endale meeldis rahvamaja rohkem ja millalgi saigi ikka rahvamaja. Ehk oli siis Piret või Arved juhatajaks.
Krabi kandi rahva elu ei ole olnud kerge, nagu ei ole maarahva elu kerge olnud eestimaal mitte kunagi. Ometi on maainimene lubanud endale meelelahutust raske töö kõrvalt nii meie esivanemate ajal , praegu ja küllap mingi määral ka tulevikus.Aja jõe vool on viinud igaviku radadele, need mehed-naised , kes krabil on isetegevusele läb ikrabi rahvamajas laulnud, estraadi-ja näidendeid mänginunud, võimelnud, tantsinud, kinos käinud
Kuuldavasti tegutses krabi rahvamaja(kunagise mõisa pullilauda hoones) juba ammu enne põllumajanduse kollektiviseerimist. Rohkem oli selles maja tegsevust aasstast 1965-1976 see on piiri sovhoosi ajal, siis oli peale raamatukogu ja rahvamaja kontori ruume ´´elu kees nagu laeva köögis´´.
Rahvamaja juhatajad vahetusid (Hans, Vella, Silvi ...nime ei mäleta jne) kino näitas alati Volli.Laulukoris( August ja muusikaõpetaja krabi koolist) käisid laulmas mehed-naised hõbesaarest piirisillani. Küll jala ja hobusega, ning lahtise veoauto kastis( Roosi, Ilga, Helju,Salme, Leida, Jaan, Kalju, Eduard jt). EStraadi palasi oskas kirjutada väga mõnusaid ja mängis ise kaasa õpetaja krabi koolist. Krabi rahvamajas on laulnud Toivi Nikopensius kui Uno Loop,Nii Artur Rinne kui ansambel ´´Justament´´ . Rahvamajas on isegi viidud läbi Peotantsu kursused (1958).
Rahvarohked on olnud peod nääride, naistepäeva ja lõikuspidude ajal.
Fotoalbumid on tunnistajaks ja jäävadki kõike tulevikus meenutama. Aga aeg ei too tagasi ei olematuks muutnunud talusid ega inimesi kes on seotud rahvamajaga.
Krabi rahvamaja on nüüd restaureeritud kujul saanud uue elu ja siin on loota, et meelelahutuse ajad tulevad tagasi kui vaid rahval eluisu jagub.
Minu esimesed mälestused pärinevad varasest lapsepõlvest. Ma ise veel koolis ei käinud, aga kooli jõulupeod (tol ajal küll nääripeod) ja kevadpeod toimusid alati rahvamajas. Sinna tuli ka külarahvas kokku, vaatama kuidas lapsed näitemängu tegid, laulsid ja tantsisid. Esimene mälestus sellisest koolipeost oli just seoses ühe näidendiga, kus keegi osatäitjatest oli ootamatult haigeks jäänud ja tema ema asendas teda. Luges muidugi oma teksti paberi pealt maha, aga ega etendus seepärast tegemata ei jäänud.
Ka oli tol ajal rahvamajas kaks korda nädalas kino, teisipäeviti ja reedeti. Päevas oli kaks seanssi, päeval kell 15.00 algas lastefilm ja õhtul kell 21.00 täiskasvanutele. Õhtuti näidati tavaliselt kaks filmi jutti. Minu kooliajal elas nn. uute majade juures suhteliselt palju lapsi. Kinopäevadel kogunesime tükk aega enne filmi maja juurde võrkpalli mängima (selle maja juures, kus su vanaema elab, oli võrguplats tol ajal). Täiskasvanud tulid ka, valiti võistkonnad ja mängiti mõnuga võrkpalli. Edasi mindi kollektiivselt kinno, hoolimata sellest, mis film parasjagu jooksis. Kinopilet oli odav ja kinos käidi rohkem seltskonna pärast. Seal loodi suhteid ja lõpetati jne. Külarahval oli ka põnev vaadata, kes kellega kinno läks ja kes kelle pärast koju saatis J Kuna kinoõhtu venis ikka pikale, siis oli juba teada, et järgmisel hommikul ootas kõiki õpilasi visiit direktori kabinetti. Teemaks ikka see, et alaealised tohtisid ilma täiskasvanud saatjata väljas olla kella 23-ni suvel ja kella 22-ni talvel. Eks me kõik ikka väitsime, et käisime kinos koos vanematega (mõned käisidki), aga üldjuhul sellest suuremat skandaali ei tehtud ka.
Muidugi olid suureks elamuseks koolipeod. Hoopis teine, pidulikum tunne on minna jõulu- või kevadpeole rahvamajja, kui teha see asi ära koolimaja saalis. Minu kooliajal toodi igaks peoks välja näitemäng, lisaks veel muud etteasted. Näitemängudes pidin ma alati mängima peaosa, igasuguseid printsesse, lumehelbekesi, kuningannasid jms, sest mul olid pikad juuksed ja mul jäi tekst hästi pähe. Oi, kuidas ma seda vihkasin! Teised said peale tunde koju minna, aga meie pidime proove tegema. Aga siis, kui proove hakati tegema rahvamajas, läks asi juba palju lõbusamaks. Ja kui peoõhtu kätte
jõudis, siis oli täitsa mõnus tunne juba. Kui eeskava sai tehtud, siis tuli lavale ansambel ja algas tantsuõhtu. Ehkki ansamblis mängisid kõik kohalikud külamehed, keda iga päev näha sai, olid nad laval ikkagi hoopis teistmoodi. Ja elus muusika saatel tantsimine on ka hoopis teine tera. Diskosid tehti tol ajal ka, aga see oli hoopis teistmoodi pidu. Ja see mõnus hõng, mis oli rahvamajas, kui sinna sisse astusid! Külmal ajal see soojus, mis õhkas tulikuumaks köetud ahjudest! Soojal ajal see lihtsalt mõnus ja hubane tunne. See oli kuidagi eriline!
Ansamblist. Kohalikud külamehed otsustasid hakata bändi tegema, eestvedajaks tolleaegne rahvamaja juhataja, Hainase Arved. Aasta siis oli 1987. Nii mõnedki olid juba kooliajal ka bändi teinud, aga enamus olid iseõppijad. Andekad poisid lihtsalt. Üldiselt oligi kombeks teha kord kuus tantsupidu, laval ikka oma ansambel ja pidu läks üldjuhul täissaalile. Aastal 1992 tuli poistel geniaalne idee mindki punti kutsuda Ja Oi mul oli hea meel! Laulnud olin kooliajal ka, aga bänd on hoopis midagi muud. Proove tehti paar korda nädalas, mängiti oma küla rahvale ja käidi ka väljaspool. Eks neis proovides sai ka omajagu nalja, aga need mälestused ei kannata trükimusta.
Rahvamajas tegutsesid ka muud ringid. Ise hakkasin 1995 juhendama aeroobika ja showtantsuringi. „Aeroobitsemas“ käisid algul täiskasvanud ka, kuid neil sai isu otsa. Noored käisid mõnuga tantsimas. Algselt oli plaanitud 1 trenniaeg 2 korda nädalas, kuid kuna huvilisi oli palju, siis tuli nad jagada 2 rühma. Nii tuligi kokku 2 trennitundi 2 korda nädalas. Peale selle tegutsesid ka rahvatantsurühm ja näitering, muid ei tule hetkel meelde. Mingil ajal (aastal 1989 vist) toimusid rahvamajas ka peotantsukursused.
Ma ei mäleta täpselt, mis aastal, aga Varstu vallal tuli „geniaalne“ idee, et valda pole kahte rahvamaja vaja ja Krabi rahvamaja ülalpidamine on mõtetu kulutus. Meie rahvamajas olid tookord palgal kütja-koristaja ja juhataja. Otsustati Krabi rahvamaja likvideerida, ehkki seal tegevus toimus, ja suunata kõik ringide tegevus ja pidude korraldamine Varstu kultuurikeskusse. Mina sain sellest teada tagantjärele, kui raamatukogus (mis asus tollal juba koolimajas) otsust lugesin. Püüdsin veel vaielda sel teemal, kuid tookordne abivallavanem käratas seepeale: „Otsus on juba tehtud, vaielda pole siin midagi!“ No ajas ikka tigedaks küll! Krabi rahvas pole kunagi Varstuga mingit sidet tundnud, ammugi ei minda sinna proove tegema ega pidusse. Samuti ei sobi peopidamise kohaks koolimaja. Tunduski, et nüüd jääb meie külas kultuurielu soiku. Ometi sündis just tol ajal Krabi külateater ja ka teised ringid jätkasid tegutsemist, kes kus. Teatriga saime aastal 2000 veel proove rahvamajas teha (hoone oli veel valla oma), hiljem juba selle hoone ära ostnud Andrus Ploomi loal. Õnneks on nüüd rahvamajale elu jälle sisse puhutud!
Rahvamajas tegutsesid eri aegadel ka raamatukogu, velskripunkt ja kolhoosi kontor. Asja oli sinna pidevalt, ühel või teisel põhjusel. Aga mäletan seda, et sinna majja oli alati hea tulla!
Minu mälestused on aastatest 1980-2011