Hej venner! Kätte on jõudnud oktoober ning esimene kooli vaheaeg on kohe-kohe algamas. See tähendab paljudele Taani gümnasistidele klassireisi välismaale – nii ka meile.

Veetsime viimase nädala enne sügisvaheaja algust klassiga Edinburghis sealset elu ja melu avastamas. Peamiselt tehakse seda siiski sotsiaalsetel eesmärkidel.

Siin on teile väike reisipäevik ja vaheldus Taanist :)

1.      Päev – SÕIDAME

Alustasime oma reisi kell viis hommikul kodulinna raudteejaamast. Plaan oli sõita Aalborgi, teha väike hommikusöögipaus ja siis Kopenhaageni poole edasi sõita. Meie lend oli alles pärastlõunal. Nagu iga suurema ettevõtmisega, pidi midagi ikka valesti minema. Nimelt olime oma hommikust pausi lõpetamas kui rongi Kopenhaagenisse pidevalt minuti võrra edasi lükati. Väljumine oli edasi lükkunud juba pea veerand tundi, kuni lõpuks ilmus tabloole teade, et too rong ei lähe pealinna, vaid hoopis Aarhusi, mis jääb vaid esimesele kolmandikule teekonnast.

Pole hullu, meil on aega. Lõpuks nõudis kohalejõudmine vaid nelja rongiga pea kaheksa tundi sõitmist. Ehk ei pea mainima, kui väsinud me kõik olime. Ennast tundes ei hakanud ma magamist isegi kaaluma. Kõigile, kes autos, rongis või lennukis magada suudavad: „Olen siiralt kade, õpetage mulle ka.“

Edinburghi jõudsime kella nelja paiku. Väike jalutuskäik linna peal, õhtusöök lähimas KFC´s ja hotelli tuttu.

2.      Päev – surnuaiad, jumalateenistus ja karaoke

Iga päev oli sarnase ülesehitusega – hommikul teeme midagi klassiga, käime ja uudistame koos ning õhtul on vabad käed.  

Teise päeva plaan oli külastada paari surnuaeda, kirikut, muuseumi ja võtta osa jumalateenistusest. Kuna olen endiselt tsipa tõbine, ei suutnud ma öösel väga magada ja veetsin ka teise päeva (üllatavalt kombel jumalateenistus äratas üles) zombina.

Edinburgh on tõesti lummav koht, üldse ei imesta, miks nii paljud filmid just seal üles võetud on („Fast & Furious 9“, „Infinity War“ jne). Samuti on Harry Potter paljutki linnaga seotud ning sel põhjusel on Edinburgh otsast otsani täis selle teemalisi poode ja muuseume.

Pärast kirikus käiku (mis oli üllataval kombel päris huvitav ja meenutas rohkem kontserti) seadsime sammud karaokebaari poole. Baar on muidugi liialdatud. Rentisime tunnikeseks privaatse ruumi kõigi vajalike tulede-viledega ning karjusime (sest laulmiseks seda nimetada ei saa) tuju lakke ja hääled ära.

3.      Päev – teeme linnaelust pausi ja lähme loodusesse

Kolmandal päeval käisime giidiga looduses. Tegime neli peatust: The Kelpies, Loch Lomond, Stirling Castle ja LEHMAD!!

Kelpie on šoti legendide järgi kujumuutev vetevaim, kes maismaal enamasti valge või halli hobuse kuju võtab. Nad võivad ilmuda ka noore ilusa neiuna. Nende peamine eesmärk on inimesi endaga vette, kindlasse surma meelitada… ehk siis nagu meie näkid.

Loch Lomond on üks paljudest mageveejärvedest Ühendkuningriikides ning Suurbritannias pindalalt suurim.

Stirling Castle – üks suurimaid ja ajalooliselt olulisemaid ehitisi Šotimaal. Loss on pärit 15.-16. sajandist ning oli enne Inglismaaga ühinemist peamiseks kuninglikuks residentsiks. Paljud Šoti kuningad ja kuningannad (k.a kuninganna Mary) on just seal kroonitud. Täna tegutseb loss muuseumina.

Ja lõpetuseks käisime kohustuslikus korras kurikuulsaid mägiveiseid külastamas. Väidetavalt on nad peamiseks põhjuseks, miks üldse Šotimaale reisitakse.

Need väikesekasvulised, pika tiheda karvastiku ja suurte sarvedega loomad on hästi kohanenud eluga karmides tingimustes. Fun fact: nende söödavajadus temperatuuri langemisel kuni -27,8 kraadini ei suurene. Paljude teiste veiste tarbimine suureneb aga juba 0 kraadi juures. Seetõttu on ka mägisveise liha lahjem kui veise oma. Kuigi mägiveised on kasvanud põhjapoolsetes piirkandades, kohanevad nad hästi ka lõunas, kuigi soojas kliimas on nende karvkate hõredam. Neid kasvatatakse edukalt USAs, Austraaliaas, Uus-Meremaal, Skandinaavias ja ka Eestis.

(kohe näha, mis reisi juures kõige rohkem elevust tekitas)

4.      Päev – VIIMANEEE

Viimasel (täispikal) päeval mängisime mägironijaid ning ronisime mitte küll mäe, kuid künka tippu. Iidse vulkaani loominguna tekkinud Arthur´s Seat asub Edinburghi vanalinnast vaid jalutuskäigu kaugusel ning on 251 meetrit kõrge. Olgem ausad, üles saamine nägi poole lihtsam välja, kui see seda tegelikult oli, kuid vaade ei lasknud endas pettuda.

Kui olime lõpuks üles ja siis jäle alla lõõtsutanud, käisime sipsti ühest muusikamuuseumist läbi. Peale seda oli jälle vaba kava. Plaanis oli viimase õhtu puhul klassiga kõik koos õhtust süüa. Kõhud täis ja meel hea, seadsime sammud jälle linna poole. Nagu eelnevalt mainitud on Edinburgis üles võetud nii mõnigi tuntud film. Läksime võttepaiku otsima. Hotelli tagasi jõudes lubati mulle elevusega Taani kultuuri tutvustada. Programmis oli mingisugune animeeritud multifilm. Kõik oli puhtas taani keeles, kuid õnneks või kahjuks sain üsna palju aru. Ei hakka valetama – veider oli.

5.      Päev – kojusõit

Viienda päevaga saigi meie väike sotsiaalne eksperiment läbi ning tuli jälle asjad pakkida ja teele asuda. Enne minekut tegime veel korra Greyfriars Bobby´le pai.

Kes ei tea, siis Bobby oli 19. sajandil elanud terjer, kes kuulus kohalikule politseinikule. Peale omaniku surma veetis koerake veel 14 aastat oma lahkunud sõbra haual istudes. Nüüdseks on Bobby maetud omanikuga samasse surnuaeda täitsa oma monumendiga ja puha.

Lennujaama jõudsime kella kaheteistkümne paiku. Lend oli kell 15.10. Ja millal koju jõudsime? Laupäeva öösel kell kaks.

Kokkuvõttes jäin reisiga väga-väga rahule. Olin varem Šotimaal käinud, kuid piisavalt ammu, et sellest mitte midagi mäletada. Reis sinna ja tagasi oli natuke liig, kuid pole hullu, elasime üle. Olen tohutult õnnelik, et just inglise keelt kõnelevas riigis käisime. Tohutult veider oli tänaval ringi käia ja aru saada, mis ümberringi toimub. Omamoodi puhkus.

Tusind tak til 2.b for denne fantastiske tur!

Heihopsti! Möödunud on juba kaks kuud päevast, mil mu tald viimati kodumaa pinda puudutas ning umbes kuu kolimisest. Mu eluke on siin juba täitsa paika loksunud, kuid endiselt on veel palju teha ja näha.

Ühe kohustusliku tegevuse oma bucket listist saan aga küll maha tõmmata – rattasõidu. Ja ma mõtlen seda kui peamist transpordiviisi. Nagu ütles hiina filosoof Kong Fuzi: „Kuhu iganes sa tahad minna, mine rattaga.“ Taanlased, nagu ka teised kesk-euroopa rahvad, eelistavad jalgratast liiklusvahendina üle kõige ning kogu liiklus on selle peale üles ehitatud. Tallinnas olen vaid korra rattaga liigelnud ja ausalt öeldes on mu elu mulle liiga kallis, et ma seda test korda teha tahaks. Siin on aga kõik tohutult viisakas ja turvaline ning vahepeal tekib tunne, et mina olen see sõge korrarikkuja, kes ei tea, kuidas käituda.

Eelmisel nädalavahetusel oli meil järjekordne YFU üritus – sel korral siis juba kõigi võppidega Jüütimaal. Kokkusaamine toimus aga täitsa-täitsa lõunas, mis minu jaoks tähendas küll kokku üheksat tundi sõitu, kuid oli seda 100% VÄÄRT. Tohutult tore oli vanu uusi sõpru näha. Rääkisime, kuidas meil seni läinud on, milliste väljakutsetega oleme pidanud silmitsi seisma ja mida saaksime veel paremini teha. Novembris oleme juba jälle kõik koos tagasi majakeses, kus oma aastat alustasime.

Mida veel tehtud-nähtud? Ei noh peoraportid jätkuvad. Eelmisel reedel käisin veel ühel klassipeol. See võõras keel suudab need üritused alati pisut keeruliseks teha, kuid pole hullu, küll varem või hiljem tuleb päev, mil kõigest aru saan. Ka Taani koolis on suureks traditsiooniks pidutsemine. Kõige populaarsem neist on teemapidu Thule, mida peetakse neli korda õppeaasta jooksul ning sel reedel selle aasta esimest korda. Teemaks olid piraadid ja pidu oli mega.

Mainisin varem, et käisin võrkpallitrennis, kuid tahaksin veel sulgpallis kätt proovida. Sellega olen jõudnud nüüd nii kaugele, et sulgpallis käisin ära ja ausalt öeldes tagasi väga ei kipu. Ei ole minu tassike teed. Võrkpallis aga käisime juba esimesel koolidevahelisel võistlusel. Kokku võttis mõõtu neli Põhja-Jüütimaa gümnaasiumit. Mängisime neli mängu ja kaotasime absoluutselt kõik, kuid pole hullu, lõbus oli ikka. Ja mis peamine – koolist sai vabaks:)

Kohustuslikus keeleuudised: saan juba täitsa adekvaatselt palju aru. Natuke piinlik on tõdeda, et saan selle kahe kuuga taani keelest rohkem aru kui vene keelest nelja aastaga. Ka väikeõest hakkan aru saama. Ega ta väga millestki muust kui Käpapatrullist ja toidust ei räägi. Palusin klassikaaslastel minuga rohkem taani keeles suhelda ning väga loodan, et sellest on kasu. Kooli poolt sain ka lisakursuse taani keelt, mis on nüüd siiralt öeldes natuke igav. Kuid noh… mööda külge ka alla ei jookse.

Nuputasin ka vahepeal välja, miks öeldakse, et taanlastega on raske sõprust sobitada. Tuleb välja, et hygge pole piisavalt hyggelig, kui seltskonnas on võõrad. Aga mida see hygge üldse endast kujutab?

Tegemist on norra päritolu sõnaga, mille eestikeelne tähendus võiks olla heaolu, kuid taanlastele tähendab midagi palju enamat. Inglise keeles võiks olla hygge termin coziness või having a cozy time. Küll aga pole see ka päris õige. Hygge on lõõgastumise, heaolu, lähedaste seltskonna ja soojuse tunne, midagi mida täpselt ei ole võimalik kirjeldada, kuid mida saab tunda. Küünlad, soe valgustus, küpsetised, kakao ja villased sokid on kõik tähtsad hygge komponendid. Kusjuures taanlased põletavad rohkem küünlaid, kui ükski teine euroopa rahvas. Keskmiselt kuus kilo vaha aastas, mis on umbes kaks korda rohkem, kui teise koha omanikud austerlased (3,16kg aastas).

Avastamiseni!

Noniinonii olen saanud teravaid etteheiteid, et mu eelmised blogipostitused on liialt lühikesed. Eks proovime seda viga nüüd parandada (Diego, ole nüüd õnnelik).

Pisut hirmus on juba. Ma ei tea kas asi on ajavahes, aga siin tundub aeg kuidagi teisiti mööduvat. Hetkel on küll tunne, et aasta saab nüüd kohekohe läbi.

Olen praegu missioonil leida after school hobby. Hetkel käin esmaspäeviti ja kolmapäeviti peale kooli klassiõdedega muusikaklassis tinistamas lootusega kevadel esineda. Eks aeg näitab, mis sellest saab. Käisin ka esimest korda võrkpallitrennis. See oli täitsa tore, kuid tahaksin veel sulgpallis kätt proovida, enne kui otsustan. Päris naljakas on mängida tiimis, kui ainus, millest aru saad on sinu enda nimi.

Kolmapäeval toimus ka esimene piirkonnapõhine YFU üritus. Põhja-Jüütimaal on sel aastal vaid kaks õpilast (mina ja Fernando Tšiilist), seega väga palju meid seal ei olnud. Vaid meie kaks, meie vahetuspered ja paar vabatahtlikku. Üks Fernando vahetusvendadest on ka minu kontaktisik, mis on väga tore kokkusattumus. Ma ei ole veel täpselt aru saanud, milleks neid väikseid piirkondade kohtumisi tehakse, kuid õhtusest bowlingu tiirust ära ka ei ütleks. Olgu mainitud, et ma ei ole viimasest korrast grammigi arenenud ning endiselt lõpetasin viimastest esimesena. Aga pole hullu, eesti keele veidrused tõmbasid rohkem tähelepanu. Nägin kurja vaeva seletamisega ,et sõnad jäääär, laoõueaiauuendamine ja kuulilennuteetunneliluuk on päriselt olemas ja mitte pelgalt minu lennukas fantaasia.

Nädalavahetusel sain rõõmu tunda ka killukesest Taani suurest kultuurist – pidutsemisest. Klassivenna pool sai reedel maha peetud üks väiksemat sorti (minu andmetel oli meid umbes viieteistkümne kanti) „klassi“pidu. Nime ja nägupidi teadsin juba kõiki, seega üübersuurt ärevust ei olnud. Küll aga oli peas mõte „issand, ma olen ju ainus veidrik, kes taani keelega sinasõber ei ole“. Arvan, et praegu vajab suhtlemine kõigilt osapooltelt ekstra pingutust. Täitsa mõistan, et suur kiusatus on vestelda oma ema keeles, eriti kui seltskonnas kõik peale ühe tulnuka seda unepealt mõistavad. Muretsemiseks polnud aga põhjust ning õnneks lage vahtides õhtut mööda saatma ei pidanud. Sain ilusti jutusoonele ja minu suureks rõõmuks ka inimestega, kellega ma seni eriti mõtteid vahetanud ei ole. Eestist kaasa toodud šokolaadid olid samuti tõmbenumbriks ning kuhu „Anneke“ peale avamist kadus? – Ei tea, pole näinud.

Järgmisel päeva õhtul oli plaanis uuesti (peaaegu et sama) seltskond kokku ajada ja eelmist õhtut korrata – seekord siis klassiõe juures. Mina ja kaks teist tüdrukut olime kutsutud pisut varem, et saaksime end koos valmis panna ja õhtust süüa. Puhtalt minu pärast serveeriti väidetavalt midagi tohutult traditsioonilist ning õhtusöögilauda silmitsedes tulid jõulud mõttesse. Kartul, liha, kaste, salat ja kõik muu kohustuslik oli ilusti olemas. Väga-väga maitsev oli. Taani köök ei erine väga Eesti omast, kuid miski maitseb teistmoodi ja seda iga roa juures. Ma ei oska öelda mis see on, kuid meie kartulid ja liha ei ole sama, mis nende kartulid ja liha. Kumb on parem, jätan igaks juhuks saladuseks.

Ülejäänud kamp hakkas kohale ilmuma umbes kaheksa paiku. Kui muidu on taanlastel kombeks väga täpsed olla ja kellaajast kinni pidada, siis nädalavahetustel on see osa identiteedist täitsa ununenud. Kui kutsel on peo alguseks märgitud 19.00, siis heal juhul saabuvad esimesed külalised neljakümneminutilise hilinemisega. Kui väga veab, on kogu seltskond kahe tunni pärast koos. Tol õhtul olin eelmisest juba piisavalt väsinud ning keelebarjäär hakkas vaikselt närvidele käima. Seega kui minult küsida, õnnestus reedene üritus paremini.

Kuna mu klassiõde elab kaugel ja omadega ühele poole saime alles kella nelja paiku, jäin ööseks tema juurde. Järgmisel päeval oli plaanis Fernandoga kokku saada ja tema hostvenna jalgpallimängu vaadata. Kohtumine toimus mu kodulinnas seega sobis see mulle väga hästi. Küll aga algas see piisavalt vara, et mitte magada rohkem kui 4-5 tundi. Mängust nii palju, et väravavahist hostvend, kelle pärast me sina läksime, sai teisel poolajal punase kaardi… ja rohkem me sellest ei räägi.

Kõikide koosviibimiste ja unetute ööde kõrvale pidi veel mahtuma aega pakkimiseks. Kõigile, kes kolimist mainides südari saanud on: ärge muretsege, perega läheb kõik hästi ja jään endiselt samasse linna. Mu vahetusema on ammu tahtnud kolida ja nüüd jõudis see aeg kätte. Kolisime linnakese keskelt kõige lõunapoolsemasse piirkonda. Siiani on see olnud paras kaos ja peavalu, kuid pole hullu, saame hakkama. Mu hostpere on varemgi kolinud, kuid erinevalt eelmistest kordadest, polnud sel korral lähedastest kedagi appi paluda. Pidime kasutama kolimisfirma abi, mis oli omaette tsirkus. Lõppes see sellega, et mässasime veel esmaspäeva hilisõhtul uues kodus mööbli kallal ning öö veetsime hostvanaema juures, kes elab poole tunni kaugusel mu kodulinnast. Nüüdseks olen juba täitsa zombistunud - õnneks saab koolis magada.

Keele poolest hakkan juba väikest arengut märkama. Ei, ma ei räägi veel, kuid olen hakanud rohkem mõistma ja ei vaja enam kõige jaoks tõlget. Esialgne „lemmiklooma“ tunne on vaikselt leebuma hakanud. Mõned päevad on tõesti sellised, kus olen väsinud ja vahingi lage, kuid ka see on okei. Panime hostemaga kuupäeva paika: alates esimesest detsembrist räägime vaid taani keelt. Paras väljakutse, kuid väga loodan, et mitte võimatu. Reede õhtul sain klassikaaslastele oma taani keele oskuseid demonstreerida. Nad küsisid, et kas ma keelt õpin ja kui palju ma juba tean. Vastuseks rääkisin pika ennast tutvustava teksti maha, mille üle üsnagi üllatunud oldi. Ma ei ole nende kuuldes veel väga taani keelt harrastanud ning paljud neist arvasid, et ma ei tea sõnagi. Võin öelda, et tol hetkel olin enda üle uhke.

Veel huvitavaid tähelepanekuid: taanlased teevad nii palju tööd arvutis, et käekirja ei ole võimalik enam lugeda. Vahel mõtlen, kas nad ise ka teavad, mida nad just üles kirjutasid. Tahaksin väga tunnis tahvlile kirjutatu maha kopeerida ja pärast kodus tõlkida aga see ei ole lihtsalt võimalik. Minu teada peaksime me sama tähestikku kasutama?

Igatsen ka juba midagi? ISSAND JUMAL oma emakeele rääkimist. Kirjutan jõuluvanale ja palun eesti keelt kõnelevat papagoid. Saunast ja soojast lõunasöögist näen ka vahel und.

Kuigi Eesti ja Taani on küllaltki sarnased, leidub siiski omajagu erinevusi, mis teeb Eestist Eesti ja Taanist Taani. Käitumisharjumused ja normid küll paljutki kattuvad, kuid siin olles on see kodune mugavus ja teadmine, mida ma teen, miks ma teen ning kuidas ma teen veel pisut puudulik. Olen endiselt natuke tulnukas, kuid ma luban, et see muutub peagi!

Kirjutamiseni