Halløj! Kevad on saabumas ning mina olen jälle oma blogikese unarusse jätnud. Püüan kaotatud aja tasa teha ja viimasele paarile kuule ülevaadet anda.

Minu uueaasta lubadus oli vahetusperega vaid kohalikus keeles rääkida ning siiani läheb sellega suurepäraselt. Inglise keelt kasutame vaid viimases hädas, kuid selliseid situatsioone pole enam ammu ette tulnud. Ikka on keeruline ja takerdun palju, kuid danglish´is olen juba kõva käpp. Sõpradega on pisut keerulisem, sest kõik tahavad miskipärast kangesti inglise keelt harjutada. „Ma vahel unustan, et taani keel ei ole su emakeel,“ ütles kord üks mu siinsetest siinsetest sõpradest.

Jaanuari alguses sai ka aia- ja grillihooaeg pidulikult avatud. See oli üks neist vähestest päevadest, kui taevast midagi alla ei sadanud ning väljas oli suisa neli kraadi sooja – milline troopika. „Sööks täna õues!“ alustas mu vahetusema koju jõudes jutuga, ülejäänud pere entusiasmi küll ei jaganud, kuid kuidagimoodi lõpetasime ikka jaanuari esimesel nädalal õues pitsat süües. Lõpuks ei olnudki nii hull, üsna hygge.

Pitsa on samuti üks neist paljudest asjadest, mille juures Taani end üllatanud on. Ma ei oleks arvanud, et Põhjamaades seda nii palju tarbitakse, sama käib pasta kohta. Minu elevus potis podisevaid kartuleid nähes on peres juba naljaks muutumas.

Veebruaris avanes mul võimalus minna perega Norra suusatama. Viimane kord kui mägedes suusatasin oli nii umbes kümme aastat tagasi. Mingisugust maagilist arengut imelikul kombel selle aja jooksul toimunud ei olnud. Nii nagu eelmisel korralgi, alustasin kõige laugemal künkal koos viie-kuue aastaste kaaspusijatega, ajasin peaaegu lapse alla ja võtsin rohkem kui ühe korra oma host nõbu rajalt maha. Viimased päevad enam nii piinlikult ei kulgenud, kuid järgmine kord proovime paremini (aastal 2035 siis).

Nädal enne iseseisvuspäeva oli host isal sünnipäev ning mulle oli antud koogi ülesanne. Kodunt oli saadetud pakk kama ja Vana Tallinnat, millega eksperimenteerides sai valmis eestipärane panna cotta. Mulle väga maitses ja tulevikus võtan kindlasti veel plaani, perele aga… ütleme nii, et midagi järele ei jäetud, kuid lihtsalt see vaesekestel ka ei tulnud. Vabariigi aastapäevaks tegin kirjut koera, sellega läks vähe paremini, kuid skeptilised pilgud ei jäänud ka kuhugi. Tagasisideks sain vaid kommentaari host vennalt: „Küll sealt Eestist tuleb ikka veidrat toitu.“ Rohkem ei ole ma neile Eesti kööki tutvustada julgenud.

Viimaste kuude tipphetk oli aga too päev, mil sain esimest korda oma kuueteistkümne aasta jooksul jäätiseautole järele joosta.

Hej venner! Veel viimased pingutused enne uue aastaga alustamist ning teha-näha on veel küll ja rohkemgi. Alustasin mõned nädalad tagasi Mariagerfjord Gymnasiumis ning saabumisest senimaani olen enamjaolt tegelenud olukorraga tutvumise ja ümbruse avastamisega. Siiamaani on läinud suurepäraselt. Mulle tohutult sümpatiseerib mu uus kodulinn oma vanade kollaste majade, munakivisillutise ja künkliku maastikuga. Uus kool ja inimesed tunduvad ka väga armsad, perest rääkimata.

Käes on aasta oodatuim aeg – hygge tippaeg – jõuluaeg. Kui varasemalt kirjutasin, et jõulud „algasid“ meil juba oktoobris, siis nüüd on and päriselt käes. Jõuluõhtu on veel pidamata ning kool veel kestab, kuid juba siiani ei ole ma nii suurejooneliselt pühi ette võtnud. Kuidas taanlased aga jõule peavad?

Kui kohalikelt küsida „Millal sinu jaoks jõulud algavad?“ vastatakse alati pisut erinevalt, kuid jõutakse ikka ja jälle samasse punkti „1. detsembril,“ ja jätkatakse „aga jõululaule hakkan kuulama 1-2 nädalat varem, et meeleolu luua.“

Esimesest detsembrist alates jõuluõhtuni vaadatakse iga päev üht paljudest jõulukalendri telesarjadest. Iga päev tuleb välja lühike osa kogu sarjast ning erinevaid sarju on seinast seina. Meie pere puhul on selleks vana klassika „The Julekalender“, kus seitset osa täidab vaid kolm näitlejat ning kogu lugu kantakse ette veidras inglise-taani keele segus. Eriti aru ei saa, kuid nalja saab siiski.

Päkapikud siinmail igapäevaselt ei käi, nii nagu meil. Küll aga saab igal advendil avada ühe väikese paki. Sel aastal langes esimene advent kokku esimese detsembrikuu päevaga. Valmistasime jõuludekoratsioone, sõime æbleskiver´it (midagi ümmarguse pannkoogilaadset) ja avasime pakikesi – ehk siis väga hyggelig. Ka advendikalendrid on tohutult populaarsed. Meie peres on isegi koeral isiklik kalender.

Jõulupuu tuuakse tuppa küllaltki hilja – vaid paar päeva enne jõuluõhtut. Ehitakse küünalde ning otseloomulikult riigilippudega.

Jõuluõhtul tantsitakse laulu saatel ümber puu, pakke avatakse ükshaaval kõik koos ja luuletuste lugemist siinmail ei tunnistata.

Kuidas aga mul läheb? Lühidalt – suurepäraselt. Veidi pikemalt – vägagi hästi:) Keel hakkab juba tulema ning iga päev kuuleb kodus inglise keelt aina vähem. Samuti kohtusin oma puhkuselt tagasitulnud vahetusõega.

Glædelig jul og godt nytår!

Hej, venner! Alustuseks paluksin vabandust, et üle kuu aja midagi kirjutanud ei ole. Tegemist on olnud küll ja veel ning lihtsalt ei ole mahti olnud seda blogi kirjutada. Aga parem hilja kui mitte kunagi, eksole:)

Peale klassireisi Edinburghi algas kohe esimene koolivaheaeg, mis muidugimõista tähendas, et tuleb kõik vahetusõpilastest sõpsikud kokku koguda ja koos midagi toredat teha. Mõeldud – tehtud! Mitte küll kõik, kuid vähemalt väikese kamba (4 VÕPi ja üks Eesti sõbranna, kes sel aastal juhuslikult Taani kolis) saime kokku ning veetsime päeva Taani suuruselt teises linnas Aarhusis. Käisime kahes muuseumis ning lihtsalt linna avastamas. Kõige toredam osa – Taanis on enamik muuseumid alla 18-aastastele tasuta. Plaanis oli peale Aarhusis käiku ühe prantsuse vahetusõpilasega tema juurde Odensesse edasi minna. Odense asub saarel nimega Fyn ning minu kodust umbes nelja tunni rongisõidu kaugusel, seega väga palju aega meil koos veeta ei olnud enne, kui pidin jälle sammud rongi peale seadma. Aga vahva oli ikka!

Vahepeal algasid ka jõulud. Juba oktoobris pandi keskväljakul suure kontserdiga kuusele tuled ja viled külge, absoluutselt iga majapidamine on kaunistatud ning paljudes kohtades võeti Halloweeni dekoratsioonid alla enne Halloweeni, et saaks jõuludega võimalikult kiiresti algust teha. Arusaadav ka – hygge ikkegi ju. Taani, hygge ja jõulude vahele võiks vabalt igatepidi võrdusmärgi vahele panna, kuid jõulutraditsioonidest lähemalt räägime, kui jõulud „päriselt“ käes on.

Vahepeal jõudis kätte ka üks YFU suurüritus – keskaasta seminar. Ärge laske nimel end häirida – vaid 1/3 kogu teekonnast on läbitud. See oli esimene üritus peale aasta algust, kus absoluutselt kõik jälle koos olid, kuid sel korral olime koos vaid paar päeva. Mega tore oli vanade uute sõpradega taaskord kohtuda, muljetada ning muresid – rõõme jagada. Nagu YFU üritustele kombeks – lühikeseks jäi, tahan veeeeel.

Kõiksugu tegemiste hulka kuulus veel juhuslik kohtumine ühe Ameerika vahetusõpilasega, kes Hjørring´sse ühisele sõbrale külla tuli ja järjekordne sõit Taani põhjapoolseimasse tippu. Augustikuise külastusega võrreldes oli sel korral märkimisväärselt tuulisem ning seetõttu ka vähem külastajaid. Vaatepilt oli aga kordades uhkem. Kaks erivärvi merd põrkusid ja tekitasid tohutuid laineid, taamal peesitasid hülged ning silmapiiril loojus päike. Vahel soovin, et mu silmad pilte jäädvustada suudaksid. Ka pildialbumist leiab mõne jäädvustuse.

Kuigi vahetusaasta on üks väga-väga tore ettevõtmine, ei pruugi alati kõik minna nii, nagu tahad. Paraku ei olnud klapp minu esimese vahetusperega just kõige parem ning eile (21.11) kolisin üüberlühikese etteteatamisega Mariager´isse ajutise pere juurde. Kuigi ma väga ootasin vahetust oli siiski tsipa kurb äsja kalliks saanud sõpradele head aega öelda. Ka mu kool oli nii armas, et kinkis mulle ühe raamatu koos koolio meenetega. Minu uues peres on mõlemad vanemad, 17-aastane vend, 19-astane õde, kellega ma tegelikult veel kohtunud ei ole ning üks pisike kutsa nimega Bob Marley. Alustan järgmisel teisipäeval lähedalasuvas koolis ja ausalt, seekord püüan teid paremini kursis hoida. 

Seniks püsige soojas – Vi ses!