See näitus sündis küsimustest, mis ei andnud rahu. 

Miks ATH (Aktiivsus- ja tähelepanuhäire) ültsegi eksisteerib? Kas ATH-d saab lugeda kannatusena, puudena? Mis toimub ajus, kui häired esinevad koos ja kas tööriistad muutuvad, kui on terve punt erinevaid häireid? Vastuseid otsisin artiklites, neuroteaduses, ja lõpuks maalides. 

Ma alati arvasin, et düsgraafia on kohutav vaevlemine, aga see arusaam muutus. Iga kord, kui kirjutamine ei tulnud, kui sõnad ei leidnud teed paberile, arenes samal hetkel midagi muud: visuaalne mõtlemine, ruumiline taju, probleemide lahendamine. Seda, mida düsleksik arendab, ei saa neurotüüpiline sama tasemeni viia, sest see raskus ongi see, mis selle avab.  See ei ole siis kaotus, see on teistsugune tee.

Kui sa tead, kuidas su häired avalduvad, saad hakata looma endale sobivat keskkonda. Mitte üldist, vaid päriselt sinu oma. See on see, mida näitus mulle näitas ja mida ma oma teostes edasi kannan.