Inimese kehatemperatuur püsib ühtlasena sõltumata keskkonna temperatuurist. Seda mõjutavad vaid väga kõrged või väga madalad temperatuurid. Temperatuur on kõrgem õhtupoolikul ja madalaim hommikupoole ööd. Eakate kehatemperatuur on veidi madalam kui noorematel. Temperatuuri tõus on sagedane sümptoom haigestumise korral ja koroonaviiruse üks esmaseid sümptomeid. Samas on leitud, et vanematel inimestel ei pruugi kehatemperatuur haigestudes tõusta.
Soojustasakaalu häireks on palavik (hüpertermia), kus temperatuur on üle 37°C, või alatemperatuur (hüpotermia), kus temperatuur on alla 35°C. Normaalne kehatemperatuur on 36,0–37,0 °C, (rektaalselt ehk pärasoolest mõõtes ja oraalselt ehk suust keele alt mõõtes 37,5°C). Viimasena mainitud kohad ei ole sobilikud koroonahaigete kehatemperatuuri mõõtmiseks, sest selleks on vaja kasutada individuaalseid termomeetreid või nende kaitseid.
Palavik algab 37,1°C.
Palaviku kulgeb kehas perioodidena, mille mõistmine aitab haigestunut paremini abistada.
Palaviku perioodid
Tõusuperiood - Palaviku tõustes patsient väriseb külmast ja on kahvatu. Ta soovib panna selga rohkem riideid. Ihukarvad tõusevad püsti, tekib "kananahk". Palaviku tekkimine ja säilitamine kulutavad energiat. Sel ajal inimene nälga ei tunne. Janu tekib kuuma naha kaudu ja hingamisest suurenenud aurustumisest. Siin võid haigele pakkuda lisariideid, kuid ära sellega liialda, sest on oht ülekuumenemisele. Paku sooje/leigeid jooke.
Palavikuperiood - Temperatuuri tõusmise lõppedes värinad lakkavad ja inimesel hakkab palav. Nahk on punetav ja kuum. Hingamine ja pulss kiirenevad. Väga kõrge palavik võib tekitada peapööritust, segasust, sonimist ja palavikukrampe. Palaviku ühtlasena püsimisel on soojuse tekkimine ja haihtumine tasakaalus. Eemalda üleliigsed tekit ja riided, et soojus saaks eemalduda. Leevenduseks võib pakkuda niiskeid jahedaid pearätte otsmikule. Jätkuvalt on sobilik sel hetkel joogi pakkumine.
Alanemisperiood - Palaviku langemisel suureneb soojuskadu. Inimene higistab. Naha veresooned laienevad ja verevool kiireneb. Nahk on soe ja punetav. Soe nahk kuivatab niiskuse kehapinnalt. Soojus eemaldub higi ja hingeõhu kaudu. Alanemisperiood lõppeb normaaltemperatuuriga. Nüüd peaks pakkuma rohkel sooje ja jahedaid jooke. Rohke higistamise korral aita vahetada voodi ja ihupesu. Võimalusel hoolda nahka või abista pesemisel. Suur vedelikukadu higistamisel võib langetada vererõhku.
Kehatemperatuuri mõõtmise teostamine
Vajalikud vahendid
Termomeeter. Koroonahaigel võiks eelistada puutevaba termomeetrit. Kui seda ei ole, võiks eelistada kliendipõhist termomeetrit. Kui ka seda ei saa rakendada tuleb kindlasti termomeeter iga kliendi järgi desinfitseerida. Selleks sobib tavaline desinfitseeriv vahend. Kui ruumis on mitu koroonahaiget võib sama termomeetrit jagada.
Vajadusel mittesteriilsed kindad.
Kliendi ja ümbritseva keskkonna ettevalmistus
Tee käte antiseptika, vajadusel pane kätte kindad.
Pane valmis kõik vajalikud vahendid ja identifitseeri patsient.
Selgita kliendile toimingu eesmärki ja kulgu.
Vajadusel taga privaatsus.
Käte antiseptika, vajadusel pane kätte kindad.
Teostamine
Mõõtmine kaenla alt ehk aksillaarselt - Aseta termomeeter kuiva kaenlaauku, termomeetrit hoitakse 5–10 minutit. Aeg sõltub termomeetri tüübist. Elektoonse termomeetri helisignaali kõlades võiks seda veel minuti alla hoida. Termomeeter peab olema heas kontaktis nahaga.
Mõõtmine pärasoolest ehk rektaalselt - Aseta termomeeter ühekordse kasutamisega kaitseümbrisesse. Õlita termomeetri ots. Patsient on küliliasendis, jalad kõverdatud. Hoia tuharad laiali ja lükka termomeeter 2–3 cm sügavusele. Hoitakse umbes 3 minutit.
Mõõtmine keele alt ehk oraalselt - Enne mõõtmist ei või süüa ega suitsetada. Aseta termomeeter viltu keele alla, et oleks hea kontakt limaskestaga. Hoia 5–7 minutit. Mõõta võib ainult teadvusel oleval adekvaatsel täiskasvanul.
Mõõtmine kubemevoldist - Jalg painutatakse puusaliigesest, nii et termomeeter oleks voldiga kaetud.
Puutevaba termomeetrit kasutades loe konkreetse toote kasutusjuhendit. Enamasti mõõdetakse sel juhul kehatemperatuuri otsmiku või oimu piirkonnast.
Dokumenteeri mõõtmise kellaaeg, mõõtmiskoht, patsiendi kehatemperatuur.