Hääldusreeglid

• Prantsuse keeles langeb sõnarõhk viimasele silbile.
• Sõna viimast tähte sageli ei hääldata.
• Uvulaarne r on prantsuse keelele iseloomulik.
• Prantsuse keeles on 4 nasaalvokaali. Nasalisatsioon toimub ainult n ja m ees esinevate vokaalidega. (an,am,en,em,on,om, in, im).

Sellel lehel märgib sellist hääldust tähis ⁿ.

• Kui eelnev sõna lõppeb hääldamatu konsonandiga ja järgnev sõna algab vokaaliga, muutub hääldamatu konsonant hääldatavaks. Kahte sõna hääldatakse ühe sõnana. Toimuvat nimetatakse liesooniks.

1. Üksikud täishäälikud

• a
  • Hääldus: lahtine “a”, nagu eesti keeles.
  • Näited: table (tabl), sac (sak), chat (ša), rat (ra), sa (sa), bras (bra).
  • Sarnased häälikud: â (veelgi lahtisem a)
• e
  • Hääldus: “ö”
  • Näited: cheveux (šövö), deux (dö), soeur (söör), heure (öör), beurre (bör).
  • Sarnased häälikud: "eu" ja "oeu". Natuke lahtisem “ö”
• i
  • Hääldus: nagu eesti keele “i”, terav.
  • Näited: minute (minüt), courir (kurir), midi (midi).
• o
  • Hääldus: kaks erinevat häälikut:
    1. avatud "o" nagu eesti keeles (“moos”)
    2. Suletud “o”, pisut “u” poole
  • Enamasti on prantsuse “o” lahtine häälik. Suletud on ta enamasti vaid sõna lõpus asetsedes.
  • Näited:
    1. Lahtine o: botte (bot), grotte (grot), homme (om)
    2. Suletud o: vélo (velo)
  • Sarnased häälikud: (suletud o): "au", "eau", "ô". Näited: eau (o), contrôle (kontrol).
• u
  • Hääldus: “ü”.
  • Näited: voiture (vuatür), minute(minüt).
• y
  • Hääldus: "ij".
  • Näide: pays (pej-i).

Märkused

1. Enamasti “e” sõna lõpus ei hääldata. Näited: bouche (buš), jambe (šamb), lampe (lamp).
2. Sõna lõpus hääldub aktsendimärgiga e.

2. Aktsendimärgid

Prantsuse keeles võib aktsendimärk olla peal igal vokaalil. Mõned muudavad hääldust, teised mitte:

· gravis - è

· akuut - é

· tsirkumfleks - ê

· diarees - ë

Täishääliku hääldust muutvad aktsendimärgid

é suletud “e” (suunaga “i” poole).

è ja ê – lahtine “e”, suunaga “ä” poole (aga KINDLASTI MITTE “ä”).

Näited : frère (freer), père (peer), mère (meer), blé (ble), bête (bet), tête (tet).

Diarees "i" peal muudab “i” tugevamaks, peaaegu kahekordseks. Näited : naïf (naiif).

â on lahtisem kui "a". Näide: pâte (pat)

ô on suletum kui "o". Näide: contrôle (kontrol)

Aktsendimärgid, mis ei muuda täishääliku hääldust

Kõigis teistes oludes ei muuda aktsendimärgid täishääliku hääldust: à, ë î ù, ü. Mis on siis nende funktsioon? Vastus on väga lihtne – seda polegi. Need on lihtsalt vanast ajast nii jäänud ja prantslased ei taha traditsioone muuta.

3. Täheühendid

• ou
  • Hääldus: “u”
  • Näited: bouche (buš), genou (žönu), cou (ku)
• oi
  • Hääldus: “uaa”
  • Näited: moi (mua), doigt (dua)
• au, eau
  • Hääldus: lahtine "ô"
  • Näited: eau (o), bateau (bato)
• ai
  • Hääldus: lahtine "ê"
  • Näited: maison (mezoⁿ), j'ai (že), lait (le), mauvais (muve)
• eu, oeu
  • Hääldus: "ö"
  • Näited: deux (dö), bleu (blö)
• ui
  • Hääldus: "üi" (kaks erinevat täishäälikut)
  • Näited: aujourd'hui (ožurdüi), fruit (früi)
• on
  • Hääldus: nasaalne “o”
  • Näited: bon (boⁿ)
• an
  • Hääldus: nasaalne “a”
  • Näited: an (aⁿ)
• en
  • Hääldus: nasaalne “a”
  • Näited: vent (vaⁿ)
• in, ain, ein
  • Hääldus: nasaalne “ä”
  • Näited: matin (matäⁿ), main (mäⁿ), pain päⁿ)

4. Kaashäälikud

Üldreegel

Kaashäälikuid d, n, p, r, s, t, x, sõna lõpus üldiselt ei hääldata, kuid nad tavaliselt muudavad neile eelneva täishääliku hääldust. Ülejäänud kaashäälikud, nagu c, f, k, l, q, z hääldatakse sõna lõpus välja. Kaashäälikud b, j, g, v, w, jne satuvad sõna lõppu kas väga harva või mitte kunagi, kuid kui nad seal on, siis tuleb nad välja hääldada. Sellel reeglil on palju erandeid!!!: trois (troi).

r

Prantsuse “r” põriseb, see saavutatakse keele tagaosa vastu suulage surumisega..

j

“ž”. Näited : jardin (žardäⁿ), jour (žur).

g

Hääldus sõltub järgnevast tähest. Kui sellele järgneb "a", "u", või "o", tuleb seda hääldada “g”-na. Kui sellele järnevad “e” või “i”, hääldub see “ž”-na.

Näited : langage (laⁿgaž), langue (laⁿg).

gn

Hääldus “nj”, kõlab nagu vene keele sõnas “njet”. Näited : gagner (ganjer), mignon (minjoⁿ).

ch

“š”. Näited : chambre (šambr), chat (ša), chaussure (šasüür).

h

Sõna alguses “h” ei hääldu. Näited : haricot (ariko), homme (om).

s

Kuigi mitmust väljendab sõna lõppu lisatav “s”, ei tohi seda kunagi välja hääldada. Ka muud sõna lõpus asetsevad “s”-id ei hääldu, kuigi on ka mõningaid erandeid, nt plus /plüss/ (pluss).

Sõna alguses hääldub see kui eesti “s”, sõna keskel mõlemal pool asuvate täishäälikute vahel “z”, ülejäänud puhkudel “s”.