Embedded Files
Faerie's Fortune *Põnn*
Põnnu oli suhteliselt väike kutsikas, kes võttis paar päeva hoogu, et hakata kosuma ja kasvama. Kuid tal oli ka väga hea ema!
fotod: Kaja Raudoja
Esmakordselt oli mul kodus pesa ühe kutsikaga - nii saigi kutsik omale kaaslaseks läkiläki, mille sisse ta ise mõnuga keeras. Ja oli väga nördinud, kui ühel hetkel enam - ei mahtunudki!
Põnnu kasvas kenaks poisihakatiseks. Põnnu ema läks oma kodutallu tagasi ja Põnn jäi teiste koerte hoolitseda, millega kõik nõus olid! Ja - ei olnud enam südant teda kodust ära saata! Liiatigi ei tulnud ega tulnud oma kohale teist munandit. Mis jäigi tulemata.
2 kuune Põnn Karin Põiklägu piltidel
Põnnu arenes väga kaua, jalatõstmisegi sai selgeks alles 14 kuuselt. Põnn oli ise veel kutsikas, kui sündisid Maasika kutsikad. Ja siis otsustas ta teha tagasi kõik selle aja, mis ta pidi ainus kutsikas olema! Ta kolis elama kutsikakasti ja üllatuseks polnud ka Maasikal selle vastu midagi! Minul siiski oli... Põnnu on siiani Tibu ja Freyjaga suur sõber.
Põnnust on saanud suur ja suure egoga väga tähtis koer. Ta on omale võtnud meie sõnaka turvamehe ülesande. Ja samas on ta ka pisike poisnolk.
5.novembril 2001 kl.13.10 ta sündis! Ainuke ja kaua oodatud, enne teda sündinud vennas ei olnud elus. Põnnu ema Fülli on Maasika ja Tiinu õde, kes tuli minu juurde tagasi emakohuseid täitma. Fülli omanik on Mare Altosaar. Fülli võeti teiste colliede poolt vastu nagu pere liige, kes koju tagasi jõudis. Põnnu isa Ingledene Dream Lover sündis Inglismaal ja elas pika elu Soomes, Black Gary kasvanduses (om.Mari ja Jyki Inkiläinen). Kaunis elegantne isane väga väärika sugupuuga ja ilusate esivanemate-sugulastega. foto: Karin Põiklägu
Põnn 26.augustil 2005 aastal meie kodupargis, fotod Kaja Raudoja
2. juuni 2009
Eelmise aasta suvel oli Põnnu tõeliselt kaunis. Kuidagi aga läks nii, et temast ühtki pilti ei teinud - küll oli ilm kehv, küll polnud piisavalt head kaamerat, küll olid muud tegemised. Ikka sai edasi lükatud, et - küll jõuab. Põnnu oli ka ise reibas ja tähtis - nagu ikka. Elu karm õppetund - midagi niisugust ei tohi edasi lükata, mida saab täna koos sõpradega teha, sest kunagi ei tea, kuidas homme läheb ja kas siis enam üldse võimalust tulebki....
Mai viimasel pühapäeval oli Põnnu reibas ja sõi hea isuga mõlemad toidukorrad. Alles olid jooksuaegade lõhnad koerapoisipoolikut erutanud ja hullutanud, nii et isukuse taastumine oli vaid rõõmustav. Esmaspäeva hommikul veidi oksendas ja kõht oli lahti. Ei midagi hirmutavat. Kuid siis - vähem kui ööpäev ja - Põnnust saab edasi rääkid vaid minevikuvormis.... 2.juuni õhtul, mõned minutid enne kaheksat jääb ta vaikselt igavesele unele. Kui nüüd väikesed ja pealtnäha tühised killukesed kokku panna, siis saab kahtlustada sellise äkilise haiguspuhangu taga vaid vähki.
Põnnu koht mu südames on nüüdseks vaid mälestusi täis. Mälestused meie koos oldud ajast - ligi 7 kuud üle 7 aasta, mälestuseks on tema koerustükid, tema kehkenpükslik olemus, ta oli esimene, kes telefonidele vastas, tal oli rumal komme hakata seletama, kui kellegagi juttu sai puhutud, ta pidi alati teadma, mis kuskil toimub ja kus keegi on, ja - kui võimalik, siis ka oma arvamust avaldama või lihtsalt tänitama. Ja selle uhkuse taha oli peidetud väike mõnus kaisu-kutsikas, hellake ja õrnake. Ta oli mu esimene isane koer, mis sellest, et "poolik" selline. Meil ei olnud koos käimiseks pikka aega antud, kuid värve oli selles ajas palju. Mul oli au Sind tunda - mu väike ihukaitsja ja kallis sõber!
Aastalõputervitusi läbi aegade.
©Kaja Raudoja
Page updated
Google Sites
Report abuse