Maalammas on villalammas ja teda on pügatud 2-4 korda aastas olenevalt villatüübist. Eestis on maalambaid enne pügamist ka pestud, mis osutab, et metsik ja inimpõlglik pole see koduloom kunagi olnud. Et enne Pärtlipäeva (Bartolomeus dag) või sel päeval lambaid pesti, räägivad muuseumide andmed nii Eestist, Ahvenamaalt, Rootsist kui Soomest. Meie saartelgi mäletatakse lambapesemist veel pea igas peres. Paljude mälestuste kohaselt oli lammaste pesemine väga lõbus tegevus ning see oli seotud erinevate huvitavate viljakuse ja karjaõnne rituaalidega. Lammaste pesemine võeti ette kogu küla või mitmete peredega. Katsetasime seda ka tänapäeval Lahemaal Sae talus, kus toimus 29.juulil 2005 Kullaketrajate päev.
Eesti Maalamba Ühing tegi 29.7 2005 selle alaseid katseid Lahemaa Rahvuspargis, kuhu kahte säilituskarja on kogutud maalambaid kõigilt Eesti saartelt ja rannikult. Võrreldi lambapesemise ja juba mahapügatud villa pesemise erinevusi. Kõigepealt valiti välja kena „lahke“ villaga lambad – kelle vill piisavalt pikk, libe ja läikivapoolne ning rasu vähe. Eelmine niitmine oli tehtud 10. mail. Sellise kiire villakasvu juures leiab kinnitust nii vanade inimeste mälestuste kui Kirjandusmuuseumi kogude andmetel väide, et paremaid maalambaid pügati 3-4 korda aastas. Lamba pesemise katseid tehti ka Saaremaal augustis 2005.
Lambaid pesti omal ajal meres, tiigis, ojas, kui ka turbaaukudes mandri Eestis. Meie proovisime ka voolikuga lihtsalt õue peal. Pesemise meetodil katsetuste põhjal olulist vahet polnud. Enamus inimesed on oma elus ehk korragi ju pesnud koera, üsna sarnaselt tuleb talitada ka lambaga. Lammas võiks ainult seista vähemalt põlvini vees ning õue peal kasutasime selleks plekist vanni. Kõigi lambapesijate imestuseks meeldis see tegevus lammastele endile väga! Ilmselt oli pesemine vanasti ka üks tõhusaid lammaste välisparasiitide tõrjumise viise.
Mingit seepi ega pesuvahendit kasutada polnud vaja, nii pea kui liiv ja sõnnik oli maha uhutud läks looma karv vahutama justkui oleks keegi pisut shampooni lisanud. See pesuvahend nimelt ongi elusal lambal endal, lanoliini ja veel mõnede ainete sisalduse tõttu tema rasus juba olemas. Siit algabki säästlikus looma pesemise ja juba pügatud villa pesemise vahel. Kui looma pesemise puhul ligunevad kuivanud sõnniku ja pori tükid juba 10-15 minutiga pesu ajal kasukast välja siis pügatud villa kausis tuleb leotada peaaegu ööpäev. Pügatud villa kausis pestakse reeglina ka mingi pesuvahendiga ja vett kulub võrreldes lambapesemisega palju rohkem. Kui pestud lammas kuivatab oma villa kena tuulise ilmaga juba samaks õhtuks või siis järgmiseks hommikuks, siis kausis pestud villa kuivatab inimene vähemalt 3- 4 päeva. Halvimal juhul peab kuivatamiseks koguni ahju kütma või elektrit raiskama hakkama.
Meie lambad söövad adru ja joovad merevett just samamoodi kui söövad vetikaid North Ronaldsay lambad Orkney saartel.
Pestud lammast pügada on kerge ja meeldiv. Seda ei saa kaugeltki öelda määrdunud ja räpase lamba pügamise ega ka tema villa kausis pesemise kohta. Kausis villa pestes tekib selline võimas lehk, mida lammast pestes kordagi ei tunne. Mis aga lambapesu katsetuses osalenud inimeste meelest tähtsaim ja imetlusväärseim – pestud lamba villa pole vaja noppida prahist ja purust! Enamus prahti kukub villast välja pesu ajal ja viimased purud raputab lammas ise villast välja kuivamise ajal.
Et maalammaste villast Hiiumaa ja Märjamaa - Kabala villavabrikutes valmistatud lõngad sisaldavad keskmiselt 10% naftat või vanu masinaõlisid ja nende pesemiseks kulub jällegi üüratus koguses eriti kuuma vett ning pesuainet enne kui neist tänapäeva tarbija nõudmistele vastavat tekstiili kuduma saaks hakata - siis lamba seljas pestud vill võib minna otse kraasimisele ja ketrusele. See ei ole vanunud ega sassis ning sisaldab piisavas koguses viskoossust ja kiu käsitletavust lisavaid aineid. Ja nii ei olegi mingit vajadust seda väärtuslikku toormaterjali üle kallata ajaloolises kontekstis tundmatu haiseva naftaga. Selliselt töödeldud villast valmib aga tegija ja tarbija rõõmuks tõeline kodumaine mahetoode.