Kas Eesti vajab presidenti?

Presidendi institutsiooni rolli, maksumuse ja vajalikkuse üle mõeldes

Miks peaksime seda küsimust üldse esitama?

Eesti Vabariik on parlamentaarne riik. Meie poliitilise süsteemi keskmes on Riigikogu ja Vabariigi Valitsus. President on riigipea, kuid tema igapäevane roll riigi juhtimises on piiratud. Ta ei juhi valitsust ega määra riigi poliitilist kurssi. Tema ülesanded on suuresti esinduslikud, põhiseaduslikud ja tasakaalustavad.

Sellest tekib täiesti õigustatud küsimus: kas Eesti vajab tingimata eraldi presidendi institutsiooni või saaksime riigi korraldada ka teisiti?

Ma ei pea silmas üksnes presidendi ametikoha muutmist või selle kulude vähendamist. Küsimus on põhimõttelisem: kas meil on vaja seda institutsiooni üldse, sellisel kujul või ka mõnel muul kujul?

Võib öelda, et presidendi ülesanded on olulised. Kahtlemata on. Kuid sellest ei järeldu automaatselt, et nende ülesannete täitmiseks peab eksisteerima eraldi institutsioon koos oma kantselei, personali, eelarve, ametihüvede ja poliitilise nähtavusega.

Riigi ülesanne ei peaks olema võimalikult paljude institutsioonide ülalpidamine. Riigi ülesanne peaks olema vajalike ülesannete täitmine võimalikult selgelt, tõhusalt ja mõistlikult.

Kui mõne ülesande saab anda juba olemasolevale institutsioonile, tuleb vähemalt küsida, miks on vaja luua ja ülal pidada selleks veel üks eraldi ametkond.

Olemise amet, mitte tegemise amet

Presidendiametit võiks nimetada olemise ametiks, mitte tegemise ametiks.

See on minu jaoks üks olulisemaid küsimusi. Millist tegelikku tööd teeb president, mida ei saaks täita mõni teine riigiorgan? Kui palju on selles ametis sisulist vastutust ja kui palju esinduslikku kohalolu?

President esindab riiki, kuulutab välja seadusi, nimetab ametisse teatud ametiisikuid, teeb põhiseaduses sätestatud ettepanekuid ning täidab muid riigipeale antud ülesandeid. Need ülesanded on olemas ja neid ei saa lihtsalt ära kaotada. Kuid nende olemasolu ei tõesta veel eraldi presidendi institutsiooni vältimatut vajalikkust.

Võib ju korraldada riigi nii, et need ülesanded jagunevad selgelt teiste põhiseaduslike institutsioonide vahel. Näiteks võiks osa esindusülesandeid täita peaminister või välisminister, osa Riigikogu esimees ning põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud ülesannete puhul tuleb lähtuda Riigikohtu ja teiste institutsioonide rollist.

Selline muudatus vajaks loomulikult põhjalikku põhiseaduslikku analüüsi ja tagatisi. Kuid see ei ole põhjus küsimust vältida.

Aga president on põhiseaduse kaitsja

Üks tugevamaid argumente presidendi institutsiooni säilitamise poolt on presidendi roll põhiseadusliku tasakaalustajana. President peab seisma põhiseaduse ja riigi järjepidevuse eest, mitte olema lihtsalt ühe poliitilise jõu esindaja.

See on oluline argument. Kuid just seepärast peab ka presidendi enda käitumine olema eriti hoolikalt kaalutud.

Presidendi ametivandes on lubadus kaitsta põhiseadust ja seadusi ning kasutada talle usaldatud võimu õiglaselt ja erapooletult. See ei ole pelgalt pidulik sõnastus. See seab ametikandjale väga kõrged nõudmised.

Minu arvates peab põhiseaduse kaitsmine hõlmama ka süütuse presumptsiooni austamist. See põhimõte ei kehti ainult siis, kui see on poliitiliselt mugav. See peab kehtima ka siis, kui avalikkuse hoiakud või ajakirjanduses ilmunud süüdistused on väga tugevad.

Süütuse presumptsioon ei tohi sõltuda sellest, kelle kohta jutt käib

Juhtum leidis aset 29. aprillil 2019, kui president Kersti Kaljulaid lahkus Riigikogu istungisaalist, kui ametivannet andma tuli minister Marti Kuusik. Avalikkuses olid selleks ajaks ilmunud süüdistused Kuusiku väidetava perevägivalla kohta.

Kuusik eitas süüdistusi. Hiljem mõistis Viru Maakohus ta õigeks. Prokuratuuri edasikaebus ei muutnud tulemust ning 2022. aasta mais jõustus õigeksmõistev otsus.

President vabandas Kuusiku ees pärast esimese astme kohtu otsust. Oma avalikus selgituses ütles ta muu hulgas, et avalikuks tulnud kahtlused olid olnud nii tõsised, et ta ei saanud tollal teisiti käituda, ning lubas vabandada juhul, kui süüdistused ei leia tõendamist.

Minu küsimus ei ole siin selles, kas president pidi tol hetkel süüdistusi tõsiselt võtma. Loomulikult pidi. Küsimus on selles, kas riigipea võib avalikus ametlikus olukorras käituda viisil, mis jätab mulje, et inimene on juba enne kohtuotsust süüdi mõistetud.

Süütuse presumptsioon tähendab, et inimest tuleb käsitada süütuna seni, kuni tema süü on seaduses ettenähtud korras tõendatud. Õigeksmõistev kohtuotsus ei tohiks jätta inimesele külge mingit püsivat tärnikest: „õigeks mõistetud, aga siiski kahtlane”.

See ei tähenda, et avalikkus ei võiks arutada juhtunu asjaolusid või et iga õigeksmõistmine tõestaks kõigi võimalike kahtluste alusetust. See tähendab, et riik ja tema esindajad peavad austama kohtuotsust ning õigusriigi põhimõtteid.

Minu hinnangul ei piisa sellises olukorras üksnes isiklikust vabandusest. Presidendi rolli tõttu oleks olnud oluline tunnistada ka seda, et küsimus puudutas põhiseaduslikku põhimõtet, mitte ainult kahe inimese vahelist ebameeldivat juhtumit.

Kui president on põhiseaduse kaitsja, peab ta olema seda ka siis, kui põhiseaduse põhimõtete järgimine on ebamugav või ebapopulaarne.

See juhtum ei ole minu jaoks lihtsalt ühe presidendi isiklik eksimus. See on näide sellest, kui oluline on küsida, millist inimest me sellesse ametisse vajame ja millist vastutust sellelt ametilt ootame.

Kes jõuab riigipea ametisse ja millise mandaadiga?

Teine küsimus puudutab presidendiks saamise teed.

Kas inimene, kes jõuab riigi kõrgeimasse ametisse, on varem pidanud kandideerima avalikel valimistel, seisma silmitsi valijatega ning teenima nende usalduse? Või võib ta jõuda sellesse ametisse ka ilma varasema valimiskogemuseta, tänu ametisse nimetamisele, poliitilisele kokkuleppele või muule asjaolule?

Taasiseseisvunud Eesti presidentide puhul on see küsimus üsna kõnekas.

• Lennart Meri – enne presidendiks saamist ei olnud tal valitud avalikku ametit.

• Arnold Rüütel – oli valitud Ülemnõukogusse ja hiljem Riigikogusse.

• Toomas Hendrik Ilves – oli enne presidendiks saamist valitud Riigikogusse ja Euroopa Parlamenti.

• Kersti Kaljulaid – ei olnud enne presidendiks saamist valitud avalikku ametisse.

• Alar Karis – ei olnud enne presidendiks saamist valitud avalikku ametisse.

• Ülle Madise – ei olnud enne presidendiks saamist valitud avalikku ametisse.

Niisiis oli kuuest taasiseseisvunud Eesti presidendist neljal enne presidendiks saamist puudu varasem valimiste kaudu saadud avalik mandaat.

See ei tähenda, et neil inimestel puudunuks teadmised, kogemused või võimekus riiki esindada. Küsimus on teistsugune: kas kõrgeima riigiameti eel peaks olema ka isiklik kogemus valijate ees vastutamisest?

See on minu arvates täiesti õigustatud küsimus.

Positsioonipesu – minu pakutud mõiste

Ma nimetaksin üht sellist nähtust positsioonipesuks – analoogiana rahapesule.

Inimene, kes ei ole varem valimistel avalikku mandaati teeninud, võib jõuda kõige kõrgemasse ametisse ametisse nimetamise, ametijärgluse või poliitiliste asjaolude kaudu. Kui ta on kord juba selles ametis, võib tema positsioon jätta mulje, nagu oleks ta läbinud samasuguse demokraatliku tee nagu inimene, kes on kandideerinud, valijatega kohtunud ja nende usalduse võitnud.

Aga need ei ole tingimata üks ja sama asi.

Sarnase küsimuse võib esitada ka teiste riikide puhul. Näiteks Donald Trumpi ja Vladimir Putini teed presidendiametisse erinevad Eesti presidendivalimise korrast väga palju ning ka nende riikide poliitilised süsteemid ja presidendi volitused on täiesti erinevad. Kuid kitsamas tähenduses võib küsida, milline oli nende varasem valimiste kaudu saadud avalik mandaat enne presidendiks saamist.

Võrdluse mõte ei ole väita, et need inimesed või nende poliitilised süsteemid oleksid samaväärsed. Küsimus on üksnes selles, kas kõrgeimasse ametisse jõudmisele eelnes kogemus valijate ees vastutamisest.

„Positsioonipesu” ei ole väljakujunenud õiguslik ega politoloogiline termin. See on minu enda pakutud kujund, mis aitab kirjeldada olukorda, kus ametikoha formaalne autoriteet võib jätta mulje laiemast demokraatlikust mandaadist, kui inimese varasem valimiskogemus tegelikult näitab.

Kas presidendi valimine on demokraatlik ka siis, kui see on seaduslik?

Eesti presidendi valimise kord on seadusega kindlaks määratud. Esmalt valib presidendi Riigikogu. Kui Riigikogu kolme vooruga presidenti ei vali, läheb valimine valimiskogusse, kuhu kuuluvad Riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste esindajad.

Seaduslikkus ja demokraatlikkus ei ole aga alati üks ja sama küsimus.

Seaduslikkus näitab, kas valimine toimub kehtivate reeglite järgi. Demokraatlik legitiimsus sõltub ka sellest, millise tegeliku valikuvõimaluse need reeglid inimestele loovad.

Presidendi valimine 2016. aastal

Minu jaoks on 2016. aasta presidendivalimised kõige selgem näide sellest, kuidas seaduse järgi korrektne protsess võib jätta demokraatlikult küsitava mulje.

Riigikogu ei suutnud presidenti valida. Ka valimiskogus ei saanud ükski kandidaat vajalikku toetust. Seejärel jõudis valimine tagasi Riigikokku ning 3. oktoobril 2016 valiti Kersti Kaljulaid presidendiks ainsa kandidaadina. Ta sai 81 häält.

Kõik toimus seaduses ettenähtud korras. Kuid kas see oli piisavalt demokraatlik?

Minu arvates mitte.

Riigi kõrgeima esindaja valimine ei tohiks kujuneda olukorraks, kus avalikkusel ei ole olnud sisulist võimalust kandidaate tundma õppida, nende seisukohti võrrelda ega näha tõelist alternatiivi. Presidendi amet ei ole väike administratiivne ametikoht, mille täitmise võib jätta kitsa ringi kokkuleppeks.

Mina oleksin kandidaadina keeldunud kandideerimast olukorras, kus puudub teine kandidaat. Veelgi enam: kui Riigikogu ei suuda presidenti valida, tuleks minu arvates pärast kandidaatide valimist viia otsustamine tagasi valimiskogusse, mitte jätkata valimist Riigikogus üheainsa kandidaadiga.

Valimiskogu võiks olla laiem, kandidaate võiks olla rohkem ning avalikkusele tuleks anda piisavalt aega, et kandidaadid saaksid ennast tutvustada. Minu ettepanek oleks anda selleks umbes üks kuu.

See ei tähenda tingimata rahva otsevalimist. See tähendab, et presidendikandidaatidel peab olema võimalus rääkida avalikkusega, tutvustada oma arusaamu ning näidata, millist riigipead nad soovivad olla.

Me ei tohiks valida „tundmatut hobust”, kelle kohta avalikkusel pole olnud piisavalt aega ega võimalust midagi teada saada.

Presidendi valimine 2026. aastal

Seekordsed, 2026. aasta presidendivalimised olid teistsugused, kuid minu arvates ei lahendanud need kõiki demokraatliku legitiimsuse küsimusi.

Ülle Madise valiti 2. septembril 2026 Riigikogus presidendiks esimeses voorus. Ta sai 71 häält, kuigi valituks osutumiseks oli vaja vähemalt 68 häält. Hääletamisest võttis osa 78 Riigikogu liiget ning seitse sedelit jäeti märgistamata.

Seekord oli valimiskorda enne valimisi muudetud. Kandidaatide esitamise tähtaega toodi varasemaks ning kandidaatidele anti võimalus ennast enne hääletusvoore tutvustada. See oli samm läbipaistvuse ja avalikkuse kaasamise suunas.

Samas oli ka 2026. aastal üks kandidaat. Seega jäi küsimus tegeliku valikuvõimaluse kohta alles.

Ma ei pea 2026. aasta valimisi samas mõttes ja sama selgelt probleemseks kui 2016. aasta valimisi. Olukord ei ole mustvalge. Kuid ka seadusemuudatused ja kandidaatide tutvustamise võimalus ei asenda tingimata sisulist konkurentsi ega laiemat avalikku arutelu.

Minu arvates peaks presidendivalimise kord võimaldama enamat kui lihtsalt seaduses ette nähtud hääletusvoorude läbimist. See peaks looma tingimused, kus presidendikandidaat saab avalikkuse ees oma seisukohti põhjendada ning kus valijatel on võimalik kandidaate võrrelda.

Kui palju maksab presidendi institutsioon?

Presidendi institutsioonil on oma kantselei, töötajad, hooned, esinduskulud, ametihüved ja muud kulud. Need ei ole üksnes presidendi palk, vaid terve institutsiooni ülalpidamine.

Kehtiva, 2026. aasta riigieelarve dokumentides on Vabariigi Presidendi Kantselei kulud eraldi välja toodud. Nende suurusjärk on ligikaudu 7,3 miljonit eurot. Täpsed kuluread ja nende jaotus on avalikes eelarvedokumentides kontrollitavad.

Eesti otsib samal ajal raha õpetajate palkadeks, hariduse kvaliteediks, siseturvalisuseks ja inimeste koduse turvatunde parandamiseks. Iga euro ei ole küll automaatselt ühest valdkonnast teise tõstetav, kuid riigi kulutuste puhul peab olema võimalik küsida, millised institutsioonid ja ülesanded on tõesti vajalikud.

Ma ei väida, et presidendi institutsiooni kaotamisel saaks kogu selle eelarve kokku hoida. Osa ülesandeid ja kulusid tuleks üle anda teistele institutsioonidele. Kuid see ei muuda küsimust olematuks.

Veelgi olulisem on aga see, et küsimus ei ole ainult rahas.

Isegi juhul, kui riigil oleks raha kõigeks, ei tähenda see, et peaksime ülal pidama institutsioone, mille vajalikkus ei ole piisavalt põhjendatud. Iga täiendav ametkond tähendab rohkem haldust, rohkem tööjaotust, rohkem hierarhiat ja rohkem võimalikke kattuvusi teiste institutsioonidega.

Riigi korraldus peaks olema võimalikult lihtne ja arusaadav. Kui mingi ülesanne on vajalik, tuleb see täita. Kuid sellest ei järeldu, et selleks peab tingimata olema eraldi amet, eraldi kantselei ja eraldi institutsioon.

Kas presidendi ülesandeid saaks täita teisiti?

Kui presidendi institutsioon kaotada, ei kao tema ülesanded iseenesest. Need tuleb põhiseaduslikult ja praktiliselt ümber korraldada.

Näiteks võiks:

• riigi esindamise ülesandeid jagada peaministri, välisministri ja Riigikogu esimehe vahel;

• seaduste väljakuulutamise ja põhiseadusliku kontrolliga seotud korda muuta nii, et põhiseaduslikud tagatised säiliksid;

• ametisse nimetamisega seotud ülesanded jaotada selgelt teiste põhiseaduslike institutsioonide vahel;

• riigipea esindusfunktsioonid anda vajaduse korral Riigikogu esimehele või mõnele muule põhiseaduses määratud ametiisikule.

Need on võimalikud arutelusuunad, mitte valmis põhiseaduse muudatuste eelnõu. Iga ülesande puhul tuleb hoolikalt hinnata, kes seda täidaks, milline oleks vastutus ja kuidas välditaks võimu koondumist või huvide konflikti.

Kuid just sellist arutelu olekski vaja pidada. Ei saa piirduda väitega, et presidendi institutsioon on alati olemas olnud ja järelikult peab see ka edaspidi olemas olema.

Traditsioon ei ole iseenesest piisav argument

Me ei ela enam 1930. aastatel ega peaks korraldama riiki nii, nagu määraksid meie vajadusi endiselt tollased poliitilised ja ühiskondlikud olud.

Traditsioon väärib austust, kuid traditsioon üksi ei ole argument.

Küsimus ei ole selles, kas institutsioonil oli kunagi põhjus olemas olla, vaid selles, kas ta täidab vajalikku ülesannet ka praegu.

Eesti on väike riik. Meil ei ole põhjust kopeerida suurte riikide institutsionaalset ülesehitust lihtsalt sellepärast, et neil on president. Meil on põhjust otsida lahendusi, mis sobivad meie enda riigi suuruse, vajaduste ja võimalustega.

Riigi tugevus ei sõltu institutsioonide arvust. See sõltub sellest, kas riik suudab oma ülesandeid hästi täita, kas võim on tasakaalus, kas inimesed usaldavad riiki ja kas avalik raha kasutatakse põhjendatult.

Lõpetuseks

Ma ei väida, et kõik presidendid oleksid olnud halvad või et presidendi ametis poleks kunagi midagi vajalikku tehtud. Küsimus ei ole ühe inimese ega ühe ametiaja hindamises.

Küsimus on institutsioonis.

Kas Eesti vajab eraldi presidenti? Kas presidendi ülesandeid ei saaks täita olemasolevad institutsioonid? Kas meie presidendi valimise kord tagab piisava demokraatliku legitiimsuse? Kas eraldi kantselei, ametihüved ja kogu institutsiooni ülalpidamine on põhjendatud?

Need küsimused väärivad ausat ja avalikku arutelu.

Minu lähtekoht on lihtne: riik ei peaks hoidma alles institutsiooni üksnes harjumusest, traditsioonist või prestiižist. Iga institutsiooni olemasolu peab olema põhjendatav selle tegeliku vajalikkusega.

Riik peab olema inimeste jaoks, mitte institutsioonid iseenda säilitamiseks.

Autori märkus tehisaru kasutamise kohta

See artikkel valmis tehisaru (AI) märkimisväärsel kaasabil. Tehisaru aitas muu hulgas uurimistöö, faktide kontrollimise, teksti ülesehituse ja toimetamisega. Artiklis esitatud ideed, küsimused, seisukohad ja üldine argumentatsioon on autori omad. Lõpliku teksti ja selles esitatud väidete eest vastutab autor.

Lingid ja allikad

Alljärgnevad lingid võimaldavad lugejal kontrollida artiklis käsitletud õigusakte, valimistulemusi, juhtumeid ja eelarveandmeid.

Põhiseadus ja presidendi ülesanded

• Eesti Vabariigi põhiseadus – Riigi Teataja

• Eesti riigipead – Vabariigi Presidendi veebileht

Presidendi valimise kord ja tulemused

• Vabariigi Presidendi valimise seadus – Riigi Teataja

• Presidendi valimine 2016. aastal – valimistulemused

• Presidendi valimine 2026. aastal – valimistulemused

• Riigikogu võttis vastu presidendi valimise korda täpsustava seaduse

Marti Kuusiku juhtum ja süütuse presumptsioon

• President vabandas perevägivallas süüdistustest õigeks mõistetud endise ministri ees – ERR

• Marti Kuusiku õigeksmõistmine jõustus – ERR

• Põhiseaduse § 22 – süütuse presumptsioon

Riigieelarve

• 2026. aasta riigieelarve – Rahandusministeerium

• 2026. aasta riigieelarve seletuskiri (PDF)